Triinu mailbox: 24. september

Selline kiri:

xxx

Lugupeetavaimad!
Mõningad teie õppejõudud on hakanud kahtlema kas te ikka olete
aru saanud, et käesolev õppeaasta on juba natukese aja eest
(üllatus-üllatus!) pihta hakanud!
Osa aineid hakkavad varsti läbigi saama: Audiovisuaalse
kommunikatsiooni audio poolel on veel tulemas viimane loeng;
käesoleva nädalaga saab uurimismeetodite esimene meetod
kah läbi võetud;
turunduskommunikatsioonis on 6st loengust ainult 4 veel pidamata ja
järgmisel õppeaastal võib juhtuda, et õppejõud vaba semestri võtab ja
aine õpetamises aasta vahele jääb.

Ärgake!!! Tagumine aeg!

soojade sügiseste tervitustega

xxx

Minu arvates tohutult armas :) Tõesti, need, kes te pole veel aru saanud,
kool on alanud.

Ei tegelt, olgugi, et ma kõige meie osakonnas tehtavaga ei nõustu,
siis selle vastu ei saa, et üksteist armastatakse ja hoitakse.

Idioodid liikluses...

Ma ei lasku sellesse, et iga päev saab keegi surma ja ma ei saa aru, mida inimesed mõtlevad, kui nad purjus peaga rooli ronnivad või sõidavad selgelt liiga kiiresti. Endal läheb ka jalg kohati raskeks, aga ohutuse piires.

Lisaks sellele olen ma see juht, kes valjult elab end kohati välja autoroolis. Aga noh ma püüan end tagasi hoida ja ropendama ei hakka. Aga mind paneb hämmastama, kuidas osad autojuhid (ja bussijuhid!) ei saa endiselt aru, et suunatuli loodi suuna näitamiseks ja see ei ole sõiduvahendi külge lihtsalt ilu pärast pandud, vaid seda võiks kasutada. Või siis miks peab vingerdama? Või Tallinn-Tartu maanteel hakkama mööda sõitma, kui ees on selgelt näha PIKK rong. Palju õnne, Sa jõuad Tartusse 5 minutit enne mind. Ja mitu korda selle aja jooksul tegid ohtliku manöövri? Ja aeglased juhid maanteel, kes lisavad kiirust juurde, kui püüad neist mööduda. Hämmastav.

Eile sattus mulle järjekordne tüüp tee peale. Tema tunnusmärkideks olid:
1) kiirendamine ja aeglustamine. Kiirus kõikus 80st 11oni;
2) vingerdamine teel;
3) kurvide võtmine sisekurvist;
4) sõitmine vastassuunas ka muul ajal;
5) möödasõidu takistamine;
6) pidevalt peeglisse vaatamine.

Üks auto tegi temast ohtliku möödasõidu. Tüüp (vanamees) oleks selle auto peaaegu välja puksinud. See oli viimane tilk minu karikasse.

110. "Tahaksin anda teada purjus juhist maanteel."

5 minutit hiljem võttis kohalik ekipaaž auto rajalt maha. Laupäeval. Olin Eesti politseis positiivselt üllatunud. Kindla kahtluse korral soovitaks teistelegi. Peaks muidugi politseist uurima, kuidas nad sellesse suhtuvad.

Riidehunnikute koristus

Mul ei ole riidekappi. Ma ei mäleta, millal mul viimati oli riidekapp. Belgias, aga seal polnud asju. Seega ei saa mingist riidekapi suurpuhastusest juttugi olla. Viimase üheteistkümne aasta jooksul on mu asjad olnud kamorkades ja kohvrites. Ja erinevates kilekottides. Mul puudus igasugune ülevaade, kui palju neid olla võiks, kuni selle suveni. Komandeerisin kõik asjad tagasi esialgsesse koju ning neid sai palju. Liiga palju. Terve me teine korrus oli täis minu riideid, raamatuid, erinevaid pabereid, kingi... Liialdusteta.

Ning kuna mu septembri master plan sisaldas riiete sorteerimist, siis pidin selle ära tegema. Ma taas ei liialda, kui ütlen, et neid riideid pole vähemalt 7 aastat sorteeritud. Aeg-ajalt on midagi ära visatud, kuid peamiselt on asjad kuhjunud.

Nüüd on mu riided mitmes virnas:
- jätan alles;
- pessu, aga jätan alles;
- tolmulapiks;
- ära anda (need tuleb hiljem veel sorteerida hunnikutesse puhtad ja pessu);
- hülgamine välismaal;
- ei tea, mida teha;
- sokid;
- sokid, mille võib ära visata, aga mida võib enne seda veel ühe korra kanda, sest nad on puhtad;
- sukamaterjalist sukad-sokid;
- paksemad sukad;
- sallid-mütsid;
- pesu;
- prügikasti (kasti asemel on suur prügikott).


Prügikotti on raske asju panna. Peaks olema kalgim. Oma esimese enda õmmeldud asja - öösärgi - jätan alles. Endakootud kampsuni ka. Mälestused peavad olema, aga pean neile vist eraldi elamise muretsema.

Raamatud jätan sorteerimata. Paberid panen virna.

Asjad pakin väiksemasse kotti, et mu kiusatus neid juurde osta oleks väiksem. Lootus on lollide lohutus. Tegelikult ma ei ole naiivne, aga kohver on tüütu.

Farewell hommikusöök

Igal juhul otsustasin sel korral, et ürituseta ei lahku. Aga ajaga on nagu ta on... Kinni varahommikust hilisõhtuni.

Seega pidin Tartus resideeruvad sõbrad-tuttavad kutsuma hommikusöögile. Nõnda täituski minu tuba reedel uniste ja veel unisemate nägudega, kes alustasid päeva tee, kohvi, pannkookide, võileibade ja pudruga.

Mõni arvas, et ürituse alguskellaaeg on nali. Mõni arvas, et ta pole mitu aastat nii vara ärganud. Enamus arvas, et nad oleks tahtnud kauem magada. Üllatuskülaline H saabus Jyväskyläst. Üle tormise mere (jätame nii, et ta tuli ainult selleks ürituseks :P).

"Me ausõna panime kella 6.30ks... ja kui 7.15 kella vaatasime, hakkas kiire."

Tegelikult oli mul hea meel näha, et inimesed viitsisid end minu kallistamise nimel nii vara voodist välja ajada. See oli armas. Ma hindan kõigi panust :) Mõni ei jõudnud ka, aga sest pole hullu. Mõni läks hiljem ilmselt voodisse tagasi, sest pool kümme peksin kõik välja. Külalislahke võõrustaja nagu ma olen.

Kingitusi sain ka. BOB-kaardi näiteks ja šokolaadi ja veel igasugu tähtsaid asju ;)

Väga kindlalt sai otsustatud, et "definitely" kirjutatakse i-ga mitte a-ga ("definately"), kuigi 3L-il on selle kohta oma arvamus.

Täna hommikul tundsin, et oleks ebaõige, kui ma uuesti pannkooke ei küpsetaks. Ja kartulisalatit ei lõikaks. Ütleme nii, et ma olen minekuks valmis. Kui pakkimata kott välja arvata. 25 kraadi sooja.

Ma armastan pakkimist.

Vaatan riidehunnikuid. Vaatan kingamägesid. Vaatan suuremaid ja väiksemaid kohvreid-kotte. Ma ei suuda isegi sokke sorteerida.

Mingil hetkel mõtlen, et tühja kah. Võtan plätud, bikiinid, villased sokid, šampooni-palsami ja hambaharja ning hakkan minema. Kommid, manna, kohukesed ja leiva ka. Kellele neid asju üldse vaja on?

Olen popp... Ahhaaa....

Vaatasin ka "Sügisballi" ära. Oli väärt vaatamist. Ja igasugune inisemine teemal, et see oli wannabe jne jätta. Üle pika aja nägin ma Eesti filmi, mis ei ole lihtsalt Eesti film, vaid ka hea film.

Ja kui "Mul on NII kole särk!" ei lähe Eesti filmiajalukku, olen ma pettunud. Kui ma saaksin filmitegijatelt midagi küsida, siis see käiks just selle fraasi kohta.

Ja siis "Ei, tegelikult oled Sa tore mees..." Ja suured munad. Auto taha peitmine. Need, kes näinud, need teavad. Teised, minge vaadake.

Siiski olen ma veendunud, et see on eestlastele mõeldud film. Olgugi, et tegemist on igipõlise temaatikaga, on filmis palju eestlastele omast. Ja kuidas saakski välismaalased mõista raamatu "Avameelselt abielust" tähendust? Või need riided ja see ümbruskond? Meile tegelikult nii oma. Ja need tüübid, keda me kõik kohanud oleme. See traagika. Kõik naljad, mis olid tegelikult tragikoomilised.

Pluss näitlejatöö. Ma olen siiralt üllatunud. Positiivselt. Ja Tolki diktsioon mind ka ei hakanud häirima, sest õnneks ta rääkis vähe :) See on ka kergelt ta kaubamärk.

Üks asi läks üle piiri. Või noh... kiskus Tarantinoks nagu K ütles. Seda polnud vaja. Mulle meeldis selline... Bergmanlik stiil.

Aega jälle ei ole...

Riidehunnikud on endiselt sorteerimata. Ma arvan, et kellelgi ei ole niipalju asju nagu minul. Riideid. Asju. Enamikud küll kandmiskõlbulikud (ehk terved ja puhtad), kuid ennast nende kandjana ette ei kujutaks. Ja päevi on jäänud nii vähe, et üha raskem on uskuda, et need mäed mu toast kaoksid.

Kingi ja kotte on mul endiselt vähe.

Kui esmaspäeval mulle veel tundus, et aega on jõle palju, siis praegu tundub, et aega on nii vähe, et ei maksa alustadagi. Oleks vaja kirjandust ja mõtteid, aga pole kumbagi. Kui raamatukogu mind täna ei inspireeri, on kööga.

Kuhu kaob aeg? Kas ma mölutan selle niisama maha? Vist küll. To do list on pikk, aga mina kirjutan blogi. Nagu ikka. Ei maksa viriseda. Täna teen vähemalt kaks kasulikku tegu - käin loengus ja kinos.

Mind ootavad suured ootused väikeselt inimeselt ja katkise tagarehviga jalgratas. Ookean, mis pole kunagi soe ja pargid, mis on kilkamist täis. Idüll?

Reality check

Nädalavahetus lendas mööda nagu niuhti (eranali).

Eile leidsime sõbrannaga, et on viimane aeg hakata mõtlema säästmisele. Kunagi ma seda isegi tegin, aga viimasel ajal olen saavutanud meisterlikkuse elamises üle oma võimete. Nagu paljud teised eestlased, keda selle eest kritiseerinud olen. Minu eeliseks on see, et ühtegi suurt telekat ma järelmaksuga ostnud siiski ei ole ja olukord on VEEL kontrolli all. Ja aruka inimesena saan aru, et on viimane aeg teha radikaalseid muudatusi. Vist.

Kui eelmisel nädalal hakkasin jälle sportimisega tegelema, avastasin, et pulsikellal on üks menüüjaotus vähem kui peaks. Homme lähen poodi karjuma. Parem tehku see kohe korda. Pole naljakas, kui pulsikellal pole seda osa, kus saad määrata kindlaks pulsivahemiku (kui see paberi järgi peaks olema).

Pärast sportimist oli viimane aeg hakata giidiks. Ma olen eriliselt halb giid. Siiani oskasin minna ühele vaateplatvormile. Sloveenia sõber Jaka tegi kerge visiidi ja kuna mulle meeldivad turistid, siis võtsin Samigi kampa. Ira näitas kõiki platvorme, järgmisel korral panen ässa. Vaprana, saabaste hõõrumist ja vihma trotsides kõndisin vanalinna läbi. Kaks korda. Jaka on Tallinnasse armunud ning kirjutab selleteemalisi kirju. Lubas järgmise filmi siin teha. Ja Sam kartis, et tahan temaga abielluda, sest kõik Ida-Euroopa naised tahavad ju iirlastega abielluda. Pildid said ka ilusad.



Muuhulgas leidsime suveniiripoest minu arvates ühe lahedaima külmkapimagneti, mida ma näinud olen. Selline. Ilus. Well, sellele saab vastu vaid karvane iiri õnnelammas.


Ja kui ma nägin päev hiljem katusel seistes kogu vanalinna... päikesesäras... siis ma armusin Tallinna. Ja tahtsin, et ma saaksin kõndida katuseid mööda. Pirita kloostri varemetes oli mul kahju, et need on vaid varemed. Eesti on ilus, onju? Enne ei ole ma täheldanud patriootlikuse kasvu enne lahkumist.

Lisaks kuulasin Elton Johni... no sel ajal kui minu kuulamist ei seganud tema andunud fänn, kes oli otsustanud kõik laulud KÕVA häälega kaasa laulda ning oli seks puhuks kaasa võtnud ka laulusõnad. Ma saan aru, et see võis olla ta elu hetk. Ma saan aru, et kontserdil võib kaasa laulda. Aga krt küll, kui Candle In The Windi ajal üks tüüp lihtsalt laulab kõike pool takti varem kui Sir ise, siis... ajab marru. Tahtsin talt kenasti paluda vait olla, aga ta vist enne kuulis mind sõbrannale ütlemas: "Your Songi ta ära ei riku, palun tal vait olla." Sest vähemalt laulis ta veidi vaiksemalt ja vaatas mind kurja pilguga. Ja tegelikult oli mul temast ikkagi tohutult kahju, sest ta jõudis oma vinüülplaadi võtta välja liiga hilja, et turva saaks sellele sjuuperstaarile allkirjastamiseks anda. Vot sellest oli nii kahju, et ma peaaegu hakkasin nutma. Tõsiselt. Noh ning seetõttu ma ei irisenud, kui ta Your Songi kaasa laulis. Panin temapoolse kõrva kinni. Ahjaa. Kontsert oli täitsa vinksvonks, ootasin hullemat.

Massaažikursused olid ka vinged. Nüüd pean vaid harjutama ja edasi õppima.

Ja tegelikult on mul paha tunne, kui ma kõiki inimesi oma päikese jutuga närvi ajan. Ja tegelikult on mul kahju osasid inimesi siia maha jätta. Ma täitsa võtaks teid kaasa. Seega, ei taha teid närvi ajada, aga ma ei saa sinna midagi parata, et ma ei jõua ära oodata soojemat kliimat ning oma toredaid kaaslannasid, nii noori kui vanu ;)

Järgneva nädala jooksul söön ainult heeringat, kilu, musta leiba, kohukesi ja Geisha šokolaadi. Kartulisalatit ka. Ja kui oleks verivorsti, sööks sedagi. Hapukapsas pole minu rida.

Räägin edasi...

Täna käisin arsti juures, kes leidis, et võin ka edaspidi rääkida (paljude inimeste kurvastuseks, kes lootsid, et mind pannakse paarikuulisele vaikimisrežiimile). Seega karjun ka edaspidi teile kõrva, ei plaanitse mõrva. Aga toon võib muutuda.

Lisaks olen varsti otsimas kodu Tallinnas ja põnevat töökohta sealsamas (alates jaanuarist). Kõik pakkumised on teretulnud.

Aga muidu. Miks te arvuti taga olete? Väljas on super ilm ju!

Ja varsti.... varsti on veel ilusam :)

Naistekas.

Eelmise nädala puhkus koosnes peamiselt iluprotseduuridest ja unelemisest. Lisaks veel muu puhkuse juurde kuuluv...

Tõeline Naine puhkab nii (note: iroonia):
- maniküür-pediküür (koos küünemaalingutega. khm);
- näohooldus;
- energiakapsel;
- keerulise nimega venitusharjutused;
- keerulise nimega massaaž;
- energiasessioon;
- batuudihüpped;
- Ungari mudamähis, mis aitab ka sügava lihaspinge vastu, sinna juurde veel üks näohooldus;
- saunad;
- aroomiteraapia;
- bassein (mullivanni polnud. khm.);
- solaarium;
- 2 lk raamatut;
- 1 moeajakiri;
- 2 h shoppingut;
- mõned tunnid pidutsemist;
- maitsev toit;
- värskelt pressitud greibimahl päikese käes vaatega Riiale, taustaks jutt rinnakarvadest ning sellest, mis naistele peale läheb*;
- moodsa kunsti muuseum (koos Miro ja Kleiniga) pluss maailma parim latte, naljata;
- kausiga kuum šokolaad;
- liikumine ja liigutamine ka batuudist eemal;
- jalkamatš (erand kinnitab reeglit);
- filmid kenade (ja kohati andekate) näitlejatega (Ocean's 13, The Bourne Ultimatum, pool The Avengersi, mingi veider Briti film).

Seda kõike üksi või heas seltskonnas. Pärast seda tundub vingumine ja virisemine eriti mõttetu, kuid võib ju ikka :) Puudu oli House.

Ja edasine puhkamine tundub julmana kõigi tööl käivate inimeste suhtes. Ja tegelt, rohkem ei jõua ka. Seega on mu puhkus läbi. Otsin asjalikkust. Kui leian, annan teada.

* Kuidas jätta naistele head muljet? Käituda alguses bastardina, hiljem normaalselt käitudes tundub naistele, et nad on suutnud sind muuta. Lilled ja šokolaad on alguses out. Ma usun, et see võib isegi töötada.

To-do list: september

- puhka;
- spordi;
- õpi portugali keelt;
- käi Rootsis;
- õpi massaaži;
- käi Elton Johni kontserdil;
- suhtle sõpradega (helista ka neile, keda pole 3 kuud näinud!);
- käi arsti juures;
- proovi aegajalt mitte käituda nagu Naine;
- pidutse;
- korista Tartu kodu ära;
- tee teises kodus suurpuhastus;
- kogu ebavajalikud, aga korralikud riided kokku ja kingi need ära;
- mõtle oma baka peale;
- õmble lõpuks need padjapüürid valmis;
- lenda.

Kõike ilmselt ei jõua. Aga ma proovin.

Puhkus kell 7.38.

Eile hommikul saatsin oma töö ära. Nüüd tegelegu sellega teised inimesed.

Mina puhkan.

Ja puhkamisse suhtun ma väga tõsiselt. Nii tõsiselt, et teen seda kohe mitu nädalat. Ja vaimupuhkust peaks jätkuma pikemakski.

Alustasin magamisest, millest viimastel nädalatel viisakalt öeldes puudust olen tundnud. Kell üks hakkas päevast siiski kahju ja sirutasin end ärkvele... Minu puhkuseplaanid koosnevad peamiselt magamisest, riiete sorteerimisest, erinevate kohvrite komplekteerimisest ja kõiksugu naiselikest protseduuridest, milleks mul suvel aeg puudus. Praeguseks olen ma puhkamisest juba koleväsinud, nii et tänan oma tarka pead, mis tööd tehes mulle mõned kursused organiseeris.

Aga seniks kirun ilma ja kassi, kes otsustas magada... mu mustade linasest pükste peal. Me kass on karvadega.

Üks tähelepanek veel: ei ole nii, et saad 22 ja hakkad arukamalt käituma. Ikka arutumalt ja mida rohkem, seda uhkem.