Tahan uskuda, et mina läheks

Käisin filmi vaatamas. Ameeriklaste tehtud dokumentaalfilmi Eesti ajaloost. "Laulev revolutsioon".

Võiks ju öelda, et ajalookäsitlus oli võib-olla veidi taas kord kallutatud, eestlaste poole, ent tegelikult ei pidanudki see olema film ajaloolistest faktidest. Nagu ütleb filmi treiler ning sissejuhatus:

See on film sellest, kuidas kultuur päästis ühe rahva.

Filmi autorid, James ja Maureen Castle Tusty, on ise öelnud:
See on terve rahvuse lugu, tavaliste inimeste lugu, kes ei kaotanud lootust kõigi okupatsiooniaastate kestel - ja kelle sügaval hoitud rahvustunne aitas impeeriumi lammutada.

See film oli patriootlik, ilus, hingemattev, armas... Loomulikult andsid oma osa sellesse taustaks kõlanud laulupeo laulud: "Mu isamaa on minu arm" ja "Ilus maa" (mis on üks minu isiklikke lemmikuid), juba varemgi nähtud filmikaadrid (alguses mitte nii ilusast küüditamisest, hiljem öölaulupidudest, Balti ketist, noortest Lauristinist triibulises särgis, Heinz Valgust karjumas: "Ükskord võidame me niikuinii!" jne). Kananahk tuli ihule esimese 5 sekundi jooksul ning värelev hingamine oli veel filmi kestelgi. Silmad olid kohati märjad. Ma olengi üliemotsionaalne..., aga siiski...

Ma ei tea, kuivõrd tore või hea oli see film tehniliselt, kuid ma saan aru, miks ta PÖFFil aplausiga vastu võeti. Ma tahtsin ka plaksutada. See film oli puhtalt emotsioonidele üles ehitatud ja sellega sai ta ka suurepäraselt hakkama. Ausalt, ma olen üllatunud. Ma ei tea, kas eestlased oleksid suutnud sellist filmi teha... Filmi, mida võiks vaadata, lihtsalt selleks, et endale veidi meelde tuletada kui hästi meil tegelikult läinud on.

Mulle meenus meie Poola tripi "Eestlane olen ja eestlaseks jään", ringis seisvate eestlaste (ja ühe lätlase) näod ja jällegi ma veendusin selles, et ma vist ikka olen veidi patrioot. Nemad ka.

Ma imestasin selle üle, et eestlased saidki selle kõigega vägivallata hakkama. Eriti tekkis see tunne vaadates kaadreid Toompea vallutamisest. Savisaare: "Ma kordan, Toompead rünnatakse!" ning see, kuidas eestlased võisid inerrindlastele, kes Toompea õues lõksus olid öelda: "Got ya!" ja hoolimata provotsioonidest ,mitte kasutada vägivalda. Et tuhandete inimeste seas ei olnud ühtegi idiooti, kes oleks kellelegi paugu ära andnud. Oleks olnud vaja ainult ühte lolli, kes kõik ära rikuks, kuid seda lolli ei olnud. Õnneks. Kas täna see läheks nii?

Ma mõtlesin, et hoolimata takistustest, me peame hakkama saama. Tsiteerides "Tulnukat": "Elu on seiklus, raisk!". Augustis ma tundsin ka sellist patriotismi puhangut nagu praegu. Mul kummitab "Ilus maa". Mõnikord on mul ikkagi hirm meie tuleviku pärast, eriti viimase aja pronksist sündmusi jälgides...

Ja ma mõtlesin kõigile neile inimestele, kes Eestis elavad...

Kes läheks täna teletorni kaitsma?