Viimase nädala aja jooksul olen ma kaanest kaaneni läbi lugenud neli raamatut. Või oli see viis. Ja kui aus olla, siis see ei ole mingi eriline saavutus. Mitte, et tegemist ei oleks olnud paksude raamatutega. Oh ei! Viimased 2 olid nt 391 ja 444 lk paksud, kuid tegemist oli puhtakujuliste naistekatega. Ning ma nautisin neid kogu hingest! Ma ei hakka mainimagi seda, et see on ideaalne viis stressirohket maailma endast eemal hoida (kuigi mulle tundub, et mu elukaaslane on veidi tüdinud, et ta leiab mind igal hetkel andunult raamatut lugemas).
Ühe lugesin läbi nt täna õhtul, sest ma lihtsalt tahtsin teada, kuidas autor erinevaid liine edasi arendab. Mitte, et ma ei teaks, kuidas need lõppevad. Ma ei ole naiivne! Aga mõned dialoogid on naljakad. Ja kuidas autorid toovad välja meie naiste omapärad... eriti interpreteerimisoskuse, see on eraldi teema. Aga mulle tundub, et nüüd teen neist mõneks ajaks pausi.
Ma ei luba midagi, kuid kogemus on näidanud, et kui ma naistekaid lugema hakkan, siis loen mitu tükki järjest ning pean mõned aastad pausi. Aga neile, kes sooviks samuti veidi lugemist harjutada soovitan:
Sophie Kinsella "Remember Me?"
Julia Quinn "Brighter Than the Sun" (kuigi Quinni puhul peaks vist alustama eelnevatest raamatutest, oleks loogilisem, aga see mulle meeldis)
P.S. Mõned aastad tagasi ma lugesin nädalaga läbi umbes 10 naistekat, aga need olid õhemad ja eestikeelsed. Ja mulle tundub, et üldsegi mitte nii lahedad.
Kuvatud on postitused sildiga puhkus. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga puhkus. Kuva kõik postitused
16.10.08
Teinekord räägin
Hetkel kogun mõtteid. Neli päeva tsivilisatsioonist eemal lõppesid veidi varem kui oli planeeritud (kes see paduvihmas viitsib teha igasugu asju?). Ja ei olnud nii tsivilisatsioonivabad kui oli plaan. Aga see-eest kohtusin inimestega, kellega muidu ei kohtuks ning veetsin kvaliteetaega sõbrannaga, kes on seda igati väärt.
Töömõtteid ei mõelnud (endalegi üllatuseks ununesid need ikka väga kiiresti), arvutit nägin kaugelt ja telefoni kasutasime öömaja leidmiseks pärast oma algsest peidupaigast põgenemist.
Kusjuures sealt öömajast põgenemisega tekkis täiesti suur probleem - kes tunneb kedagi, kes tunneks kedagi, kellel on metsa sees (soovitavalt internetivaba) suvekodu/põgenemiskoht vms, mida saaks häda korral kasutada? Me ei suutnud kedagi välja mõelda (ja kaasa ei aidanud ka see, et mul on peas 5 telefoninumbrit ning telefonis 8, pluss ma ei pidanud ju telefoni kasutama!).
Eksperimendi tulemus oli, et kõik tsivilisatsioonist eemale plaanid ei ole head plaanid, aga plaanita on ikka veelgi parem (kui välja jätta see, et 9km enne Tapat ei võta keegi hääletajaid peale või et enne seda peetakse kõiki hääletajaid töötavateks, teadagi mis alal).
Vaim on selge, tuju hea ja ma isegi olen nõus tegema maailma paremaks.
Töömõtteid ei mõelnud (endalegi üllatuseks ununesid need ikka väga kiiresti), arvutit nägin kaugelt ja telefoni kasutasime öömaja leidmiseks pärast oma algsest peidupaigast põgenemist.
Kusjuures sealt öömajast põgenemisega tekkis täiesti suur probleem - kes tunneb kedagi, kes tunneks kedagi, kellel on metsa sees (soovitavalt internetivaba) suvekodu/põgenemiskoht vms, mida saaks häda korral kasutada? Me ei suutnud kedagi välja mõelda (ja kaasa ei aidanud ka see, et mul on peas 5 telefoninumbrit ning telefonis 8, pluss ma ei pidanud ju telefoni kasutama!).
Eksperimendi tulemus oli, et kõik tsivilisatsioonist eemale plaanid ei ole head plaanid, aga plaanita on ikka veelgi parem (kui välja jätta see, et 9km enne Tapat ei võta keegi hääletajaid peale või et enne seda peetakse kõiki hääletajaid töötavateks, teadagi mis alal).
Vaim on selge, tuju hea ja ma isegi olen nõus tegema maailma paremaks.
12.10.08
Tulevikupidu
Laupäeval on oodata tõeliselt andekat pidu. Üritan meeles pidada sellest ikka kirjutada.
Aga enne seda sõidan ma mõneks ajaks levist välja. Seda võib nimetada puhkuseks või sotsiaalseks eksperimendiks, kuid mobiilile ja e-mailidele ma ei vasta ning aadressi ei anna.
Aga enne seda sõidan ma mõneks ajaks levist välja. Seda võib nimetada puhkuseks või sotsiaalseks eksperimendiks, kuid mobiilile ja e-mailidele ma ei vasta ning aadressi ei anna.
9.10.08
Mida Triin vaatab iga päev?
Reisifirmade ja lennufirmade kodulehekülgi. On ilmselge, et ma tahan kuhugi päikese kätte. Selles suhtes oli eelmisel sügisel muretu - Portugalis sadas vihma 8 päeva, ülejäänud ajal sai päikesest energiat.
Ja kui päikest ei saa, siis puhkust peab saama. Nädalavahetus läks peaaegu arvesse, kuigi shoppamine laupäeval Hamburgis oli siiski üsna väsitav - tundus nagu oleks seal kogu aeg hullud päevad, kuigi isegi alesid ei olnud. Pidutsema pidi muidugi ka (kahjuks ei olnud keegi nõus minuga Sex Kino-sse või Dollhouse'i tulema, selge, et mu Eesti sõbrad on selle koha pealt veidi vähemkonservatiivsed).
Võtan sellise puhkuse, kus arvuti ja telefoni jätan koju. Keegi pakub? Aitäh.
Ja kui päikest ei saa, siis puhkust peab saama. Nädalavahetus läks peaaegu arvesse, kuigi shoppamine laupäeval Hamburgis oli siiski üsna väsitav - tundus nagu oleks seal kogu aeg hullud päevad, kuigi isegi alesid ei olnud. Pidutsema pidi muidugi ka (kahjuks ei olnud keegi nõus minuga Sex Kino-sse või Dollhouse'i tulema, selge, et mu Eesti sõbrad on selle koha pealt veidi vähemkonservatiivsed).
Võtan sellise puhkuse, kus arvuti ja telefoni jätan koju. Keegi pakub? Aitäh.
5.9.08
Palju vingu - palju tulemust
Mu vingumise tulemusena, et mitte midagi ei ole teha, pean:
- esmaspäeval ühe tillukese lehe trükki saatma;
- hiljemalt kolmapäevaks kirjutama kuus artiklit, millest osad on vägagi sisukad;
- valmistama ette ühe asja (aga alles novembriks, saab venitada ;))
Rääkimata koristamisest. Eluvaim on tagasi. Puhkus ikka ei ole minusugustele.
- esmaspäeval ühe tillukese lehe trükki saatma;
- hiljemalt kolmapäevaks kirjutama kuus artiklit, millest osad on vägagi sisukad;
- valmistama ette ühe asja (aga alles novembriks, saab venitada ;))
Rääkimata koristamisest. Eluvaim on tagasi. Puhkus ikka ei ole minusugustele.
13.6.08
Emotsioonid vol 2: minge Aegnale!
Ratta võtsin asja pärast. Pühapäeval oli plaan vallutada ka Aegna. Kõik läks imehästi kui välja arvata see, et tagasitulles jäin merehaigeks ning üsna pea selgus ka, et olin saanud kas päikesepiste, päikesepõletuse või kuumarabanduse. Ilmselt siiski kaks viimast. Õhtu, öö ja järgmine päev möödusid udus. Pilti ei teinud, see saanuks hirmutav. Apteegist ostsin ravimit rumaluse vastu, mida lahke apteeker ka kohe soovitada oskas.
Aga tegelikult. Ma arvan, et Aegna randadele mahuvad ka suvel inimesed ära (iseküsimus, kas nad mahuvad Juku-laevale), lisaks luikedele ja kajakatele... Seega tehke see alla 100-kroonine piletiost edasi-tagasi, võtke piknikumaterjal kaasa (siis ei sõltu mingist baarist) ja nautige Eesti saarte ilu või maismaa oma. Männimetsad, liivarajad, inimtühjad rannad, kajakad, mõned matkasellid, mõned tüütud kärbsed, värske õhk, piisavalt kaugelt mööda sõitvad liinilaevad, sõjaväe jäänused (kõik need kinnilöödud akendega majad!). Teate, see kõik on põnev ja mõneti ainulaadne. Infot võib saada nt siit.
Puhka kodumaal! Võiks ju? :)
Aga tegelikult. Ma arvan, et Aegna randadele mahuvad ka suvel inimesed ära (iseküsimus, kas nad mahuvad Juku-laevale), lisaks luikedele ja kajakatele... Seega tehke see alla 100-kroonine piletiost edasi-tagasi, võtke piknikumaterjal kaasa (siis ei sõltu mingist baarist) ja nautige Eesti saarte ilu või maismaa oma. Männimetsad, liivarajad, inimtühjad rannad, kajakad, mõned matkasellid, mõned tüütud kärbsed, värske õhk, piisavalt kaugelt mööda sõitvad liinilaevad, sõjaväe jäänused (kõik need kinnilöödud akendega majad!). Teate, see kõik on põnev ja mõneti ainulaadne. Infot võib saada nt siit.
Puhka kodumaal! Võiks ju? :)
13.2.08
Turistid mandrilt.
Saaremaa. Soojem kui mandril. K sõnul hakkan ma kohalikega kohe samamoodi rääkima ja üldse on ta kuri, et ma ironiseerin, enda arvates mitte. Igal juhul vallutasime reedel Saaremaa, leidsime saiakohviku, mida külastasime veel ka laupäeval ja pühapäeval. Igati lõbus ja kasulik oli. Saime teada, et kõik on p*****s. Aga sõbrad on selleks, et nad õigel hetkel oleksid õiges kohas. Ja vajadusel saab teha nalja ka traagiliste sündmuste üle. Elu on niigi tõsine, ei saa end hulluks ajada.
Seega laupäeva hommik oli, khm, hägune.
Edasi oli plaan Kuressaarest lahkuda ning teha reportaaž saarest. Pika jamamise peale saime auto ning sõitsime Sõrve säärde. Seal pesti reostusest linde. Täpsemalt aule. Nüüd on see hetk kui tahaks pikalt ropendada, et miks üldse ei hoolita oma keskkonnast. Miks me peame linde pesema? Miks ei võiks Läänemeri olla puhas? Kas teadsite, et tilk naftat võib teha juba oioioi kui palju kahju? (Sest ta suudav vee peal hõljuda VÄGA õhukese kihina, seega üks tilk hajub suurele alale). Mul on hea meel, et on inimesi, kes selle pärast südant valutavad. Ma tean, et mina ei suudaks linde pesta. Aga ma hea meelega teeks midagi muud. Minu seekordne roll oli olla ajakirjaniku autojuht ning fotokoti tassija. Jälg meie linnupäästmisest oli õhtustes uudistes, mis oli õige kummaline, sest seal oli inimesi, keda oleks pidanud näidatama meie asemel.
Big Brother vaatas meid edasi ka õhtul, kui peokesest ööklubis leidusid pildid u-popis. Khm. Vähemalt tegin kummalise poosi. Igal juhul meenutas pidu vanu häid aegu, klubis olid olemas nii mikrominid kui ka triibuliste juustega poisid. Lisaks muusika, kus oleks võinud olla rohkem retrot, aga sellegipoolest piisas rokkimiseks ja lugude vahele jutustav DJ. Ühel tantsutüdrukul oli tõeliselt ilus keha. Ausalt. Mina küll tunnistan, et vaatasin teda.
Järgmise hommiku pilt oli laupäeva omast erinev - toidukogused laual olid suurenenud, kuid pildistamiseks jaksu polnud. Läksime saiakohvikusse. Tagasiloksumine oli... mõnus. Kitsas, rahvast täis ja ebamugav. Seega olin rõõmus, et öö oli jäänud lühikeseks, sain und nautida. Okei, nautida on liialdus, aga ma ei pidanud ka kogu aja aknast välja vahtima.
Seega laupäeva hommik oli, khm, hägune.
Edasi oli plaan Kuressaarest lahkuda ning teha reportaaž saarest. Pika jamamise peale saime auto ning sõitsime Sõrve säärde. Seal pesti reostusest linde. Täpsemalt aule. Nüüd on see hetk kui tahaks pikalt ropendada, et miks üldse ei hoolita oma keskkonnast. Miks me peame linde pesema? Miks ei võiks Läänemeri olla puhas? Kas teadsite, et tilk naftat võib teha juba oioioi kui palju kahju? (Sest ta suudav vee peal hõljuda VÄGA õhukese kihina, seega üks tilk hajub suurele alale). Mul on hea meel, et on inimesi, kes selle pärast südant valutavad. Ma tean, et mina ei suudaks linde pesta. Aga ma hea meelega teeks midagi muud. Minu seekordne roll oli olla ajakirjaniku autojuht ning fotokoti tassija. Jälg meie linnupäästmisest oli õhtustes uudistes, mis oli õige kummaline, sest seal oli inimesi, keda oleks pidanud näidatama meie asemel.
Big Brother vaatas meid edasi ka õhtul, kui peokesest ööklubis leidusid pildid u-popis. Khm. Vähemalt tegin kummalise poosi. Igal juhul meenutas pidu vanu häid aegu, klubis olid olemas nii mikrominid kui ka triibuliste juustega poisid. Lisaks muusika, kus oleks võinud olla rohkem retrot, aga sellegipoolest piisas rokkimiseks ja lugude vahele jutustav DJ. Ühel tantsutüdrukul oli tõeliselt ilus keha. Ausalt. Mina küll tunnistan, et vaatasin teda.
Järgmise hommiku pilt oli laupäeva omast erinev - toidukogused laual olid suurenenud, kuid pildistamiseks jaksu polnud. Läksime saiakohvikusse. Tagasiloksumine oli... mõnus. Kitsas, rahvast täis ja ebamugav. Seega olin rõõmus, et öö oli jäänud lühikeseks, sain und nautida. Okei, nautida on liialdus, aga ma ei pidanud ka kogu aja aknast välja vahtima.
22.11.07
Olen elus. Kuu aega Eestini.
Elu on kiire ja piisavalt igav, et midagi kirja panna... Nädalavahetusel käisin Albufeiras. See on siis Lõuna-Portugalis, sealpool, mille vastas on Aafrika. Kuurortlinn, mis novembris on üsna inimtühi.
Seal oli ilus. Isegi väga. Apelsinipuudest kahjuks läks meelest pilti teha, nad olid seal nii tavalised. Aga rannad olid üksteisele üsna sarnased... See ei vähendanud nende ilu, uskuge mind. Ja ma olen armunud nendesse mägimändidesse.
Lisaks nautisin hotellis kiiret netiühendust, mis koduse internetiga võrreldes oli unelmate täitumine.
Ahjaa, kõikide rõõmuks võin teada anda, et meil ka läksid ilmad halvemaks ja päeval on külmad viisteist kraadi. Samas tänasest on päike jälle väljas, mis ei välista tuulevaikses kohas ka lühikesi varrukaid. Samas kahe päeva kogemuse põhjal - Portugali talv on veidi vähemvastik kui Iirimaa oma, aga üldiselt rokib lumi rohkem. Kõigele muule lisaks - jõulukaunistused lumeta, mnjah. Ja neil ei ole isegi lootust, et saaks. Ja päkapikud ei käi neil ka, saate aru küll, et selles riigis on veel arenguruumi.
Päevi loetakse ka. Kuu aega.
Seal oli ilus. Isegi väga. Apelsinipuudest kahjuks läks meelest pilti teha, nad olid seal nii tavalised. Aga rannad olid üksteisele üsna sarnased... See ei vähendanud nende ilu, uskuge mind. Ja ma olen armunud nendesse mägimändidesse.
Lisaks nautisin hotellis kiiret netiühendust, mis koduse internetiga võrreldes oli unelmate täitumine.
Ahjaa, kõikide rõõmuks võin teada anda, et meil ka läksid ilmad halvemaks ja päeval on külmad viisteist kraadi. Samas tänasest on päike jälle väljas, mis ei välista tuulevaikses kohas ka lühikesi varrukaid. Samas kahe päeva kogemuse põhjal - Portugali talv on veidi vähemvastik kui Iirimaa oma, aga üldiselt rokib lumi rohkem. Kõigele muule lisaks - jõulukaunistused lumeta, mnjah. Ja neil ei ole isegi lootust, et saaks. Ja päkapikud ei käi neil ka, saate aru küll, et selles riigis on veel arenguruumi.
Päevi loetakse ka. Kuu aega.
12.11.07
Maailma lõpp ja muud kohad
Boa tarde!
Boa tarde!
Falas ingles?
Just a little bit.
Do you know how we could get to Sintra?
You go to ticket office number 14 and buy your ticket there.
No selge! Huvitav, kas see ongi universaalne Lissabonist Sintrasse saamise viis, mõtlesime Vikyga raudteejaamas. Porto üleelamised olid seljataga ning nüüd pidi meid ootama kuningate linn Sintra, kus muide elab endiselt palju siniverelisi (ka Portugali viimase kunni noorema poja järglasi, kunn ise ja ta vanem poeg muidugi tapeti). Kuna Portugal oli maailmasõdade ajal neutraalne, siis just sinna linna pagesid Euroopa kuninglikud pered. Ka Hispaania praegune kuningas on sealkandis üles kasvanud. Läksime siis meiegi oma printsi valgel hobusel otsima.
Kohale jõudes sai selgeks, et Sintras on palju mägesid. Ta näeb välja üsna muinasjuturiigi moodi. Meie tahtsime muidugi selle mäe otsa, kust paistis lippudega loss. Selleks läbisime bussiga hulk kole käänulist teed, mida võiks võrrelda nt Trollide teega Norras. Kitsas ja käänuline ning kogu aeg loodad, et keegi ei tule vastu. Siis jõudsime kuhugi mauride kindluse varemetele, kindlusesse me muidugi ei jõudnud, sest ei jaksanud nii kaugele minna. Ja mäe otsa ka ei jõudnud. Põhjused teadmata. Selleks hetkeks olime juba otsustanud, et päeva lõpetame hoopistükkis Cabo da Rocas.
Cabo da Roca on kuuldavasti Mandri-Euroopa läänepoolseim tipp. Ehk siis. Portugalis olles võib üsna tihti tunda end maailma äärel. Cabo da Rocas hakkasin mõtlema, et mõelge, enne Kolumbust, America't, da Gamat ja teisi meremehi/seiklejaid, arvatigi, et seal asus maailma lõpp. Kummaline, et see ei olnudki nii ammu. Seal me siis seisime maailma äärel ja lihtsalt imetlesime ümbruskonda. Sõnadesse nagunii ei pane, kõigile, kellele meeldivad meri ja/või kaljud, mäed jne, neile oleks seal meeldinud. Ehk mulle meeldis väga.
Ja siis me muidugi ronisime piirde taha. Piirde taga kohtasime me veel nelja inimest: kaks neist olid leedukad (Viky arvates, minu arvates rääkisid nad vene keelt, aga ma olen veendunud, et nad olid baltlased) ja kaks olid lätlased, leedukad või venelased. Ja siis meie. Piirde taga. Ida-Euroopa.
Õhtul jõudsime me täiesti üllatuslikult tagasi Lissaboni.
Boa tarde!
Falas ingles?
Just a little bit.
Do you know how we could get to Sintra?
You go to ticket office number 14 and buy your ticket there.
No selge! Huvitav, kas see ongi universaalne Lissabonist Sintrasse saamise viis, mõtlesime Vikyga raudteejaamas. Porto üleelamised olid seljataga ning nüüd pidi meid ootama kuningate linn Sintra, kus muide elab endiselt palju siniverelisi (ka Portugali viimase kunni noorema poja järglasi, kunn ise ja ta vanem poeg muidugi tapeti). Kuna Portugal oli maailmasõdade ajal neutraalne, siis just sinna linna pagesid Euroopa kuninglikud pered. Ka Hispaania praegune kuningas on sealkandis üles kasvanud. Läksime siis meiegi oma printsi valgel hobusel otsima.
Kohale jõudes sai selgeks, et Sintras on palju mägesid. Ta näeb välja üsna muinasjuturiigi moodi. Meie tahtsime muidugi selle mäe otsa, kust paistis lippudega loss. Selleks läbisime bussiga hulk kole käänulist teed, mida võiks võrrelda nt Trollide teega Norras. Kitsas ja käänuline ning kogu aeg loodad, et keegi ei tule vastu. Siis jõudsime kuhugi mauride kindluse varemetele, kindlusesse me muidugi ei jõudnud, sest ei jaksanud nii kaugele minna. Ja mäe otsa ka ei jõudnud. Põhjused teadmata. Selleks hetkeks olime juba otsustanud, et päeva lõpetame hoopistükkis Cabo da Rocas.
Cabo da Roca on kuuldavasti Mandri-Euroopa läänepoolseim tipp. Ehk siis. Portugalis olles võib üsna tihti tunda end maailma äärel. Cabo da Rocas hakkasin mõtlema, et mõelge, enne Kolumbust, America't, da Gamat ja teisi meremehi/seiklejaid, arvatigi, et seal asus maailma lõpp. Kummaline, et see ei olnudki nii ammu. Seal me siis seisime maailma äärel ja lihtsalt imetlesime ümbruskonda. Sõnadesse nagunii ei pane, kõigile, kellele meeldivad meri ja/või kaljud, mäed jne, neile oleks seal meeldinud. Ehk mulle meeldis väga.
Ja siis me muidugi ronisime piirde taha. Piirde taga kohtasime me veel nelja inimest: kaks neist olid leedukad (Viky arvates, minu arvates rääkisid nad vene keelt, aga ma olen veendunud, et nad olid baltlased) ja kaks olid lätlased, leedukad või venelased. Ja siis meie. Piirde taga. Ida-Euroopa.
Õhtul jõudsime me täiesti üllatuslikult tagasi Lissaboni.
30.10.07
Porto ehk portvein
Pilt iseloomustab väsimust. Mina olen viltu ja Ülo ei suuda fokusseerida :D Rongijaamas enne Põhja minekut.
Ühesõnaga. Käisime ju Portos ka Vikyga (ei teagi, kus ta asub praeguseks, ehk jõuab koju juba?).
Ise olime üllatunud, et Põhja kohale jõudsime (rongisõit oli kergelt unine).
Olime reede õhtust veel nii väsinud, et kui HC kuti juurde sisse astusime, vajusime ta mustale nahkdiivanile... (Portugali keeles tähendab "very near to the trainstation" viiteteist minutit autosõitu).
Siiski jagus meil veidi energiat, et end ookeani äärde vedada. Selleks hetkeks olime kohanud juba Stiilse viisiku kolmandat liiget (kokku oli neid... kuus, seitse, kaheksa... kes neid luges?). Stiilset viisikut iseloomustasid: suured päikeseprillid (Armani, Versace etc), geelsoeng, trendikas riietus... Vannitoast ei tohtinud puududa Nivea isepruunistav vaht.
Tegelikult möödus päev nii lõbusalt, et esimene unemoment tekkis pärastlõunal, kuid mina kui õige tibi otsustasin une asemel minna poodlema (sest ma ju ei lähe varvasplätudega peole!). No kaubanduskeskuses otsisin kõigepealt ühe puust pingi, kuhu pidin äärepealt magama jääma. Sama juhtus poes kingi proovides. Siiski oli mul veel niipalju mõistust, et suutsin taksojuhile pool portugali keeles selgitada, et ta sõidab vales suunas (ja god knows, et ma ise ei teadnud, mis suunas me sõitma peaks).
Kodus ootasid ülesse ärganud Viky, kaks teist Eesti tüdrukut, kes ka olid HC'ga täiesti juhuslikult seal (tulid Hispaaniast ja läksid Hispaaniasse läbi Prantsusmaa). Igal juhul ei läinud kaua aega kui laual olid grillkana ja vein. Edasisest ajalugu vaikib. Hommikul jätsime oma hosti baariletile veinipudeli, mille ümber panin tühja WCpaberi rulli kirjaga:
"Obrigada for everything (sorry, didn't find anything else to write on). Good luck with the hangover! T&V"
Bussipeatuses võttis nälg silmanägemise, aga bussi saabumisele see kaasa ei aidanud. Hakkasime kõndima. Minu arvates Porto suunas. Ülejäänud osa on hägune. Ärkasime hiinakas pärast suure prae söömist. Leidsime, et meil rohkemaks jaksu pole kui Sightseeing Tour'ks. Seega vedasime end double deckeri teisele korrusele ja sõit läks lahti. Täiesti mitteüllatuslikult sõitis buss Vila Nova de Gaiasse tagasi. Juhtub, ka parimatega. Minu arvates oli see saatus, kes käskis meil veinikeldrisse minna. Viky algul vaatas imelikult. Ma arvan, et ta oli väsinud. Teiseks ei tundunud, et ta on suur portveinifänn (olgem ausad, minu esimene/ainuke/viimane kokkupuude potveiniga ei teinud meist ka parimaid sõpru). Aga bussigiidi "Visiting one of the wine cellars is an absolute must", tuletas mulle meelde, et selleks ma ju sinna linna tulingi.
Läksime kõige esimesse veinikeldrisse, sest me ei jaksanud kaugemale kõndida. Selleks hetkeks oli mu ainus mure, et meid paljaks ei varastataks. Mingi paranoia. Veinikeldri jahe õhk äratas. Imetlesin vaate, mis mahutavad... üle 20 000 liitri veini! Viky ei saanud ära märkimata jätta, et see kogus tapaks meid. Lõpuks jõudis kätte kauaoodatud degusteerimine. Ja meie mõlema suureks üllatuseks said meist portveini austajad. Kuna raha oli otsas, siis kaasa ei ostnud, aga kanadalastest lauakaaslastega (kes olid meist umbes 40 aastat vanemad) ajasime törtsu juttu. Valge portvein on veel eriti bueno. Ja kui aus olla, siis minu arust, peaks sinna veel minema (vihje!).
Loomulikult olime üsna rõõmsas meeleolus.
Pärast seda teatati Lissabonist, et põhimõtteliselt võime veel ühe päeva trippida. Vaatasime reisijuhist Portugali kaarti. Mõtlesime. Peaaegu magasime. Soov oli suur, aga minu väsimus oli üle kõige. Ütlesin, et ma ei viitsi enam ühte ööd üleval olla ja lähme koju (jahedaks hakkas minema). Seega jäi kaasavõetud linadega rannas magamine ära (külmumisoht).
Selle peale me muidugi mõelnud ei olnud, et pühapäeva õhtul on rongid täis. Aga mingisse vagunisse ikka saime. Tunne oma kodumaad-rong. Püüdsime magada ja nägime üsna kohutavad välja. Üleval oldud ajal naersime. Nagu ikka.
Lissaboni tagasijõudmine on jälle kergelt udune. Siiski leidsin, et Viky vajab hädasti mu kodu ümbruskonna ekskursiooni. Kell 12 öösel. Selle ta ka sai. Kahjuks ei õnnestunud mul teda veenda jääma tantsima Brasiilia baarist kostva elava muusika taustal. Võib-olla õnneks, kes seda teab.
Hommikul ei kuulnud me midagi. Ärkasime napilt enne südapäeva ja otsustasime rongiga sõitma minna.
6.10.07
Suvi tuli tagasi...
Ola!
Atlandi ookeani ma olen enne ka näinud. Iirimaal. Sinine ja soolane. Ehk samasugune nagu siin. Ujunud enne polnud, täna sai mitu risti kirja.
Ehk siis meie külmad sügisilmad (loe 20 kraadi, pilvine ja aeg-ajalt sajab) said läbi ning suvi tuli tagasi... Kuigi teadjamad räägivad, et nuusutades tundub siiski sügis. Nõudsin ookeanit ja sain. Koos meduusiga. Täismäng.
Püüdsime meduusi kuivamise eest päästa. Abiks vesi ja liivaämber... ei tea, kas õnnestus.
Ma tean küll, et teil sadas. Lohutuseks võin öelda, et meil ka möödunud nädalal sadas.
Oluline märkida:
- surfimist õppisid seitsmesed ja nooremad... Lubadus: otsin surfimehe ja õpin ära;
- uurin, kas meduusidele meeldib, kui neile vett pähe kallata;
- rand oli kohati räpane. Ma elan siin steriilses linnajaos ju. Prügi maas on uudis :)
Atlandi ookeani ma olen enne ka näinud. Iirimaal. Sinine ja soolane. Ehk samasugune nagu siin. Ujunud enne polnud, täna sai mitu risti kirja.
Ehk siis meie külmad sügisilmad (loe 20 kraadi, pilvine ja aeg-ajalt sajab) said läbi ning suvi tuli tagasi... Kuigi teadjamad räägivad, et nuusutades tundub siiski sügis. Nõudsin ookeanit ja sain. Koos meduusiga. Täismäng.
Püüdsime meduusi kuivamise eest päästa. Abiks vesi ja liivaämber... ei tea, kas õnnestus.
Ma tean küll, et teil sadas. Lohutuseks võin öelda, et meil ka möödunud nädalal sadas.
Oluline märkida:
- surfimist õppisid seitsmesed ja nooremad... Lubadus: otsin surfimehe ja õpin ära;
- uurin, kas meduusidele meeldib, kui neile vett pähe kallata;
- rand oli kohati räpane. Ma elan siin steriilses linnajaos ju. Prügi maas on uudis :)
11.9.07
Naistekas.
Eelmise nädala puhkus koosnes peamiselt iluprotseduuridest ja unelemisest. Lisaks veel muu puhkuse juurde kuuluv...
Tõeline Naine puhkab nii (note: iroonia):
- maniküür-pediküür (koos küünemaalingutega. khm);
- näohooldus;
- energiakapsel;
- keerulise nimega venitusharjutused;
- keerulise nimega massaaž;
- energiasessioon;
- batuudihüpped;
- Ungari mudamähis, mis aitab ka sügava lihaspinge vastu, sinna juurde veel üks näohooldus;
- saunad;
- aroomiteraapia;
- bassein (mullivanni polnud. khm.);
- solaarium;
- 2 lk raamatut;
- 1 moeajakiri;
- 2 h shoppingut;
- mõned tunnid pidutsemist;
- maitsev toit;
- värskelt pressitud greibimahl päikese käes vaatega Riiale, taustaks jutt rinnakarvadest ning sellest, mis naistele peale läheb*;
- moodsa kunsti muuseum (koos Miro ja Kleiniga) pluss maailma parim latte, naljata;
- kausiga kuum šokolaad;
- liikumine ja liigutamine ka batuudist eemal;
- jalkamatš (erand kinnitab reeglit);
- filmid kenade (ja kohati andekate) näitlejatega (Ocean's 13, The Bourne Ultimatum, pool The Avengersi, mingi veider Briti film).
Seda kõike üksi või heas seltskonnas. Pärast seda tundub vingumine ja virisemine eriti mõttetu, kuid võib ju ikka :) Puudu oli House.
Ja edasine puhkamine tundub julmana kõigi tööl käivate inimeste suhtes. Ja tegelt, rohkem ei jõua ka. Seega on mu puhkus läbi. Otsin asjalikkust. Kui leian, annan teada.
* Kuidas jätta naistele head muljet? Käituda alguses bastardina, hiljem normaalselt käitudes tundub naistele, et nad on suutnud sind muuta. Lilled ja šokolaad on alguses out. Ma usun, et see võib isegi töötada.
Tõeline Naine puhkab nii (note: iroonia):
- maniküür-pediküür (koos küünemaalingutega. khm);
- näohooldus;
- energiakapsel;
- keerulise nimega venitusharjutused;
- keerulise nimega massaaž;
- energiasessioon;
- batuudihüpped;
- Ungari mudamähis, mis aitab ka sügava lihaspinge vastu, sinna juurde veel üks näohooldus;
- saunad;
- aroomiteraapia;
- bassein (mullivanni polnud. khm.);
- solaarium;
- 2 lk raamatut;
- 1 moeajakiri;
- 2 h shoppingut;
- mõned tunnid pidutsemist;
- maitsev toit;
- värskelt pressitud greibimahl päikese käes vaatega Riiale, taustaks jutt rinnakarvadest ning sellest, mis naistele peale läheb*;
- moodsa kunsti muuseum (koos Miro ja Kleiniga) pluss maailma parim latte, naljata;
- kausiga kuum šokolaad;
- liikumine ja liigutamine ka batuudist eemal;
- jalkamatš (erand kinnitab reeglit);
- filmid kenade (ja kohati andekate) näitlejatega (Ocean's 13, The Bourne Ultimatum, pool The Avengersi, mingi veider Briti film).
Seda kõike üksi või heas seltskonnas. Pärast seda tundub vingumine ja virisemine eriti mõttetu, kuid võib ju ikka :) Puudu oli House.
Ja edasine puhkamine tundub julmana kõigi tööl käivate inimeste suhtes. Ja tegelt, rohkem ei jõua ka. Seega on mu puhkus läbi. Otsin asjalikkust. Kui leian, annan teada.
* Kuidas jätta naistele head muljet? Käituda alguses bastardina, hiljem normaalselt käitudes tundub naistele, et nad on suutnud sind muuta. Lilled ja šokolaad on alguses out. Ma usun, et see võib isegi töötada.
4.9.07
Puhkus kell 7.38.
Eile hommikul saatsin oma töö ära. Nüüd tegelegu sellega teised inimesed.
Mina puhkan.
Ja puhkamisse suhtun ma väga tõsiselt. Nii tõsiselt, et teen seda kohe mitu nädalat. Ja vaimupuhkust peaks jätkuma pikemakski.
Alustasin magamisest, millest viimastel nädalatel viisakalt öeldes puudust olen tundnud. Kell üks hakkas päevast siiski kahju ja sirutasin end ärkvele... Minu puhkuseplaanid koosnevad peamiselt magamisest, riiete sorteerimisest, erinevate kohvrite komplekteerimisest ja kõiksugu naiselikest protseduuridest, milleks mul suvel aeg puudus. Praeguseks olen ma puhkamisest juba koleväsinud, nii et tänan oma tarka pead, mis tööd tehes mulle mõned kursused organiseeris.
Aga seniks kirun ilma ja kassi, kes otsustas magada... mu mustade linasest pükste peal. Me kass on karvadega.
Üks tähelepanek veel: ei ole nii, et saad 22 ja hakkad arukamalt käituma. Ikka arutumalt ja mida rohkem, seda uhkem.
Mina puhkan.
Ja puhkamisse suhtun ma väga tõsiselt. Nii tõsiselt, et teen seda kohe mitu nädalat. Ja vaimupuhkust peaks jätkuma pikemakski.
Alustasin magamisest, millest viimastel nädalatel viisakalt öeldes puudust olen tundnud. Kell üks hakkas päevast siiski kahju ja sirutasin end ärkvele... Minu puhkuseplaanid koosnevad peamiselt magamisest, riiete sorteerimisest, erinevate kohvrite komplekteerimisest ja kõiksugu naiselikest protseduuridest, milleks mul suvel aeg puudus. Praeguseks olen ma puhkamisest juba koleväsinud, nii et tänan oma tarka pead, mis tööd tehes mulle mõned kursused organiseeris.
Aga seniks kirun ilma ja kassi, kes otsustas magada... mu mustade linasest pükste peal. Me kass on karvadega.
Üks tähelepanek veel: ei ole nii, et saad 22 ja hakkad arukamalt käituma. Ikka arutumalt ja mida rohkem, seda uhkem.
15.7.07
Do u speak English?
Jõudsime vara. Kohvrid olid suured. Ei võtnud taksot, kuigi kiusatus oli oioi kui suur. Hosteli nurgal olime valmis alla andma ja takso võtma, aga siis tuli välja seesamunegi - et see on hosteli nurk...
Esimene päev koosnes peamiselt söömisest. Kairiga trehvasime mu Iiri toakaaslast Ditat, kes hakkab kuu aja pärast abielluma. Täitsa lõpp... ma ei hakka mainima, kuidas nad tuttavaks said... Kui järgmisel suvel pidu on, siis räägin.
Dormi lähedalt seega leidsime kiirelt odavaid toidukohti ning võtsime suuna linna. Kuna me tulime metroost välja muuseumi ees, siis mõtlesime, et miks ka mitte... hiljem me sinna nagunii ei jõua... Seega esimese päeva tegu oli: muuseumikülastus. Kivimeid, surnud loomi ja luukeresid. Kõike sai piisavalt. Kogu muuseumi parim osa oli maja ise... need laed, see arhitektuur. Jah.
Pärast seda oli viimane aeg taaskord süüa. Seekord leidsime hiinaka, mis ei olnud halb, aga selle heaks nimetamine oleks liialdus. Seega keskmine hiinakas. Toit on siin kraadi võrra odavam kui Tallinnas, aga kraadi võrra kallim kui Tartus, selline... saame hakkama.
Õhtul olime liiga surnud, et midagi teha. Keskmiselt olime maganud 1,5 h öösel. Mu toakaaslane, slovakk, suutis siiski välja minna...
Õhtuks otsustasime, et kuna terve päeva oli olnud pilves, siis järgmine päev kindlalt päike paistab, mis tähendab ühte: randa!
Hommikul ärkasin selle peale, et toas oli lihtsalt NII palav. Selge: rannailm. Küsisime kohalikult assistendilt, et kas neil on linnasisest randa (turismibulletinist olime selle kohta küsinud). Ta vaatas meid nagu tulnukaid ja strongly recommended mitte minna :) Ja näitas mingit teist randa... Ning andis täpsed juhised. Hiljem selgus, et mitte nii täpsed...
Ahjaa, Praha on väga ilus, aga kes seda ei teaks? Instituudi direktor on very American. Esimene asi, mis meile teatati oli: Are you excited????
Ahjaa 2... Ma ei ole kunagi kohanud ebaviisakamaid teenindajaid, kui Praha omad. Ilma naljata... kui lähed küsima uut numbrit kingi, siis pööritatakse su selja taga silmi ja näidatakse näpuga, et vaadaku ma sealt, kas ma ei näe! Jah. Raha väljapetmisest ma ei hakka parem rääkimagi. Või sellest, et oleme kohanud kahte ja poolt inglise keelt kõnelevat teenindajat.
Esimene päev koosnes peamiselt söömisest. Kairiga trehvasime mu Iiri toakaaslast Ditat, kes hakkab kuu aja pärast abielluma. Täitsa lõpp... ma ei hakka mainima, kuidas nad tuttavaks said... Kui järgmisel suvel pidu on, siis räägin.
Dormi lähedalt seega leidsime kiirelt odavaid toidukohti ning võtsime suuna linna. Kuna me tulime metroost välja muuseumi ees, siis mõtlesime, et miks ka mitte... hiljem me sinna nagunii ei jõua... Seega esimese päeva tegu oli: muuseumikülastus. Kivimeid, surnud loomi ja luukeresid. Kõike sai piisavalt. Kogu muuseumi parim osa oli maja ise... need laed, see arhitektuur. Jah.
Pärast seda oli viimane aeg taaskord süüa. Seekord leidsime hiinaka, mis ei olnud halb, aga selle heaks nimetamine oleks liialdus. Seega keskmine hiinakas. Toit on siin kraadi võrra odavam kui Tallinnas, aga kraadi võrra kallim kui Tartus, selline... saame hakkama.
Õhtul olime liiga surnud, et midagi teha. Keskmiselt olime maganud 1,5 h öösel. Mu toakaaslane, slovakk, suutis siiski välja minna...
Õhtuks otsustasime, et kuna terve päeva oli olnud pilves, siis järgmine päev kindlalt päike paistab, mis tähendab ühte: randa!
Hommikul ärkasin selle peale, et toas oli lihtsalt NII palav. Selge: rannailm. Küsisime kohalikult assistendilt, et kas neil on linnasisest randa (turismibulletinist olime selle kohta küsinud). Ta vaatas meid nagu tulnukaid ja strongly recommended mitte minna :) Ja näitas mingit teist randa... Ning andis täpsed juhised. Hiljem selgus, et mitte nii täpsed...
Ahjaa, Praha on väga ilus, aga kes seda ei teaks? Instituudi direktor on very American. Esimene asi, mis meile teatati oli: Are you excited????
Ahjaa 2... Ma ei ole kunagi kohanud ebaviisakamaid teenindajaid, kui Praha omad. Ilma naljata... kui lähed küsima uut numbrit kingi, siis pööritatakse su selja taga silmi ja näidatakse näpuga, et vaadaku ma sealt, kas ma ei näe! Jah. Raha väljapetmisest ma ei hakka parem rääkimagi. Või sellest, et oleme kohanud kahte ja poolt inglise keelt kõnelevat teenindajat.
9.7.07
07/07/07
Tegime pulmad ära. Meid oli kuus. Ja kokkuvõtvalt Kata sõnadega: "Noh, perekonnanime edetabelis sa ettepoole ei tõusnud." Elu on selline.
Tähtsaid kilde on. Aga. Jah.
Sõita mööda Vilsandi rahvusparki. Peatuda keelumärgi juures ning minna Hanilaidu otsima. 500 meetri järel loobuda ning otsusatad, et tee on liig pikk. Selle asemel otsida hääle järgi üles meri ning lasta tuulel endast läbi puhuda. Ma olen nüüd üdini hea.
"Tere neiud. Kas te tantsida ei taha?" - seda sügavaima saare murrakuga, mis tõi miskipärast kaasa naerukrambi. Kuressaare Kodulinna Lokaali kohta võiks veel öelda, et mehed on seal kiimas (kuidagi muud moodi ei oska selgitada nende võimet KOHE peale lennata, kui naisterahvas või mitu seisma jäävad... või kui nad leiavad, et võivad Sinu tantsule ilmtingimata vahele segada).
Saada päikest, kui igalpool mujal sajab. Mängida vollet ja süüa liivalisandiga võileibu. Seejärel free-rider merel. Pole ime kui päeva lõpus kokteilid hästi pähe hakkavad.
Hommiku esimene mõte: "See on alati hea märk, kui kõik riided on seljas."
Eriti kanged caipirinhad. Kohe nii kanged, et noormeestel tekkis mure meie munarakkude olukorra kohta. "Naised, ärge mürgitage ennast! Sellepärast ma joongi siidrit, et tänu spermatosoididele saate te terved lapsed."
Ronida Kihelkonna kiriku kellatorni ja kuulda seal all istuvalt tädilt, et neil ei olnudki ühtegi pulma. Aga tulgu meie kõik järgmisel aastal 08/08/08. Mul hakkas temast kahju. Ma mõtlesin, et ma kallistan teda, aga see ei oleks kirikus paslik olnud. Ma arvan. Kuulsime, et kirikus oli eraldi külm patupink. Muie.
"Ärge muretsege. Teie küll kauaks vanatüdrukuteks ei jää." Saare murrak. 16-aastane Mikk. "Ma ei tea, mingid vanad mehed tulid talle järgi. 22-23 aastased." Armas Anna. 17. Ma tundsin end elus esimest korda vanana.
Leida rand, kus kõikide kividega saaks lutsu visata (kui ma vaid oskaks). Istuda kiigel, tiigi ääres ja naerda.
Jäneseid naatidega üle sööta ning jälgida teo maailmaavastusi. Kas te teatsite, et teod söövad riisi ja võid?
Unustada. Unistada. Naerda. Nautida. Olla. Mitte mitte olla.
Kell üks päeval teatada tuimalt telefoni: "Ei, ma veel magan. Mul on puhkus."
Tähtsaid kilde on. Aga. Jah.
Sõita mööda Vilsandi rahvusparki. Peatuda keelumärgi juures ning minna Hanilaidu otsima. 500 meetri järel loobuda ning otsusatad, et tee on liig pikk. Selle asemel otsida hääle järgi üles meri ning lasta tuulel endast läbi puhuda. Ma olen nüüd üdini hea.
"Tere neiud. Kas te tantsida ei taha?" - seda sügavaima saare murrakuga, mis tõi miskipärast kaasa naerukrambi. Kuressaare Kodulinna Lokaali kohta võiks veel öelda, et mehed on seal kiimas (kuidagi muud moodi ei oska selgitada nende võimet KOHE peale lennata, kui naisterahvas või mitu seisma jäävad... või kui nad leiavad, et võivad Sinu tantsule ilmtingimata vahele segada).
Saada päikest, kui igalpool mujal sajab. Mängida vollet ja süüa liivalisandiga võileibu. Seejärel free-rider merel. Pole ime kui päeva lõpus kokteilid hästi pähe hakkavad.
Hommiku esimene mõte: "See on alati hea märk, kui kõik riided on seljas."
Eriti kanged caipirinhad. Kohe nii kanged, et noormeestel tekkis mure meie munarakkude olukorra kohta. "Naised, ärge mürgitage ennast! Sellepärast ma joongi siidrit, et tänu spermatosoididele saate te terved lapsed."
Ronida Kihelkonna kiriku kellatorni ja kuulda seal all istuvalt tädilt, et neil ei olnudki ühtegi pulma. Aga tulgu meie kõik järgmisel aastal 08/08/08. Mul hakkas temast kahju. Ma mõtlesin, et ma kallistan teda, aga see ei oleks kirikus paslik olnud. Ma arvan. Kuulsime, et kirikus oli eraldi külm patupink. Muie.
"Ärge muretsege. Teie küll kauaks vanatüdrukuteks ei jää." Saare murrak. 16-aastane Mikk. "Ma ei tea, mingid vanad mehed tulid talle järgi. 22-23 aastased." Armas Anna. 17. Ma tundsin end elus esimest korda vanana.
Leida rand, kus kõikide kividega saaks lutsu visata (kui ma vaid oskaks). Istuda kiigel, tiigi ääres ja naerda.
Jäneseid naatidega üle sööta ning jälgida teo maailmaavastusi. Kas te teatsite, et teod söövad riisi ja võid?
Unustada. Unistada. Naerda. Nautida. Olla. Mitte mitte olla.
Kell üks päeval teatada tuimalt telefoni: "Ei, ma veel magan. Mul on puhkus."
4.7.07
Nostalgia ja entusiastlikud inimesed
Käisin Brüsselis mingil järjekordsel projektil. Seda projekti eristas see, et enamik inimesi olid entusiastlikud... ja kokku oli inimesi ligi 270. Nii, et do the maths... Vahepeal hakkas hirmus, aga siis tulid abiks iirlased, sloveen, hollandlane, sakslane ja Ülle ;) Networking oli põhiteema ja need, kes mind tunnevad, teavad, et sõna "networking" toob majja iroonia ja sarkasmi.
Erilise hingesuguluse leidsin iirlastega... Ja jõime tähtsate asjade terviseks: career, power, money, friends, fun ja kui toostid lõppesid, siis armastuse terviseks ka. Peab ju. Igal juhul ei ole ma aktsendist lahti saanud.
Ja siis mu lemmikosa. Friikad. Friikad on nimelt Belgia leiutis. Ärge kunagi küsige neilt: "So why do you call them French fries?" sest nemad ju kutsuvad neid fritjesiteks. Majoneesiga. Ja palju.
Ja siis tuli Nostalgia. Käisin Brüsseli neil tänavatel, mis teeb sellest linnast ühe mu lemmikutest. Vaatasin Shrek kolme. Nägin Armani ülikonnas meest, kes istus motika selga, pani värvilise kiivri pähe ja kadus kaugusesse. Kuidagi reklaam. Pisikesed pargid, pisikesed tänavad, pisikesed poed. Minu Brüssel. Lisaks tegin lühitripi Genti. Vaatasin üle oma kodu, lehm ja uunikum olid endiselt õues. Mõned asjad ei muutu :) Endiselt oli olemas ka täis järelkäru, pildilt jäi välja. Inimestest oli alles vaid José, kuid asi seegi. Samas, pole ikka see, ilma nende inimesteta. Ajapuudusel jätsin kanuutamata, kuid üks Belle Vue läks alla. Koos vahvliga.
Parandatud sai ka mõned reisid kestnud viga: ostsin uue käekoti. Kingi ei ostnud. Naine.
Ja tegelikult on hea siit vahepeal ära minna. Põgenemine. Õnneks mitte vanglast. Vaid lihtsalt. Vahelduseks... Aga ma ju tulen alati tagasi... Teadagi.
Erilise hingesuguluse leidsin iirlastega... Ja jõime tähtsate asjade terviseks: career, power, money, friends, fun ja kui toostid lõppesid, siis armastuse terviseks ka. Peab ju. Igal juhul ei ole ma aktsendist lahti saanud. Ja siis mu lemmikosa. Friikad. Friikad on nimelt Belgia leiutis. Ärge kunagi küsige neilt: "So why do you call them French fries?" sest nemad ju kutsuvad neid fritjesiteks. Majoneesiga. Ja palju.
Ja siis tuli Nostalgia. Käisin Brüsseli neil tänavatel, mis teeb sellest linnast ühe mu lemmikutest. Vaatasin Shrek kolme. Nägin Armani ülikonnas meest, kes istus motika selga, pani värvilise kiivri pähe ja kadus kaugusesse. Kuidagi reklaam. Pisikesed pargid, pisikesed tänavad, pisikesed poed. Minu Brüssel. Lisaks tegin lühitripi Genti. Vaatasin üle oma kodu, lehm ja uunikum olid endiselt õues. Mõned asjad ei muutu :) Endiselt oli olemas ka täis järelkäru, pildilt jäi välja. Inimestest oli alles vaid José, kuid asi seegi. Samas, pole ikka see, ilma nende inimesteta. Ajapuudusel jätsin kanuutamata, kuid üks Belle Vue läks alla. Koos vahvliga.
Parandatud sai ka mõned reisid kestnud viga: ostsin uue käekoti. Kingi ei ostnud. Naine.
Ja tegelikult on hea siit vahepeal ära minna. Põgenemine. Õnneks mitte vanglast. Vaid lihtsalt. Vahelduseks... Aga ma ju tulen alati tagasi... Teadagi.
27.5.07
Stockholm
Tegelikult peaksin veel Gruusiast kirjutama, aga hetkel pole midagi südamel... pean seedima... Vahepeal käisin Stockholmis. Polnud seal pikka aega käinud, nii et täitsa mõnus, teinekordki.
Mõned märksõnad:
- laevadel on toredad inimesed;
- sai lauldud karaoket, kaks korda;
- sai tantsitud - kaua ja pikalt;
- sai tehtud kujutletavat pilti;
- sai söödud (oh jah);
- sai joodud;
- sai räägitud rootsi keelt (isegi kainelt, veider, ei teadnudki, et miskit meeles on);
- mul oli eile elus esimest korda pohmakas: st üks õppetund: ära joo tequilat ja šampust segamini. Liiga palju. Natuke võib. Seega mul ikkagi eksisteerib pohmakas, kuigi võimalik, et määravaks sai kõikuv laev selles kombinatsioonis.
Stockholm oli sama tore nagu varem, võiks teinekordki sinna tšillima minna. Seekord siiski nii, et pole kiire. Ja madalate kontsadega.
Nojah. Nädalavahetusel ilmselt Riiga, kui ma oma kooliasjadega ühele poole saan. Töö ka juba vaikselt ootab. Võiks olla 19. august ja pidu näiteks.
Mõtlesin hakata raamatut kirjutama. Esimene lõik on valmis, aga ma ei pane seda siia kirja. Võib-olla ka viimane lõik. Kunagi avaldan.
Mõned märksõnad:
- laevadel on toredad inimesed;
- sai lauldud karaoket, kaks korda;
- sai tantsitud - kaua ja pikalt;
- sai tehtud kujutletavat pilti;
- sai söödud (oh jah);
- sai joodud;
- sai räägitud rootsi keelt (isegi kainelt, veider, ei teadnudki, et miskit meeles on);
- mul oli eile elus esimest korda pohmakas: st üks õppetund: ära joo tequilat ja šampust segamini. Liiga palju. Natuke võib. Seega mul ikkagi eksisteerib pohmakas, kuigi võimalik, et määravaks sai kõikuv laev selles kombinatsioonis.
Stockholm oli sama tore nagu varem, võiks teinekordki sinna tšillima minna. Seekord siiski nii, et pole kiire. Ja madalate kontsadega.
Nojah. Nädalavahetusel ilmselt Riiga, kui ma oma kooliasjadega ühele poole saan. Töö ka juba vaikselt ootab. Võiks olla 19. august ja pidu näiteks.
Mõtlesin hakata raamatut kirjutama. Esimene lõik on valmis, aga ma ei pane seda siia kirja. Võib-olla ka viimane lõik. Kunagi avaldan.
15.5.07
Gruusia vol 7: kohalikud
Üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna eksole... Ja kes see neid tuhandeid sõnu ikka lugeda viitsib...
Grusiinid on äärmiselt külalislahked. Ja nad ilmselt annaksid oma särgi seljast, et sul hea oleks. See kehtib, ent lõpuks on see külalislahkus väsitav. Ja külalislahkusega seonduvad reeglid, millest peab kinni pidama, sest ühtlasi on grusiin ka solvuja :)
Mõne politseiniku vihastasime küll välja, kui teatasime, et oleme neljakesi kõik Marko naised ning mina seletasin, et olen kolmandat kuud rase (mida nad lõpuks uskuma ei jäänud, kuna ma ei suutnud piisavalt tõsist nägu teha, oleks ma teadnud, et nad veidi jäävad uskuma, oleks rohkem pingutanud).
Eriliselt sooja südamega armastasime Toyota juhti, kes algse mõnekümne kildi asemel sõidutas meid ilmselt ligi 200 kilti.
Jooki ja sööki on laual alati pigem rohkem kui vähem. Ja kui küsida, et miks te hoolitsete külaliste eest, siis nad ütlevad, et see on ju normaalne. Viky sõnul tulevat see vanast ajast, kui vaenlased kutsuti oma koju, neid seal kostitati ja hetkel, mil nad majast lahkusid, löödi vennikesed maha (purjus vennikesed, ma julgen kahtlustada).
Negatiivse poole pealt ehk see, et turisti püüavad kõik teenindajad nöörida. Leidsime ühe taksojuhi, kes vist tegi meile turuhinnast odavama sõidu juba eelnevalt, sest tema arvates nägime me välja tudengineiudena :) (seesama onu, kelle eesmärgiks oli leida maailma algkeel).
Seega, tasub olla sõbralik, kuid mitte kaotada valvsust. See kehtib nii meeste kui ka naiste puhul... Naised võiksid olla eriliselt tähelepanelikud politseinike suhtes, sest võimukandjatena arvavad nad, et neile on rohkem lubatud.
Siiski, südames valitseb soe tunne kui mõelda sõbralikele autojuhtidele, esimeste õhtute kostitajatele, Poti emale ja meestearmeele jne... Ja süda läheb soojaks, kui mõelda, et paljud enda sõbrad on Eestis neile sarnased :)
Grusiinid on äärmiselt külalislahked. Ja nad ilmselt annaksid oma särgi seljast, et sul hea oleks. See kehtib, ent lõpuks on see külalislahkus väsitav. Ja külalislahkusega seonduvad reeglid, millest peab kinni pidama, sest ühtlasi on grusiin ka solvuja :)
Mõne politseiniku vihastasime küll välja, kui teatasime, et oleme neljakesi kõik Marko naised ning mina seletasin, et olen kolmandat kuud rase (mida nad lõpuks uskuma ei jäänud, kuna ma ei suutnud piisavalt tõsist nägu teha, oleks ma teadnud, et nad veidi jäävad uskuma, oleks rohkem pingutanud).
Eriliselt sooja südamega armastasime Toyota juhti, kes algse mõnekümne kildi asemel sõidutas meid ilmselt ligi 200 kilti.
Jooki ja sööki on laual alati pigem rohkem kui vähem. Ja kui küsida, et miks te hoolitsete külaliste eest, siis nad ütlevad, et see on ju normaalne. Viky sõnul tulevat see vanast ajast, kui vaenlased kutsuti oma koju, neid seal kostitati ja hetkel, mil nad majast lahkusid, löödi vennikesed maha (purjus vennikesed, ma julgen kahtlustada).
Negatiivse poole pealt ehk see, et turisti püüavad kõik teenindajad nöörida. Leidsime ühe taksojuhi, kes vist tegi meile turuhinnast odavama sõidu juba eelnevalt, sest tema arvates nägime me välja tudengineiudena :) (seesama onu, kelle eesmärgiks oli leida maailma algkeel).
Seega, tasub olla sõbralik, kuid mitte kaotada valvsust. See kehtib nii meeste kui ka naiste puhul... Naised võiksid olla eriliselt tähelepanelikud politseinike suhtes, sest võimukandjatena arvavad nad, et neile on rohkem lubatud.
Siiski, südames valitseb soe tunne kui mõelda sõbralikele autojuhtidele, esimeste õhtute kostitajatele, Poti emale ja meestearmeele jne... Ja süda läheb soojaks, kui mõelda, et paljud enda sõbrad on Eestis neile sarnased :)
13.5.07
Gruusia vol 6: sport
Don't get me wrong... me kõndisime ja turnisime mööda mägesid, kuid muuhulgas leiutasime ka uue spordiala: kodukajoomise.
Kodukajoomine
Vaja:
- 2 liitrine punase koduka pudel, täis;
- 5 inimest (soovitavalt 4 naist ja üks mees, eesti soost);
- kupeevagun;
- liikuv rong;
- stopperkell, ühe võistleja oma;
- varasem promill;
- hea tuju.
Kuna kodukas ei tahtnud muidu otsa saada, siis tuligi korraldada võistlus. Hasardi mõttes soovisime teada, mitme sekundiga suudab kodukapudel ringi teha. Alustasime 17 sekundist, kuid rekord oli 6 seki. Mina muidugi pidin kõige rohkem jooma, sest kui ringi keskel sassi läks, siis hakati ju otsast peale...
Algul oli raske seetõttu, et aega võttis viimane inimene, aga kui saime aru, et parem oleks, kui tema alustaks ajavõttu, aga siis annaks stopperi esimesele, siis sekundid paranevad.
Igatahes tehke järgi. Suuremate-väiksemate pudelite puhul on tegemist siis väike või raskekaalu kodukajoomisega.
KodukajoomineVaja:
- 2 liitrine punase koduka pudel, täis;
- 5 inimest (soovitavalt 4 naist ja üks mees, eesti soost);
- kupeevagun;
- liikuv rong;
- stopperkell, ühe võistleja oma;
- varasem promill;
- hea tuju.
Kuna kodukas ei tahtnud muidu otsa saada, siis tuligi korraldada võistlus. Hasardi mõttes soovisime teada, mitme sekundiga suudab kodukapudel ringi teha. Alustasime 17 sekundist, kuid rekord oli 6 seki. Mina muidugi pidin kõige rohkem jooma, sest kui ringi keskel sassi läks, siis hakati ju otsast peale...
Algul oli raske seetõttu, et aega võttis viimane inimene, aga kui saime aru, et parem oleks, kui tema alustaks ajavõttu, aga siis annaks stopperi esimesele, siis sekundid paranevad.
Igatahes tehke järgi. Suuremate-väiksemate pudelite puhul on tegemist siis väike või raskekaalu kodukajoomisega.
Gruusia vol 5: alkohol
Gruusiasse minnes rääkis isa, et mis te seal ikka sööte, jooge parem veini. Jõime. Sõime ka, aga see on juba teine teema.
Lugesin lehest, et Gruusias juuakse esimesena ALATI maailmarahu terviseks. Nojah. Mõnikord tõesti. Mõnikord on see teine toost, sel juhul on esimesena joodud lauas istuvate kaunite naiste terviseks. Ahjaa kaunite tulevaste emade terviseks ka. Nojah, samas... kuuldavasti võetakse tooste ainult veini saatel, aga meie jõime ka viinaga (st meie grusiinid).
Joomise juures on tähtis meeles pidada, et grusiinid on vintsked sellid ja nendega võidu joomine ei pruugi hästi lõppeda... Seega võtsime algusest peale eemärgiks juua võimalikult vähe. Seda sai teha teeseldes joomist. Aga teisel õhtul taipasid grusiinid, mida teha püüdsime ja noh siis oli kööga. Nii mõnigi meist jäi purju...
Esimesel pildil on meie viisakaim alkoholitarbimine Telavi lähedases veinikeldris, teistel piltidel näeb näiteks kodukapurki, mida tühjendati erinevate lugemiste järgi 4,5 kuni 6,5. Aga kes neid ikka luges :) Kodukat jõime paaril korral veel. Sarvest jõime tõenäoliselt piiritusveini, sest kurjam oli väga kange.
Kuidas õigesti juua?
1) tuleb täita sarv veiniga;
2) öelda toost maailmarahu, ilusate naiste, Eesti ja Gruusia, toredate tulevaste emade, söögi, esivanemate, sõprade jms terviseks. Soovitavalt väga pikk toost. Toosti ütleb tamada, kes tavaliselt on meessoost või Viky :D;
3) tõsta sarv;
4) panna küünarnukid risti;
5) juua sarv tilgatuks (selle tõestuseks keerata sarv teisipidi ja tilgutada viimane tilk pöidlaküünele);
6) kaasjoojaga musitada: mõlemale põsele ja suule.
Lugesin lehest, et Gruusias juuakse esimesena ALATI maailmarahu terviseks. Nojah. Mõnikord tõesti. Mõnikord on see teine toost, sel juhul on esimesena joodud lauas istuvate kaunite naiste terviseks. Ahjaa kaunite tulevaste emade terviseks ka. Nojah, samas... kuuldavasti võetakse tooste ainult veini saatel, aga meie jõime ka viinaga (st meie grusiinid).
Joomise juures on tähtis meeles pidada, et grusiinid on vintsked sellid ja nendega võidu joomine ei pruugi hästi lõppeda... Seega võtsime algusest peale eemärgiks juua võimalikult vähe. Seda sai teha teeseldes joomist. Aga teisel õhtul taipasid grusiinid, mida teha püüdsime ja noh siis oli kööga. Nii mõnigi meist jäi purju...
Esimesel pildil on meie viisakaim alkoholitarbimine Telavi lähedases veinikeldris, teistel piltidel näeb näiteks kodukapurki, mida tühjendati erinevate lugemiste järgi 4,5 kuni 6,5. Aga kes neid ikka luges :) Kodukat jõime paaril korral veel. Sarvest jõime tõenäoliselt piiritusveini, sest kurjam oli väga kange.
Kuidas õigesti juua?
1) tuleb täita sarv veiniga;
2) öelda toost maailmarahu, ilusate naiste, Eesti ja Gruusia, toredate tulevaste emade, söögi, esivanemate, sõprade jms terviseks. Soovitavalt väga pikk toost. Toosti ütleb tamada, kes tavaliselt on meessoost või Viky :D;
3) tõsta sarv;
4) panna küünarnukid risti;
5) juua sarv tilgatuks (selle tõestuseks keerata sarv teisipidi ja tilgutada viimane tilk pöidlaküünele);
6) kaasjoojaga musitada: mõlemale põsele ja suule.
Tellimine:
Postitused (Atom)
Postitused
