Tõused õhku, väljas on mitu kraadi miinust ning päikest nägid viimati... Sa ei mäleta, millal sa viimati päikest nägid. Lendad läbi pilvede ning seal ta on! Hingad kergendunult, kuna olid hakanud kahtlustama, et päike on maailmast kadunud. Naeratad ilma, et seda ise tähele paned ning vahid seda ülalpool pilvi olevat kollast kera.
Teine mõnus hetk lendamise juures on öine maandumine. Suured linnad on justkui peopesa peal - valgustatud staadionid, valgustamata staadionid, parkimisplatsid, liiklussõlmed, pargid, tänavad... Kõik linnad tunduvad siis nii ilusad. Päevasel maandumisel on ka omad võlud - näed, kust jookseb lumepiir või kus asuvad põllud, kuid see ei saa öise maandumise vastu.
Öise maandumise negatiivseim külg on öine võõrasse linna sattumine. Või tuttavasse, sest ikkagi ei saa mitte midagi aru. Ühistranspordi kasutamine on raskendatud ja tegelikult sa ei tea, kas taksojuht üritab sind petta või mitte.
Kolmas osa lendamise juures on teised lennukid. Eelmise reisi ajal õnnestus mul (tänu P-le) keset lennureisi aknast välja vaadata just samal hetkel kui möödusid teised lennukid. Algul nägime ühte, siis kahte, siis kolme... ühel hetkel oli taevas vähemalt 6-7 lennukit erinevatel tasanditel ja nägid välja nagu väikesed sipelgad. Ma tahtsin ainult teada, kui kaugel nad tegelikult on. Siiski ei kestnud pidu kaua ja varsti tundus, et taevas oleme ainult meie - ju sai liiklussõlm läbi. Loodetavasti õnnestub mul kunagi lennata koos pilootidega, et neilt nende aspektide kohta küsida.
Kuvatud on postitused sildiga reis. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga reis. Kuva kõik postitused
4.3.09
23.2.09
Hea päev :)
Täna hommikul ärgates tundsin end lõpuks ometi puhanuna ja KLMist sain lootust, et Madriidi lend võidakse suunata meile sobivalt ainult ühe ümberistumisega.
Järgmine samm: to do listi lühendamine.
Järgmine samm: to do listi lühendamine.
6.2.09
Kitši või antiiki kogu raha eest!
Mul on siin Ljubljanas väga huvitav hotell. Antiq Hotel on nimi, mis ütleb juba nii mõndagi. Seinad näiteks on nii aktiiksed, et wifi neist läbi ei mahu :) Mu toas on fantastiline tapeet (tase, mil kole on juba ilus), aga muu on veidi liiga... not my style.
Kui tekkis sügavam huvi, siis hotelli galerii (erilist tähelepanu palun pöörata internetitoale, minu arvates naljakas).
Aga hommikusöök on siin lihtsalt imeline ja asukoht vanalinnas tagab kiire juurdepääsu erinevatele tähtsatele kohtadele (nagu näiteks turg, aga sellest teinekord. Oeh, milline puuvilja ja juurvilja valik!).
Kui tekkis sügavam huvi, siis hotelli galerii (erilist tähelepanu palun pöörata internetitoale, minu arvates naljakas).Aga hommikusöök on siin lihtsalt imeline ja asukoht vanalinnas tagab kiire juurdepääsu erinevatele tähtsatele kohtadele (nagu näiteks turg, aga sellest teinekord. Oeh, milline puuvilja ja juurvilja valik!).
3.2.09
Kallikesed tanu alla!
Nii... kaks väga kallist sõbrannat on enam-vähem tanu all. Ptui-ptui-ptui. Kihlasõrmused on sõrmes ja tuju laes. Kuigi ühte pulma peab järgmise suveni ootama.
See kõik teeb mind lihtsalt siiralt õnnelikuks. Nii õnnelikuks, et tänane päev oli üle pika aja juba täiesti OK.
Homme siis Sloveeniasse ja pühapäeval Šotimaale (kui lumi lubab).
See kõik teeb mind lihtsalt siiralt õnnelikuks. Nii õnnelikuks, et tänane päev oli üle pika aja juba täiesti OK.
Homme siis Sloveeniasse ja pühapäeval Šotimaale (kui lumi lubab).
29.1.09
Bienvenido a Madrid!
Jaanipäeva peame sel aastal Hispaanias (sest Eestis on seda juba ju peetud!). Just otsustasime. Teiseks tahaks näha, kas kunagisest keeleõppest ka midagi kasu oli. Ühtlasi peaks see reis selgitama, et keelt endiselt ei oska ja õpi hoolega edasi!
Dilemma töö versus puhkus lahendasin lihtsalt sellega, et vean oma kodukontori kümneks päevaks Madriidi ja kuna selle aja sees on rohkelt puhkepäevi, siis ei tohiks probleeme tekkida ajajaotuses. Teatavasti on olemas e-mail, Skype (sest on olemas nett) ja vajadusel leian ka telefoni. Teadupärast ostsin ma transpordikaalutlustel ka pisikese läpaka.
Aga see, mis tuleb pärast seda... selle pileteid veel ei ole, aga plaan on jõus.
Seega tuleb teha kõvasti tööd ja näha veel rohkem vaeva, siis tuleb armastus ja puhkus.
Dilemma töö versus puhkus lahendasin lihtsalt sellega, et vean oma kodukontori kümneks päevaks Madriidi ja kuna selle aja sees on rohkelt puhkepäevi, siis ei tohiks probleeme tekkida ajajaotuses. Teatavasti on olemas e-mail, Skype (sest on olemas nett) ja vajadusel leian ka telefoni. Teadupärast ostsin ma transpordikaalutlustel ka pisikese läpaka.
Aga see, mis tuleb pärast seda... selle pileteid veel ei ole, aga plaan on jõus.
Seega tuleb teha kõvasti tööd ja näha veel rohkem vaeva, siis tuleb armastus ja puhkus.
9.10.08
Mida Triin vaatab iga päev?
Reisifirmade ja lennufirmade kodulehekülgi. On ilmselge, et ma tahan kuhugi päikese kätte. Selles suhtes oli eelmisel sügisel muretu - Portugalis sadas vihma 8 päeva, ülejäänud ajal sai päikesest energiat.
Ja kui päikest ei saa, siis puhkust peab saama. Nädalavahetus läks peaaegu arvesse, kuigi shoppamine laupäeval Hamburgis oli siiski üsna väsitav - tundus nagu oleks seal kogu aeg hullud päevad, kuigi isegi alesid ei olnud. Pidutsema pidi muidugi ka (kahjuks ei olnud keegi nõus minuga Sex Kino-sse või Dollhouse'i tulema, selge, et mu Eesti sõbrad on selle koha pealt veidi vähemkonservatiivsed).
Võtan sellise puhkuse, kus arvuti ja telefoni jätan koju. Keegi pakub? Aitäh.
Ja kui päikest ei saa, siis puhkust peab saama. Nädalavahetus läks peaaegu arvesse, kuigi shoppamine laupäeval Hamburgis oli siiski üsna väsitav - tundus nagu oleks seal kogu aeg hullud päevad, kuigi isegi alesid ei olnud. Pidutsema pidi muidugi ka (kahjuks ei olnud keegi nõus minuga Sex Kino-sse või Dollhouse'i tulema, selge, et mu Eesti sõbrad on selle koha pealt veidi vähemkonservatiivsed).
Võtan sellise puhkuse, kus arvuti ja telefoni jätan koju. Keegi pakub? Aitäh.
30.6.08
Kujutletavad reisid
Ma olen olnud Eestis kuus kuud ja loetud päevad peale. Ma ei mäleta, millal ma viimati olin Eestis järjest nii pikka aega. Isegi Lätis ei ole käinud. See on kergelt frustreeriv. Okei, raskelt. Ja mu vanematekodu on 35 km Lätist!
Asi on jõudnud edasi sellest, et vaataksin iga päev lennufirma lehekülgesid. Oktoobriks hangitud lennupiletid on kõike muud kui lohutavad. Seega olen omandanud uue taseme: reisin unes.
LAV, Hispaania, Gruusia, Austraalia, Peruu, USA, Mehhiko, Filipiinid, Kanada, Madagaskar jne...
Töölkäimine ka ei aita. Vähe sellest, et aega ei ole. Kuu lõpuks on ka raha otsas. Seda, kuhu ta kaob, ei tea keegi, aga läinud ta on. Elukorralduses tuleb teha radikaalseid muutusi. Aitab!
Aga praeguse mittereisimise eesmärk on üllas - ei mingeid rahakulutavaid Euroopa-avastamisi, enne kui kaks plaani on teostunud:
Siber ja Lõuna-Ameerika (mitteunes).
Euroopa vaevalt muutub. Samas ma siiski ei kujuta ette end pidevalt sarnaseid pikki pause pidamas.
Kellelgi on haltuuraotsi? ;)
Asi on jõudnud edasi sellest, et vaataksin iga päev lennufirma lehekülgesid. Oktoobriks hangitud lennupiletid on kõike muud kui lohutavad. Seega olen omandanud uue taseme: reisin unes.
LAV, Hispaania, Gruusia, Austraalia, Peruu, USA, Mehhiko, Filipiinid, Kanada, Madagaskar jne...
Töölkäimine ka ei aita. Vähe sellest, et aega ei ole. Kuu lõpuks on ka raha otsas. Seda, kuhu ta kaob, ei tea keegi, aga läinud ta on. Elukorralduses tuleb teha radikaalseid muutusi. Aitab!
Aga praeguse mittereisimise eesmärk on üllas - ei mingeid rahakulutavaid Euroopa-avastamisi, enne kui kaks plaani on teostunud:
Siber ja Lõuna-Ameerika (mitteunes).
Euroopa vaevalt muutub. Samas ma siiski ei kujuta ette end pidevalt sarnaseid pikki pause pidamas.
Kellelgi on haltuuraotsi? ;)
3.10.07
Manna kui terrorismioht
Amsterdami lennujaama WC on üle prahi. Lihtsalt tore.
Taustaks oli merekohin ja linnulaul.
Seekord lennates olin ma oht number üks. Nii Tallinnas kui ka Amsterdamis kästi kott lahti pakkida.
Manna ja tatrahelbed tekitavad oi-oi kui palju kahtlust.
Ja vöö puhul ei ole küsimus enam piiksus. Ka uudis.
“No.”
“It’s because he doesn’t want to take off his belt.” (Sest ta ei taha oma vööd ära võtta.)
Või. “Mam, can we please take a look in your bag?”
“Yes, sure, I already know what you are looking for.”
Koogitakse välja tatrahelbed ja manna. Tatrahelbeid vaadatakse ühelt ja teiselt poolt, pannakse kotti tagasi. Mannaga minnakse kolleegi käest aru pärima. Lõpuks saan selle ka tagasi.
“Well, they looked like liquids.”
Noh, minu arvates on ka manna ja tatar vedelikud. Ega Eestis on ammu teada, et tatar on vedelik. Mannast rääkimata.
Huvitav kas mu manna päästis see, et ta oli paberkotis? Paberkott ja vedelik?
Kas teile ei tundu, et oleks aeg lisada see üks kroon lennujaamamaksudele ning korraldada laadimisstepslid?
23.9.07
Riidehunnikute koristus
Mul ei ole riidekappi. Ma ei mäleta, millal mul viimati oli riidekapp. Belgias, aga seal polnud asju. Seega ei saa mingist riidekapi suurpuhastusest juttugi olla. Viimase üheteistkümne aasta jooksul on mu asjad olnud kamorkades ja kohvrites. Ja erinevates kilekottides. Mul puudus igasugune ülevaade, kui palju neid olla võiks, kuni selle suveni. Komandeerisin kõik asjad tagasi esialgsesse koju ning neid sai palju. Liiga palju. Terve me teine korrus oli täis minu riideid, raamatuid, erinevaid pabereid, kingi... Liialdusteta.
Ning kuna mu septembri master plan sisaldas riiete sorteerimist, siis pidin selle ära tegema. Ma taas ei liialda, kui ütlen, et neid riideid pole vähemalt 7 aastat sorteeritud. Aeg-ajalt on midagi ära visatud, kuid peamiselt on asjad kuhjunud.
Nüüd on mu riided mitmes virnas:
- jätan alles;
- pessu, aga jätan alles;
- tolmulapiks;
- ära anda (need tuleb hiljem veel sorteerida hunnikutesse puhtad ja pessu);
- hülgamine välismaal;
- ei tea, mida teha;
- sokid;
- sokid, mille võib ära visata, aga mida võib enne seda veel ühe korra kanda, sest nad on puhtad;
- sukamaterjalist sukad-sokid;
- paksemad sukad;
- sallid-mütsid;
- pesu;
- prügikasti (kasti asemel on suur prügikott).
Prügikotti on raske asju panna. Peaks olema kalgim. Oma esimese enda õmmeldud asja - öösärgi - jätan alles. Endakootud kampsuni ka. Mälestused peavad olema, aga pean neile vist eraldi elamise muretsema.
Raamatud jätan sorteerimata. Paberid panen virna.
Asjad pakin väiksemasse kotti, et mu kiusatus neid juurde osta oleks väiksem. Lootus on lollide lohutus. Tegelikult ma ei ole naiivne, aga kohver on tüütu.
Ning kuna mu septembri master plan sisaldas riiete sorteerimist, siis pidin selle ära tegema. Ma taas ei liialda, kui ütlen, et neid riideid pole vähemalt 7 aastat sorteeritud. Aeg-ajalt on midagi ära visatud, kuid peamiselt on asjad kuhjunud.
Nüüd on mu riided mitmes virnas:
- jätan alles;
- pessu, aga jätan alles;
- tolmulapiks;
- ära anda (need tuleb hiljem veel sorteerida hunnikutesse puhtad ja pessu);
- hülgamine välismaal;
- ei tea, mida teha;
- sokid;
- sokid, mille võib ära visata, aga mida võib enne seda veel ühe korra kanda, sest nad on puhtad;
- sukamaterjalist sukad-sokid;
- paksemad sukad;
- sallid-mütsid;
- pesu;
- prügikasti (kasti asemel on suur prügikott).
Prügikotti on raske asju panna. Peaks olema kalgim. Oma esimese enda õmmeldud asja - öösärgi - jätan alles. Endakootud kampsuni ka. Mälestused peavad olema, aga pean neile vist eraldi elamise muretsema.
Raamatud jätan sorteerimata. Paberid panen virna.
Asjad pakin väiksemasse kotti, et mu kiusatus neid juurde osta oleks väiksem. Lootus on lollide lohutus. Tegelikult ma ei ole naiivne, aga kohver on tüütu.
20.7.07
Lugu sellest, kuidas Eesti naised randa otsisisd...
Praha on teatavasti sisemaal. Aga 30 kraadi celsiust tähendab teadagi, mida: rannailm!
Võtsime vapralt oma kaardid kätte ja läksime assistent Pavelilt küsima, et kas vastab tõele turismiraamatu jutt linnasisesest rannast. Ta naeris meid välja, kuid lubas juhatada õigesse kohta. Ameeriklane ja ukrainlane kuulasid juttu pealt ja muigasid. Hea esmamulje meie poolt garanteeritud. Aga me olime ju muuseumi juba ära vaadanud!
Igal juhul lahkusime ühikast poetšekile kirjutatud instruktsioonidega. C-metrooliini lõppu ja sealt buss kuhugi edasi. Mõeldud-tehtud. Buss sõitis edasi oioi kui kaua. Meie vaatame, et hakkame vaikselt linnast välja sõitma. Lõpuks... Meie peatus. Vett ei näe, küll aga Lidli poodi, seega võtame suuna sinna, et juua osta. Ühtlasi leiame poest taas ühe 0,5 inglise keelt kõneleva inimese. Noh muud ta meile öelda ei oska, kui et oleme... vales kohas! :) Aber natüürlich. Asusime nimelt kaardi kõige viimasel tänaval.
Jooksime taas bussile ja otsustasime bussijuhiga vestelda. Pearaputus käis kõikide keelte kohta. Aga tundus, et ta sai aru, kuhu me tahaks minna, pobises mingi peatuse vastu, meie jäime lootma, et saame aru :) Ka bussis ei leidunud ühtegi inimest, kes oleks rääkinud inglise, saksa, vene, rootsi, taani või flaami keelt. Hispaania keelt ka ei rääkinud. Me rohkem ei küsinud.
Lõpuks jõuame õigesse peatusesse, taipame kahe sekundiga, et see peatus on metroojaamast järgmine. Ja paigutame end kaardile. Teekond randa alaku. Mingil hetkel oleme kusagil aasal ning leiame, et on paras aeg bikiinid selga panna. Puhtjuhuslikult jääb meil tähelepanuta, et kogu mängu jälgivad bussijuhid... Aga no see selleks. Jälitame ühte paari, kes näevad välja täpselt nagu nad läheks randa. Lõpuks aed ja väravad. Meie astume sära silmis sisse...
Nudistide rand. Palju paljaid vanu mehi. Hämmeldume. Kratsime kõrvatagust. Mõtleme, et mida edasi teha. Putkas asuv piletirahatädi tervitab meid õlakehitusega. Ei mingeid keeli. Harjume juba mõttega, et viskame aga bikiinid seljast. Enne seda hakkab meiega üks Tšehhi vanamees kõvasti pahandama - näitab me endiselt seljas olevatele riietele. Läheneb meile, omas täies hiilguses. Mees oma parimais aastais. Tšehhile kohaselt õllekõhuga. Ja aru saanud, et me oleme lollid turistid jätkab inglise keeles. Ta on üks neist 2,5 inglise keelt kõnelevast Tšehhist. Ta räägib hästi. Kokkuvõtvalt käseb meil riided ära võtta, sest me oleme ilusad ja noored tüdrukud ning meil pole miskit häbeneda, katsub meid. See ei lähe minu teada nudistide ranna eetikaga üldsegi mitte kokku. Aga ta oli sõbralik.
Jah, me leidsime bikiiniranna. Koos moijto baari ja õllekaga. Ja järv oli ka. Lõpuks saime rannas olla 1,5 tundi. Aga ega rohkem polegi tervislik.
Ja kõigele lisaks. Nudistide rand on mastrubeeriva hosteli toakaaslase kõrval kökimöki (Iirimaa. Kilkenny. Ei taha meenutada.).
Võtsime vapralt oma kaardid kätte ja läksime assistent Pavelilt küsima, et kas vastab tõele turismiraamatu jutt linnasisesest rannast. Ta naeris meid välja, kuid lubas juhatada õigesse kohta. Ameeriklane ja ukrainlane kuulasid juttu pealt ja muigasid. Hea esmamulje meie poolt garanteeritud. Aga me olime ju muuseumi juba ära vaadanud!
Igal juhul lahkusime ühikast poetšekile kirjutatud instruktsioonidega. C-metrooliini lõppu ja sealt buss kuhugi edasi. Mõeldud-tehtud. Buss sõitis edasi oioi kui kaua. Meie vaatame, et hakkame vaikselt linnast välja sõitma. Lõpuks... Meie peatus. Vett ei näe, küll aga Lidli poodi, seega võtame suuna sinna, et juua osta. Ühtlasi leiame poest taas ühe 0,5 inglise keelt kõneleva inimese. Noh muud ta meile öelda ei oska, kui et oleme... vales kohas! :) Aber natüürlich. Asusime nimelt kaardi kõige viimasel tänaval.
Jooksime taas bussile ja otsustasime bussijuhiga vestelda. Pearaputus käis kõikide keelte kohta. Aga tundus, et ta sai aru, kuhu me tahaks minna, pobises mingi peatuse vastu, meie jäime lootma, et saame aru :) Ka bussis ei leidunud ühtegi inimest, kes oleks rääkinud inglise, saksa, vene, rootsi, taani või flaami keelt. Hispaania keelt ka ei rääkinud. Me rohkem ei küsinud.
Lõpuks jõuame õigesse peatusesse, taipame kahe sekundiga, et see peatus on metroojaamast järgmine. Ja paigutame end kaardile. Teekond randa alaku. Mingil hetkel oleme kusagil aasal ning leiame, et on paras aeg bikiinid selga panna. Puhtjuhuslikult jääb meil tähelepanuta, et kogu mängu jälgivad bussijuhid... Aga no see selleks. Jälitame ühte paari, kes näevad välja täpselt nagu nad läheks randa. Lõpuks aed ja väravad. Meie astume sära silmis sisse...
Nudistide rand. Palju paljaid vanu mehi. Hämmeldume. Kratsime kõrvatagust. Mõtleme, et mida edasi teha. Putkas asuv piletirahatädi tervitab meid õlakehitusega. Ei mingeid keeli. Harjume juba mõttega, et viskame aga bikiinid seljast. Enne seda hakkab meiega üks Tšehhi vanamees kõvasti pahandama - näitab me endiselt seljas olevatele riietele. Läheneb meile, omas täies hiilguses. Mees oma parimais aastais. Tšehhile kohaselt õllekõhuga. Ja aru saanud, et me oleme lollid turistid jätkab inglise keeles. Ta on üks neist 2,5 inglise keelt kõnelevast Tšehhist. Ta räägib hästi. Kokkuvõtvalt käseb meil riided ära võtta, sest me oleme ilusad ja noored tüdrukud ning meil pole miskit häbeneda, katsub meid. See ei lähe minu teada nudistide ranna eetikaga üldsegi mitte kokku. Aga ta oli sõbralik.
Jah, me leidsime bikiiniranna. Koos moijto baari ja õllekaga. Ja järv oli ka. Lõpuks saime rannas olla 1,5 tundi. Aga ega rohkem polegi tervislik.
Ja kõigele lisaks. Nudistide rand on mastrubeeriva hosteli toakaaslase kõrval kökimöki (Iirimaa. Kilkenny. Ei taha meenutada.).
4.7.07
Nostalgia ja entusiastlikud inimesed
Käisin Brüsselis mingil järjekordsel projektil. Seda projekti eristas see, et enamik inimesi olid entusiastlikud... ja kokku oli inimesi ligi 270. Nii, et do the maths... Vahepeal hakkas hirmus, aga siis tulid abiks iirlased, sloveen, hollandlane, sakslane ja Ülle ;) Networking oli põhiteema ja need, kes mind tunnevad, teavad, et sõna "networking" toob majja iroonia ja sarkasmi.
Erilise hingesuguluse leidsin iirlastega... Ja jõime tähtsate asjade terviseks: career, power, money, friends, fun ja kui toostid lõppesid, siis armastuse terviseks ka. Peab ju. Igal juhul ei ole ma aktsendist lahti saanud.
Ja siis mu lemmikosa. Friikad. Friikad on nimelt Belgia leiutis. Ärge kunagi küsige neilt: "So why do you call them French fries?" sest nemad ju kutsuvad neid fritjesiteks. Majoneesiga. Ja palju.
Ja siis tuli Nostalgia. Käisin Brüsseli neil tänavatel, mis teeb sellest linnast ühe mu lemmikutest. Vaatasin Shrek kolme. Nägin Armani ülikonnas meest, kes istus motika selga, pani värvilise kiivri pähe ja kadus kaugusesse. Kuidagi reklaam. Pisikesed pargid, pisikesed tänavad, pisikesed poed. Minu Brüssel. Lisaks tegin lühitripi Genti. Vaatasin üle oma kodu, lehm ja uunikum olid endiselt õues. Mõned asjad ei muutu :) Endiselt oli olemas ka täis järelkäru, pildilt jäi välja. Inimestest oli alles vaid José, kuid asi seegi. Samas, pole ikka see, ilma nende inimesteta. Ajapuudusel jätsin kanuutamata, kuid üks Belle Vue läks alla. Koos vahvliga.
Parandatud sai ka mõned reisid kestnud viga: ostsin uue käekoti. Kingi ei ostnud. Naine.
Ja tegelikult on hea siit vahepeal ära minna. Põgenemine. Õnneks mitte vanglast. Vaid lihtsalt. Vahelduseks... Aga ma ju tulen alati tagasi... Teadagi.
Erilise hingesuguluse leidsin iirlastega... Ja jõime tähtsate asjade terviseks: career, power, money, friends, fun ja kui toostid lõppesid, siis armastuse terviseks ka. Peab ju. Igal juhul ei ole ma aktsendist lahti saanud. Ja siis mu lemmikosa. Friikad. Friikad on nimelt Belgia leiutis. Ärge kunagi küsige neilt: "So why do you call them French fries?" sest nemad ju kutsuvad neid fritjesiteks. Majoneesiga. Ja palju.
Ja siis tuli Nostalgia. Käisin Brüsseli neil tänavatel, mis teeb sellest linnast ühe mu lemmikutest. Vaatasin Shrek kolme. Nägin Armani ülikonnas meest, kes istus motika selga, pani värvilise kiivri pähe ja kadus kaugusesse. Kuidagi reklaam. Pisikesed pargid, pisikesed tänavad, pisikesed poed. Minu Brüssel. Lisaks tegin lühitripi Genti. Vaatasin üle oma kodu, lehm ja uunikum olid endiselt õues. Mõned asjad ei muutu :) Endiselt oli olemas ka täis järelkäru, pildilt jäi välja. Inimestest oli alles vaid José, kuid asi seegi. Samas, pole ikka see, ilma nende inimesteta. Ajapuudusel jätsin kanuutamata, kuid üks Belle Vue läks alla. Koos vahvliga.
Parandatud sai ka mõned reisid kestnud viga: ostsin uue käekoti. Kingi ei ostnud. Naine.
Ja tegelikult on hea siit vahepeal ära minna. Põgenemine. Õnneks mitte vanglast. Vaid lihtsalt. Vahelduseks... Aga ma ju tulen alati tagasi... Teadagi.
27.6.07
Terve aasta
Aasta aega tagasi samal ajal istusin oma üsnagi tühjaks korjatud Genti korteris ning mõtlesin elust. Nüüd istun vanaema asju täis Mustamäe korteris, pakin ja mõtlen endiselt elust. Mõned asjad ei muutu.
Kahe tunni pärast korjab takso mind üles ning viib lennujaama. Ma lähen tagasi oma aastatagusesse koduriiki. Ma näen neid Brüsseli parke, mida ma armastasin ja ma saan süüa lõpututes kogustes fritjeseid. Gentis!
Ja ma näen neid vanu tuttavaid kohtasid ning seda kanalit, mida mööda igal laupäeva ja pühapäeva hommikul sõitsid turistide paadid, mis meid Gabiga üles äratasid.
Ma ei hooli, et ma täpselt ei tea, kus ma seal olen või mida ma teen, aga ma tean, et nädalavahetusel püüan hiilida oma vanasse korterisse. Mul on juba praegu nostalgia, ma arvan, et seal hakkan ma nutma. Ja tegelikult ma tahaks, et keegi oleks seal koos minuga... Keegi, kes saaks aru, mida see tähendab.
Lähen ajas tagasi.
Kahe tunni pärast korjab takso mind üles ning viib lennujaama. Ma lähen tagasi oma aastatagusesse koduriiki. Ma näen neid Brüsseli parke, mida ma armastasin ja ma saan süüa lõpututes kogustes fritjeseid. Gentis!
Ja ma näen neid vanu tuttavaid kohtasid ning seda kanalit, mida mööda igal laupäeva ja pühapäeva hommikul sõitsid turistide paadid, mis meid Gabiga üles äratasid.
Ma ei hooli, et ma täpselt ei tea, kus ma seal olen või mida ma teen, aga ma tean, et nädalavahetusel püüan hiilida oma vanasse korterisse. Mul on juba praegu nostalgia, ma arvan, et seal hakkan ma nutma. Ja tegelikult ma tahaks, et keegi oleks seal koos minuga... Keegi, kes saaks aru, mida see tähendab.
Lähen ajas tagasi.
3.6.07
Lõpetamised vol 1: Riia
Vanusest tingituna (ehk sellest, et enamik mu sõpru on selles vanuses) tuleb sel aastal käia üsna mitmel lõpetamisel...
Eelmisel nädalavahetusel tšillisin niisama Stockholmis, seekord oli sihiks naaberpealinn Läti (ei saa me läbi Lätita).
Anita, Mikk, Triin ja Ira said oma lilled kätte. Neid seal säravate nägudega vaadates tuli endalgi hetkeks mõte, et võinuks ju pingutada, aga ega midagi hullu nüüd küll lahti ei ole.
Riia oli sama koha peal. Vabadussammas ja seda valvavad sõdurid samuti. Linna võluks jääb minu jaoks alati see jõeäärne park, millele Tallinnal pole mitte midagi vastu panna. Ja toidulõhnad Lidos :D Lisaks veel see, et vanalinnas, iga nurga või lava peal toimub mingi jämm. Näiteks laulavad konnad ooperit. See oli põhiline. Või et kingapoodides müüakse kingi, mille seast võiks otsimise korral midagi isegi leida (aga sel korral olid kõik väga kingapoevaenulikud) :)
Sel korral ei olnud siiski ühtegi meest, kes oleks tahtnud sillalt alla hüpata, aga see ei vähendanud linna atraktiivsust karvavõrdki.
Jõe peal võiks laevagagi sõita, aga kuna lätlastel on veidi teine ajast arusaam kui meil, siis ei õnnestunud meil ühelgi korral lahkuvat paati tabada ja nõnda me siis istusime kaldasse kinni jäänud paadis (loe: kohvikus). Ah teate tegelt, see postitus on taas ood sõprusele ;)
Järgmisena ootab mind Estonia kontserdisaal.
Lähipealinnade tuur jätkub.
Eelmisel nädalavahetusel tšillisin niisama Stockholmis, seekord oli sihiks naaberpealinn Läti (ei saa me läbi Lätita).
Anita, Mikk, Triin ja Ira said oma lilled kätte. Neid seal säravate nägudega vaadates tuli endalgi hetkeks mõte, et võinuks ju pingutada, aga ega midagi hullu nüüd küll lahti ei ole.
Riia oli sama koha peal. Vabadussammas ja seda valvavad sõdurid samuti. Linna võluks jääb minu jaoks alati see jõeäärne park, millele Tallinnal pole mitte midagi vastu panna. Ja toidulõhnad Lidos :D Lisaks veel see, et vanalinnas, iga nurga või lava peal toimub mingi jämm. Näiteks laulavad konnad ooperit. See oli põhiline. Või et kingapoodides müüakse kingi, mille seast võiks otsimise korral midagi isegi leida (aga sel korral olid kõik väga kingapoevaenulikud) :)
Sel korral ei olnud siiski ühtegi meest, kes oleks tahtnud sillalt alla hüpata, aga see ei vähendanud linna atraktiivsust karvavõrdki.
Jõe peal võiks laevagagi sõita, aga kuna lätlastel on veidi teine ajast arusaam kui meil, siis ei õnnestunud meil ühelgi korral lahkuvat paati tabada ja nõnda me siis istusime kaldasse kinni jäänud paadis (loe: kohvikus). Ah teate tegelt, see postitus on taas ood sõprusele ;)
Järgmisena ootab mind Estonia kontserdisaal.
Lähipealinnade tuur jätkub.
27.5.07
Stockholm
Tegelikult peaksin veel Gruusiast kirjutama, aga hetkel pole midagi südamel... pean seedima... Vahepeal käisin Stockholmis. Polnud seal pikka aega käinud, nii et täitsa mõnus, teinekordki.
Mõned märksõnad:
- laevadel on toredad inimesed;
- sai lauldud karaoket, kaks korda;
- sai tantsitud - kaua ja pikalt;
- sai tehtud kujutletavat pilti;
- sai söödud (oh jah);
- sai joodud;
- sai räägitud rootsi keelt (isegi kainelt, veider, ei teadnudki, et miskit meeles on);
- mul oli eile elus esimest korda pohmakas: st üks õppetund: ära joo tequilat ja šampust segamini. Liiga palju. Natuke võib. Seega mul ikkagi eksisteerib pohmakas, kuigi võimalik, et määravaks sai kõikuv laev selles kombinatsioonis.
Stockholm oli sama tore nagu varem, võiks teinekordki sinna tšillima minna. Seekord siiski nii, et pole kiire. Ja madalate kontsadega.
Nojah. Nädalavahetusel ilmselt Riiga, kui ma oma kooliasjadega ühele poole saan. Töö ka juba vaikselt ootab. Võiks olla 19. august ja pidu näiteks.
Mõtlesin hakata raamatut kirjutama. Esimene lõik on valmis, aga ma ei pane seda siia kirja. Võib-olla ka viimane lõik. Kunagi avaldan.
Mõned märksõnad:
- laevadel on toredad inimesed;
- sai lauldud karaoket, kaks korda;
- sai tantsitud - kaua ja pikalt;
- sai tehtud kujutletavat pilti;
- sai söödud (oh jah);
- sai joodud;
- sai räägitud rootsi keelt (isegi kainelt, veider, ei teadnudki, et miskit meeles on);
- mul oli eile elus esimest korda pohmakas: st üks õppetund: ära joo tequilat ja šampust segamini. Liiga palju. Natuke võib. Seega mul ikkagi eksisteerib pohmakas, kuigi võimalik, et määravaks sai kõikuv laev selles kombinatsioonis.
Stockholm oli sama tore nagu varem, võiks teinekordki sinna tšillima minna. Seekord siiski nii, et pole kiire. Ja madalate kontsadega.
Nojah. Nädalavahetusel ilmselt Riiga, kui ma oma kooliasjadega ühele poole saan. Töö ka juba vaikselt ootab. Võiks olla 19. august ja pidu näiteks.
Mõtlesin hakata raamatut kirjutama. Esimene lõik on valmis, aga ma ei pane seda siia kirja. Võib-olla ka viimane lõik. Kunagi avaldan.
15.5.07
Gruusia vol 7: kohalikud
Üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna eksole... Ja kes see neid tuhandeid sõnu ikka lugeda viitsib...
Grusiinid on äärmiselt külalislahked. Ja nad ilmselt annaksid oma särgi seljast, et sul hea oleks. See kehtib, ent lõpuks on see külalislahkus väsitav. Ja külalislahkusega seonduvad reeglid, millest peab kinni pidama, sest ühtlasi on grusiin ka solvuja :)
Mõne politseiniku vihastasime küll välja, kui teatasime, et oleme neljakesi kõik Marko naised ning mina seletasin, et olen kolmandat kuud rase (mida nad lõpuks uskuma ei jäänud, kuna ma ei suutnud piisavalt tõsist nägu teha, oleks ma teadnud, et nad veidi jäävad uskuma, oleks rohkem pingutanud).
Eriliselt sooja südamega armastasime Toyota juhti, kes algse mõnekümne kildi asemel sõidutas meid ilmselt ligi 200 kilti.
Jooki ja sööki on laual alati pigem rohkem kui vähem. Ja kui küsida, et miks te hoolitsete külaliste eest, siis nad ütlevad, et see on ju normaalne. Viky sõnul tulevat see vanast ajast, kui vaenlased kutsuti oma koju, neid seal kostitati ja hetkel, mil nad majast lahkusid, löödi vennikesed maha (purjus vennikesed, ma julgen kahtlustada).
Negatiivse poole pealt ehk see, et turisti püüavad kõik teenindajad nöörida. Leidsime ühe taksojuhi, kes vist tegi meile turuhinnast odavama sõidu juba eelnevalt, sest tema arvates nägime me välja tudengineiudena :) (seesama onu, kelle eesmärgiks oli leida maailma algkeel).
Seega, tasub olla sõbralik, kuid mitte kaotada valvsust. See kehtib nii meeste kui ka naiste puhul... Naised võiksid olla eriliselt tähelepanelikud politseinike suhtes, sest võimukandjatena arvavad nad, et neile on rohkem lubatud.
Siiski, südames valitseb soe tunne kui mõelda sõbralikele autojuhtidele, esimeste õhtute kostitajatele, Poti emale ja meestearmeele jne... Ja süda läheb soojaks, kui mõelda, et paljud enda sõbrad on Eestis neile sarnased :)
Grusiinid on äärmiselt külalislahked. Ja nad ilmselt annaksid oma särgi seljast, et sul hea oleks. See kehtib, ent lõpuks on see külalislahkus väsitav. Ja külalislahkusega seonduvad reeglid, millest peab kinni pidama, sest ühtlasi on grusiin ka solvuja :)
Mõne politseiniku vihastasime küll välja, kui teatasime, et oleme neljakesi kõik Marko naised ning mina seletasin, et olen kolmandat kuud rase (mida nad lõpuks uskuma ei jäänud, kuna ma ei suutnud piisavalt tõsist nägu teha, oleks ma teadnud, et nad veidi jäävad uskuma, oleks rohkem pingutanud).
Eriliselt sooja südamega armastasime Toyota juhti, kes algse mõnekümne kildi asemel sõidutas meid ilmselt ligi 200 kilti.
Jooki ja sööki on laual alati pigem rohkem kui vähem. Ja kui küsida, et miks te hoolitsete külaliste eest, siis nad ütlevad, et see on ju normaalne. Viky sõnul tulevat see vanast ajast, kui vaenlased kutsuti oma koju, neid seal kostitati ja hetkel, mil nad majast lahkusid, löödi vennikesed maha (purjus vennikesed, ma julgen kahtlustada).
Negatiivse poole pealt ehk see, et turisti püüavad kõik teenindajad nöörida. Leidsime ühe taksojuhi, kes vist tegi meile turuhinnast odavama sõidu juba eelnevalt, sest tema arvates nägime me välja tudengineiudena :) (seesama onu, kelle eesmärgiks oli leida maailma algkeel).
Seega, tasub olla sõbralik, kuid mitte kaotada valvsust. See kehtib nii meeste kui ka naiste puhul... Naised võiksid olla eriliselt tähelepanelikud politseinike suhtes, sest võimukandjatena arvavad nad, et neile on rohkem lubatud.
Siiski, südames valitseb soe tunne kui mõelda sõbralikele autojuhtidele, esimeste õhtute kostitajatele, Poti emale ja meestearmeele jne... Ja süda läheb soojaks, kui mõelda, et paljud enda sõbrad on Eestis neile sarnased :)
13.5.07
Gruusia vol 6: sport
Don't get me wrong... me kõndisime ja turnisime mööda mägesid, kuid muuhulgas leiutasime ka uue spordiala: kodukajoomise.
Kodukajoomine
Vaja:
- 2 liitrine punase koduka pudel, täis;
- 5 inimest (soovitavalt 4 naist ja üks mees, eesti soost);
- kupeevagun;
- liikuv rong;
- stopperkell, ühe võistleja oma;
- varasem promill;
- hea tuju.
Kuna kodukas ei tahtnud muidu otsa saada, siis tuligi korraldada võistlus. Hasardi mõttes soovisime teada, mitme sekundiga suudab kodukapudel ringi teha. Alustasime 17 sekundist, kuid rekord oli 6 seki. Mina muidugi pidin kõige rohkem jooma, sest kui ringi keskel sassi läks, siis hakati ju otsast peale...
Algul oli raske seetõttu, et aega võttis viimane inimene, aga kui saime aru, et parem oleks, kui tema alustaks ajavõttu, aga siis annaks stopperi esimesele, siis sekundid paranevad.
Igatahes tehke järgi. Suuremate-väiksemate pudelite puhul on tegemist siis väike või raskekaalu kodukajoomisega.
KodukajoomineVaja:
- 2 liitrine punase koduka pudel, täis;
- 5 inimest (soovitavalt 4 naist ja üks mees, eesti soost);
- kupeevagun;
- liikuv rong;
- stopperkell, ühe võistleja oma;
- varasem promill;
- hea tuju.
Kuna kodukas ei tahtnud muidu otsa saada, siis tuligi korraldada võistlus. Hasardi mõttes soovisime teada, mitme sekundiga suudab kodukapudel ringi teha. Alustasime 17 sekundist, kuid rekord oli 6 seki. Mina muidugi pidin kõige rohkem jooma, sest kui ringi keskel sassi läks, siis hakati ju otsast peale...
Algul oli raske seetõttu, et aega võttis viimane inimene, aga kui saime aru, et parem oleks, kui tema alustaks ajavõttu, aga siis annaks stopperi esimesele, siis sekundid paranevad.
Igatahes tehke järgi. Suuremate-väiksemate pudelite puhul on tegemist siis väike või raskekaalu kodukajoomisega.
Gruusia vol 5: alkohol
Gruusiasse minnes rääkis isa, et mis te seal ikka sööte, jooge parem veini. Jõime. Sõime ka, aga see on juba teine teema.
Lugesin lehest, et Gruusias juuakse esimesena ALATI maailmarahu terviseks. Nojah. Mõnikord tõesti. Mõnikord on see teine toost, sel juhul on esimesena joodud lauas istuvate kaunite naiste terviseks. Ahjaa kaunite tulevaste emade terviseks ka. Nojah, samas... kuuldavasti võetakse tooste ainult veini saatel, aga meie jõime ka viinaga (st meie grusiinid).
Joomise juures on tähtis meeles pidada, et grusiinid on vintsked sellid ja nendega võidu joomine ei pruugi hästi lõppeda... Seega võtsime algusest peale eemärgiks juua võimalikult vähe. Seda sai teha teeseldes joomist. Aga teisel õhtul taipasid grusiinid, mida teha püüdsime ja noh siis oli kööga. Nii mõnigi meist jäi purju...
Esimesel pildil on meie viisakaim alkoholitarbimine Telavi lähedases veinikeldris, teistel piltidel näeb näiteks kodukapurki, mida tühjendati erinevate lugemiste järgi 4,5 kuni 6,5. Aga kes neid ikka luges :) Kodukat jõime paaril korral veel. Sarvest jõime tõenäoliselt piiritusveini, sest kurjam oli väga kange.
Kuidas õigesti juua?
1) tuleb täita sarv veiniga;
2) öelda toost maailmarahu, ilusate naiste, Eesti ja Gruusia, toredate tulevaste emade, söögi, esivanemate, sõprade jms terviseks. Soovitavalt väga pikk toost. Toosti ütleb tamada, kes tavaliselt on meessoost või Viky :D;
3) tõsta sarv;
4) panna küünarnukid risti;
5) juua sarv tilgatuks (selle tõestuseks keerata sarv teisipidi ja tilgutada viimane tilk pöidlaküünele);
6) kaasjoojaga musitada: mõlemale põsele ja suule.
Lugesin lehest, et Gruusias juuakse esimesena ALATI maailmarahu terviseks. Nojah. Mõnikord tõesti. Mõnikord on see teine toost, sel juhul on esimesena joodud lauas istuvate kaunite naiste terviseks. Ahjaa kaunite tulevaste emade terviseks ka. Nojah, samas... kuuldavasti võetakse tooste ainult veini saatel, aga meie jõime ka viinaga (st meie grusiinid).
Joomise juures on tähtis meeles pidada, et grusiinid on vintsked sellid ja nendega võidu joomine ei pruugi hästi lõppeda... Seega võtsime algusest peale eemärgiks juua võimalikult vähe. Seda sai teha teeseldes joomist. Aga teisel õhtul taipasid grusiinid, mida teha püüdsime ja noh siis oli kööga. Nii mõnigi meist jäi purju...
Esimesel pildil on meie viisakaim alkoholitarbimine Telavi lähedases veinikeldris, teistel piltidel näeb näiteks kodukapurki, mida tühjendati erinevate lugemiste järgi 4,5 kuni 6,5. Aga kes neid ikka luges :) Kodukat jõime paaril korral veel. Sarvest jõime tõenäoliselt piiritusveini, sest kurjam oli väga kange.
Kuidas õigesti juua?
1) tuleb täita sarv veiniga;
2) öelda toost maailmarahu, ilusate naiste, Eesti ja Gruusia, toredate tulevaste emade, söögi, esivanemate, sõprade jms terviseks. Soovitavalt väga pikk toost. Toosti ütleb tamada, kes tavaliselt on meessoost või Viky :D;
3) tõsta sarv;
4) panna küünarnukid risti;
5) juua sarv tilgatuks (selle tõestuseks keerata sarv teisipidi ja tilgutada viimane tilk pöidlaküünele);
6) kaasjoojaga musitada: mõlemale põsele ja suule.
10.5.07
Gruusia vol 4: liiklusvahendid
Meie trajektoori kaardile kandes võib näha, et liikusime hämmastavalt palju. Jalgadest seega ainult ei piisanud. Kasutusele sai võetud ka kõiksugu muid liiklusvahendeid, kuid loomi ära ei kasutanud. Isegi alla ei ajanud ühtegi (ja mina imestan selle üle väga, sest peaaegu aaaa situatsioone oli liiga mitu).
Transport on odav. Või peaks ütlema, et ei ole kallis. Kupeevagunis 7 h sõitu maksab 18 lari (korrutada 6,9-ga), selle eest saab isegi linad. Süüa ei saa.
Siin oli meid kaheksa pluss juht. 
Selles kastis sai sõidetud ikka väga pikki vahemaid ning ületatud kõrgeid mägesid... 
... ja vaated, mis kastist avanesid, olid umbes sellised...
Ja uhkemad... Mingist hetkest oli kurve rohkem ja lund rohkem, aga meil jätkus energiat ainult kiljumiseks. 
Antud Žiks-takso viis meid kaks tundi mäe tippu ja hämmastaval kombel tõi ka tagasi. Tagaistme vedrudega oli nagu oli :) Aga Vardzia oli seda väärt. Juhi (vasakul) elueesmärgiks on leida maailma algkeel.
Žiksi asendasid esimestel päevadel erinevad BMW-d. Killustatus.
Kupeevagun. 
Ja niisama vagun. Konkurentsitult aeglaseim rong, millega olen viimase 15 aasta jooksul sõitnud. Kupeevagunid puudusid :) Aga pilet 5 h tunni eest maksis 18 krooni. 
Oleks võinud kasutada ka alternatiivseid liiklusvahendeid... 
Bussil oli kaks nõrka külge: puudulikud rattad ja üks iste, muidu täitsa tibenstobens, seest sai varusokid ja saapadki.
Lisaks nimetatud vahenditele olid olulisel kohal ka maršutkad. Mikrobussid (mis kunagi varem on mõnel juhul olnud kaubabussid, aga mis see istmete sissemonteerimine siis ära pole), mis sõitsid kiiremini kui oleks arvanud, et nad üldse sisse võtavad. Nagu eelmiseski postituses mainitud, olid nad veidi ohtlikud, aga ka kiiremad kui rongid. Oleneb ühesõnaga eesmärgist ja sellest kui pahaks süda läheb. Maršutkad viivad igalt poolt igale poole. Koos taksodega. Petta võib saada mõlemal juhul :) Aga ise peab ikka võitlema oma õiguste eest. Taksode puhul soovitame otsida gaasitaksosid. Nendega saab ikka tunduvalt odavamalt läbi.
Kõikidele vahenditele oli iseloomulik suitsuhais, sest ükski grusiin ei saa jätta liiklusvahendis suitsetamata. Kusjuures ma kahtlustan, et ajal, mil allveelaev oli kasutusel, suitsetati sealgi.
Ja mägedes saab kütust sellisest putkast :) Kanistri või kaheliitrise pudeliga.
Transport on odav. Või peaks ütlema, et ei ole kallis. Kupeevagunis 7 h sõitu maksab 18 lari (korrutada 6,9-ga), selle eest saab isegi linad. Süüa ei saa.
Siin oli meid kaheksa pluss juht. 
Selles kastis sai sõidetud ikka väga pikki vahemaid ning ületatud kõrgeid mägesid... 
... ja vaated, mis kastist avanesid, olid umbes sellised...
Ja uhkemad... Mingist hetkest oli kurve rohkem ja lund rohkem, aga meil jätkus energiat ainult kiljumiseks. 
Antud Žiks-takso viis meid kaks tundi mäe tippu ja hämmastaval kombel tõi ka tagasi. Tagaistme vedrudega oli nagu oli :) Aga Vardzia oli seda väärt. Juhi (vasakul) elueesmärgiks on leida maailma algkeel.
Žiksi asendasid esimestel päevadel erinevad BMW-d. Killustatus.
Kupeevagun. 
Ja niisama vagun. Konkurentsitult aeglaseim rong, millega olen viimase 15 aasta jooksul sõitnud. Kupeevagunid puudusid :) Aga pilet 5 h tunni eest maksis 18 krooni. 
Oleks võinud kasutada ka alternatiivseid liiklusvahendeid... 
Bussil oli kaks nõrka külge: puudulikud rattad ja üks iste, muidu täitsa tibenstobens, seest sai varusokid ja saapadki.Lisaks nimetatud vahenditele olid olulisel kohal ka maršutkad. Mikrobussid (mis kunagi varem on mõnel juhul olnud kaubabussid, aga mis see istmete sissemonteerimine siis ära pole), mis sõitsid kiiremini kui oleks arvanud, et nad üldse sisse võtavad. Nagu eelmiseski postituses mainitud, olid nad veidi ohtlikud, aga ka kiiremad kui rongid. Oleneb ühesõnaga eesmärgist ja sellest kui pahaks süda läheb. Maršutkad viivad igalt poolt igale poole. Koos taksodega. Petta võib saada mõlemal juhul :) Aga ise peab ikka võitlema oma õiguste eest. Taksode puhul soovitame otsida gaasitaksosid. Nendega saab ikka tunduvalt odavamalt läbi.
Kõikidele vahenditele oli iseloomulik suitsuhais, sest ükski grusiin ei saa jätta liiklusvahendis suitsetamata. Kusjuures ma kahtlustan, et ajal, mil allveelaev oli kasutusel, suitsetati sealgi.
Ja mägedes saab kütust sellisest putkast :) Kanistri või kaheliitrise pudeliga.8.5.07
Gruusia vol 2: marsruut
Oleme Gruusiast õnnelikult tagasi. Kohatud sai hulgaliselt uusi inimesi ning läbitud tuhandeid kilomeetreid ning seda tehes veetsime mitukümmend tundi.
Kilometraaši öelda ei oska, sest Gruusias kehtib üks tõeline reegel: mitte keegi ei tea, mitu kilomeetrit mingisse linna olla võiks. Aeg-ajalt siiski on silte, aga inimeste teadvusesse need vist ei jõua. Tartu-Riia-Tartu tuli minu majast minu majani 562 km.
Üldiselt oli reis road-trip, mille käigus nägime ära vähemalt pool Gruusiast:
Tbilisi-Ananuri-Pasnauri-Gudauri-Tbilisi-Telavi-Tsinandali-
Tbilisi-Batumi-Poti-Batumi-Kutaisi-Khasuri-Akhaltsikhe-
Vardzia-Borjomi-Tbilisi
Ohtlikesse piirkondadesse ei läinud, sest näiteks Sokhumisse (Abhaasia) saab ainult helikopteriga. Järgmisel korral võtame sellegi kaasa.
Suurematest muljetest räägin edaspidi... Hea on see, et keegi meist ei pidanud abielluma, kuigi sellekohaseid vihjeid lendas lõpmatult. "Mul on neli venda ja teid on ka neli."
Reisikaaslasteks olid vahelduva eduga ka poolakas ja itaallanna+ mõned teised eestlased, aga peamisteks trippijateks Kiku, mina, Viky ja Lagle.
Naised autokastis teel Gudaurist tagasi (Gudauri lähedal on üks kõrge mägi: Kazbegi 5033m, sinnani laviinide tõttu ei jõudnud)
Lisaks liitus meiega ka Marko, kes kaitses meid kurjade Gruusia taksojuhtide jms eest :D Kohe kui tema kõrvalt kadus, läksid mehed tunduvalt aktiivsemaks.
Siin kaitseb Marko meid koera eest ;) (taustaks üks väheseid värvilisi asju Gruusias)
Lisaks trippimisele sai palju söödud ja joodud. Väga palju. Nii palju, et praegu on lemmiksöögiks kama (kuigi Viky tehtud kodune makaron maitses täna lõunaajal ka hästi).
Ja kuigi minu järgnevad postitused võivad tunduda veidi iroonilised ning teile võib näida, et saime kapitaalse kultuurišoki, siis asi polnud üldsegi nii hull. Soovitan Gruusiat soojalt kõigile. Ise tahan juba praegu tagasi.
Kultuurišoki saime hoopis Lätti ja Eestisse jõudes: kõik oli nii puhas, inimesed vaiksed ja teed siledad. Veider.
Kilometraaši öelda ei oska, sest Gruusias kehtib üks tõeline reegel: mitte keegi ei tea, mitu kilomeetrit mingisse linna olla võiks. Aeg-ajalt siiski on silte, aga inimeste teadvusesse need vist ei jõua. Tartu-Riia-Tartu tuli minu majast minu majani 562 km.
Üldiselt oli reis road-trip, mille käigus nägime ära vähemalt pool Gruusiast:
Tbilisi-Ananuri-Pasnauri-Gudauri-Tbilisi-Telavi-Tsinandali-
Tbilisi-Batumi-Poti-Batumi-Kutaisi-Khasuri-Akhaltsikhe-
Vardzia-Borjomi-Tbilisi
Ohtlikesse piirkondadesse ei läinud, sest näiteks Sokhumisse (Abhaasia) saab ainult helikopteriga. Järgmisel korral võtame sellegi kaasa.
Suurematest muljetest räägin edaspidi... Hea on see, et keegi meist ei pidanud abielluma, kuigi sellekohaseid vihjeid lendas lõpmatult. "Mul on neli venda ja teid on ka neli."
Reisikaaslasteks olid vahelduva eduga ka poolakas ja itaallanna+ mõned teised eestlased, aga peamisteks trippijateks Kiku, mina, Viky ja Lagle.
Naised autokastis teel Gudaurist tagasi (Gudauri lähedal on üks kõrge mägi: Kazbegi 5033m, sinnani laviinide tõttu ei jõudnud)Lisaks liitus meiega ka Marko, kes kaitses meid kurjade Gruusia taksojuhtide jms eest :D Kohe kui tema kõrvalt kadus, läksid mehed tunduvalt aktiivsemaks.
Siin kaitseb Marko meid koera eest ;) (taustaks üks väheseid värvilisi asju Gruusias)Lisaks trippimisele sai palju söödud ja joodud. Väga palju. Nii palju, et praegu on lemmiksöögiks kama (kuigi Viky tehtud kodune makaron maitses täna lõunaajal ka hästi).
Ja kuigi minu järgnevad postitused võivad tunduda veidi iroonilised ning teile võib näida, et saime kapitaalse kultuurišoki, siis asi polnud üldsegi nii hull. Soovitan Gruusiat soojalt kõigile. Ise tahan juba praegu tagasi.
Kultuurišoki saime hoopis Lätti ja Eestisse jõudes: kõik oli nii puhas, inimesed vaiksed ja teed siledad. Veider.
2.5.07
Georgia vol 1
Meil on tihedad p2evad. Seega irjutada ei j6ua, hea kui pesta j6uame. Viky viib t2ide meie saabumisel antud lubaduse: aktivnaja kult6rnaja programma. Nii me elame.
Praeguseks oleme:
kuulanud miljon toosti;
joonud, ojaa, esimesel 88l olime kavalad ja limpsisime, aga teinekord said nad aru;
k2inud m2gedes, veinikeldrites, saunas, joomas;
s88nud, ojaa;
saanud aru, et 'ara' ei m6ju;
h22letanud;
tinginud... jne.
Eile arvasime, et meid r88vitakse 2ra, aga hiljem selgus, et taksojuht oli t2iesti usaldusv22rne. Ahjaa ja r88vimiseni j6udis asi seet6ttu, et otsustasime kell 21 6htul Tbilisist p6geneda, sest teadsime, et ei suuda kolmandat 6htut j2rjest juua ja syya.
T2nane pikanktseim seik: metroos varastas yks poisinolk mu Eesti lipu, mille Kata meile k6igile teele kaasa andis. Nojah, mina juba nukrutsesin, et mu esimene ja viimane Eesti lipp, kui Viky teatas, et 'ai kurat, anname tappa'. Samas, tyybid olid silmapiirilt kadunud... T2naval k6ndides Kiku aga m2rkas teda... Ja j2rsku panid Viky ja Kiku jooksu, Marko nende j2rel. Meie leidsime nad Laglega meie sise6uest. Piirasid kolmekesi poissi ja karjusid ta peale. T2di akna peal karjus ka. Aga lipu saime k2tte ja see on p6hiline. Tyybist hakkas kahju... kust tema pidi teadma, et me elame samas majas :D
Pikantseid seiku on veel: nt l2ksime poodi veini ostma, aga kuna neil ei olnud, siis nad t6id tagant 2 liitrit koduveini, mis nyyd ootab meie Batumi s6itu. Siiani on seda maitsnud vaid Lagle, kelle kommentaar andis alust ka Vikyl seda proovida, kuid sel hetkel vein ryndas Vikyt, misj2rel see ryndas ka Kikut ja Laglet... Noh ja siis me sulgesime pudeli, et veinikurat liiga ei teeks. Minu m6te kanda tumedaid riideid oli hea.
Ilmad on meil paremad kui teil.
Kokkuv6ttes elu on seiklus. Suundume L22nde. Georgiasse ikka.
Praeguseks oleme:
kuulanud miljon toosti;
joonud, ojaa, esimesel 88l olime kavalad ja limpsisime, aga teinekord said nad aru;
k2inud m2gedes, veinikeldrites, saunas, joomas;
s88nud, ojaa;
saanud aru, et 'ara' ei m6ju;
h22letanud;
tinginud... jne.
Eile arvasime, et meid r88vitakse 2ra, aga hiljem selgus, et taksojuht oli t2iesti usaldusv22rne. Ahjaa ja r88vimiseni j6udis asi seet6ttu, et otsustasime kell 21 6htul Tbilisist p6geneda, sest teadsime, et ei suuda kolmandat 6htut j2rjest juua ja syya.
T2nane pikanktseim seik: metroos varastas yks poisinolk mu Eesti lipu, mille Kata meile k6igile teele kaasa andis. Nojah, mina juba nukrutsesin, et mu esimene ja viimane Eesti lipp, kui Viky teatas, et 'ai kurat, anname tappa'. Samas, tyybid olid silmapiirilt kadunud... T2naval k6ndides Kiku aga m2rkas teda... Ja j2rsku panid Viky ja Kiku jooksu, Marko nende j2rel. Meie leidsime nad Laglega meie sise6uest. Piirasid kolmekesi poissi ja karjusid ta peale. T2di akna peal karjus ka. Aga lipu saime k2tte ja see on p6hiline. Tyybist hakkas kahju... kust tema pidi teadma, et me elame samas majas :D
Pikantseid seiku on veel: nt l2ksime poodi veini ostma, aga kuna neil ei olnud, siis nad t6id tagant 2 liitrit koduveini, mis nyyd ootab meie Batumi s6itu. Siiani on seda maitsnud vaid Lagle, kelle kommentaar andis alust ka Vikyl seda proovida, kuid sel hetkel vein ryndas Vikyt, misj2rel see ryndas ka Kikut ja Laglet... Noh ja siis me sulgesime pudeli, et veinikurat liiga ei teeks. Minu m6te kanda tumedaid riideid oli hea.
Ilmad on meil paremad kui teil.
Kokkuv6ttes elu on seiklus. Suundume L22nde. Georgiasse ikka.
Tellimine:
Postitused (Atom)
Postitused
