Pappkastid ja kilekotid - aasta Triinu elus

Teate, ma jälle kolin. Jah, see on mu enda otsus, et pühin pealinna tolmu jalgelt, aga kolimine on sellegipoolest tüütu (kuubis).

Septembris viisin Tartu kodu asju suurel hulgal Rõugesse, kuna ei teadnud, mis minust jaanuarist saab;
Detsembris kolisin Portugalist tagasi Eestisse (asju oli hoolimata lühikesest kohalviibimisest PALJU);
Jaanuaris tarisin oma septembris Rõugesse kogutud asjad tagasi Tartusse (õnneks ei hõlmanud see mööblit);
Märtsi alguses kolisime M-i ja E-i esimeselt korruselt teise linna otsa neljandale (hõlmas nii mööblit kui ka palju asju, riideid ja muud kola);
Lisaks sellele kolisin märtsi alguses ise Tallinna (koos remondi jms);
Kuu aja eest kolisime M-i sealt neljandalt ära veidi vähem teise linna otsa, kuid asju jätkus sellegipoolest;
Täna kolin kogu kraamiga tagasi Tartusse (ja osaliselt Rõugesse).

Sellele lisandub veel see, et igal nädalavahetusel sõidan ikkagi kuhugi mujale. Kott on kogu aeg nurgas pakitud.

Ma olen õnnelik, et saan paljudele oma inimestele lähemale, aga... Saate aru... Mul on KOPP EES.

Käisime ka.

Mu ungari sõber ütles pärast Tõnis Mägi "Koit" esimest ettekannet: "I don't wanna be Hungarian anymore."

Jah, me käisime öölaulupeol, Haapsalus, Piusa koobastes ja mujal ilusates kohtades. Ma panin öölaulupeo endale märkmikusse kirja juba mais ning see oli seda väärt. Mõnus oli "Maa tuleb täita lastega" või "Eestlane olen ja eestlaseks jään" kaissu pugeda ning kaasa laulda püüdes samaaegselt aru saada, kas üks ungari sõber jääb magama või mitte (hiljem tuli välja, et talle väga meeldis ning ta oli esimene, kes hakkas salvestisi YouTube'st otsima).

Kus mujal veel on nii hea?

Romantikat Leigolt

Võiks ju hakata kiruma remondis olevaid maanteid, mis viisid mu laupäeval sunniviisilisele Pärnu-visiidile, selle asemel, et kohe Leigol tšillida, aga las jääda.

Leigole ma jõudsin siis, kui Hedvig juba laulis, aga sellegipoolest oli seal sama mõnus, kui ma mäletasin. Minu jaoks on see kindlalt sündmus, mida suvel maha magada ei soovi (okei, lõpuks ma veidi siukusin, aga see käib kogu selle asja juurde). Esiteks muidugi muusika. Juba mainitud Hedvig Hanson, Sveni looduspildid, Islandilt kohale sõitnud Mum (mis live's on ilmselt tuhat korda parem kui plaadilt) ja lõpuks Villu Veski and ko. Leigo ilu, valgusmäng, tähed taevas (Suur Vanker oli otse me peade kohal) ja see, et vihma ei sadanud. Kokku sai mõnus kompott, millest kogutud energiaga sügisele vastu minna.

Üks asi, mis mind Leigol alati imestama paneb on see, et kuigi su ümber on tuhandeid inimesi, on olemine ikkagi intiimne ja igati mõnus. Kui ei ole proovinud, ei saagi seda tunnet teada.

Kusjuures, sel aastal grill-liha lõhn ei häirinud ja tualetijärjekorrad olid hämmastavalt lühikesed.

Järgmise aasta suvereisid tuleb igal juhul plaanida ka Leigot arvestades.

Kontserdielamused

Sellel suvel olen külastatavate ürituste osas väga valiv. Iga päev kusagil käies ei jää seda emotsiooni, vaid lõpuks lihtsalt tüdined ära. Lisaks muidugi see, et üritustekorraldajad on röövlid ;) Aga see ei ole kõige olulisem. Paar suve tagasi ma väsitasin end ära, iga nädal mingi asi, lõpuks ei jää enam meelde kontserdid ja etendused, vaid see, kas vihma sadas või mitte ning kui vähe ma magada sain. Seega sel suvel teisiti.

Kaks sellesuvist valikut, mida ma ei ole kahetsenud, olid Jaak Joala laulude kontsert Õllesummeril ning eilne Dagö ja Chalice (pluss taustalauljad Lenna ja Kristiina) Pirita kloostri varemetes. Esimene kontsert oli täis väga tuttavaid laule, paljude puhul sai meelde tuletada, kes neid originaalis esitab ning osade puhul oli: ahaa! Joala laulis seda ka??? Kahte lugu ei olnud ma iial enne kuulnud. Ühtlasi seisime vennaga (kes oli ülikonnas, sest "No kui Tanel Padar ajab ülikonna selga, ei saa mina kehvem olla.") ja üritasime välja mõelda, kas Chalice oskab laulda või mitte. Ei ole kunagi tema suurem austaja olnud. "Minu inimesed" on muidugi hea sõnumiga lugu, aga üldiselt. Joala laulude kontserdil tundus meile, et vist oskab, aga tüübile olid jäteud/ta oli valinud kerged lood, mida enamik viisipidajaid laulda suudaks. Eile siis saime teada, et oskab küll. Tema vokaalsed võimed ei ole ehk nii vinged kui osadel, kuid seda, mis tal on, kasutab ta osavalt.

Kontsert ise oli väga hea. Laulud olid väga head. Lavalt tulev energia oli suurepärane jne. Publik oli veidi loid. Õnneks ei sadanud vihma.

Ahjaa, sellest vihmaasjast tahtsin ma rääkida veel. Kus on inimeste mõistus, kui nad võtavad kontserdile kaasa vihmavarju? Poes müüakse keepe, umbes 15 krooni tükk, tee see investeering. Kuidas te kujutate ette, et kui vihma hakkab sadama, siis lööte varju lahti? Kuhu? Selle rahvamassi sees? Ise ei näe, teised ei näe. Ja kuhu see vesi sealt varju pealt voolama peaks? Ma ei tea, mis on Eesti inimestel vihmakeepide vastu. So what, kui keep peidab su kauni jaki. Vihmavarjuga näed tõesti parem välja, veel parem kui saaks mõne oga kaaskuulajate silma toppida. Inimestel puudub kohati ikka igasugune mõtlemine ja viisakus. Ausõna.

P.S. Tänase EE põhilugu. Tasub lugemist.

Emotsioonid vol 2: minge Aegnale!

Ratta võtsin asja pärast. Pühapäeval oli plaan vallutada ka Aegna. Kõik läks imehästi kui välja arvata see, et tagasitulles jäin merehaigeks ning üsna pea selgus ka, et olin saanud kas päikesepiste, päikesepõletuse või kuumarabanduse. Ilmselt siiski kaks viimast. Õhtu, öö ja järgmine päev möödusid udus. Pilti ei teinud, see saanuks hirmutav. Apteegist ostsin ravimit rumaluse vastu, mida lahke apteeker ka kohe soovitada oskas.



Aga tegelikult. Ma arvan, et Aegna randadele mahuvad ka suvel inimesed ära (iseküsimus, kas nad mahuvad Juku-laevale), lisaks luikedele ja kajakatele... Seega tehke see alla 100-kroonine piletiost edasi-tagasi, võtke piknikumaterjal kaasa (siis ei sõltu mingist baarist) ja nautige Eesti saarte ilu või maismaa oma. Männimetsad, liivarajad, inimtühjad rannad, kajakad, mõned matkasellid, mõned tüütud kärbsed, värske õhk, piisavalt kaugelt mööda sõitvad liinilaevad, sõjaväe jäänused (kõik need kinnilöödud akendega majad!). Teate, see kõik on põnev ja mõneti ainulaadne. Infot võib saada nt siit.

Puhka kodumaal! Võiks ju? :)

Now is the time to try something new

Orkuti fortune on lihtsalt... täpne. Nüüd on aeg küll jah.

Tänane päevapisar tuli selle peale:

Integratsioonist. Emotsioonidega.

Võimalik, et olen igasugustele integratsiooniteemadele hetkel rohkem avatud. Mõne sõbraga oleme sellest rääkinud. Ja eks Kallegi puuduta veidi seda temaatikat, ilmselt. Tegelikult olen seda teemat edasi lükanud. Mõneti on mu mõtted siiani poolikud.

Igal juhul, Justin (netinimega Giustino), kes on Eestis elav ameeriklane (ja ühtlasi ka Epp Petrone abikaasa), kirjutab oma blogis Eesti integratsiooniprobleemist põneva nurga alt. Ta väidab, et praegust integratsiooni peatab mõningal määral (kui mitte väga palju) see, et nö valitsev põlvkond on kasvanud ajal, mil eestlaste ja mitte-eestlaste osakaal Eesti rahvastikus oli 60%-40%. (Ta postitust lugege kindlasti! Nt siit.) Ehk siis 40-60 aastased kardavad Venemaaga seotut kõige rohkem. Ma hakkasin mõtlema, et tal võib olla õigus.

Või pigem, juba pikemat aega olen juurelnud selle üle, et mis on eestlaste Vene-foobia põhjused. Jah, teate, mina olen ka kuulnud jutte küüditamistest ja ma usun, et vaba riigina oleks Eesti saavutanud enam. Kuid ajalugu on ajalugu, mõningane oma suure naabri kartus on igati õigustatud (eriti arvestades Venemaa poliitika viimaste aastate arenguid), kuid pidev russofoobia on ängistav ning meie riigi olukorda kindlasti mitte edasiviiv. Fakt, et Eesti rahvastikust 30% on muukeelsed (ning suurem hulk neist venekeelsed) ei muutu, isegi kui tahame pead liiva alla peita. Kui kaua me veel kardame ja laseme oma hirmudel Eesti elu kontrollida?

Paari viimase aasta jooksul on minu arvates poliitikud kasutanud eestlaste foobiat täielikult ära, külvates sellega teadlikult hirmu. See on hea asi, millega valimiste paiku välja tulla. Seda teevad paljud poliitikud, nii peamiselt eesti kui ka vene keelt kõnelevad. Nüüd muidugi veel enam, saab viidata "aprillisündmustele"; kus vabandage väga, märatsesid idioodid, nii eestlased kui ka venelased, võimalik, et keegi veel. Lolle leidub iga rahvuse seas ning seda üksnes Venemaaga ning venelastega seostada, on kitsarinnaline ning lühinägelik. Lühinägelik sellepärast, et nõnda kasvatatakse põlvkonda, kes ei ole vaba ajaloo taagast, vaid põlvkonda, keda üritatakse ajaloo ning juhtunuga mõjutada sedavõrd, et nad ei suudaks edasi minna. Et ka meie räägiksime kui õudne on Venemaa ja kui koledad on venelased. Selleks, et annaksime selle edasi ka enda lastele ning nõnda viha ja vimm muudkui kasvab. Umbes nagu sakslastele heidetakse endiselt ette natsikuritegusid, millega enamikul sakslastel ei olnud mingit seost. Ja võidab... Ma ei tea, kes. See huvitaks mind väga. Kellegi valimistulemus? Kellegi taskud?

Mina isiklikult tunnen, et on aeg edasi liikuda. Me ei pea ajalugu unustama. Aga ajalugu peaks kohati vaatlema distantsilt. Ajalugu on alati subjektiivne, seda, mis on toiminud, ei saa enam muuta, kuid saab muuta seda, mis hakkab toimuma. Jah, kommunism tuleb hukka mõista. Minugipoolest võib hukka mõista Venemaa tänase poliitika (Kuigi omaette filosoofiliseks aruteluteemaks jääb, kas demokraatia sobib ikkagi kõikidele riikidele? Või ehk ainult mõned osad demokraatiast? Millised?). Aga me ei peaks hukka mõistma vene inimest (nii meil kui mujal), vene keelt ja kultuuri. Inimest tuleks eelkõige võtta kui inimest, mitte kui mõne rahvuse esindajat (ka eraldi teema, eks?).

Täna, siin ja praegu, elame me koos inimestega. Jah, osad neist ei ole võtnud vaevaks õppida ära eesti keelt (ja minu arvates on see ka mõneti loogiline, et ükskõik, mis riigis elades, sa vähemati üritad selle keele selgeks saada, aga mõne inimese jaoks see võib-olla ei ole). Aga teate, paljud on. Seega, ehk oleks aeg pöörata tähelepanu negatiivselt positiivsele? Me elame multi-kultuurses riigis, meil on võimalus üksteiselt õppida ja seeläbi areneda. Tasub kaalumist, ma usun.

Palju õnne, Eesti!

Viimane aeg hakata heietama eestimeelsusest. Aga ma ei hakka.

Tegelikult tahtsin rääkida loo sellest, kuidas käisin Eesti vabariigi 90. aastapäevale pühendatud kontsertvastuvõtul. Istusin kogemata prominentide nurka, loodetavasti ei jäänud pildile. Hümn sai lauldud. Eeslauljatel olid "armas" ja "kallis" üsna segi. Viimast salmi ka vaiksemalt ei alustatud. Kõnesid pidasid tähtsad linnaemandad ja isandad, kelle kõnede sisu jäi siiski arusaamatuks. Kui sa ei ole hea kõnepidaja, siis jumala eest, tee lühidalt. Aga ei, pidi rääkima sellest, kui palju toredat on viimase aasta jooksul ära tehtud. Läks veelgi lõbusamaks. Tuli välja, et linnakodanikel on alates 2007. aastast omaenda Tahtevabaduse päev. Oktoobris. Seda rõhutati kordi. Iga korraga muutus järjest naljakamaks. Lõpuks tegin otsuse: tuleb välja uurida, kuna täpselt ning korraldada miiting ja suuremat sorti pidu.

Kontsert oli ilus... Üsna etno, näod olid tuttavad erinevatelt folkidelt ning folküritustelt. Kujunduses oli kasutatud rohkelt kaltsuvaipasid (ma lihtsalt armastan neid). Vahepeale lasti 90. aastaste inimeste lugusid elust ja Eestist. Mõni tädi oli päris kepsakas. Üks teatas sünnipäevasooviks Eestile: "Et sinna Toompeale ikka targemad riigiisad satuksid kui praegu." Saalis viibis ka liikmeid.

Aga meelde jäi hoopis ühe naisterahva soov 90. aastasele Eestile: "Kõik kappavad eri suunas. Ei saa kapata eri suunas, kui tahetakse ühte eesmärki. Selleks peab ikka kappama samas suunas."

Mis suunas teie kappate? Ma pidevalt mõtlen sellele, et mis see ikkagi on, mida mina elult tahan. Mida ma tahaksin endale ja oma riigile (jah, seda mõtlen ka)? Jah, ma olen siit ära käinud. Kordi. Aga ikka tagasi tulnud. Ma olen juba varem rääkinud sellest, et Eestis on hea, ehk kõige paremgi. Mida saan mina teha, et Eesti elu oleks parem? Ma ju võin toetada heategevusi või panna oma õla alla mõne asja ärategemiseks. Loodetavasti annab elu võimaluse olla kunagi emaks oma lastele, kelle luban kasvatada eestimeelseteks. Loodetavasti saan seda teha Eestis. Aga see on tulevik. Mida ma saan teha praegu? Ma ei usu, et bakalaureusetööde kirjutamine või töörügamine palju kaasa aitaks. Võib-olla kui ma oleksin mõni reaalteadlane? Elukutse valikuga läks natuke nihu, aga tegelikult see vist siiski on, mida kõige paremini oskan. Möla ajada. Aga kuidas möla ajades oma riigile kasulik olla? Poliitikuks ma ei hakka, tänan väga :) Kas algatuseks sobib kui olen olemas oma lähedastele ning sõpradele, aitan neid, kui neil on vaja? Nemad on ju ka osa sellest riigist. Tahaks, et kui ette lööb 100, kümne aasta pärast, siis saaksin öelda, et olen midagi teinud.

Aga esialgu. Heietuse järel. Palju õnne, Eesti! Ma üritan midagi ära teha. Ausalt.

Turistid mandrilt.

Saaremaa. Soojem kui mandril. K sõnul hakkan ma kohalikega kohe samamoodi rääkima ja üldse on ta kuri, et ma ironiseerin, enda arvates mitte. Igal juhul vallutasime reedel Saaremaa, leidsime saiakohviku, mida külastasime veel ka laupäeval ja pühapäeval. Igati lõbus ja kasulik oli. Saime teada, et kõik on p*****s. Aga sõbrad on selleks, et nad õigel hetkel oleksid õiges kohas. Ja vajadusel saab teha nalja ka traagiliste sündmuste üle. Elu on niigi tõsine, ei saa end hulluks ajada.

Seega laupäeva hommik oli, khm, hägune.

Edasi oli plaan Kuressaarest lahkuda ning teha reportaaž saarest. Pika jamamise peale saime auto ning sõitsime Sõrve säärde. Seal pesti reostusest linde. Täpsemalt aule. Nüüd on see hetk kui tahaks pikalt ropendada, et miks üldse ei hoolita oma keskkonnast. Miks me peame linde pesema? Miks ei võiks Läänemeri olla puhas? Kas teadsite, et tilk naftat võib teha juba oioioi kui palju kahju? (Sest ta suudav vee peal hõljuda VÄGA õhukese kihina, seega üks tilk hajub suurele alale). Mul on hea meel, et on inimesi, kes selle pärast südant valutavad. Ma tean, et mina ei suudaks linde pesta. Aga ma hea meelega teeks midagi muud. Minu seekordne roll oli olla ajakirjaniku autojuht ning fotokoti tassija. Jälg meie linnupäästmisest oli õhtustes uudistes, mis oli õige kummaline, sest seal oli inimesi, keda oleks pidanud näidatama meie asemel.

Big Brother vaatas meid edasi ka õhtul, kui peokesest ööklubis leidusid pildid u-popis. Khm. Vähemalt tegin kummalise poosi. Igal juhul meenutas pidu vanu häid aegu, klubis olid olemas nii mikrominid kui ka triibuliste juustega poisid. Lisaks muusika, kus oleks võinud olla rohkem retrot, aga sellegipoolest piisas rokkimiseks ja lugude vahele jutustav DJ. Ühel tantsutüdrukul oli tõeliselt ilus keha. Ausalt. Mina küll tunnistan, et vaatasin teda.

Järgmise hommiku pilt oli laupäeva omast erinev - toidukogused laual olid suurenenud, kuid pildistamiseks jaksu polnud. Läksime saiakohvikusse. Tagasiloksumine oli... mõnus. Kitsas, rahvast täis ja ebamugav. Seega olin rõõmus, et öö oli jäänud lühikeseks, sain und nautida. Okei, nautida on liialdus, aga ma ei pidanud ka kogu aja aknast välja vahtima.

Kelle Sina tagasi kutsuksid?

Mööduv nädal oli Eesti meediamaastikul nii põnev, et ajas naerma eksole... Tipp saabus muidugi Äripäeva vahendusel, mis tõestas, kuivõrd professionaalseid ajakirjanikke nad endale palkavad. Meenub ühe ajakirjanduses töötava inimese paari nädala tagune kommentaar, et Äripäev võttis terve hulga noori ilusaid tüdrukuid tööle ja pärast aasta aega harjutamist saavad nad isegi hakkama. Ma arvan, et see inimene võtaks sõnad tagasi.

Noor ajakirjanikule (nagu teda nimetatakse) saab nii mõndagi ette heita, alustades loogilise mõistuse puudusest. Ma saan temast aru... Helistad Savisaarele ja kuuled, kuidas öeldakse "sitt". Noorel ajakirjanikul hakkavad käed värisema ja hing läheb rõõmu täis - milline uudis!!! Kuulsus ja sära! Ja ta ei vaeva oma pead sellega, et kahtlustada, kas see kõik on ikka reaalne. Ma ei ole suurim härra Keskerakonna fänn, aga ma ei arva, et see mees oleks loll. Ta teab, mida ta teeb ning tema tavaline küsimustele vastamise viis on pigem keerutav ja otseselt vihjav, aga mitte kunagi ropp või ülimalt otsekohene. Inimene, kes on meediaga suhelnud nii kaua nagu Savisaar seda teinud on, ei ütle telefonivestluses ajakirjanikule "sitt". Vähemalt mina küll seda uudist lugedes kohe mõtlesin, kas see on võimalik. Mind oleks see rõõmsaks teinud, sest teate, otsekohesust ongi meie elus vähe, aga... ebausutav. Noort ajakirjanikku see ei häirinud. Veel parem, helistades ta ei teinud kindlaks, kellega ta räägib, vaid OLETAS, et tegu on Savisaarega. Äripäeva vabandus, et ta ei saanud hääle järgi aru, et tegemist ei ole Savisaarega, on lihtsalt naeruväärne. "Tule taevas appi," tahaks öelda. Kirsiks tordil küsimus: "Kelle Sina tagasi kutsuksid?" Jah, täiesti normaalne on ajakirjanikuna kedagi telefoniintervjuus sinatada. Või ma eksin?

Ja aupauk tuleb Äripäev online'i vahendusel. Seda teatavat noort ajakirjanikku iseloomustatakse seal järgmiste omadustega:

"Edastab väga kiiresti kvaliteetseid uudiseid ja kommentaare võrguväljaandele aripaev.ee, toimetab lugejate tagasisidet, lööb kaasa veebi arenduses."
Allika juurde

Muie ei ole ju liiast. Või oli see pisar?

Koduigatsusest - üsna otsekoheselt.

Kahe nädala pärast samal ajal, kui juhused langevad kokku kenasti, asun ma Tallinn-Tartu maanteel või Sõpruse puiesteel. Igal juhul Eestis. Ja teate? Ma isegi ei igatse seda. Enam.

Ma ei saa öelda, et mul koduigatsust ei ole. Pigem ma saan öelda, et olen selle üsna osav omaja :) Koduigatsus tuleb umbes poolteist kuud pärast kodust lahkumist ning muutub väljakannatamatuks. Eesti pori ja sopp (nii ilmastikuline kui ka eluolustikuline) tunduvad palju etemad kui Saksamaa hea elatustase (siis), Iirimaa rõõmsad inimesed, Belgia friikartulid ja tšillid inimesed või Portugali päike, ookean ja "las minna" rõõmsad inimesed. Tavaliselt möödub veel kaks nädalat ning koduigatsus on läinud. Olgu, vahel möödub kolm. Pärast seda särab päike ka Iirimaa taevas (rääkimata Portugalist, kus ta särabki kogu aeg).

Milles väljendub koduigatsus? No iga inimene, kes seda tundnud on, ilmselt teab üsna täpselt, et kirjeldamisel jääb sõnu väheks.

Masendus tuleb peale iseenesest, päike ei ole nii kollane kui peaks, toit on halb ja emme kallistus tundub kõige väärtuslikuma asjana maailmas (ja eks ta tegelikult ongi). Enneolematu nälg kohukeste, kodujuustu, musta leiva, kilu, tatra, metsamarja jogurti, suitsuvorsti ning Viljaka järele käivad asja juurde. Pluss Kalevi metsapähklite šokolaadi ja mitme tuhande muu asja järele (marmelaadikomme ma ei hakka mängu toomagi). Tuju võib rikkuda iga väikseimgi pisiasi (või selle puudumine). Võimalikud kõrvalnähud on ka Eesti lendude vaatamine (mõningal juhul ka nende bookimine, sest järelejäänud 3 kuud tunduvad väljakannatamatud).

Ja sõbrad ja pere. Kohalikus voodis ei tule enam nii hea uni ja no olgem ausad, Eesti peod on paremad. Ning kellelegi tahaks rääkida, et baaris segas jooke OIII kui kena mees (ning lisada, et meestest on siiber) või tahaks olla see, kellele helistatakse ning sellest räägitakse. Või tahaks keerata end vanematekodu diivanil (kamina ees) kerra ja vaadata mingit totakat filmi, mille tõlge on metsas, mis metsas. Ja ei tahaks, et kõik hakkaks iga kord sind rääkimas kuuldes särama: "Ohhh... you have an Irish accent!" No s*** Sherlock!

Mnjah, inimesi igatsed ikka kogu aeg.

Ja igakord kui keegi küsib, et kas sa tahaks juba koju tulla, üritad talle selgitada, et ohh mul on siin ka nii hea, aga vot Eestis on elu ikka nii vinge. Ja kui vinge see veel kaugelt tundub (aga tegelikult on ka, ausalt ja paistab veel woaaah). Osavalt tuvastad kõigi teiste koduigatsusi, isegi nende omi, kes seda ei tunnista.

Aga siis lähevad need kaks-kolm nädalat mööda. Sa loed Eesti ajalehti ja mõtled: "No jumal tänatud, et ma ei pea selle jamaga tegelema." Ja sind ausalt ei koti, kas Ingrid Tähismaa on Kroonika peatoimetaja või mitte, sest sa loed Playboy'd (esimest, mida teile on toodud kaks koopiat). Või ronid kell 2 öösel rõdule ja kirjutad blogi, paljajalu. Detsembris. Koduigatsuse tase on miinus sada. Ma sõin musta leiba ka päeval. Mõnes teises riigis sajab vihm tagurpidi ning sulle tundub, et seal võiks ka elada. Eesti lumi tundub muidugi ahvatlev, aga no olgem ausad. Kliima on meil ikka jura. Lumi on ilus ainult maal, linnas on löga. Mnjah. Saapad sööb ära.

Tagurpidi vihm tundub okei, ookean tundub okei, Belgia friikaid tahaks ja Iirimaa rõõmsaid inimesi (kes kunagi tundusid pealiskaudsed), ookean on lahedam kui meri, päike soojem kui meil juunis, Hispaanias pole elanud ja Lõuna-Ameerika on avastamata, vene keelt peaks õppima ja üleüldse. Kinnitad endale, et oled Eesti patrioot ja ajad muud mõtted peast välja. Inimesi igatseks ju ikka.

Eesti köök

Sheratonis oli Eesti toidu nädal. Sinna ma ei jõudnud. Aga enne seda korraldasime paarile välismaalasele Eesti õhtusöögi.

Mis on Eesti toit? Hapukapsas ja hakklihakaste? Või mis?

Täpselt sellised küsimused kummitasid meidki... Kõigele lisaks oli üks kriteerium veel: toorained peavad olema kättesaadavad. Kaaskondlased tulid appi ja nii saabus meile Eestist kruup. Ülejäänu panime kokku kodustest vahenditest:

Eelroog:
-värskelt küpsetatud rukkileiva kakukesed (ahjusoojad);
- lisandiks munavõi;
- soovijatele kiluleivad;
- soolase kõrvale Kalevi komme ja šokolaadi;
- kõhu ergutamiseks Saaremaa puhast.

Põhiroog:
- kartulikruubipuder sealihatükkidega;
- lisandiks hapukoor;
- hautatud sealiha omas mahlas;
- tomati-kurgi-hapukoore salat;
- seened.

Magustoit:
- õunapommid vaniljejäätisega;
- kohv Vana Tallinnaga.

Putru võeti juurde. Usu või ära usu.

Pilt tööprotsessist: pudrunuia asemel toimib ka harilik valge veini pudel.

Patriootlik postitus, taas

Nonii. Ma olen nüüd peaaegu nädal aega Eestis olnud ja kui aus olla, siis tundub eelmine esmaspäev, kui pidi samal päeval olema ilus, kooli lõpetama, peaministrit kuulama, kohvitama, pidutsema ja last, but not least nina nuuskama, väga kaugel. Minu kohanemisoskus on taas saavutanud uued mõõtmed ning Praha tundub mägede taga. See aga tähendab omakorda seda, et mõnda inimest igatsen ma rohkem kui nädalase eemaloleku kohta kohane.

Kui neljapäeval tundus mulle, et nädalavahetus tuleb mõttetu ja tühi, siis taas käivitus "tühi püss laseb suure paugu". Ehk siis lähen-Tartusse-ja-vaatan-mis-saab, osutus sisutihedaks nädalavahetuseks. Loomulikult olin ma olnud piisavalt rumal, et kaasa võtta tööasju (sest veel reede hommikul tundus, et kõigil on plaanid ja mina neisse ei kuulu), mille tõin kotist välja tõstmata Tallinna tagasi.

Kõige enam pani mind üllatama aga see, et Tartus oli RAHVAST. Pole enne juhtunud seda imet, et lähed suvel Tartu linnas välja reede õhtul ja kõik välikohvikud on paksult inimesi täis, nii et kokteili saamiseks pead minema sisse istuma. Seisin mina siis keset raekoja platsi ja vaatasin seda ilmaimet. Mis ajast Tartu suviti popp on? Või oli asi juba selles, et augusti algus on ikkagi juba peaaegu suvi? Ma kahtlen.

Õnneks olime me nii targad, et esimesed koksid võtsime enne rahvastekogunemist. Ja kui Truffe oli juba inimesi täis, võtsime arve (kõigele muule lisaks polnud neil pooli menüü kokteile). Teenindaja teatas selle peale:
"Juba?"
Tõi arve ja sõnas:
"Teeme nii, et järgmine kord on meil kõik kokteilid olemas ja teie olete siin kauem."
No teeme nii.

Ehk siis huumor, iroonia ja meeldiv suhtumine, millest Prahas olles niiväga olin puudust tundnud. (Pierre'i teenindaja oli ka väga meeldiv.) Imelik kohe, kui teenindaja vestab juttu ja naeratab.

Edasi pidi õhtu suunduma Illusiooni või Maasikasse või kuhu iganes, olin suisa seeliku selga tõmmanud. Aga kõne Võru tn kommuunilt muutis asja ning suund võeti voorte vahele, et tähistada kellegi 30. juubelit. Aususe huvides tuleb ära märkida, et ma siiski ei mäleta, mis oli sünnipäevalapse nimi. Ühe külalise nimi jäi meelde. Sünnipäev käis vanade Eesti kommete kohaselt: suitsukala, põdraliha, salatit ja alkot. Lisasime vürtsi arbuusi, vesipiibu ja tecquilaga, mis on imporditud Eesti peo materjalid. Õuele veeti heinapall ja vahiti tähti. Mina läksin lõpuks sauna eesruumi magama, sest see oli ainus koht, kus oli soe. Ja mul oli uni. Mingi hetk peksin end üles ja võtsin suuna tagasi Tartu peale.

Laupäev möödus teisi inimesi äratades, sõidutades ja süües. Lõpuks jõudsime Leigole, mis hiilgas oma vanas headuses. Hinges oli seesama rahu, mis eelmiselgi aastal. Seda ei ole võimalik kirjeldada. See atmosfäär on seal lihtsalt õige. Õhtu oli soojem kui reedel, seega kaasaveetud hunnikut tekke kasutasime peamiselt moe pärast, tiigritekk oli siiski äärmiselt vajalik. Sõime kõik asjad ära ja vahtisime taevast. Jälle. Pärast pikka kontserdielamust pani K Leigo liikluse seisma, et saaksime minema sõita ning meil oli harukordne võimalus sõita täiesti tolmaval kruusateel. Jess.

Nuuskasin veel tolmu kui pühapäeval suuna taas Otepääle võtsin, et Pühajärve kõikuval sillal väike värvus peale tekitada. Paari tunniga oli saavutatud nii jume kui ka merehaigus, mis tähendas - Tartut.

Mulle ikka meeldib Tartus. Hea meelega oleks Rõugesse ka jõudnud, aga jäi teine teelt kõrvale, mis teha. Ja õiged inimesed sinu ümber.

Planeerimata nädalavahetus lõppes rämpstoiduga hüvastijätuga. Valasime paar pisarat ja mõtlesime kõigile nendele köögiviljadele, mis meie poolt järgnevatel nädalatel söödud saavad (v.a. pühapäeval). Esmaspäeval läksin jooksma. Tere, tervislikud eluviisid.

Mainekujundusest

Täna klõpsisinkeset päeva kanaleid. Ja siis klõpsisin Arte peale. Mina ei ole senini veel aru saanud, mis maa kanal see on. Igal juhul on ta prantsuse keelne, aga sealt tuleb ka suht palju saksa filme prantsuse subtiitritega. Ja kuna Prantsusmaal ei ole asjad subtiitritega, vaid sünkroontõlkes, siis ma kahtlustan, et see on lihtsalt mingi kreisi kanal.

No see selleks. Täna ei tulnud seal prantsuse või saksa keel, vaid eesti keel. Minu prantsusekeelselt kanalilt. No võite arvata, et algul ma arvasin, et haigus lõi eelmisel nädalal mu ajud nii sassi, et ma ei erista eesti ja prantsuse keelt. Siis ma taipasin, et on ikka eesti keel ja all on subtiitrid. Noh ja seal siis seletas üks mees koleda T-särgiga midagi lastele. Pärast seda oli kohe kaader Esto TV meestest ja vist Andres Maimikust (teate, ma ei tee kõikidel kunstiinimestel vahet), kes rääkis eriti halvas inglise keeles, millele loeti prantsuse keeles peale. Sünkroon ikka :D Noh igal juhul mainiti Esto TV'd ja filmi või saadet: "Estonia- Disgrace of Europe" ja sellega lõpetati. Enne näidati veel kaadreid sellest, kuidas estokad käisid kaitseväes ja kakasid tänavale jne...

Noh esiteks olin ma shokis, et olid eestlased prantsuse kanalil. Selline väike uhkus või ma ei tea. Hämming.
Teiseks ma mõtlesin, miks nad seal on (aru ma ju ei saanud, kahel põhjusel: saade lõppes ära ja oli prantsuses).
Aga kolmandaks: viimane kaader enne lõputiitreid oli lihtsalt silt "Estonia - Disgrace of Europe" ja teate, see äratas minus patrioodi. Ma läksin maruvihaseks. Seal võidi ju rääkida kunstist või katsest või performance'st või millest iganes. Aga on olemas tõenäosus, et keegi minusugune vaatas veel seda kanalit just sellel hetkel. Keegi, kes ei räägi prantsust ja siis ta vaatab telekat, korraks ja loeb, et Eesti on Euroopa häbiplekk.

Vabandage, aga see on kehv mainekujundus.