Kallikesed tanu alla!

Nii... kaks väga kallist sõbrannat on enam-vähem tanu all. Ptui-ptui-ptui. Kihlasõrmused on sõrmes ja tuju laes. Kuigi ühte pulma peab järgmise suveni ootama.

See kõik teeb mind lihtsalt siiralt õnnelikuks. Nii õnnelikuks, et tänane päev oli üle pika aja juba täiesti OK.

Homme siis Sloveeniasse ja pühapäeval Šotimaale (kui lumi lubab).

Hommikusöök hingele

Äratus kell 5.45, esimesed pannkoogid tulele kell 6.03, viimaste külalistega astusin ise kodust välja kell 11.40. Aitäh kõigile, kes viitsisid end hea eesmärgi nimel kodust välja ajada.



Ainus, kes pannkooke ei toiduna hinnanud (või julges seda välja näidata), oli Aliis. Aga talle meeldivadki rinnad rohkem. Mängimiseks kõlbasid.

Üritus toimus Maarja Küla eesti maja ehituse heaks Leo Klubi kaudu. Mõned annetused on veel tulemata, nii et täpne summa on selgumisel, aga jääb 1000 krooni kanti. Ma loodan, et klubikaaslased saavad ka oma osa kokku ja kõik teised ka... Kui kellelgi on soovi veel head teha, siis need noored on seda väärt.

Kaugel, aga lähedal

Vahel on nii mõnus ja kosutav rääkida kalli sõbraga, kes on küll kaugel, aga samas lähedal. Hea on kuulata sõbra rahustavat häält ja vahel on lihtsalt vaja ennast tühjaks rääkida, et ei teeks lollusi. Siis on hea, kui on Skype ja telefoninumber.

P.S. Kui kellelgi on üle tavatelefoniaparaat, siis võib selle mulle kinkida ;) Uut osta/kinkida ei ole mõtet, aga mõni vana...

Religiooni üleküllus ehk üks nädal minu elust

Õigeusu klooster.
10 tundi palvetamist.
Õhtupalvus.
Magamispalvus.
Hommikused, päevased, õhtused ja öised diskussioonid religiooni teemadel (väga heas seltskonnas).
Weberi "Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim" ehk luterlus, kalvinism, metodism ja pietism.
Luterlik jumalateenistus.

Ei, ma ei ole eriala vahetanud. Lihtsalt mõtlen, et Weber oleks mõnel teisel nädalal pidanud olema.

Tulevikupidu

Laupäeval on oodata tõeliselt andekat pidu. Üritan meeles pidada sellest ikka kirjutada.

Aga enne seda sõidan ma mõneks ajaks levist välja. Seda võib nimetada puhkuseks või sotsiaalseks eksperimendiks, kuid mobiilile ja e-mailidele ma ei vasta ning aadressi ei anna.

Oleksite jada...

Liiga tihti ei juhtu. Kerid hommikusi sündmusi edasi-tagasi tagasi-edasi. Niipalju olekseid, mis oleksid võinud minna teisiti. Nii mitu kohta, kui oleks saanud käituda teisiti. Aga sel hetkel juhindusid sellest, et vara ei helista... las magavad ja öeldi, et võib kasutada. Kusjuures tagasivaadates... Võimalik, et selles olukorras, sama enesetundega ning teadmatusega, teeks võib-olla uuesti nii. Kõik, mis sel hetkel tundus loogiline, enam seda ei tundu. Ma ju ainult tahtsin koju. Oleks ma siis teadnud, et ma ei pea rongiga minema. Oleks ma siis teadnud, et ta juba ärkab... OLEKS.

Nüüd tahaks jälle osata ropendada, pisarad ei ole veel päris otsas ja sees on tühjus, mida ei ole olnud juba ammu. Vabandamine tundub kohatuna, kuigi seegi on tehtud.

Nutta-karjuda?
Loota-palvetada?
Kuul pähe?
Homme on uus päev?

Elu on kohati ikka fcking ebaõiglane.

Aga noh... Käte peal on miski korralik lööve - ehk oli muru sees miskine taim või ei oska lihtsalt metsas käia enam...

Seni kuni õppetöö sotsiaalset elu ei sega...

Kui kallid inimesed jõuavad kodumaale vaid kord poolaasta jooksul ning viimati said nendega šampust juua Lissaboni lennujaamas, siis oleks patt teatada: "Ah, ma ei saa tulla, pean Üloga tegelema." Kuigi peaks jah. Aga olgem ausad, juust oli hea ja vein. Ka. Ja juulis võiks šampa pudelit loksutada Tallinna lennujaamas.

Kahjuks jäi teostamata mäng, kus iga külaline kirjutab loova lause teemal Eesti ettevõtteblogid, ilma, et näeks eelmise kirjutatut. Võimalik, et oleks kokkuvõtteks ideid antud. Õnneks on mul veel Kalle :P

Tegelikult võiks jälle sõprusest ja armastusest ja elust kirjutada, aga no kes jõuab seda hala ära kuulata? Selle asemel annan teada, et alates reedest algab sotsiaalne elu ka ametlikult. Nii lõuna kui ka õhtu on juba planeeritud. Ikka sõprade seltsis.

Turistid mandrilt.

Saaremaa. Soojem kui mandril. K sõnul hakkan ma kohalikega kohe samamoodi rääkima ja üldse on ta kuri, et ma ironiseerin, enda arvates mitte. Igal juhul vallutasime reedel Saaremaa, leidsime saiakohviku, mida külastasime veel ka laupäeval ja pühapäeval. Igati lõbus ja kasulik oli. Saime teada, et kõik on p*****s. Aga sõbrad on selleks, et nad õigel hetkel oleksid õiges kohas. Ja vajadusel saab teha nalja ka traagiliste sündmuste üle. Elu on niigi tõsine, ei saa end hulluks ajada.

Seega laupäeva hommik oli, khm, hägune.

Edasi oli plaan Kuressaarest lahkuda ning teha reportaaž saarest. Pika jamamise peale saime auto ning sõitsime Sõrve säärde. Seal pesti reostusest linde. Täpsemalt aule. Nüüd on see hetk kui tahaks pikalt ropendada, et miks üldse ei hoolita oma keskkonnast. Miks me peame linde pesema? Miks ei võiks Läänemeri olla puhas? Kas teadsite, et tilk naftat võib teha juba oioioi kui palju kahju? (Sest ta suudav vee peal hõljuda VÄGA õhukese kihina, seega üks tilk hajub suurele alale). Mul on hea meel, et on inimesi, kes selle pärast südant valutavad. Ma tean, et mina ei suudaks linde pesta. Aga ma hea meelega teeks midagi muud. Minu seekordne roll oli olla ajakirjaniku autojuht ning fotokoti tassija. Jälg meie linnupäästmisest oli õhtustes uudistes, mis oli õige kummaline, sest seal oli inimesi, keda oleks pidanud näidatama meie asemel.

Big Brother vaatas meid edasi ka õhtul, kui peokesest ööklubis leidusid pildid u-popis. Khm. Vähemalt tegin kummalise poosi. Igal juhul meenutas pidu vanu häid aegu, klubis olid olemas nii mikrominid kui ka triibuliste juustega poisid. Lisaks muusika, kus oleks võinud olla rohkem retrot, aga sellegipoolest piisas rokkimiseks ja lugude vahele jutustav DJ. Ühel tantsutüdrukul oli tõeliselt ilus keha. Ausalt. Mina küll tunnistan, et vaatasin teda.

Järgmise hommiku pilt oli laupäeva omast erinev - toidukogused laual olid suurenenud, kuid pildistamiseks jaksu polnud. Läksime saiakohvikusse. Tagasiloksumine oli... mõnus. Kitsas, rahvast täis ja ebamugav. Seega olin rõõmus, et öö oli jäänud lühikeseks, sain und nautida. Okei, nautida on liialdus, aga ma ei pidanud ka kogu aja aknast välja vahtima.

Käisime kinke viimas

Alustasin näost-näkku suhtlemise propageerimisega ning sõitsime K-ga V-le Saaremaale külla. Ega meil muud asja ei olnud, kui pidime sõbrapäeva kingituse (minu uue teooria kohaselt oli V sõbrapäev reedel) ära viima. Sai selline:


Tegelikult oli WC-paberit kaks pakki, aga üks läks kohe käiku.

Muidu ma mainiks veel seda, et kui keegi saadab mulle orkutis sõbrapäevateemalise massiskräpi, siis ma muutun vihaseks ja kurvaks. Selles suhtes, et ma ei pea üldiselt 14. veebruarist suurt midagi, see on olnud alati hea põhjus veini juua, aga selleks, et öelda oma sõpradele, kui kallid nad mulle on, kasutan muid päevi. Sel aastal on lausa üks päev lisaks antud. Ja eelistan kui ei minda massipsühhoosiga kaasa.

Idee on muidugi tore, et aastas on kehtestatud üks päev, mil peaksime andma oma kallitele teada, kui kallid nad on. Aga teadupärast Ameerikamaal peaks neid kalleid olema üks ja tegemist pole sõpradega, Eestis on asi omandanud uue tähenduse. Idee hea, teostus nõrk, kui sõbrapäeva tervitus on orkuti-massiskräpp "Head sõbrapäeva!" või selleteemaline anonüümne kõigile saadetud sms. Või südant hoidev kass/koer/elevant. Nimelise tervituse võtan vastu ja üllatused meeldivad mulle kõikidel päevadel, aga ärge siis arvake, et ma ei armasta teid, kui ei saada teie poole nunnut südamekujulist kiisut. Küll ta tuleb.

Kas sinul on...

...vähemalt üks sõber, kelle juurde sa sajad sisse ja puhked heast peast nutma? Isegi kui sa tegelikult peaksid kuulama, mis temal mureks on? Ja ta kuulab sind ära, manab ette oma murelikuima näo ja üritab aidata? Minul on! Isegi rohkem.

Ma olen õnnelik inimene.

Porto ehk portvein

Pilt iseloomustab väsimust. Mina olen viltu ja Ülo ei suuda fokusseerida :D Rongijaamas enne Põhja minekut.

Ühesõnaga. Käisime ju Portos ka Vikyga (ei teagi, kus ta asub praeguseks, ehk jõuab koju juba?).

Ise olime üllatunud, et Põhja kohale jõudsime (rongisõit oli kergelt unine).

Olime reede õhtust veel nii väsinud, et kui HC kuti juurde sisse astusime, vajusime ta mustale nahkdiivanile... (Portugali keeles tähendab "very near to the trainstation" viiteteist minutit autosõitu).

Siiski jagus meil veidi energiat, et end ookeani äärde vedada. Selleks hetkeks olime kohanud juba Stiilse viisiku kolmandat liiget (kokku oli neid... kuus, seitse, kaheksa... kes neid luges?). Stiilset viisikut iseloomustasid: suured päikeseprillid (Armani, Versace etc), geelsoeng, trendikas riietus... Vannitoast ei tohtinud puududa Nivea isepruunistav vaht.

Tegelikult möödus päev nii lõbusalt, et esimene unemoment tekkis pärastlõunal, kuid mina kui õige tibi otsustasin une asemel minna poodlema (sest ma ju ei lähe varvasplätudega peole!). No kaubanduskeskuses otsisin kõigepealt ühe puust pingi, kuhu pidin äärepealt magama jääma. Sama juhtus poes kingi proovides. Siiski oli mul veel niipalju mõistust, et suutsin taksojuhile pool portugali keeles selgitada, et ta sõidab vales suunas (ja god knows, et ma ise ei teadnud, mis suunas me sõitma peaks).

Kodus ootasid ülesse ärganud Viky, kaks teist Eesti tüdrukut, kes ka olid HC'ga täiesti juhuslikult seal (tulid Hispaaniast ja läksid Hispaaniasse läbi Prantsusmaa). Igal juhul ei läinud kaua aega kui laual olid grillkana ja vein. Edasisest ajalugu vaikib. Hommikul jätsime oma hosti baariletile veinipudeli, mille ümber panin tühja WCpaberi rulli kirjaga:

"Obrigada for everything (sorry, didn't find anything else to write on). Good luck with the hangover! T&V"

Bussipeatuses võttis nälg silmanägemise, aga bussi saabumisele see kaasa ei aidanud. Hakkasime kõndima. Minu arvates Porto suunas. Ülejäänud osa on hägune. Ärkasime hiinakas pärast suure prae söömist. Leidsime, et meil rohkemaks jaksu pole kui Sightseeing Tour'ks. Seega vedasime end double deckeri teisele korrusele ja sõit läks lahti. Täiesti mitteüllatuslikult sõitis buss Vila Nova de Gaiasse tagasi. Juhtub, ka parimatega. Minu arvates oli see saatus, kes käskis meil veinikeldrisse minna. Viky algul vaatas imelikult. Ma arvan, et ta oli väsinud. Teiseks ei tundunud, et ta on suur portveinifänn (olgem ausad, minu esimene/ainuke/viimane kokkupuude potveiniga ei teinud meist ka parimaid sõpru). Aga bussigiidi "Visiting one of the wine cellars is an absolute must", tuletas mulle meelde, et selleks ma ju sinna linna tulingi.

Läksime kõige esimesse veinikeldrisse, sest me ei jaksanud kaugemale kõndida. Selleks hetkeks oli mu ainus mure, et meid paljaks ei varastataks. Mingi paranoia. Veinikeldri jahe õhk äratas. Imetlesin vaate, mis mahutavad... üle 20 000 liitri veini! Viky ei saanud ära märkimata jätta, et see kogus tapaks meid. Lõpuks jõudis kätte kauaoodatud degusteerimine. Ja meie mõlema suureks üllatuseks said meist portveini austajad. Kuna raha oli otsas, siis kaasa ei ostnud, aga kanadalastest lauakaaslastega (kes olid meist umbes 40 aastat vanemad) ajasime törtsu juttu. Valge portvein on veel eriti bueno. Ja kui aus olla, siis minu arust, peaks sinna veel minema (vihje!).

Loomulikult olime üsna rõõmsas meeleolus.

Pärast seda teatati Lissabonist, et põhimõtteliselt võime veel ühe päeva trippida. Vaatasime reisijuhist Portugali kaarti. Mõtlesime. Peaaegu magasime. Soov oli suur, aga minu väsimus oli üle kõige. Ütlesin, et ma ei viitsi enam ühte ööd üleval olla ja lähme koju (jahedaks hakkas minema). Seega jäi kaasavõetud linadega rannas magamine ära (külmumisoht).

Selle peale me muidugi mõelnud ei olnud, et pühapäeva õhtul on rongid täis. Aga mingisse vagunisse ikka saime. Tunne oma kodumaad-rong. Püüdsime magada ja nägime üsna kohutavad välja. Üleval oldud ajal naersime. Nagu ikka.

Lissaboni tagasijõudmine on jälle kergelt udune. Siiski leidsin, et Viky vajab hädasti mu kodu ümbruskonna ekskursiooni. Kell 12 öösel. Selle ta ka sai. Kahjuks ei õnnestunud mul teda veenda jääma tantsima Brasiilia baarist kostva elava muusika taustal. Võib-olla õnneks, kes seda teab.

Hommikul ei kuulnud me midagi. Ärkasime napilt enne südapäeva ja otsustasime rongiga sõitma minna.

Farewell hommikusöök

Igal juhul otsustasin sel korral, et ürituseta ei lahku. Aga ajaga on nagu ta on... Kinni varahommikust hilisõhtuni.

Seega pidin Tartus resideeruvad sõbrad-tuttavad kutsuma hommikusöögile. Nõnda täituski minu tuba reedel uniste ja veel unisemate nägudega, kes alustasid päeva tee, kohvi, pannkookide, võileibade ja pudruga.

Mõni arvas, et ürituse alguskellaaeg on nali. Mõni arvas, et ta pole mitu aastat nii vara ärganud. Enamus arvas, et nad oleks tahtnud kauem magada. Üllatuskülaline H saabus Jyväskyläst. Üle tormise mere (jätame nii, et ta tuli ainult selleks ürituseks :P).

"Me ausõna panime kella 6.30ks... ja kui 7.15 kella vaatasime, hakkas kiire."

Tegelikult oli mul hea meel näha, et inimesed viitsisid end minu kallistamise nimel nii vara voodist välja ajada. See oli armas. Ma hindan kõigi panust :) Mõni ei jõudnud ka, aga sest pole hullu. Mõni läks hiljem ilmselt voodisse tagasi, sest pool kümme peksin kõik välja. Külalislahke võõrustaja nagu ma olen.

Kingitusi sain ka. BOB-kaardi näiteks ja šokolaadi ja veel igasugu tähtsaid asju ;)

Väga kindlalt sai otsustatud, et "definitely" kirjutatakse i-ga mitte a-ga ("definately"), kuigi 3L-il on selle kohta oma arvamus.

Täna hommikul tundsin, et oleks ebaõige, kui ma uuesti pannkooke ei küpsetaks. Ja kartulisalatit ei lõikaks. Ütleme nii, et ma olen minekuks valmis. Kui pakkimata kott välja arvata. 25 kraadi sooja.

Vajalikud inimesed

Igal naisel peab olemas olema:
- oma juuksur;
- oma kosmeetik;
- oma günekoloog;
- oma perearst;
- oma hambaarst;
- oma itimees (soovitavalt mitu, nii riist-kui ka tarkvara peal);
- oma advokaat/jurist;
- oma notar (teate ju küll kui raske on notariaegu saada);
- oma ehitusalase nõu andja;
- oma finantsalase nõu andja.

Veel võiks olla:
- oma massöör;
- oma kindlustusagent;
- oma fotograaf (kes tahab endast koledaid pilte?);
- sõbrad, kes ükskõik, mis kell sõidavad sulle järgi ükskõik, millisesse Eesti otsa, kui on väga on vaja;
- isa-ema-vend-õde-pere-sõbrad vms, kes vajadusel jätavad oma tegevused ning aitavad.

Ma olen õnnelik inimene, sest enamik ülalnimetatud inimestest on mul olemas. Neid iseloomustab veel see, et suure häda korral võid sa neid tülitada ka nädalavahetusel ja puhkuse ajal. Eks see jääb enda südametunnistusele, kui suure murega pöörduda. Soovitavalt on osad inimesed su lähedased sõbrad-tuttavad ning sa võid helistada ka öösel.

Täna veendusin itimehe olemasolu vajalikkuses. Ja täiesti sobivalt puhkab itimees minuga samal ajal samas kohas. Kui see seiklus otsa saab, siis ma räägin teile kui raske on leida ide-pistikuga sülearvuti kõvaketast.

Tänasest

Olgem siis traditsioonilised.

Sel aastal ostsin ühe südame, mille viisin inimesele, kellele ma ei jõudnud kõike öelda, mida oleks tahtnud. Muidu ignoreerin. Ja mulle tundub, et poed ka. Või ma ei käi piisavalt poes?

Leidsin põnevaid mõtteid sõprusest:

6. klassi õpik:
Sõprus on vaba meeldivussuhe ning seda ei tohiks ajada segamini kohustusega.

Eesti vanasõnad:
Pruut om kerge löüda, aga raske pita, sõber om raske löüda, aga kerge pita. (Sobib nii valentini-kui ka sõbrapäevaks)

Mingi foorum:
Sõprus pole muud kui igav mitteseksuaalne egosplit.

Wikiquote:
Robert Brault: I value the friend who for me finds time on his calendar, but I cherish the friend who for me does not consult his calendar.

D.T. Gentry: True friendship comes when the silence between two people is comfortable.

Octavia Butler: Sometimes being a friend means mastering the art of timing. There is a time for silence. A time to let go and allow people to hurl themselves into their own destiny. And a time to prepare to pick up the pieces when it's all over.

Wikipedia:
Friendship is is a term used to denote co-operative and supportive behaviour between two or more people. It can be taken to mean a supportive relationship which involves mutual knowledge, esteem, and affection.

Friends will welcome each other's company and exhibit loyalty towards each other, often to the point of altruism.

12-astmeline programm, kuidas olla sõber vms:
See on midagi sellist nagu Cosmo 10 vihjet, et su mees tahab sind maha jätta, põhjus nr 2: sa leiad ta seksimast teise naisega teie voodis. Vot see on midagi sarnast.

5. Friends Attend to Friends:
Friends focus during conversations. Friends pay attention in conversations. It means that your ears, your eyes, your body and your feelings are all focused on that person at the time.

Mulle isiklikult tundub kuuenda klassi õpik ratsionaalne olevat.

Kaarti ma ilmselt ei saada.

Nad on ikka nii haiged :D