Oma kampaania: "Jah" jõulutundele!

Koolis juhtus nii, et pidime käima lükkama ühe kampaania. Internetist me eriti midagi ei tea muidugi, aga proovisime ikka.

Lehekülg on valmis ja ma loodan, et ka minu blogi lugejad teevad väikese mõtteharjutuse: mida lahedat oled oma sõpradele kinkinud? Midagi sellist, mis on hea ja mõttega. Mul meenub ohtralt sünnipäevapidusid ja seal nähtud häid kingiideid. Mõte ikka selles, et jõulutunne saaks tunde osa tagasi. Täpsemalt lugege juba selleks loodud blogist (pildile klõpsates oled seal nagu nipsti, aga kui ei funka, siis http://joulutunne.blogspot.com) ;)


Ja mulle meeldivad ka mõttega kingitused. Seega võib mulle sel aastal (ja järgmisel) a) kanda kingiraha mu reisikonto arvele või b) toetada Maarja Küla Eesti maja ehitust. Muud toredad ideed ka teretulnud.

Lõpuks ometi talv!

Kaks aastat ootasin ja lõpuks ta tuli - talv. Okei, kevadel tuli ka kaheks päevaks. Aga täna. Täna ta tahab juba aknast sisse tulla ja tegelikult on see mõnus. Ei vingu (aga ma olen ka keskköetud soojas toas, ei olegi nagu põhjust).

Mu kursakaaslased istusid rõõsalt mitu tundi Tartu-Tallinn kiirrongiga lumevangis. Teised jäid kinni lennujaama juurde jne. Rohkem võib lugeda siit ja siit. Uudiseid ma lugeda ei viitsi, sest ma võin ette ennustada, et need räägivad lumevangis olevatest rongidest, bussidest, autodest ja lennukitest.

Hommikul kooli minnes oli maagiline. Linn oli valge ja tuul ei olnud veel tõusnud. Pärast hoogsat enesekehtestamist taas õue minnes ootas aga külm tuul ning lumetorm. See näkku sadamine mulle ei meeldi, seega tõmbasin salli silmadeni, aga vastu tuli mulle üks noor papa turvahälliga. Tundus, et nad olid just toast väljunud ja ilmselt kohe autosse minemas (sest papal oli seljas vaid pintsak). Väikesel tibul aga ei oldud turvahälli varju peale tõmmatud, nii ta siis võitles selle lumega veidi krimpsus näoga, isa ilmselt kogemata ei pannud tähele, et mõnekuulisele ei pruugi meeldida lumi ninas, silmas, suus ja peas kui oleks võimalik olla veidigi varjus.

Aga kõige ilusam oli öösel kell 3 kui kõndisime lumesajus ja tuulevaikuses Illusioonist koju (kus vaatasime HU?-d, mis oli hea). Raatuse kooli kõrval viskasime end värskele lumele maha, tegime lumeingleid ja õhkasime, et sellepärast me Tartut armastamegi. Nüüd hoian pöialt, et reedel saaksime kelgutama.

Käisime ka.

Mu ungari sõber ütles pärast Tõnis Mägi "Koit" esimest ettekannet: "I don't wanna be Hungarian anymore."

Jah, me käisime öölaulupeol, Haapsalus, Piusa koobastes ja mujal ilusates kohtades. Ma panin öölaulupeo endale märkmikusse kirja juba mais ning see oli seda väärt. Mõnus oli "Maa tuleb täita lastega" või "Eestlane olen ja eestlaseks jään" kaissu pugeda ning kaasa laulda püüdes samaaegselt aru saada, kas üks ungari sõber jääb magama või mitte (hiljem tuli välja, et talle väga meeldis ning ta oli esimene, kes hakkas salvestisi YouTube'st otsima).

Kus mujal veel on nii hea?

Romantikat Leigolt

Võiks ju hakata kiruma remondis olevaid maanteid, mis viisid mu laupäeval sunniviisilisele Pärnu-visiidile, selle asemel, et kohe Leigol tšillida, aga las jääda.

Leigole ma jõudsin siis, kui Hedvig juba laulis, aga sellegipoolest oli seal sama mõnus, kui ma mäletasin. Minu jaoks on see kindlalt sündmus, mida suvel maha magada ei soovi (okei, lõpuks ma veidi siukusin, aga see käib kogu selle asja juurde). Esiteks muidugi muusika. Juba mainitud Hedvig Hanson, Sveni looduspildid, Islandilt kohale sõitnud Mum (mis live's on ilmselt tuhat korda parem kui plaadilt) ja lõpuks Villu Veski and ko. Leigo ilu, valgusmäng, tähed taevas (Suur Vanker oli otse me peade kohal) ja see, et vihma ei sadanud. Kokku sai mõnus kompott, millest kogutud energiaga sügisele vastu minna.

Üks asi, mis mind Leigol alati imestama paneb on see, et kuigi su ümber on tuhandeid inimesi, on olemine ikkagi intiimne ja igati mõnus. Kui ei ole proovinud, ei saagi seda tunnet teada.

Kusjuures, sel aastal grill-liha lõhn ei häirinud ja tualetijärjekorrad olid hämmastavalt lühikesed.

Järgmise aasta suvereisid tuleb igal juhul plaanida ka Leigot arvestades.

Kontserdielamused

Sellel suvel olen külastatavate ürituste osas väga valiv. Iga päev kusagil käies ei jää seda emotsiooni, vaid lõpuks lihtsalt tüdined ära. Lisaks muidugi see, et üritustekorraldajad on röövlid ;) Aga see ei ole kõige olulisem. Paar suve tagasi ma väsitasin end ära, iga nädal mingi asi, lõpuks ei jää enam meelde kontserdid ja etendused, vaid see, kas vihma sadas või mitte ning kui vähe ma magada sain. Seega sel suvel teisiti.

Kaks sellesuvist valikut, mida ma ei ole kahetsenud, olid Jaak Joala laulude kontsert Õllesummeril ning eilne Dagö ja Chalice (pluss taustalauljad Lenna ja Kristiina) Pirita kloostri varemetes. Esimene kontsert oli täis väga tuttavaid laule, paljude puhul sai meelde tuletada, kes neid originaalis esitab ning osade puhul oli: ahaa! Joala laulis seda ka??? Kahte lugu ei olnud ma iial enne kuulnud. Ühtlasi seisime vennaga (kes oli ülikonnas, sest "No kui Tanel Padar ajab ülikonna selga, ei saa mina kehvem olla.") ja üritasime välja mõelda, kas Chalice oskab laulda või mitte. Ei ole kunagi tema suurem austaja olnud. "Minu inimesed" on muidugi hea sõnumiga lugu, aga üldiselt. Joala laulude kontserdil tundus meile, et vist oskab, aga tüübile olid jäteud/ta oli valinud kerged lood, mida enamik viisipidajaid laulda suudaks. Eile siis saime teada, et oskab küll. Tema vokaalsed võimed ei ole ehk nii vinged kui osadel, kuid seda, mis tal on, kasutab ta osavalt.

Kontsert ise oli väga hea. Laulud olid väga head. Lavalt tulev energia oli suurepärane jne. Publik oli veidi loid. Õnneks ei sadanud vihma.

Ahjaa, sellest vihmaasjast tahtsin ma rääkida veel. Kus on inimeste mõistus, kui nad võtavad kontserdile kaasa vihmavarju? Poes müüakse keepe, umbes 15 krooni tükk, tee see investeering. Kuidas te kujutate ette, et kui vihma hakkab sadama, siis lööte varju lahti? Kuhu? Selle rahvamassi sees? Ise ei näe, teised ei näe. Ja kuhu see vesi sealt varju pealt voolama peaks? Ma ei tea, mis on Eesti inimestel vihmakeepide vastu. So what, kui keep peidab su kauni jaki. Vihmavarjuga näed tõesti parem välja, veel parem kui saaks mõne oga kaaskuulajate silma toppida. Inimestel puudub kohati ikka igasugune mõtlemine ja viisakus. Ausõna.

P.S. Tänase EE põhilugu. Tasub lugemist.

Salsa...

Olen ammu tahtnud salsat õppida.

Nüüd jooksid juhused nii kokku, et kõigepealt avati Tartus salsakursus ja lisaks leidsin tantsupartneri (või leidis tema minu, kes seda teab), kellel on olemas asi nimega rütmitunnetus. Selleta tantsimine on ikka keerukas. Eriti salsat. Me peame veel hoogsalt harjutama, aga lõpuks tantsime nagu ässad (see on meil kokku lepitud, mina nõustusin :P).

Kuna hetkel ma ei saa Bloggeriga piisavalt läbi, et teile video panna, siis vaadake siit.

Aga seltskond tõotab tulla kirev ja neljapäevaõhtud põnevad.

Lisaks töötas vana hea ravi ka köha vastu: peksa end kodust välja ja hakka elama.

Idioodid liikluses...

Ma ei lasku sellesse, et iga päev saab keegi surma ja ma ei saa aru, mida inimesed mõtlevad, kui nad purjus peaga rooli ronnivad või sõidavad selgelt liiga kiiresti. Endal läheb ka jalg kohati raskeks, aga ohutuse piires.

Lisaks sellele olen ma see juht, kes valjult elab end kohati välja autoroolis. Aga noh ma püüan end tagasi hoida ja ropendama ei hakka. Aga mind paneb hämmastama, kuidas osad autojuhid (ja bussijuhid!) ei saa endiselt aru, et suunatuli loodi suuna näitamiseks ja see ei ole sõiduvahendi külge lihtsalt ilu pärast pandud, vaid seda võiks kasutada. Või siis miks peab vingerdama? Või Tallinn-Tartu maanteel hakkama mööda sõitma, kui ees on selgelt näha PIKK rong. Palju õnne, Sa jõuad Tartusse 5 minutit enne mind. Ja mitu korda selle aja jooksul tegid ohtliku manöövri? Ja aeglased juhid maanteel, kes lisavad kiirust juurde, kui püüad neist mööduda. Hämmastav.

Eile sattus mulle järjekordne tüüp tee peale. Tema tunnusmärkideks olid:
1) kiirendamine ja aeglustamine. Kiirus kõikus 80st 11oni;
2) vingerdamine teel;
3) kurvide võtmine sisekurvist;
4) sõitmine vastassuunas ka muul ajal;
5) möödasõidu takistamine;
6) pidevalt peeglisse vaatamine.

Üks auto tegi temast ohtliku möödasõidu. Tüüp (vanamees) oleks selle auto peaaegu välja puksinud. See oli viimane tilk minu karikasse.

110. "Tahaksin anda teada purjus juhist maanteel."

5 minutit hiljem võttis kohalik ekipaaž auto rajalt maha. Laupäeval. Olin Eesti politseis positiivselt üllatunud. Kindla kahtluse korral soovitaks teistelegi. Peaks muidugi politseist uurima, kuidas nad sellesse suhtuvad.

Olen popp... Ahhaaa....

Vaatasin ka "Sügisballi" ära. Oli väärt vaatamist. Ja igasugune inisemine teemal, et see oli wannabe jne jätta. Üle pika aja nägin ma Eesti filmi, mis ei ole lihtsalt Eesti film, vaid ka hea film.

Ja kui "Mul on NII kole särk!" ei lähe Eesti filmiajalukku, olen ma pettunud. Kui ma saaksin filmitegijatelt midagi küsida, siis see käiks just selle fraasi kohta.

Ja siis "Ei, tegelikult oled Sa tore mees..." Ja suured munad. Auto taha peitmine. Need, kes näinud, need teavad. Teised, minge vaadake.

Siiski olen ma veendunud, et see on eestlastele mõeldud film. Olgugi, et tegemist on igipõlise temaatikaga, on filmis palju eestlastele omast. Ja kuidas saakski välismaalased mõista raamatu "Avameelselt abielust" tähendust? Või need riided ja see ümbruskond? Meile tegelikult nii oma. Ja need tüübid, keda me kõik kohanud oleme. See traagika. Kõik naljad, mis olid tegelikult tragikoomilised.

Pluss näitlejatöö. Ma olen siiralt üllatunud. Positiivselt. Ja Tolki diktsioon mind ka ei hakanud häirima, sest õnneks ta rääkis vähe :) See on ka kergelt ta kaubamärk.

Üks asi läks üle piiri. Või noh... kiskus Tarantinoks nagu K ütles. Seda polnud vaja. Mulle meeldis selline... Bergmanlik stiil.

Naistekas.

Eelmise nädala puhkus koosnes peamiselt iluprotseduuridest ja unelemisest. Lisaks veel muu puhkuse juurde kuuluv...

Tõeline Naine puhkab nii (note: iroonia):
- maniküür-pediküür (koos küünemaalingutega. khm);
- näohooldus;
- energiakapsel;
- keerulise nimega venitusharjutused;
- keerulise nimega massaaž;
- energiasessioon;
- batuudihüpped;
- Ungari mudamähis, mis aitab ka sügava lihaspinge vastu, sinna juurde veel üks näohooldus;
- saunad;
- aroomiteraapia;
- bassein (mullivanni polnud. khm.);
- solaarium;
- 2 lk raamatut;
- 1 moeajakiri;
- 2 h shoppingut;
- mõned tunnid pidutsemist;
- maitsev toit;
- värskelt pressitud greibimahl päikese käes vaatega Riiale, taustaks jutt rinnakarvadest ning sellest, mis naistele peale läheb*;
- moodsa kunsti muuseum (koos Miro ja Kleiniga) pluss maailma parim latte, naljata;
- kausiga kuum šokolaad;
- liikumine ja liigutamine ka batuudist eemal;
- jalkamatš (erand kinnitab reeglit);
- filmid kenade (ja kohati andekate) näitlejatega (Ocean's 13, The Bourne Ultimatum, pool The Avengersi, mingi veider Briti film).

Seda kõike üksi või heas seltskonnas. Pärast seda tundub vingumine ja virisemine eriti mõttetu, kuid võib ju ikka :) Puudu oli House.

Ja edasine puhkamine tundub julmana kõigi tööl käivate inimeste suhtes. Ja tegelt, rohkem ei jõua ka. Seega on mu puhkus läbi. Otsin asjalikkust. Kui leian, annan teada.

* Kuidas jätta naistele head muljet? Käituda alguses bastardina, hiljem normaalselt käitudes tundub naistele, et nad on suutnud sind muuta. Lilled ja šokolaad on alguses out. Ma usun, et see võib isegi töötada.

Patriootlik postitus, taas

Nonii. Ma olen nüüd peaaegu nädal aega Eestis olnud ja kui aus olla, siis tundub eelmine esmaspäev, kui pidi samal päeval olema ilus, kooli lõpetama, peaministrit kuulama, kohvitama, pidutsema ja last, but not least nina nuuskama, väga kaugel. Minu kohanemisoskus on taas saavutanud uued mõõtmed ning Praha tundub mägede taga. See aga tähendab omakorda seda, et mõnda inimest igatsen ma rohkem kui nädalase eemaloleku kohta kohane.

Kui neljapäeval tundus mulle, et nädalavahetus tuleb mõttetu ja tühi, siis taas käivitus "tühi püss laseb suure paugu". Ehk siis lähen-Tartusse-ja-vaatan-mis-saab, osutus sisutihedaks nädalavahetuseks. Loomulikult olin ma olnud piisavalt rumal, et kaasa võtta tööasju (sest veel reede hommikul tundus, et kõigil on plaanid ja mina neisse ei kuulu), mille tõin kotist välja tõstmata Tallinna tagasi.

Kõige enam pani mind üllatama aga see, et Tartus oli RAHVAST. Pole enne juhtunud seda imet, et lähed suvel Tartu linnas välja reede õhtul ja kõik välikohvikud on paksult inimesi täis, nii et kokteili saamiseks pead minema sisse istuma. Seisin mina siis keset raekoja platsi ja vaatasin seda ilmaimet. Mis ajast Tartu suviti popp on? Või oli asi juba selles, et augusti algus on ikkagi juba peaaegu suvi? Ma kahtlen.

Õnneks olime me nii targad, et esimesed koksid võtsime enne rahvastekogunemist. Ja kui Truffe oli juba inimesi täis, võtsime arve (kõigele muule lisaks polnud neil pooli menüü kokteile). Teenindaja teatas selle peale:
"Juba?"
Tõi arve ja sõnas:
"Teeme nii, et järgmine kord on meil kõik kokteilid olemas ja teie olete siin kauem."
No teeme nii.

Ehk siis huumor, iroonia ja meeldiv suhtumine, millest Prahas olles niiväga olin puudust tundnud. (Pierre'i teenindaja oli ka väga meeldiv.) Imelik kohe, kui teenindaja vestab juttu ja naeratab.

Edasi pidi õhtu suunduma Illusiooni või Maasikasse või kuhu iganes, olin suisa seeliku selga tõmmanud. Aga kõne Võru tn kommuunilt muutis asja ning suund võeti voorte vahele, et tähistada kellegi 30. juubelit. Aususe huvides tuleb ära märkida, et ma siiski ei mäleta, mis oli sünnipäevalapse nimi. Ühe külalise nimi jäi meelde. Sünnipäev käis vanade Eesti kommete kohaselt: suitsukala, põdraliha, salatit ja alkot. Lisasime vürtsi arbuusi, vesipiibu ja tecquilaga, mis on imporditud Eesti peo materjalid. Õuele veeti heinapall ja vahiti tähti. Mina läksin lõpuks sauna eesruumi magama, sest see oli ainus koht, kus oli soe. Ja mul oli uni. Mingi hetk peksin end üles ja võtsin suuna tagasi Tartu peale.

Laupäev möödus teisi inimesi äratades, sõidutades ja süües. Lõpuks jõudsime Leigole, mis hiilgas oma vanas headuses. Hinges oli seesama rahu, mis eelmiselgi aastal. Seda ei ole võimalik kirjeldada. See atmosfäär on seal lihtsalt õige. Õhtu oli soojem kui reedel, seega kaasaveetud hunnikut tekke kasutasime peamiselt moe pärast, tiigritekk oli siiski äärmiselt vajalik. Sõime kõik asjad ära ja vahtisime taevast. Jälle. Pärast pikka kontserdielamust pani K Leigo liikluse seisma, et saaksime minema sõita ning meil oli harukordne võimalus sõita täiesti tolmaval kruusateel. Jess.

Nuuskasin veel tolmu kui pühapäeval suuna taas Otepääle võtsin, et Pühajärve kõikuval sillal väike värvus peale tekitada. Paari tunniga oli saavutatud nii jume kui ka merehaigus, mis tähendas - Tartut.

Mulle ikka meeldib Tartus. Hea meelega oleks Rõugesse ka jõudnud, aga jäi teine teelt kõrvale, mis teha. Ja õiged inimesed sinu ümber.

Planeerimata nädalavahetus lõppes rämpstoiduga hüvastijätuga. Valasime paar pisarat ja mõtlesime kõigile nendele köögiviljadele, mis meie poolt järgnevatel nädalatel söödud saavad (v.a. pühapäeval). Esmaspäeval läksin jooksma. Tere, tervislikud eluviisid.

"Kas sul on seal midagi väga tähtsat?" ehk ood mu itimehele

See postitus ei ole teemal, kui tähtis on tähtis. Või teemal, et me ei peaks kõike oma elu ühes läpakas hoidma. Samuti ei ole see teemal, et ostsin just DVD'd, et oma arvutist koopiaid teha ning seda tühjendada. Te ju teete seda nagunii.

Enda õnneks käin ma tavaliselt reisimas mitme inimesega (Gruusia pildid on veel kolmel inimesel) ning sõprade vigadest olen jõudnud salvestada plaatidele nii Iirimaa kui ka Belgia pildid. Seminari-ja bakatööd ei ole ka veel kirjutama hakanud, seega pole ka seda muret, et need oleks võinud ära kaduda.

Pigem... kas te teate kui raske on leida Seagate'i või Western Digitali 80GB'st IDEpistikuga läpaka sisemist kõvaketast? Mina tean. Põhimõtteliselt on see võimatu.

1.päev:
Esimesena loobusin nõudest 80GB. Olgu siis suurem, aga peaasi, et on. Teisena loobusin kuulamast hinda, olgu, et on. Firma osas ma endiselt järeleandmisi ei teinud. Siis tegin vea ja rääkisin oma teise itimehega, kes kiitis küll mu firmavalikud heaks, kuid teatas, et ostku ma siis kindlasti kiire. Et ikka 7200 ja vahemälu (vms) vähemalt 8MB.

Helistasin seitsmesse või rohkemasse arvutipoodi. K-arvutisalongidel on ühine andmebaas, seega ei pidanud kõikidesse helistama. Igakord kui nad kuulsid sõnapaari "sülearvuti kõvaketas" oli toru teises otsas kuulda ohet.

"Meil pole juba üle poole aasta ühtegi läpaka kõvaketast juurde tulnud," teatas mulle noormees K-arvutisalongist. "Aga proovige Ordist." Vähemalt soovitas.

"Meil tuleb õhtul kell viis uus kaup, ehk seal on miskit," teatas Ordi ja lubas tagasi helistada. Ei helistanud, aga helistasin ise ja teine (sama viisakas kui esimene) teenindaja oli küll armas, kuid teatas mulle kell 17.35: "Kahjuks meil ei tulnud midagi. Ide-pistikut ei ole."

"Tellimise peale saaks ikka midagi," teatasid mitmed. MIDAGI? Tellides? Ei, mu tingimus on: kohe kätte. Sõidan reedel ära.

Hakkan vaikselt ata või System ata (vahet pole) kõvakettapistikuga arvutiomanikke vihkama. Neil on suisa valikut!

Vahepeal kõne teisele itimehele, kes käseb uurida hinnavaatlusest ning lubab mulle ketta Tallinnast teele panna, kui sealt midagi leian. Probleem: nichts. Mitte midagi.

Kõned juba Võru arvutipoodidesse. Tibi teises otsas tundub ata ja ide pistikutest teadvat umbes sama vähe kui mina.

Viky loetleb mulle tundmatute arvutipoodide nimesid.

Mikromaailm teatab, et neil on ühe teise firma oma (kes on mu listis kolmandal kohal) ja Seagate'i 40GB-ne. Otsustan, et seda on vähe, aga Samsungi jätan meelde.

PC Expert. Meeldiva häälega teenindaja teatab mulle absoluutse pommuudise, et neil on Western Digitali 120 GBne ja ide-otsikuga. Ma ei hakka veel rõõmust nutma, sest sel hetkel ootan veel Ordi kõnet, lootes midagi sealt. Kui neilt aga teada saan, et lootust ei ole, siis saab kõne taas PC Expert, kes on selleks hetkeks veel 20 min lahti. Bad news: sama ketas, aga pole ikka piisavalt kiire. Bronnin siiski ära.

Esimene arvutimees lohutab, et enne oli mul 4200, seega peaks hakkama saama... Aga siis helistab teine itimees, kes lubab laost vaadata. Helistab kahe seki pärast tagasi ja teeb pika kõne: "Kuule, kas see on sul S-ata või ide?" Tunnen end arvutimaailmas kui kala vees, kui sellele kiirelt vastan.

Kõne kahe minuti pärast: "Kuule, ainuke, mis on saada on 80GB Seagate, 7200. Kindel, et ide? See on ide."

Head aega 120 GBne liiga aeglane Western Digital. Vist.

2.päev:
Kell 13.30 päeval pole ma oma teisest itimehest ikka veel kuulnud. Mu smsile ei vasta ja kõnet vastu ei võta. "Väga närvis" on minu meeleolu kirjeldamiseks kergelt öeldud. Kell 14.15 helistab ta siiski ja teatab, et pani Cargosse ja üleüldse ta ei peaks selliseid asju tegema. No ma tean ju! Tänan lõpmatuseni, kannan raha üle ja jään kannatlikult ootma kella 19.45. Saabub seegi. Saan oma kasti kätte, viin ta vihma eest autosse varju, avan ja loen: Seagate, 80GB. Hingan. Lähen ostan poest šokolaadi.

Koju jõudes tean, et mu esimene itimees on kodust ära ja nüüd pean kannatlikult teda tagasi ootama. Pärast kümmet ta saabub. Hetkel on ta minu jaoks ebajumal. Ta võtab mu kasti ning annab lootust: "No paar tundi võtab aega, kui ma saan tegema hakata." Sõnan, et mul on kiire. Tallinn ja Praha ootavad. Selleks hetkeks on närvid üsna rahulikud. Lähen sauna ja magan.

3.päev:
Kell 10.30 kuulen allkorruselt samme. Kas tõesti mu esimene itimees? Ja seal ta ongi! Koos mu läpakaga.
"Kas ta töötab???" küsin eriti imestunult.
"Peaks töötama küll, kella viieni jändasin, mingi recovery plaat oli sul ikka puudu," vastab ta.
Hoian end tagasi, et talle mitte kaela langeda.
Panen Skype'i ja MSNi laadima. Kahtlustan, et kõvaketas jooksutas end kokku, kuna solvus mu peale ära, et lubasin vähem arvuti taga olla. Ma mitte kunagi ei tee enam nii.

Umbes 64 h pärast mu avastust, et kõvaketas on kutu, postitan selle oma nüüd palju kiiremast arvutist. Kaotatud failide pärast muretsen tagasitulles.

07/07/07

Tegime pulmad ära. Meid oli kuus. Ja kokkuvõtvalt Kata sõnadega: "Noh, perekonnanime edetabelis sa ettepoole ei tõusnud." Elu on selline.

Tähtsaid kilde on. Aga. Jah.

Sõita mööda Vilsandi rahvusparki. Peatuda keelumärgi juures ning minna Hanilaidu otsima. 500 meetri järel loobuda ning otsusatad, et tee on liig pikk. Selle asemel otsida hääle järgi üles meri ning lasta tuulel endast läbi puhuda. Ma olen nüüd üdini hea.

"Tere neiud. Kas te tantsida ei taha?" - seda sügavaima saare murrakuga, mis tõi miskipärast kaasa naerukrambi. Kuressaare Kodulinna Lokaali kohta võiks veel öelda, et mehed on seal kiimas (kuidagi muud moodi ei oska selgitada nende võimet KOHE peale lennata, kui naisterahvas või mitu seisma jäävad... või kui nad leiavad, et võivad Sinu tantsule ilmtingimata vahele segada).

Saada päikest, kui igalpool mujal sajab. Mängida vollet ja süüa liivalisandiga võileibu. Seejärel free-rider merel. Pole ime kui päeva lõpus kokteilid hästi pähe hakkavad.

Hommiku esimene mõte: "See on alati hea märk, kui kõik riided on seljas."

Eriti kanged caipirinhad. Kohe nii kanged, et noormeestel tekkis mure meie munarakkude olukorra kohta. "Naised, ärge mürgitage ennast! Sellepärast ma joongi siidrit, et tänu spermatosoididele saate te terved lapsed."

Ronida Kihelkonna kiriku kellatorni ja kuulda seal all istuvalt tädilt, et neil ei olnudki ühtegi pulma. Aga tulgu meie kõik järgmisel aastal 08/08/08. Mul hakkas temast kahju. Ma mõtlesin, et ma kallistan teda, aga see ei oleks kirikus paslik olnud. Ma arvan. Kuulsime, et kirikus oli eraldi külm patupink. Muie.

"Ärge muretsege. Teie küll kauaks vanatüdrukuteks ei jää." Saare murrak. 16-aastane Mikk. "Ma ei tea, mingid vanad mehed tulid talle järgi. 22-23 aastased." Armas Anna. 17. Ma tundsin end elus esimest korda vanana.

Leida rand, kus kõikide kividega saaks lutsu visata (kui ma vaid oskaks). Istuda kiigel, tiigi ääres ja naerda.

Jäneseid naatidega üle sööta ning jälgida teo maailmaavastusi. Kas te teatsite, et teod söövad riisi ja võid?

Unustada. Unistada. Naerda. Nautida. Olla. Mitte mitte olla.

Kell üks päeval teatada tuimalt telefoni: "Ei, ma veel magan. Mul on puhkus."

Üliõpilase elu

"Ma lähen koju õppima" ei lõppenud taas planeeritult. Selle nädala viga.

Ma ei tea, kas see on sümboolne, aga mu praeguse arvestuse kohaselt viimase eksami järgsed 12 tundi olid täpselt nii tudengised, kui nad olema peaksid - täis emotsioone.

Õige üliõpilane:
- joob Zavoodis Sipsikut - tehtud;
- käib öösel Botaanika aias - tehtud;
- kõnnib üle kaarsilla - tehtud;
- nugistab raamatukogus - öösiti on raamatukogu kinni.

Lisaklausel: kukub eksamist läbi. Viimase kolme eksami tulemused ei ole veel selged.

Lõbusaid inimesi on veel ka Tartusse alles jäänud. Kaunis minikleidis daam ja šarmantsed noormehed tegid mu öö üsna meeldejäävaks ning ootamatuks.

Seda, et hommikul magasin 2 h sisse ja seetõttu jäi eksamiettevalmistus veidi lühikeseks või pärast eksamit paukusid korgid Pirogovil. Või et M ja K suutsid mu tuju tõsta ning hiljem liitusid R+O+P... Zavood, Rüütli tänav, aed, varahommikune jooks...

Kommentaarid nagu "Miks me täpselt valvuri akna alt lähme?"; "Kas siin alarmi ei ole?"...
Julgustused nagu "No tule nüüd..." või "Vaata ainult ette"...
Kergelt hingamised nagu "Ma ju kartsin samapalju"...
Nõrgad jalad, käed ning eufooria, sest ma tegin selle ikkagi ära... R-i kätel võivad nüüd olla verevalumid, mida ta hoolega varjab, ent elu on selline... Aga ilma temata poleks ma seda teinud. Raudpoltkindlalt. Kardan kõrgust. Tegelikult olen ma jõle tänulik... Ja poiste lubadus, et esmaspäeval on K kord.

Taas üks neist päevadest, mil tead, et seal, kus oled, on kõige parem. Viimasel ajal neid jälle on...

Ma juba tean, kelle suvi see tuleb... Minu ja K, kelle veel?

Vesi

Eilne "Ma pean õppima" lõppes sellega, et läksin parki päevitama ja siis kuulama kaitsmisi (siinkohal taas kord palju õnne tervele kaadrile tulevastele bakadele, varsti tunnen end alaväärsena). Lõpuks sõitsime spontaanselt autentseid külabaare otsima (eranali).

Tegelikult lõppes päev koduste soolaste ja magusate pannkookidega, sest Mart lihtsalt ei peatanud kõrtsi juures. Tuli välja, et superkokad Triin, Kadri ja Lendok, on soolaste pannkookide meistrid.

Enne seda aga sõitsime kell 20 õhtul Peipsi äärde ujuma, sest Kadri ja Mart, väidetavalt kõigi naiste lemmik, olid ammu tahtnud ookeani äärde minna. Ja mina lihsalt sebisin end kaasa ning haarasin veel mõned indiviidid.

Pärast kaardilugeja Kadri suurepärast tööd jõudsime lõpuks mõningase hilinemisega ka järveni. Minu esimene Peipsi-külastus. Meeldis. Reiti pildi tegime ka.

Atmosfäär oli romantiline, aga kolme naise ülekaal kahe mehe üle, ei läinud mingil viisil vägivaldseks. Päike sillerdas järvel ning hiljem puu taga, heinamaa oli hallipäiseid võililli täis. Teate ju küll seda tunnet, et kuigi peaks tegema midagi muud, on seal, kus olete, ikkagi kõige parem.

Värskendav vesi

Eile sadas kapitaalselt. Ma arvan, et pole kunagi nii vinget äikest ja tormi koos näinud. Seisin kodus terrassil ja nautisin vaadet. Veidi hirmus oli ka ;) Siiski olin piisavalt julge, et purskkaev välja lülitada.

Seoses tormiga kadus meie kodus elekter (momendil kui kartulid olid just pliidile pandud ning kana ahju). Saime aru gaasipliidi vajalikkusest. Varsti kadus ka vesi, aga seda oli väljas siiski täie raha eest. Kusagil lähedal lõi välk sisse. Maagiline. Tõesti. Sellegipoolest oli mul hea meel, et see ei olnud minu kodu ja loodetavasti ka mitte kellegi teise oma.

Linna bussile rutates oli tee täis juurtest murdunuid puid... Kaks ilusat põlispuud olid otsustanud hävitada niigi ebakindlad elektriliinid. Mõistsin, et mõte sõita elektriga Tartusse oli väärt teguviis, kuna elektriga on kodus ilmselt praeguseni kehvasti.

Enne tormi oli aga vaikus. Kuum, lausa lämbe. Sõber batuut pakkus võimalust hüpata ning kaks põnni arvasid, et ma olengi maailma parim mängukaaslane... "Triinu, hüppa sina ka. Ei ära hüppa, ma ei saa püsti ju!!!" Või: "Triinu, tegelikult on mul sinuga täitsa lõbus siin koos mängida, mis siis, et Miia magama läks." Pärast seda tehti mulle liivavormi maasika - ja mustikamoosiga. Maitsev. Polegi ammu söönud liivavormi...

Lämbuse eest pakkus kaitset ka järv. Kui ma õhtul K-le uhkusnoot hääles teatasin: "Ma käisin täna ujumas!" ja tema küsis vastu: "Auras või?", sain olla võidukas ja teatada, et päris järves (ajalooürikutesse: 27. mai, üsna hilja). Arvestades, et minu strateegia oli esimesena vette joosta, siis sain osa ka soojast veest. Vanemad pidid leppima minu segatud veega... Siiski-siiski... järved on mu lemmikud. Meri neile vastu ei saa. Jõed ka mitte. Õige paraja suurusega metsajärv on üle kõige.

Stockholm

Tegelikult peaksin veel Gruusiast kirjutama, aga hetkel pole midagi südamel... pean seedima... Vahepeal käisin Stockholmis. Polnud seal pikka aega käinud, nii et täitsa mõnus, teinekordki.

Mõned märksõnad:
- laevadel on toredad inimesed;
- sai lauldud karaoket, kaks korda;
- sai tantsitud - kaua ja pikalt;
- sai tehtud kujutletavat pilti;
- sai söödud (oh jah);
- sai joodud;
- sai räägitud rootsi keelt (isegi kainelt, veider, ei teadnudki, et miskit meeles on);
- mul oli eile elus esimest korda pohmakas: st üks õppetund: ära joo tequilat ja šampust segamini. Liiga palju. Natuke võib. Seega mul ikkagi eksisteerib pohmakas, kuigi võimalik, et määravaks sai kõikuv laev selles kombinatsioonis.

Stockholm oli sama tore nagu varem, võiks teinekordki sinna tšillima minna. Seekord siiski nii, et pole kiire. Ja madalate kontsadega.

Nojah. Nädalavahetusel ilmselt Riiga, kui ma oma kooliasjadega ühele poole saan. Töö ka juba vaikselt ootab. Võiks olla 19. august ja pidu näiteks.

Mõtlesin hakata raamatut kirjutama. Esimene lõik on valmis, aga ma ei pane seda siia kirja. Võib-olla ka viimane lõik. Kunagi avaldan.

Gruusia vol 5: alkohol

Gruusiasse minnes rääkis isa, et mis te seal ikka sööte, jooge parem veini. Jõime. Sõime ka, aga see on juba teine teema.

Lugesin lehest, et Gruusias juuakse esimesena ALATI maailmarahu terviseks. Nojah. Mõnikord tõesti. Mõnikord on see teine toost, sel juhul on esimesena joodud lauas istuvate kaunite naiste terviseks. Ahjaa kaunite tulevaste emade terviseks ka. Nojah, samas... kuuldavasti võetakse tooste ainult veini saatel, aga meie jõime ka viinaga (st meie grusiinid).

Joomise juures on tähtis meeles pidada, et grusiinid on vintsked sellid ja nendega võidu joomine ei pruugi hästi lõppeda... Seega võtsime algusest peale eemärgiks juua võimalikult vähe. Seda sai teha teeseldes joomist. Aga teisel õhtul taipasid grusiinid, mida teha püüdsime ja noh siis oli kööga. Nii mõnigi meist jäi purju...

Esimesel pildil on meie viisakaim alkoholitarbimine Telavi lähedases veinikeldris, teistel piltidel näeb näiteks kodukapurki, mida tühjendati erinevate lugemiste järgi 4,5 kuni 6,5. Aga kes neid ikka luges :) Kodukat jõime paaril korral veel. Sarvest jõime tõenäoliselt piiritusveini, sest kurjam oli väga kange.







Kuidas õigesti juua?
1) tuleb täita sarv veiniga;
2) öelda toost maailmarahu, ilusate naiste, Eesti ja Gruusia, toredate tulevaste emade, söögi, esivanemate, sõprade jms terviseks. Soovitavalt väga pikk toost. Toosti ütleb tamada, kes tavaliselt on meessoost või Viky :D;
3) tõsta sarv;
4) panna küünarnukid risti;
5) juua sarv tilgatuks (selle tõestuseks keerata sarv teisipidi ja tilgutada viimane tilk pöidlaküünele);
6) kaasjoojaga musitada: mõlemale põsele ja suule.

Gruusia vol 4: liiklusvahendid

Meie trajektoori kaardile kandes võib näha, et liikusime hämmastavalt palju. Jalgadest seega ainult ei piisanud. Kasutusele sai võetud ka kõiksugu muid liiklusvahendeid, kuid loomi ära ei kasutanud. Isegi alla ei ajanud ühtegi (ja mina imestan selle üle väga, sest peaaegu aaaa situatsioone oli liiga mitu).

Transport on odav. Või peaks ütlema, et ei ole kallis. Kupeevagunis 7 h sõitu maksab 18 lari (korrutada 6,9-ga), selle eest saab isegi linad. Süüa ei saa.
Siin oli meid kaheksa pluss juht. Selles kastis sai sõidetud ikka väga pikki vahemaid ning ületatud kõrgeid mägesid... ... ja vaated, mis kastist avanesid, olid umbes sellised...Ja uhkemad... Mingist hetkest oli kurve rohkem ja lund rohkem, aga meil jätkus energiat ainult kiljumiseks.
Antud Žiks-takso viis meid kaks tundi mäe tippu ja hämmastaval kombel tõi ka tagasi. Tagaistme vedrudega oli nagu oli :) Aga Vardzia oli seda väärt. Juhi (vasakul) elueesmärgiks on leida maailma algkeel.

Žiksi asendasid esimestel päevadel erinevad BMW-d. Killustatus.
Kupeevagun. Ja niisama vagun. Konkurentsitult aeglaseim rong, millega olen viimase 15 aasta jooksul sõitnud. Kupeevagunid puudusid :) Aga pilet 5 h tunni eest maksis 18 krooni. Oleks võinud kasutada ka alternatiivseid liiklusvahendeid... Bussil oli kaks nõrka külge: puudulikud rattad ja üks iste, muidu täitsa tibenstobens, seest sai varusokid ja saapadki.

Lisaks nimetatud vahenditele olid olulisel kohal ka maršutkad. Mikrobussid (mis kunagi varem on mõnel juhul olnud kaubabussid, aga mis see istmete sissemonteerimine siis ära pole), mis sõitsid kiiremini kui oleks arvanud, et nad üldse sisse võtavad. Nagu eelmiseski postituses mainitud, olid nad veidi ohtlikud, aga ka kiiremad kui rongid. Oleneb ühesõnaga eesmärgist ja sellest kui pahaks süda läheb. Maršutkad viivad igalt poolt igale poole. Koos taksodega. Petta võib saada mõlemal juhul :) Aga ise peab ikka võitlema oma õiguste eest. Taksode puhul soovitame otsida gaasitaksosid. Nendega saab ikka tunduvalt odavamalt läbi.

Kõikidele vahenditele oli iseloomulik suitsuhais, sest ükski grusiin ei saa jätta liiklusvahendis suitsetamata. Kusjuures ma kahtlustan, et ajal, mil allveelaev oli kasutusel, suitsetati sealgi.

Ja mägedes saab kütust sellisest putkast :) Kanistri või kaheliitrise pudeliga.

Gruusia vol 3: Gruusia liikluseeskiri

Gruusia liikluses kehtivad reeglid, mida keegi pole kirja pannud, aga mida tulihingeliselt järgitakse:

- autojuht on kuningas ja jalakäijad on tüütud: iga kord kui sa näed jalakäijat üle tee minemas, kas või ülekäigurajal, kiirenda ja lase kõvasti signaali, et ta teelt ära jookseks;
- jalakäijana ületa tee alati kiiresti ning proovi ellu jääda: autode vahelt neljarealisi (sellest hiljem) teesid ületada pole mingi kunstitükk ja maa-alused tunnelid on liiga räpased, et neid kasutada;
- red is for beginners: ehk siis kehtib sama reegel, mis Iirimaal, punane on täiesti mõttetu tuli ja ei tähenda suurt midagi;
- read: kui oled julge mees, teed oma rea - neljarealised teed võivad vabalt saada seitsmerealiseks, see pole mingi probleem. See, kui vasakule keerab üks rida ei ole ka probleem, sest vabalt saab ju tekitada kaks veel;
- kiirus: kiiruspiirangud on ka algajatele. Ehk siis mägiteedel 30-alas sõita 120-ga on tavaline. See, et me lennujaamast Viky juurde sõitsime 160-ga (linnas) on ka täitsa tavaline, tee oli ka sirge. Tegelikult meil ju ei ole kiire.
- möödasõit: reegel on kindel - sõida mööda siis kui vastu tulevad autod! Eriti hea on mööda sõita suurest veoautost, mille ees on lehm ja vastu tuleb ühes reas kaks autot. Palveta!;
- loomad teel: kiirenda, küll läheb eest ära ja kui ei lähe, siis jääb alla;
- turvarihmad: puuduvad, mõnikord juhi oma töötab;
- roolist kinnihoidmine on mage: palju parem on lasta roolist lahti ning kõrval- või tagaistujatega lobiseda;
- august mööda võid sõita ükskõik kuidas, peaasi, et mööda. Teed ja tänavad on üldjoontes kohutavas seisus. Auk augu peal, aga sõidetavad. Mõned teed on ka korras, sellised suuremad;Stiilinäide: linnatänav Potis (villad vahelduvad uberikega, siin pildil on viisakaid maju siiski rohkem)

- töötavad näidikud ei ole autos vajalikud;
- drink and drive: tavaline. Siiski võeti ükskord inimeselt ära auto ja load, mille ta pidi järgmisel päeval 200 lari makstes tagasi saama.

Soovitus: istu alati paremale poole ehk siis nõnda, et sa ei näeks vastutulevaid ridu, kui te kellegi taga sõidate. Nii säästad end hallidest juustest ning pidevast surmahirmust.

Tegelikult suudavad grusiinid teha hämmastavaid manöövreid, küllap on selline vahva ning rahulik liiklus nad ära harjutanud. Ise istuks seal rooli vaid mõnel liiklusvabal linnavälisel teel.

Kõige ekstreemsem maršutkasõit oli Batumist Kutaisisse. Alla saja kiirus ei läinud, kuigi piirangud ei oleks lubanud niigi kiiresti sõita. Pärast seda olin mina veendunud, et rohkem ma bussiga ei sõida ning kasutan vaid rongi. Seda reeglit tuli üks kord siiski rikkuda.

Ma olen siiski õnnelik ja rahul, et ellu jäime. Statistika järgi (mida neil pole, aga inimesed ise arvutavad) sõidab nii mõnigi maršutka end kogu täiega iga nädal surnuks.

Liiklusvahenditest järgmisel korral.

Grosse Liebe

See oli lihtsalt nii ilus, et oleks olnud patt see teile näitamata jätta :)