Ainult 10 päeva veel

Ma ei saanud lihtsalt kelkimata jätta:

meil on siin soe (eriti rõdul, kus dressipluusiga on selgelt palav). Vilus on pluss 14.

Autod lasevad endiselt kõiki inimesi üle tee. Kinopiletid on odavamad kui Eestis ja päkapikud ronivad mööda palme.

Ideaalne maailm? No mitte päris, inimesi on puudu, aga üldiselt :)

Tilluke loomaaed

Maria tripp siia kestis ainult mõned päevad ja kahjuks ei saanud ma talle niipalju näidata, kui oleksin tahtnud (aga no järgmine kord tuleme pikemaks ajaks, eks?).

Ühel päeval vedasime end aga loomaaeda. Lissabonis on väga mõnus loomaaed. Selline, mille jõuab vabalt mõne tunniga läbi jalutada. Vajadusel suudavad seda ka nelja-aastased, kes siiski üsna ära väsivad.

Nelja-aastane tahtis näha lehmi ja karusid (!!!), kuigi näha võis ka paljusid teisi. Mina muidugi arvasin, et lehmade loomaaias vaatamine on kergelt jabur, aga tänapäeva lapsed eks... Kaelkirjakutele andsime lehti, hoolimata sellest, et suur silt keelas seda teha... Aga kuidas sa seletad nelja-aastasele, et tema ei või kui KÕIK teised võivad? Arvestades, et need kaelkirjakud söövad ka muidu neid kuivanud lehti, siis vaevalt see neile halba teeb.

Loomaaias oli ka delfiinide ja merilõvide show, mis meeldis meile umbes sama palju kui lapsele. Või rohkem. Oli tango ja oli hüppeid. Maria sai paar vinget võtet ka...


Lisaks moodsa kunsti muuseum (kuhu ma võiks veel jõuda vähemalt ühel korral) ning lihtsamad linnatuurid. Muuseumisse tahtis minna nelja-aastane, kes poolteist tundi pidas seal suurepäraselt vastu... Lemmikuteks olid rohke roosaga pildid ja ühevärvilised pildid ei rokkinud. Warholi kohta ütles, et talle need sinised lilled ei meeldi. Campelli supp meeldis rohkem. Fakt on see, et muuseumisse võib veel minna.

Kõik õhtud möödusid veini, caipirinha, juustu ja "Sõprade" seltsis. Mul on nüüd väiksemat sorti sõltuvus, mis ilmselt lõpeb siis kui kõik hooajad vaadatud. Sinnani on aega 8 hooaega ;)

Olen elus. Kuu aega Eestini.

Elu on kiire ja piisavalt igav, et midagi kirja panna... Nädalavahetusel käisin Albufeiras. See on siis Lõuna-Portugalis, sealpool, mille vastas on Aafrika. Kuurortlinn, mis novembris on üsna inimtühi.

Seal oli ilus. Isegi väga. Apelsinipuudest kahjuks läks meelest pilti teha, nad olid seal nii tavalised. Aga rannad olid üksteisele üsna sarnased... See ei vähendanud nende ilu, uskuge mind. Ja ma olen armunud nendesse mägimändidesse.

Lisaks nautisin hotellis kiiret netiühendust, mis koduse internetiga võrreldes oli unelmate täitumine.





Ahjaa, kõikide rõõmuks võin teada anda, et meil ka läksid ilmad halvemaks ja päeval on külmad viisteist kraadi. Samas tänasest on päike jälle väljas, mis ei välista tuulevaikses kohas ka lühikesi varrukaid. Samas kahe päeva kogemuse põhjal - Portugali talv on veidi vähemvastik kui Iirimaa oma, aga üldiselt rokib lumi rohkem. Kõigele muule lisaks - jõulukaunistused lumeta, mnjah. Ja neil ei ole isegi lootust, et saaks. Ja päkapikud ei käi neil ka, saate aru küll, et selles riigis on veel arenguruumi.

Päevi loetakse ka. Kuu aega.

Maailma lõpp ja muud kohad

Boa tarde!
Boa tarde!
Falas ingles?
Just a little bit.
Do you know how we could get to Sintra?
You go to ticket office number 14 and buy your ticket there.

No selge! Huvitav, kas see ongi universaalne Lissabonist Sintrasse saamise viis, mõtlesime Vikyga raudteejaamas. Porto üleelamised olid seljataga ning nüüd pidi meid ootama kuningate linn Sintra, kus muide elab endiselt palju siniverelisi (ka Portugali viimase kunni noorema poja järglasi, kunn ise ja ta vanem poeg muidugi tapeti). Kuna Portugal oli maailmasõdade ajal neutraalne, siis just sinna linna pagesid Euroopa kuninglikud pered. Ka Hispaania praegune kuningas on sealkandis üles kasvanud. Läksime siis meiegi oma printsi valgel hobusel otsima.

Kohale jõudes sai selgeks, et Sintras on palju mägesid. Ta näeb välja üsna muinasjuturiigi moodi. Meie tahtsime muidugi selle mäe otsa, kust paistis lippudega loss. Selleks läbisime bussiga hulk kole käänulist teed, mida võiks võrrelda nt Trollide teega Norras. Kitsas ja käänuline ning kogu aeg loodad, et keegi ei tule vastu. Siis jõudsime kuhugi mauride kindluse varemetele, kindlusesse me muidugi ei jõudnud, sest ei jaksanud nii kaugele minna. Ja mäe otsa ka ei jõudnud. Põhjused teadmata. Selleks hetkeks olime juba otsustanud, et päeva lõpetame hoopistükkis Cabo da Rocas.

Cabo da Roca on kuuldavasti Mandri-Euroopa läänepoolseim tipp. Ehk siis. Portugalis olles võib üsna tihti tunda end maailma äärel. Cabo da Rocas hakkasin mõtlema, et mõelge, enne Kolumbust, America't, da Gamat ja teisi meremehi/seiklejaid, arvatigi, et seal asus maailma lõpp. Kummaline, et see ei olnudki nii ammu. Seal me siis seisime maailma äärel ja lihtsalt imetlesime ümbruskonda. Sõnadesse nagunii ei pane, kõigile, kellele meeldivad meri ja/või kaljud, mäed jne, neile oleks seal meeldinud. Ehk mulle meeldis väga.



Ja siis me muidugi ronisime piirde taha. Piirde taga kohtasime me veel nelja inimest: kaks neist olid leedukad (Viky arvates, minu arvates rääkisid nad vene keelt, aga ma olen veendunud, et nad olid baltlased) ja kaks olid lätlased, leedukad või venelased. Ja siis meie. Piirde taga. Ida-Euroopa.

Õhtul jõudsime me täiesti üllatuslikult tagasi Lissaboni.

Mu pühapäev...

Pühapäeva hommikul ärgates oli teerulli alla jäämise tunne... Algul mõtlesin, et tohoh, selline on siis pohmakas... Arvutasin küll, et nende koguste juures ei ole see kuigi võimalik, aga mõtlesin, et ehk mõjutab õhuõhk või midagi :) Pea ei valutanud, aga keha ei liikunud... Kui see tunne muutus tundidega aina hullemaks ning sees ei püsinud isegi vesi, kõigest muust rääkimata, tundus mulle, et tegemist ei ole pohmellipoisiga, vaid viirusepoisiga... Ja see sai kinnitust õhtul kui veel üks inimene samade sümptomitega langes. Ja esmaspäeval järgmine... ja järgmine...

Toitu suhtun siiani teatava ettevaatlikusega ning maasika daiquiri ei tundu enam ahvatlev kokteil. Esmaspäeva õhtul muidugi otsustati ühisel jõul, et kui ei ole surmatõbi, siis saab ikka viinast abi... Prantsuse ja Eesti viin, pluss Subrowka (tervitusi Poolamaale... oeh...). Ma piirdusin banaaniga ja õigesti tegin, sest viinast seekord abi ei olnud ning mu võitluskaaslased langesid veelgi...

Ja seda kõike räägin ma selleks, et teada anda oma elusolekust ja ma luban seikluste kirjeldusi nii maalt kui merelt...

Selle kõige juures suutis laps olla tohutult armastusväärne... Õhtul hiilis ta mu voodi juurde ja hakkas lehvikuga tuult tegema (sest ma olin ju öelnud, et mul on palav(ik)). "Triinu, ma jätan selle lehviku sulle siia, siis saad ise ka teha tuult kui jälle palav hakkab." Või siis.... "Psss... Oleme vaikselt Triinu magab..."

Porto ehk portvein

Pilt iseloomustab väsimust. Mina olen viltu ja Ülo ei suuda fokusseerida :D Rongijaamas enne Põhja minekut.

Ühesõnaga. Käisime ju Portos ka Vikyga (ei teagi, kus ta asub praeguseks, ehk jõuab koju juba?).

Ise olime üllatunud, et Põhja kohale jõudsime (rongisõit oli kergelt unine).

Olime reede õhtust veel nii väsinud, et kui HC kuti juurde sisse astusime, vajusime ta mustale nahkdiivanile... (Portugali keeles tähendab "very near to the trainstation" viiteteist minutit autosõitu).

Siiski jagus meil veidi energiat, et end ookeani äärde vedada. Selleks hetkeks olime kohanud juba Stiilse viisiku kolmandat liiget (kokku oli neid... kuus, seitse, kaheksa... kes neid luges?). Stiilset viisikut iseloomustasid: suured päikeseprillid (Armani, Versace etc), geelsoeng, trendikas riietus... Vannitoast ei tohtinud puududa Nivea isepruunistav vaht.

Tegelikult möödus päev nii lõbusalt, et esimene unemoment tekkis pärastlõunal, kuid mina kui õige tibi otsustasin une asemel minna poodlema (sest ma ju ei lähe varvasplätudega peole!). No kaubanduskeskuses otsisin kõigepealt ühe puust pingi, kuhu pidin äärepealt magama jääma. Sama juhtus poes kingi proovides. Siiski oli mul veel niipalju mõistust, et suutsin taksojuhile pool portugali keeles selgitada, et ta sõidab vales suunas (ja god knows, et ma ise ei teadnud, mis suunas me sõitma peaks).

Kodus ootasid ülesse ärganud Viky, kaks teist Eesti tüdrukut, kes ka olid HC'ga täiesti juhuslikult seal (tulid Hispaaniast ja läksid Hispaaniasse läbi Prantsusmaa). Igal juhul ei läinud kaua aega kui laual olid grillkana ja vein. Edasisest ajalugu vaikib. Hommikul jätsime oma hosti baariletile veinipudeli, mille ümber panin tühja WCpaberi rulli kirjaga:

"Obrigada for everything (sorry, didn't find anything else to write on). Good luck with the hangover! T&V"

Bussipeatuses võttis nälg silmanägemise, aga bussi saabumisele see kaasa ei aidanud. Hakkasime kõndima. Minu arvates Porto suunas. Ülejäänud osa on hägune. Ärkasime hiinakas pärast suure prae söömist. Leidsime, et meil rohkemaks jaksu pole kui Sightseeing Tour'ks. Seega vedasime end double deckeri teisele korrusele ja sõit läks lahti. Täiesti mitteüllatuslikult sõitis buss Vila Nova de Gaiasse tagasi. Juhtub, ka parimatega. Minu arvates oli see saatus, kes käskis meil veinikeldrisse minna. Viky algul vaatas imelikult. Ma arvan, et ta oli väsinud. Teiseks ei tundunud, et ta on suur portveinifänn (olgem ausad, minu esimene/ainuke/viimane kokkupuude potveiniga ei teinud meist ka parimaid sõpru). Aga bussigiidi "Visiting one of the wine cellars is an absolute must", tuletas mulle meelde, et selleks ma ju sinna linna tulingi.

Läksime kõige esimesse veinikeldrisse, sest me ei jaksanud kaugemale kõndida. Selleks hetkeks oli mu ainus mure, et meid paljaks ei varastataks. Mingi paranoia. Veinikeldri jahe õhk äratas. Imetlesin vaate, mis mahutavad... üle 20 000 liitri veini! Viky ei saanud ära märkimata jätta, et see kogus tapaks meid. Lõpuks jõudis kätte kauaoodatud degusteerimine. Ja meie mõlema suureks üllatuseks said meist portveini austajad. Kuna raha oli otsas, siis kaasa ei ostnud, aga kanadalastest lauakaaslastega (kes olid meist umbes 40 aastat vanemad) ajasime törtsu juttu. Valge portvein on veel eriti bueno. Ja kui aus olla, siis minu arust, peaks sinna veel minema (vihje!).

Loomulikult olime üsna rõõmsas meeleolus.

Pärast seda teatati Lissabonist, et põhimõtteliselt võime veel ühe päeva trippida. Vaatasime reisijuhist Portugali kaarti. Mõtlesime. Peaaegu magasime. Soov oli suur, aga minu väsimus oli üle kõige. Ütlesin, et ma ei viitsi enam ühte ööd üleval olla ja lähme koju (jahedaks hakkas minema). Seega jäi kaasavõetud linadega rannas magamine ära (külmumisoht).

Selle peale me muidugi mõelnud ei olnud, et pühapäeva õhtul on rongid täis. Aga mingisse vagunisse ikka saime. Tunne oma kodumaad-rong. Püüdsime magada ja nägime üsna kohutavad välja. Üleval oldud ajal naersime. Nagu ikka.

Lissaboni tagasijõudmine on jälle kergelt udune. Siiski leidsin, et Viky vajab hädasti mu kodu ümbruskonna ekskursiooni. Kell 12 öösel. Selle ta ka sai. Kahjuks ei õnnestunud mul teda veenda jääma tantsima Brasiilia baarist kostva elava muusika taustal. Võib-olla õnneks, kes seda teab.

Hommikul ei kuulnud me midagi. Ärkasime napilt enne südapäeva ja otsustasime rongiga sõitma minna.

Portugali mehed ja lihtne ööelu

Nii. Ma tean, te olete seda kaua oodanud, aga no social life'i juures ei saanud seda varem tulla. Reedel aga käisid Õie ja Ülo Lissaboni peal rokkimas.

Khm, Ülo suutis mu kaameraga tabada üsna kummalises poosis. Ei, mul ei ole siin uut ametit.

Kohtasime kõiksugu kummalisi inimesi. Kokteilid on siin linnas odavad ja tantsud kiired. Restoran oli kohutav ning selle õhtu päästs baarmen, kes "One shot, please"'i peale küsis, kas kanget või magusat. Võtsime esimest. Tema küsis: "Are you sure you can handle it?"
Mina vastasin: "What do you think? We'e from Estonia, of course we can handle it!"

Viin-absint-liköör. Tegelt ei olnud midagi nii kange.



Lõpuks tantsisime mingis kuumas ööklubis paljajalu, sest Ülo kingad olid nagunii katki (ja keegi üritas neid ka parandada, vist) ja minu omad hõõrusid.

Rokk (ja salsa ja disko ja tša-tša-tša) oli nii pikk, et magama ei jõudnud ning läksime otse dušši alla ning siis Portosse... Kus võttis meid vastu HC ja hunnik stiilset viisikut. Siit ka ainus tähelepanek Portugali meeste kohta: Portugali mehe primaarne väline tunnus on juuksegeeli rohke kasutamine. Porto meestel lisandub sellele veel isepruunistuv kreem. Loogiline, nad on ju põhjas :D

Need, kes arvavad, et kõik meessootunnustega inimesed käivad siin ringi signaalitades ja vilistades, need eksivad. Peamiselt tehakse seda õhtuti. Päeval teevad seda ehitusmehed, kes enamasti ei ole kohalikud. Noh igal juhul, rohkem neist rääkida pole.

Eelistan Eesti mehi esialgu.

Ja lisaks eelistan, et mul pole social life'i. Saan rohkem magada. Paar nädalat.

Eesti köök

Sheratonis oli Eesti toidu nädal. Sinna ma ei jõudnud. Aga enne seda korraldasime paarile välismaalasele Eesti õhtusöögi.

Mis on Eesti toit? Hapukapsas ja hakklihakaste? Või mis?

Täpselt sellised küsimused kummitasid meidki... Kõigele lisaks oli üks kriteerium veel: toorained peavad olema kättesaadavad. Kaaskondlased tulid appi ja nii saabus meile Eestist kruup. Ülejäänu panime kokku kodustest vahenditest:

Eelroog:
-värskelt küpsetatud rukkileiva kakukesed (ahjusoojad);
- lisandiks munavõi;
- soovijatele kiluleivad;
- soolase kõrvale Kalevi komme ja šokolaadi;
- kõhu ergutamiseks Saaremaa puhast.

Põhiroog:
- kartulikruubipuder sealihatükkidega;
- lisandiks hapukoor;
- hautatud sealiha omas mahlas;
- tomati-kurgi-hapukoore salat;
- seened.

Magustoit:
- õunapommid vaniljejäätisega;
- kohv Vana Tallinnaga.

Putru võeti juurde. Usu või ära usu.

Pilt tööprotsessist: pudrunuia asemel toimib ka harilik valge veini pudel.

Tervitusi turvamajast

Seoses Ülemkogu toimumisega olime paar päeva politsei kõrgendatud tähelepanu all. Kopterid muudkui lendasid ja vaesed pudi-padi müüvad tädid löödi ka metroost minema. Purskkaevude allee oli väravatega ümbritsetud ja kohati oli ligipääs jõele piiratud. Naabermaja elanikud said garaažisõitmiseks politseieskordi. Nüüd lendasid Brownid, Ansipid, Sarkozyd jt minema ning snaiprid pakkisid oma kohvrid kokku.

Normaalne elu jätkub.

Normaalsesse ellu kuulub trippimine, mida nüüd lõpuks siia jõudnud Vikyga ka tegema hakkame. Esialgu ootab meid Porto, aga kui seda enam vaadata ei taha, siis ostame Portugali kaardi ja läheme mujale... Kui me Gruusias ellu jäime, siis ei tapa meid miski :) Linad võtame kaasa, kui peab rannas magama.

Kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi?

Kunagi ehk kirjutan raamatu, kuidas saada hakkama kolme/nelja aastastega. Näiteks siis kui olen hakkama saanud veel mõnega.

Igal juhul mõtlesin, et räägin, kuidas asjad tegelikult on:

1) meil on endiselt hea ilm. Ent:
2) hea ilm ei ole eluks piisav. Vaja oleks... sõpru:
3) kuidas leida sõpru ja võita sõpru? Tingimused: oled riigis, mille keelt sa ei räägi; päevavalguses liigud koos lapsega; õhtul ei liigu, sest kuhu sa ikka üksi minema hakkad keset ööd? Aga aeg-ajalt tahaks vaheldust. Betty feia ja Gilmore'i tüdrukud on hetkel mu parimad kaaslased. Lisaks kahele päris inimesele :)

Selline probleem siis ongi. Ma ei kurda oma elu üle. Mu elu siin on hea ja RAHULIK. Ei mingeid nalju või intriige (veel, khm), ei tüütuid tegelasi või kiiret elu. Kõik kulgeb omas tempos. Õpin kannatlikkust ja rahulikkust. Eks igaüks teab, et need pole iial mu tugevaimad küljed olnud. Portugalis lihtsalt on nii, et isegi kui asjad on halvasti või isegi kui asjad ei liigu õiges suunas, siis sellepärast ei muretseta. Ja, et teised ka aru saaks, et sa ei muretse, siis jäetakse targu vastamata kõnedele ja e-mailidele.

Aga back to business... Igal juhul on mul elus esimest korda situatsioon, kus mul tõepoolest pole õhtul kellelegi helistada: "Tsau, kuule läheme sinna lahedasse veinibaari?" Proovisin oma Hispaania sõpra, aga ta oli juba telefonile vastates väsinud. Okei. Mul on jah mu Hispaania sõber, aga praegu ütleb sisetunne, et sellest tuleb rohkem jama, kui mu rahulikku ellu sobiks. Seega oleks mul vaja minimaalset social life'i. Seega soovitused, kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi kodust lahkumata on teretulnud?

Jajaa... ma olen jah üksik antisotsiaalne tüüp, kes ei suuda endale sõpru leida :) Mhmh.

Rahulik elu pole minu teema?

Sarjast "Lahedad avalikud tualetid"

Eile kunstimuuseumis käies jäid ette sellised uksed:


Ärge saage minust valesti aru, seal oli ka muud vaadata... Alustades Picassost, Pollockist, lõpetades kohalike kunstnikega. Vahepeale jäi näiteks Warhol, Max Ernst ja teised kuulsamad ning vähem kuulsamad kunstnikud. Siiski... seekord ma tundsin, et mõni kunst on ikka liiga kole. Mulle meeldivad värvid. Must ja pruun ja hall pildi peal ei ole alati värvid selles määratluses. Olen siis mats või misiganes.

Ahjaaa, muuseum asus Belémi kultuurikeskuses, tegemist on Berardo kollektsiooniga, mis kuuldavasti on üks maailma suurimad erakätes olnud kunstikollektsioone. Üks korrus oli kahjuks kinni, aga ega üle kahe korruse korraga ei jaksagi.

Ja need disainipoed seal kultuurikeskuses...

Orkuti võlu ja miljon

Eile juhtus selline asi, et tegin lahti meie kõigi sõbra Orkuti. Ja vaatan sealt update'sid... Paula has changed her country to Portugal. Hea asi see "update". Facebookis oli see ammu olemas.

No well... uurisin siis asja lähemalt ja nii ta oli... Poola hullus projektis turistitasime Paulaga koos ja nüüd tuleb välja, et oleme samal ajal Portugalis. Erinevates linnades küll esialgu, aga sellegipoolest. Ehk ikka trehvab.

Vähemalt korraks tekkis tunne, et ma ei ole siin siiski üksi :) Eesti väiksusest ja meie võimest igale poole jõuda ma ei räägi... Eelmisel nädalal turistitades kuulsin ka eestlasi. Ja jooksin üks hommik ühtedest mööda. Tõesta siis, et meid on miljon.

Asja uba ei ole see, et suhtle rohkem oma tuttavatega. Orkutis ei pea ka rohkem käima. No muidugi suhelda võiks, aga ei ole ju võimalik kõigiga kogu aeg suhelda. Pigem on tore, kui aeg-ajalt ikka saab trehvata ja kallistada-põsele suudelda... Ja Orkut võib suisa abiks olla. Kummaline.

Portugali igapäevaelu edasine sissevaade

Üks tuttav hispaanlane, kes praegu ka töötab Lissabonis teatas mulle teisipäeval: "You really need to get a social life."

Nõndaks me istusimegi maha veinibaari, mis koosnes toolidest, mida võis tänaval suvalisse kohta asetada. Toolid olid toolideks ja laudadeks. Pilti ei hakanud tegema. Algus lõunamaisele õhtule oli tehtud. Jätkasime Portugali restoranis, kus valisin Dog Fishi ja Cod Fishi vahel. Selgituste juures teatati mulle rõõmsalt, et Dog Fish on nagu haikala, aga väiksem veidi. Tore. Võtsin siis portugalipäraselt tehtud mitte-haikala. Juurde Vino Verde (roheline vein... põhimõtteliselt valge, väga hea). Ettekandja flirtis nii kuis jaksas. Algul tundus, et mu õhtusöögikaaslasega, kuid hiljem olime veendunud, et minuga.

Pärast veini muutus asi lõbusaks ja ülejäänud õhtut meenutab:

Pildil minu kõrval mu uus Portugali sõber Rui (no sest siinsed mehed on Pedrod, Luisid või Ruid):


Kindlasti kuulusid õhtusse veel mojitod. Üldiselt. Ma saan nüüd aru, miks nad suudavad hilja süüa (no mu hispaanlasest sõber teatas kell 21.15, et ta pole veel isegi näljane). Portsud pole õhtuti hiiglaslikud, vaid normaalsed (ja me ei arvesta sisse eelroogi, eks...)

Aga nüüd peaks hankima social life'i. Portugali elu uurimine Hispaania moodi pole siiski päris see. Kuigi, kes teab...

Õhtu algab kell 22.

Päev algab kell 21

Ma pole siiani aru saanud, kuna kohalikud magavad... Hommikul vara nad käivad juba ringi, viivad lapsi kooli, sõidavad rattaga, jooksevad, jooksutavad koeri, jalutavad või lähevad tööle. Lõuna ajal nad söövad. Siestat neil pole.

Tegelik õhtu algab umbes kell 21, kui hakatakse planeerima õhtusööki. Kümne ajal siis süüakse. Pärast seda juuakse tass kanget kohvi. Seda, mis edasi saab, ma ei tea, kuna mina lähen magama. Aga inimesed on endiselt tänavatel.

Hilisest eluviisist annab aimu ka see, et kaubanduskeskused on lahti kella... 12ni öösel. Toidupood suletakse kell 23 (pühapäeviti kell 13), kuid H&M, CA, Springfield, Bata ja tuhat muud poodi on lahti südaööni. Nädalavahetused on muidugi täiesti teine teema... Siis on poed lahti kella üheni öösel. Sööd õhtust, jood kohvi, teed õlle, ostad kingad. Miks ka mitte?

Kui Eestis algab kinos viimane seanss 22:20 (enamasti siiski varem), siis siin... Südaööl või hiljem (nt 0:25 on täiesti normaalne kinnomineku aeg). Mu kodukinos algavad kõikide filmide viimased seansid pärast südaööd.

Lühidalt: siin elatakse intensiivselt. Aga seda kõike nautides.

Suvi tuli tagasi...

Ola!




Atlandi ookeani ma olen enne ka näinud. Iirimaal. Sinine ja soolane. Ehk samasugune nagu siin. Ujunud enne polnud, täna sai mitu risti kirja.



Ehk siis meie külmad sügisilmad (loe 20 kraadi, pilvine ja aeg-ajalt sajab) said läbi ning suvi tuli tagasi... Kuigi teadjamad räägivad, et nuusutades tundub siiski sügis. Nõudsin ookeanit ja sain. Koos meduusiga. Täismäng.

Püüdsime meduusi kuivamise eest päästa. Abiks vesi ja liivaämber... ei tea, kas õnnestus.



Ma tean küll, et teil sadas. Lohutuseks võin öelda, et meil ka möödunud nädalal sadas.



Oluline märkida:
- surfimist õppisid seitsmesed ja nooremad... Lubadus: otsin surfimehe ja õpin ära;
- uurin, kas meduusidele meeldib, kui neile vett pähe kallata;
- rand oli kohati räpane. Ma elan siin steriilses linnajaos ju. Prügi maas on uudis :)

Manna kui terrorismioht

Amsterdami lennujaama WC on üle prahi. Lihtsalt tore.

Taustaks oli merekohin ja linnulaul.

Seekord lennates olin ma oht number üks. Nii Tallinnas kui ka Amsterdamis kästi kott lahti pakkida.

Manna ja tatrahelbed tekitavad oi-oi kui palju kahtlust.

Ja vöö puhul ei ole küsimus enam piiksus. Ka uudis.

“Do you know why George W Bush doesn’t want to go through our airport?” (Kas sa tead, miks George W Bush ei taha läbi meie lennujaama minna?)

“No.”

“It’s because he doesn’t want to take off his belt.” (Sest ta ei taha oma vööd ära võtta.)

Või. “Mam, can we please take a look in your bag?”

“Yes, sure, I already know what you are looking for.”

Koogitakse välja tatrahelbed ja manna. Tatrahelbeid vaadatakse ühelt ja teiselt poolt, pannakse kotti tagasi. Mannaga minnakse kolleegi käest aru pärima. Lõpuks saan selle ka tagasi.

“Well, they looked like liquids.”

Noh, minu arvates on ka manna ja tatar vedelikud. Ega Eestis on ammu teada, et tatar on vedelik. Mannast rääkimata.

Huvitav kas mu manna päästis see, et ta oli paberkotis? Paberkott ja vedelik?

Kas teile ei tundu, et oleks aeg lisada see üks kroon lennujaamamaksudele ning korraldada laadimisstepslid?

Pühapäev on spordipäev

Rahvas siinpool Euroopat on spordirahvas - see sai pühapäeval selgeks.

Me kodu kõrval on park. Selline, kus muru on alati roheline ja puud (sh palmid) ei kuiva. Selle peamiseks põhjuseks ei ole vihmasadu, vaid igahommikune kastmine. Nädala jooksul ei ole ma veel näinud hetke, kui selles pargis ei oleks mõnd inimest parki korrastamas. Idüll, eks?

Lisaks on sellel pargil üks vastupandamatu omadus - liivarada. Ehk siis jooksufännide paradiis. Okei, paradiisiks nimetamine on võib-olla liiast. Liivarada ei jagu kauaks, kuid kitsamaid on terve park täis (no selliseid, et pool teed on liivarada ja pool kivi). Ja kui on ainult kivi, siis on ka muru ja murul on teatavasti pehmem joosta. Pluss vaade suhteliselt laiale jõele (millest jookseb üle 16 km pikkune sild, seesama, mis pildil).



Mina nimelt olen juba pikemat aega seletanud, et Eesti jalgrattateede ehitajad on küll vahvad ja tublid (eriti ku iteid ehitataks rohkem), aga jooksjate peale mõeldud ei ole - asfaldi peal jooksmine on ju selge põlvede tapmine ning kui aeg-ajalt võib seda teha, siis igapäevane tervise eest hoolitsemine pole see teps mitte. Miks ei võiks jalgrattateede kõrvale teha pehmemat, nt kruusarada? Tee rajamisel ei läheks see kuigi palju kulukamaks, kuid mõningal määral hooldada tuleb seda küll. Igal juhul Lissaboni linnaarendajad on sellest aru saanud (ja olgem ausad, meie linnaosa on u 10 aastat vana, veidi nooremgi).

Igal juhul on inimesed varmad sportimisvõimalusi kasutama. Pühapäeva hommikul kell pool 10, kui väljas sadas ja minu arvates iga normaalne inimene oli veel oma voodis, oli park rahvast täis. Mina teadagi pole normaalne (ja kannatan endiselt ajavahe all) ning läksin jooksma. Mulle tundus, et ei saja, aga siiski sadas, aga teate küll, et kui juba väljas oled, ei maksa enam tagasi minna. Enda suureks üllatuseks polnud ma ainus. Pargis oli nii jooksjaid kui kõndijaid, rääkimata muidugi jalgpallifännidest, kes olid haaranud kõik muruväljakud, mis rugby mängijatest oli üle jäänud. Pluss ratturid. Pluss koertega jalutajad. Pool kümme park elas. Pühapäeval. Kummaline.

Ahjaa, kas ma mainisin, et pargis on veekraanid juhuks kui jooksmise ajal janu peaks peale tulema?



Panen ikka ühe palmiga pildi ka. Selle pildi põhipoint on see, et see on Pilleriini esimene keerulise kaameraga pilt, kus inimene ja puu on suisa keskel (muidu kippusid ikkagi kuhugi äärde ära vajuma, aga täna saime vist põhitriki selgeks). 3-aastase kohta pole paha või mis?