Pühapäev on spordipäev

Rahvas siinpool Euroopat on spordirahvas - see sai pühapäeval selgeks.

Me kodu kõrval on park. Selline, kus muru on alati roheline ja puud (sh palmid) ei kuiva. Selle peamiseks põhjuseks ei ole vihmasadu, vaid igahommikune kastmine. Nädala jooksul ei ole ma veel näinud hetke, kui selles pargis ei oleks mõnd inimest parki korrastamas. Idüll, eks?

Lisaks on sellel pargil üks vastupandamatu omadus - liivarada. Ehk siis jooksufännide paradiis. Okei, paradiisiks nimetamine on võib-olla liiast. Liivarada ei jagu kauaks, kuid kitsamaid on terve park täis (no selliseid, et pool teed on liivarada ja pool kivi). Ja kui on ainult kivi, siis on ka muru ja murul on teatavasti pehmem joosta. Pluss vaade suhteliselt laiale jõele (millest jookseb üle 16 km pikkune sild, seesama, mis pildil).



Mina nimelt olen juba pikemat aega seletanud, et Eesti jalgrattateede ehitajad on küll vahvad ja tublid (eriti ku iteid ehitataks rohkem), aga jooksjate peale mõeldud ei ole - asfaldi peal jooksmine on ju selge põlvede tapmine ning kui aeg-ajalt võib seda teha, siis igapäevane tervise eest hoolitsemine pole see teps mitte. Miks ei võiks jalgrattateede kõrvale teha pehmemat, nt kruusarada? Tee rajamisel ei läheks see kuigi palju kulukamaks, kuid mõningal määral hooldada tuleb seda küll. Igal juhul Lissaboni linnaarendajad on sellest aru saanud (ja olgem ausad, meie linnaosa on u 10 aastat vana, veidi nooremgi).

Igal juhul on inimesed varmad sportimisvõimalusi kasutama. Pühapäeva hommikul kell pool 10, kui väljas sadas ja minu arvates iga normaalne inimene oli veel oma voodis, oli park rahvast täis. Mina teadagi pole normaalne (ja kannatan endiselt ajavahe all) ning läksin jooksma. Mulle tundus, et ei saja, aga siiski sadas, aga teate küll, et kui juba väljas oled, ei maksa enam tagasi minna. Enda suureks üllatuseks polnud ma ainus. Pargis oli nii jooksjaid kui kõndijaid, rääkimata muidugi jalgpallifännidest, kes olid haaranud kõik muruväljakud, mis rugby mängijatest oli üle jäänud. Pluss ratturid. Pluss koertega jalutajad. Pool kümme park elas. Pühapäeval. Kummaline.

Ahjaa, kas ma mainisin, et pargis on veekraanid juhuks kui jooksmise ajal janu peaks peale tulema?



Panen ikka ühe palmiga pildi ka. Selle pildi põhipoint on see, et see on Pilleriini esimene keerulise kaameraga pilt, kus inimene ja puu on suisa keskel (muidu kippusid ikkagi kuhugi äärde ära vajuma, aga täna saime vist põhitriki selgeks). 3-aastase kohta pole paha või mis?

Gruusia vol 6: sport

Don't get me wrong... me kõndisime ja turnisime mööda mägesid, kuid muuhulgas leiutasime ka uue spordiala: kodukajoomise.
Kodukajoomine
Vaja:
- 2 liitrine punase koduka pudel, täis;
- 5 inimest (soovitavalt 4 naist ja üks mees, eesti soost);
- kupeevagun;
- liikuv rong;
- stopperkell, ühe võistleja oma;
- varasem promill;
- hea tuju.

Kuna kodukas ei tahtnud muidu otsa saada, siis tuligi korraldada võistlus. Hasardi mõttes soovisime teada, mitme sekundiga suudab kodukapudel ringi teha. Alustasime 17 sekundist, kuid rekord oli 6 seki. Mina muidugi pidin kõige rohkem jooma, sest kui ringi keskel sassi läks, siis hakati ju otsast peale...

Algul oli raske seetõttu, et aega võttis viimane inimene, aga kui saime aru, et parem oleks, kui tema alustaks ajavõttu, aga siis annaks stopperi esimesele, siis sekundid paranevad.

Igatahes tehke järgi. Suuremate-väiksemate pudelite puhul on tegemist siis väike või raskekaalu kodukajoomisega.

Mul on uus sõber

Everybody... Say 'hi' to my new best friend...

Ta tuli mu ellu mitmeid aastaid tagasi Norra reisil. Teda oli seal üsna mitu ning ei saa mitte märkimata jätta, et temaga oli alati hea. Teised arvasid ka nii. Kuigi ta oli veidi raske iseloomuga ja väsitav. Vahepeal oli ta kadunud, aga nüüd on ta minu täisväärtuslikus elus tagasi. Korralikuks hakkamine ikka aitab.

Umbes-täpselt selline batuut nagu pildil, on nüüd mu naabri aias. Me mõtlesime endalegi osta, aga arvestades, et neil hüppab selle peal üks kaheaastane ja vahel ka kolmeaastane, lubati meilgi seda kasutada, nii et võime oma osta siis kui mu vanemad kunagi peaksid vanavanemateks saama (oh aegu kaugeid neid...).

Ja täna oli mul juhe koos, juba ei tea mitmesetmendat päeva istusin arvuti taga. Siis läksin ja hüppasin 15 minutit - pea selge ja nahk märg. Saltosid veel ei viska. Nüüd mul on kahju, et mul pole kõrgemaid lagesid. Võiks muidugi kaaluda ideed panna see kortermaja katusele... Igal juhul on mul veelgi rohkem põhjuseid kodus käia.

Batuudil on iga inimene laps ja see tunne on hea.

Suusahooaeg

Täna avasin ja ilmselt ka lõpetasin oma suusahooaja: 4 km.

Ma arvan, et viimati suusatasin nii vähe 1985. aasta talvel. Siis ma nimelt ei osanud veel käia. Hilisematel aastatel olen ma kindlalt rohkem suusatanud (1986. aastal suuskadel kõndinud).

Jah, minust on jäänud alles tippaegade hale vari :D

Sel hooajal ma olen isegi rohkem kilomeetreid ujunud. Ja suusatamine meeldib mulle tegelt rohkem kui ujumine.

Rada oli täna päris hea. Veidi vesine. No veidi palju vesine. Aga päike paistis ja soe temperatuur on suusatades mõnus, et kui õhku sisse ahmid, siis ei aja köhima.

Ameeriklased läksid juba suveajale üle. Varsti lähme meiegi. Kena talve lõppu!

P.S. Otsustasin kindlalt ära, et ma ei ole supernaine. Elu on karm. Loodetavasti ka õiglane.

P.P.S. Järgmine nädal tuleb karmilt kultuurne. Piletid on vähemalt kahele etendusele, võimalik, et tuleb kolmaski. Lisaks sellele väga hea kontsert kolmapäeval Illekas. Võimalik, et mõni teinegi. Kui väheks jääb, siis on mul mõned Kubricku filmid, maiuspalaks. Seda nimetatakse kultuuriüledoosiks. Ma pole seda ammu saanud.