Nii, olen täie eksistentsi juures ka sel aastal. Seni veedan seda peamiselt kahe raamatu seltsis, aga hiljemalt veebruaris läheb paremaks. Enne tuleb muidugi lõputu to-do-list läbi töötada.
Uue aasta pidustused algasid Vene Kultuurikeskuses, kus kuulasime Harlemi gospelkoori, laulsime kaasa, tantsisime ja asendasime fragmendi "I say Jesus, you say Christ" fragmendiga "Mina ütlen karu, sina ütled püksid". Kontsert oli ilus ja meie rokkisime sajaga, kuigi tuleb tunnistada, et eesti publikut on ikka raske usuloosungitega üles kütta ;) Siiski pidasid enamik saalisviibijatest kontserdi lõpuni vastu ja näitasid, et suudavad ka tolerantsed olla. Edasi sõime mõnusaid suupisteid veelgi mõnusamas seltskonnas ja mängisime Imagot, mis sel korral ei tundunudki nii kohutava mänguna.
Keskööl vaatasime hüppetorni juurest ilutulestikke - mina kartsin veidi raketiga pähe saada, aga õnneks seda ei juhtunud. Üldine tähelepanek oli, et ilutulestikufirmad sel kuul pankrotti ei lähe ja majandussurutist meil ka ei ole, sest raha lendas taevasse mitu tundi järjest. Loodetavasti oli Eestist ostetud ilutulestik, see veidi kosutaks me SKP-d. Magustoit ja disko erinevate isikute (khmm ühe isiku) soovilugudega. Une-Matiga voodisse saime kell 5, mis minu arvestuste kohaselt on vägagi muljetavaldav tulemus (esiteks olin eelmine öö maganud 3h, sest pidin ju loov olema ja teiseks - tavaliselt vajun ära kell 23, seekord oli ka tahtmine, aga pidasin vastu).
Kuvatud on postitused sildiga peod. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga peod. Kuva kõik postitused
2.1.09
20.10.08
Hooaja avapidu
Laupäeval küpsetasime koogid, pakkisime veed ja alkoholi kaasa ning seadsime sammud Rõuge rahvamaja hooaja avapeole.
Just. Laud kümnele ning rohkem ja vähem sätitud-mukitud inimesed teistes laudades.
Meie laual oli muuhulgas silt:
Mehed on nagu pilved: kui nad hommikul piisavalt vara silmapiirilt kaovad, tõotab veel ilus päev tulla!
Selline peo algus.
Krabi külateater mängis 17 hetke "Kevadest", aga juurde oli lisatud mingi rullnokkade ja bemmi teema. Paar head kohta oli, aga üldjoontes üsna piinlik, eelkõige seetõttu, et see venis. Viimased 25 minutit olid selgelt üleliia. Siiski-siiski on hea teada, et külaelu veel elab ja inimestel on tahtmist-viitsimist-soovi-energiat midagi sellist teha. Selle eest müts maha. Mina isiklikult arvan, et need kaks noort, kes olid sinna rullnokkadeks võetud, ilmselt pääsevad sellest haigusest vähemasti mõningal määral. Hiljem viskas teatritrupp viina nagu teisedki ja mu lauakaaslane teatas kõval häälel: "Nägin, et Raja Teele on täis kui tinavile!".
Teater pakkis lavalaudadel oma asjad kokku ning nende asemel ilmus sinna ei keegi muu kui Mait Maltis. Kõigi kurvastuseks oli Ester jäetud kuhugi mujale, aga Mait laulis kena häälega tantsuks terve õhtu. Meiegi viskasime näppu ning tantsisime rumbat, fokstrotti, sambat, tša-tšad ja valssi. Tore oli vaadata neid paare, kes olid selgelt käinud kusagil tantsimist õppimas ning kohusetundlikult kätt kõrval hoidsid ning õpitud kombinatsioone harjutasid.
Jah, olen ka ametlikult keskealine :)
Just. Laud kümnele ning rohkem ja vähem sätitud-mukitud inimesed teistes laudades.
Meie laual oli muuhulgas silt:
Mehed on nagu pilved: kui nad hommikul piisavalt vara silmapiirilt kaovad, tõotab veel ilus päev tulla!
Selline peo algus.
Krabi külateater mängis 17 hetke "Kevadest", aga juurde oli lisatud mingi rullnokkade ja bemmi teema. Paar head kohta oli, aga üldjoontes üsna piinlik, eelkõige seetõttu, et see venis. Viimased 25 minutit olid selgelt üleliia. Siiski-siiski on hea teada, et külaelu veel elab ja inimestel on tahtmist-viitsimist-soovi-energiat midagi sellist teha. Selle eest müts maha. Mina isiklikult arvan, et need kaks noort, kes olid sinna rullnokkadeks võetud, ilmselt pääsevad sellest haigusest vähemasti mõningal määral. Hiljem viskas teatritrupp viina nagu teisedki ja mu lauakaaslane teatas kõval häälel: "Nägin, et Raja Teele on täis kui tinavile!".
Teater pakkis lavalaudadel oma asjad kokku ning nende asemel ilmus sinna ei keegi muu kui Mait Maltis. Kõigi kurvastuseks oli Ester jäetud kuhugi mujale, aga Mait laulis kena häälega tantsuks terve õhtu. Meiegi viskasime näppu ning tantsisime rumbat, fokstrotti, sambat, tša-tšad ja valssi. Tore oli vaadata neid paare, kes olid selgelt käinud kusagil tantsimist õppimas ning kohusetundlikult kätt kõrval hoidsid ning õpitud kombinatsioone harjutasid.
Jah, olen ka ametlikult keskealine :)
12.10.08
Tulevikupidu
Laupäeval on oodata tõeliselt andekat pidu. Üritan meeles pidada sellest ikka kirjutada.
Aga enne seda sõidan ma mõneks ajaks levist välja. Seda võib nimetada puhkuseks või sotsiaalseks eksperimendiks, kuid mobiilile ja e-mailidele ma ei vasta ning aadressi ei anna.
Aga enne seda sõidan ma mõneks ajaks levist välja. Seda võib nimetada puhkuseks või sotsiaalseks eksperimendiks, kuid mobiilile ja e-mailidele ma ei vasta ning aadressi ei anna.
26.8.07
Tallinnas lukus
Üle pika aja pidin sel nädalavahetusel Tallinna lukku jääma. Elu tahab elamist ja töö tegemist. Mõtetes olin korraks Tartus, kus kaks toredat inimest lahkumispidu pidasid. Kahju oli, et ei saanud minna, aga minust poleks seal ka mingit kasu olnud. Viimasel ajal pole enam peotuju, on üksiolemise tuju. Vahelduseks. Praha oma pidudega ikka väsitas. Pole enam selles eas ;)
M suutis mu siiski Tabasallu vedada. Piraat Triin sõi nii mõnegi porgandi, mängis mädamuna, sildistas vankumatu usuga inimesi (M-i ettepanekul), tantsis jne. Kusjuures muusika oli HEA. Väga hea. Loomulikult õnnestus mul läbi elada ka jalakramp ning tantsuhimulise Kristi eestvedamisel kukkuda mingisse põrandaauku ja jalg välja väänata. Aga ega keegi ju ei imesta selle üle enam.
Lõpuks läksin kuulasin tirtsude siristamist ikka selleks, et saaksin hakata filosofeerima teemadel:
kas igasugune füüsiline tegevus on sport?
mis teeb spordist spordi?
kas muusika on sport?
miks muusika ei ole sport?
kas muusikas on võitjaid?
kas spordis on vaid üks võitja?
miks traataia vastu toetamine on hea?
kas kurk kuivab?
kas Eestis on hea elada?
miks inimesed lähevad?
miks inimesed rabavad?
kas välismaalased rabavad vähem kui eestlased?
miks pärast puhkust kestab rahulolutunne liikluses vaid nädala?
Lõpuks andis vestluskaaslane alla ja läks uue rumm-koola järele. Mina läksin koju.
M suutis mu siiski Tabasallu vedada. Piraat Triin sõi nii mõnegi porgandi, mängis mädamuna, sildistas vankumatu usuga inimesi (M-i ettepanekul), tantsis jne. Kusjuures muusika oli HEA. Väga hea. Loomulikult õnnestus mul läbi elada ka jalakramp ning tantsuhimulise Kristi eestvedamisel kukkuda mingisse põrandaauku ja jalg välja väänata. Aga ega keegi ju ei imesta selle üle enam.
Lõpuks läksin kuulasin tirtsude siristamist ikka selleks, et saaksin hakata filosofeerima teemadel:
kas igasugune füüsiline tegevus on sport?
mis teeb spordist spordi?
kas muusika on sport?
miks muusika ei ole sport?
kas muusikas on võitjaid?
kas spordis on vaid üks võitja?
miks traataia vastu toetamine on hea?
kas kurk kuivab?
kas Eestis on hea elada?
miks inimesed lähevad?
miks inimesed rabavad?
kas välismaalased rabavad vähem kui eestlased?
miks pärast puhkust kestab rahulolutunne liikluses vaid nädala?
Lõpuks andis vestluskaaslane alla ja läks uue rumm-koola järele. Mina läksin koju.
14.8.07
Patriootlik postitus, taas
Nonii. Ma olen nüüd peaaegu nädal aega Eestis olnud ja kui aus olla, siis tundub eelmine esmaspäev, kui pidi samal päeval olema ilus, kooli lõpetama, peaministrit kuulama, kohvitama, pidutsema ja last, but not least nina nuuskama, väga kaugel. Minu kohanemisoskus on taas saavutanud uued mõõtmed ning Praha tundub mägede taga. See aga tähendab omakorda seda, et mõnda inimest igatsen ma rohkem kui nädalase eemaloleku kohta kohane.
Kui neljapäeval tundus mulle, et nädalavahetus tuleb mõttetu ja tühi, siis taas käivitus "tühi püss laseb suure paugu". Ehk siis lähen-Tartusse-ja-vaatan-mis-saab, osutus sisutihedaks nädalavahetuseks. Loomulikult olin ma olnud piisavalt rumal, et kaasa võtta tööasju (sest veel reede hommikul tundus, et kõigil on plaanid ja mina neisse ei kuulu), mille tõin kotist välja tõstmata Tallinna tagasi.
Kõige enam pani mind üllatama aga see, et Tartus oli RAHVAST. Pole enne juhtunud seda imet, et lähed suvel Tartu linnas välja reede õhtul ja kõik välikohvikud on paksult inimesi täis, nii et kokteili saamiseks pead minema sisse istuma. Seisin mina siis keset raekoja platsi ja vaatasin seda ilmaimet. Mis ajast Tartu suviti popp on? Või oli asi juba selles, et augusti algus on ikkagi juba peaaegu suvi? Ma kahtlen.
Õnneks olime me nii targad, et esimesed koksid võtsime enne rahvastekogunemist. Ja kui Truffe oli juba inimesi täis, võtsime arve (kõigele muule lisaks polnud neil pooli menüü kokteile). Teenindaja teatas selle peale:
"Juba?"
Tõi arve ja sõnas:
"Teeme nii, et järgmine kord on meil kõik kokteilid olemas ja teie olete siin kauem."
No teeme nii.
Ehk siis huumor, iroonia ja meeldiv suhtumine, millest Prahas olles niiväga olin puudust tundnud. (Pierre'i teenindaja oli ka väga meeldiv.) Imelik kohe, kui teenindaja vestab juttu ja naeratab.
Edasi pidi õhtu suunduma Illusiooni või Maasikasse või kuhu iganes, olin suisa seeliku selga tõmmanud. Aga kõne Võru tn kommuunilt muutis asja ning suund võeti voorte vahele, et tähistada kellegi 30. juubelit. Aususe huvides tuleb ära märkida, et ma siiski ei mäleta, mis oli sünnipäevalapse nimi. Ühe külalise nimi jäi meelde. Sünnipäev käis vanade Eesti kommete kohaselt: suitsukala, põdraliha, salatit ja alkot. Lisasime vürtsi arbuusi, vesipiibu ja tecquilaga, mis on imporditud Eesti peo materjalid. Õuele veeti heinapall ja vahiti tähti. Mina läksin lõpuks sauna eesruumi magama, sest see oli ainus koht, kus oli soe. Ja mul oli uni. Mingi hetk peksin end üles ja võtsin suuna tagasi Tartu peale.
Laupäev möödus teisi inimesi äratades, sõidutades ja süües. Lõpuks jõudsime Leigole, mis hiilgas oma vanas headuses. Hinges oli seesama rahu, mis eelmiselgi aastal. Seda ei ole võimalik kirjeldada. See atmosfäär on seal lihtsalt õige. Õhtu oli soojem kui reedel, seega kaasaveetud hunnikut tekke kasutasime peamiselt moe pärast, tiigritekk oli siiski äärmiselt vajalik. Sõime kõik asjad ära ja vahtisime taevast. Jälle. Pärast pikka kontserdielamust pani K Leigo liikluse seisma, et saaksime minema sõita ning meil oli harukordne võimalus sõita täiesti tolmaval kruusateel. Jess.
Nuuskasin veel tolmu kui pühapäeval suuna taas Otepääle võtsin, et Pühajärve kõikuval sillal väike värvus peale tekitada. Paari tunniga oli saavutatud nii jume kui ka merehaigus, mis tähendas - Tartut.
Mulle ikka meeldib Tartus. Hea meelega oleks Rõugesse ka jõudnud, aga jäi teine teelt kõrvale, mis teha. Ja õiged inimesed sinu ümber.
Planeerimata nädalavahetus lõppes rämpstoiduga hüvastijätuga. Valasime paar pisarat ja mõtlesime kõigile nendele köögiviljadele, mis meie poolt järgnevatel nädalatel söödud saavad (v.a. pühapäeval). Esmaspäeval läksin jooksma. Tere, tervislikud eluviisid.
Kui neljapäeval tundus mulle, et nädalavahetus tuleb mõttetu ja tühi, siis taas käivitus "tühi püss laseb suure paugu". Ehk siis lähen-Tartusse-ja-vaatan-mis-saab, osutus sisutihedaks nädalavahetuseks. Loomulikult olin ma olnud piisavalt rumal, et kaasa võtta tööasju (sest veel reede hommikul tundus, et kõigil on plaanid ja mina neisse ei kuulu), mille tõin kotist välja tõstmata Tallinna tagasi.
Kõige enam pani mind üllatama aga see, et Tartus oli RAHVAST. Pole enne juhtunud seda imet, et lähed suvel Tartu linnas välja reede õhtul ja kõik välikohvikud on paksult inimesi täis, nii et kokteili saamiseks pead minema sisse istuma. Seisin mina siis keset raekoja platsi ja vaatasin seda ilmaimet. Mis ajast Tartu suviti popp on? Või oli asi juba selles, et augusti algus on ikkagi juba peaaegu suvi? Ma kahtlen.
Õnneks olime me nii targad, et esimesed koksid võtsime enne rahvastekogunemist. Ja kui Truffe oli juba inimesi täis, võtsime arve (kõigele muule lisaks polnud neil pooli menüü kokteile). Teenindaja teatas selle peale:
"Juba?"
Tõi arve ja sõnas:
"Teeme nii, et järgmine kord on meil kõik kokteilid olemas ja teie olete siin kauem."
No teeme nii.
Ehk siis huumor, iroonia ja meeldiv suhtumine, millest Prahas olles niiväga olin puudust tundnud. (Pierre'i teenindaja oli ka väga meeldiv.) Imelik kohe, kui teenindaja vestab juttu ja naeratab.
Edasi pidi õhtu suunduma Illusiooni või Maasikasse või kuhu iganes, olin suisa seeliku selga tõmmanud. Aga kõne Võru tn kommuunilt muutis asja ning suund võeti voorte vahele, et tähistada kellegi 30. juubelit. Aususe huvides tuleb ära märkida, et ma siiski ei mäleta, mis oli sünnipäevalapse nimi. Ühe külalise nimi jäi meelde. Sünnipäev käis vanade Eesti kommete kohaselt: suitsukala, põdraliha, salatit ja alkot. Lisasime vürtsi arbuusi, vesipiibu ja tecquilaga, mis on imporditud Eesti peo materjalid. Õuele veeti heinapall ja vahiti tähti. Mina läksin lõpuks sauna eesruumi magama, sest see oli ainus koht, kus oli soe. Ja mul oli uni. Mingi hetk peksin end üles ja võtsin suuna tagasi Tartu peale.
Laupäev möödus teisi inimesi äratades, sõidutades ja süües. Lõpuks jõudsime Leigole, mis hiilgas oma vanas headuses. Hinges oli seesama rahu, mis eelmiselgi aastal. Seda ei ole võimalik kirjeldada. See atmosfäär on seal lihtsalt õige. Õhtu oli soojem kui reedel, seega kaasaveetud hunnikut tekke kasutasime peamiselt moe pärast, tiigritekk oli siiski äärmiselt vajalik. Sõime kõik asjad ära ja vahtisime taevast. Jälle. Pärast pikka kontserdielamust pani K Leigo liikluse seisma, et saaksime minema sõita ning meil oli harukordne võimalus sõita täiesti tolmaval kruusateel. Jess.
Nuuskasin veel tolmu kui pühapäeval suuna taas Otepääle võtsin, et Pühajärve kõikuval sillal väike värvus peale tekitada. Paari tunniga oli saavutatud nii jume kui ka merehaigus, mis tähendas - Tartut.
Mulle ikka meeldib Tartus. Hea meelega oleks Rõugesse ka jõudnud, aga jäi teine teelt kõrvale, mis teha. Ja õiged inimesed sinu ümber.
Planeerimata nädalavahetus lõppes rämpstoiduga hüvastijätuga. Valasime paar pisarat ja mõtlesime kõigile nendele köögiviljadele, mis meie poolt järgnevatel nädalatel söödud saavad (v.a. pühapäeval). Esmaspäeval läksin jooksma. Tere, tervislikud eluviisid.
9.7.07
07/07/07
Tegime pulmad ära. Meid oli kuus. Ja kokkuvõtvalt Kata sõnadega: "Noh, perekonnanime edetabelis sa ettepoole ei tõusnud." Elu on selline.
Tähtsaid kilde on. Aga. Jah.
Sõita mööda Vilsandi rahvusparki. Peatuda keelumärgi juures ning minna Hanilaidu otsima. 500 meetri järel loobuda ning otsusatad, et tee on liig pikk. Selle asemel otsida hääle järgi üles meri ning lasta tuulel endast läbi puhuda. Ma olen nüüd üdini hea.
"Tere neiud. Kas te tantsida ei taha?" - seda sügavaima saare murrakuga, mis tõi miskipärast kaasa naerukrambi. Kuressaare Kodulinna Lokaali kohta võiks veel öelda, et mehed on seal kiimas (kuidagi muud moodi ei oska selgitada nende võimet KOHE peale lennata, kui naisterahvas või mitu seisma jäävad... või kui nad leiavad, et võivad Sinu tantsule ilmtingimata vahele segada).
Saada päikest, kui igalpool mujal sajab. Mängida vollet ja süüa liivalisandiga võileibu. Seejärel free-rider merel. Pole ime kui päeva lõpus kokteilid hästi pähe hakkavad.
Hommiku esimene mõte: "See on alati hea märk, kui kõik riided on seljas."
Eriti kanged caipirinhad. Kohe nii kanged, et noormeestel tekkis mure meie munarakkude olukorra kohta. "Naised, ärge mürgitage ennast! Sellepärast ma joongi siidrit, et tänu spermatosoididele saate te terved lapsed."
Ronida Kihelkonna kiriku kellatorni ja kuulda seal all istuvalt tädilt, et neil ei olnudki ühtegi pulma. Aga tulgu meie kõik järgmisel aastal 08/08/08. Mul hakkas temast kahju. Ma mõtlesin, et ma kallistan teda, aga see ei oleks kirikus paslik olnud. Ma arvan. Kuulsime, et kirikus oli eraldi külm patupink. Muie.
"Ärge muretsege. Teie küll kauaks vanatüdrukuteks ei jää." Saare murrak. 16-aastane Mikk. "Ma ei tea, mingid vanad mehed tulid talle järgi. 22-23 aastased." Armas Anna. 17. Ma tundsin end elus esimest korda vanana.
Leida rand, kus kõikide kividega saaks lutsu visata (kui ma vaid oskaks). Istuda kiigel, tiigi ääres ja naerda.
Jäneseid naatidega üle sööta ning jälgida teo maailmaavastusi. Kas te teatsite, et teod söövad riisi ja võid?
Unustada. Unistada. Naerda. Nautida. Olla. Mitte mitte olla.
Kell üks päeval teatada tuimalt telefoni: "Ei, ma veel magan. Mul on puhkus."
Tähtsaid kilde on. Aga. Jah.
Sõita mööda Vilsandi rahvusparki. Peatuda keelumärgi juures ning minna Hanilaidu otsima. 500 meetri järel loobuda ning otsusatad, et tee on liig pikk. Selle asemel otsida hääle järgi üles meri ning lasta tuulel endast läbi puhuda. Ma olen nüüd üdini hea.
"Tere neiud. Kas te tantsida ei taha?" - seda sügavaima saare murrakuga, mis tõi miskipärast kaasa naerukrambi. Kuressaare Kodulinna Lokaali kohta võiks veel öelda, et mehed on seal kiimas (kuidagi muud moodi ei oska selgitada nende võimet KOHE peale lennata, kui naisterahvas või mitu seisma jäävad... või kui nad leiavad, et võivad Sinu tantsule ilmtingimata vahele segada).
Saada päikest, kui igalpool mujal sajab. Mängida vollet ja süüa liivalisandiga võileibu. Seejärel free-rider merel. Pole ime kui päeva lõpus kokteilid hästi pähe hakkavad.
Hommiku esimene mõte: "See on alati hea märk, kui kõik riided on seljas."
Eriti kanged caipirinhad. Kohe nii kanged, et noormeestel tekkis mure meie munarakkude olukorra kohta. "Naised, ärge mürgitage ennast! Sellepärast ma joongi siidrit, et tänu spermatosoididele saate te terved lapsed."
Ronida Kihelkonna kiriku kellatorni ja kuulda seal all istuvalt tädilt, et neil ei olnudki ühtegi pulma. Aga tulgu meie kõik järgmisel aastal 08/08/08. Mul hakkas temast kahju. Ma mõtlesin, et ma kallistan teda, aga see ei oleks kirikus paslik olnud. Ma arvan. Kuulsime, et kirikus oli eraldi külm patupink. Muie.
"Ärge muretsege. Teie küll kauaks vanatüdrukuteks ei jää." Saare murrak. 16-aastane Mikk. "Ma ei tea, mingid vanad mehed tulid talle järgi. 22-23 aastased." Armas Anna. 17. Ma tundsin end elus esimest korda vanana.
Leida rand, kus kõikide kividega saaks lutsu visata (kui ma vaid oskaks). Istuda kiigel, tiigi ääres ja naerda.
Jäneseid naatidega üle sööta ning jälgida teo maailmaavastusi. Kas te teatsite, et teod söövad riisi ja võid?
Unustada. Unistada. Naerda. Nautida. Olla. Mitte mitte olla.
Kell üks päeval teatada tuimalt telefoni: "Ei, ma veel magan. Mul on puhkus."
5.3.07
Hägune
Ma suutsin eile mingeid kurbi 6 häält saanud erakonnakaid veenda, et ma olen kesik, mispeale nemad surusid mul käppa ja teatasid: "Vähemalt on meil KeRa."
Mnjah. Mõnekümne minuti pärast olid nad välja uurinud, et ma vist ikka pole kesik ja tulid saama uusi vastuseid. Lõpuks nad ei uskunud, et ma ei kuulu ühessegi erakonda. Mind see isiklikult ei sega.
Õhtu kokkuvõttena võiks üldiselt öelda, et nägin kahte kena meest ja ühte tüüpi, kelle kohta ma ei suutnud otsustada, kas ta on kena. Paari inimest, kes olid meeldivad ja siis ühte inimest, kes oli ebameeldiv. Naljakas, et mõned inimesed arvavad, et ma olen nii rumal, et allun provokatsioonidele. No näiteks teatavad nad mulle umbes 10 sekundi möödumisel, et ma olen mõttetu mutt ja jäävad suu ammuli ootama, kuna ma kisama hakkan. Ja kui ei hakka, katsetavad teisi vahendeid. Lõpuks lahkuvad.
Aga õhtu möödus üldise veinijoomise tähe all. Ma olin ikkagi 9 päeva olnud ühes korteris kinni ja seda tuli hakata tasa tegema.
Mnjah. Mõnekümne minuti pärast olid nad välja uurinud, et ma vist ikka pole kesik ja tulid saama uusi vastuseid. Lõpuks nad ei uskunud, et ma ei kuulu ühessegi erakonda. Mind see isiklikult ei sega.
Õhtu kokkuvõttena võiks üldiselt öelda, et nägin kahte kena meest ja ühte tüüpi, kelle kohta ma ei suutnud otsustada, kas ta on kena. Paari inimest, kes olid meeldivad ja siis ühte inimest, kes oli ebameeldiv. Naljakas, et mõned inimesed arvavad, et ma olen nii rumal, et allun provokatsioonidele. No näiteks teatavad nad mulle umbes 10 sekundi möödumisel, et ma olen mõttetu mutt ja jäävad suu ammuli ootama, kuna ma kisama hakkan. Ja kui ei hakka, katsetavad teisi vahendeid. Lõpuks lahkuvad.
Aga õhtu möödus üldise veinijoomise tähe all. Ma olin ikkagi 9 päeva olnud ühes korteris kinni ja seda tuli hakata tasa tegema.
24.2.07
Tellimine:
Postitused (Atom)
Postitused
