Viimase nädala aja jooksul olen ma kaanest kaaneni läbi lugenud neli raamatut. Või oli see viis. Ja kui aus olla, siis see ei ole mingi eriline saavutus. Mitte, et tegemist ei oleks olnud paksude raamatutega. Oh ei! Viimased 2 olid nt 391 ja 444 lk paksud, kuid tegemist oli puhtakujuliste naistekatega. Ning ma nautisin neid kogu hingest! Ma ei hakka mainimagi seda, et see on ideaalne viis stressirohket maailma endast eemal hoida (kuigi mulle tundub, et mu elukaaslane on veidi tüdinud, et ta leiab mind igal hetkel andunult raamatut lugemas).
Ühe lugesin läbi nt täna õhtul, sest ma lihtsalt tahtsin teada, kuidas autor erinevaid liine edasi arendab. Mitte, et ma ei teaks, kuidas need lõppevad. Ma ei ole naiivne! Aga mõned dialoogid on naljakad. Ja kuidas autorid toovad välja meie naiste omapärad... eriti interpreteerimisoskuse, see on eraldi teema. Aga mulle tundub, et nüüd teen neist mõneks ajaks pausi.
Ma ei luba midagi, kuid kogemus on näidanud, et kui ma naistekaid lugema hakkan, siis loen mitu tükki järjest ning pean mõned aastad pausi. Aga neile, kes sooviks samuti veidi lugemist harjutada soovitan:
Sophie Kinsella "Remember Me?"
Julia Quinn "Brighter Than the Sun" (kuigi Quinni puhul peaks vist alustama eelnevatest raamatutest, oleks loogilisem, aga see mulle meeldis)
P.S. Mõned aastad tagasi ma lugesin nädalaga läbi umbes 10 naistekat, aga need olid õhemad ja eestikeelsed. Ja mulle tundub, et üldsegi mitte nii lahedad.
Kuvatud on postitused sildiga hea lugemine. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga hea lugemine. Kuva kõik postitused
12.12.08
Kodust kaugel on inimesed samasugused
Lubasin läbi lugeda kaks raamatut. Esimene oli poole peal, seega tundus selle lõpuleviimine mõistlik tegevus.
Olen mõned aastad jälginud Eesti esiblogijaks (tõesti, mis kummaline nimetus) peetava Epp Petrone blogi. Aga seni ei olnud ma kordagi lugenud ühtki Petrone Print raamatut - "Minu" sarjad tunduvad väga atraktiivsed ning olen uhke ühe oma koolikaaslase üle, kes on oma "Minuga" hakkama saanud. Khm, silmad maas, selle loen ka varsti-varsti läbi. Ja ma olen tihti mõelnud, et tegelikult on mul ju endalgi mõned tuttavad, kes kirjutaksid ilmselt suurepärase "Minu" raamatu. Iseasi, kas nad seda ka teha tahavad.
Igal juhul sai esimeseks valikuks "Minu Argentina" (autor Liis Kängsepp). Valik oli igati loogiline:
a) Liisi ma mäletan mingitest meedialaagritest -ja reisidelt (mina olin nii titt, et vaevalt tema mälu mind eristaks);
b) keegi ütles, et see on haaravam kui "Minu Hispaania" (mis on teine raamat mu riiulil ja lugemisjärjekorras järgmine);
c) üks mu hea lapsepõlvesõber veetis kunagi vahetusaasta Argentinas ning on sellest seniajani vaimustunud ja... viimaks kõige tähtsam
d) mu armastus Lõuna-Ameerika vastu ei oleks lubanud mul midagi muud valida :)
Raamat oli haarav, millest annab tunnustust see, et kokku lugesin teda kahel õhtul ;) Kahekeelsed pealkirjad andsid mulle rõõmsa mängu - "ära eestikeelset enne vaata, kui proovid hispaaniakeelset tuvastada".
Lihtne ja mõnus lugemine, mille parimaks osaks oli kindlasti see, et autor üritas Argentina elu-olu kuidagigi struktureerida. Selle tulemusena olid peatükid muidugi täiesti erinevate pikkustega (lõpus jäid nad aina lühemaks), kuid väga see ei häirinud (khm, ma olen selline peatükkidena lugeja, verstapostid minu jaoks). Neelasin neid peatükke, kus ta rääkis Argentina vaatamisväärsustest ja neist kohtadest, kuhu turistid jõuavad üha enam, aga mis on endiselt hingematvalt kaunid. Nii on minu "kui külastada Argentinat, külasta..."-listi või kui "kui külastada Tulemaad, külasta..." lisandunud:
Ushuaia
El Calafata
Perito Moreno
Malba
Palermo Viejo
ja Cafe Torton (ma kujutan juba ette, kuidas veedan seal tunde).
Lisaks tundsin end kui harimatu, kui Las Madres de Plaza de Mayo-liikumine mulle seni oli võõras olnud.
Selle raamatu üheks tugevaks küljeks oligi see, et Argentina kultuur sai veidi selgemaks (ja mitte tango, eks!). Liis kirjeldas sündmusi läbi emotsiooni: kõige selgemalt ilmselt rääkides Varjude Linnast ning oma ajutisest töökohast. Vaesus ja rikkus oli omaette teema... tea, kas Liis sattus ka tõsiselt rikaste linnaosadesse? Seda kontrasti tahaks näha...
Veelgi huvitavam aga oli see, kuivõrd palju äratundmisrõõmu- ja nukrust see raamat pakkus. Kõik inimesed, kes on Eestist kaugel, on mõnevõrra sarnased. Me igatseme ilmtingimata oma piimatoodete järele (isegi kui me neid Eestis eriti ei söö) ja raudpoltkindlalt vihastume me asukohariigi pangandussüsteemi peale. Ja kui patriootlikuks me välismaal muutume :) Nii oligi "Minu Argentina" lugemine minu jaoks rännak Iirimaale, Belgiasse ja Portugali. Meenutasin neid asju, millega ma neis riikides kuidagi ära harjuda ei suutnud, ent samas ka inimesi-kohti, kellest siiani väga puudust tunnen (jah, isegi novembrikuisest ukselt-uksele käimisest Iirimaa mõnusa ilmaga - nii et tuul puhub mütsi peast ja vihma sajab alt-üles). Mulle meenus, kuidas ma Eestisse tulles ehmatasin, et poes müüjad ei naerata ning räägivad eesti keeles :) Erinev ei olnud ka see, et kodust kaugel klikime paratamatult välismaalastega - me oleme ju kõik kodust kaugel ja teame, mida tegelikult tunneme (isegi, kui kodust äraminek oli viimaste aastate suurim unistus ja
Olles ise viibinud pikemat aega tsiviliseeritud Euroopas (khm, Portugali puhul on see vähemasti ööklubisid külastades küll liialdatud väide, aga üldiselt), siis meenusid lühemad reisid neisse paikadesse, mille sarnasus Argentinaga on vähemalt raamatu põhjal hämmastav. Eriti elavalt tuli see esile, kui Liis kirjeldas Argentina liiklust - mulle tundus, et see on täpselt sama, mis Gruusias - kaherealine tee muutub hetkega viierealiseks, jalakäija vastutab ise, kas ta soovib elus püsida, punane on algajatele ning taksojuhid on hullud :)
Ja siis... lugedes Argentinast tundus, et ega Eestigi kaugele maha ei jää. Küsimused "Kuhu kadus vesi?" või "Kuhu kadus elekter?" kummitavad ka paljusid Eesti äärealade elanikke (ütleme nii, et mu vanematekodus Rõuges on küünlad püsivalt paigutatud strateegilistesse kohtadesse ning vesi kogutud anumatesse, et vajadusel kasutada - aeg-ajalt ikka vahetame ka :D) ja seda mitte ainult tormi ajal.
Midagi segas ka? Ilmselt olekski raamatus tahtnud näha pilte, kuid kuuldavasti on see probleem uuemate "Minu"-sarja raamatute puhul kõrvaldatud. Oleks tahtnud näha Varjude Linna või seda uberikku korterit. Muud ei ole mul õigust kritiseerida, sest minu jaoks oli "Minu Argentina" ikkagi Liis Kängsepa päevaraamat. Midagi tema jaoks väga isiklikku ja oma. Tema kogemus, tema elu. Aga jah, see kogemus oli hämmastavalt sarnane sellele, mida mina olen kogenud siin omas koduses Euroopas.
Olen mõned aastad jälginud Eesti esiblogijaks (tõesti, mis kummaline nimetus) peetava Epp Petrone blogi. Aga seni ei olnud ma kordagi lugenud ühtki Petrone Print raamatut - "Minu" sarjad tunduvad väga atraktiivsed ning olen uhke ühe oma koolikaaslase üle, kes on oma "Minuga" hakkama saanud. Khm, silmad maas, selle loen ka varsti-varsti läbi. Ja ma olen tihti mõelnud, et tegelikult on mul ju endalgi mõned tuttavad, kes kirjutaksid ilmselt suurepärase "Minu" raamatu. Iseasi, kas nad seda ka teha tahavad.
Igal juhul sai esimeseks valikuks "Minu Argentina" (autor Liis Kängsepp). Valik oli igati loogiline:
a) Liisi ma mäletan mingitest meedialaagritest -ja reisidelt (mina olin nii titt, et vaevalt tema mälu mind eristaks);
b) keegi ütles, et see on haaravam kui "Minu Hispaania" (mis on teine raamat mu riiulil ja lugemisjärjekorras järgmine);
c) üks mu hea lapsepõlvesõber veetis kunagi vahetusaasta Argentinas ning on sellest seniajani vaimustunud ja... viimaks kõige tähtsam
d) mu armastus Lõuna-Ameerika vastu ei oleks lubanud mul midagi muud valida :)
Raamat oli haarav, millest annab tunnustust see, et kokku lugesin teda kahel õhtul ;) Kahekeelsed pealkirjad andsid mulle rõõmsa mängu - "ära eestikeelset enne vaata, kui proovid hispaaniakeelset tuvastada".
Lihtne ja mõnus lugemine, mille parimaks osaks oli kindlasti see, et autor üritas Argentina elu-olu kuidagigi struktureerida. Selle tulemusena olid peatükid muidugi täiesti erinevate pikkustega (lõpus jäid nad aina lühemaks), kuid väga see ei häirinud (khm, ma olen selline peatükkidena lugeja, verstapostid minu jaoks). Neelasin neid peatükke, kus ta rääkis Argentina vaatamisväärsustest ja neist kohtadest, kuhu turistid jõuavad üha enam, aga mis on endiselt hingematvalt kaunid. Nii on minu "kui külastada Argentinat, külasta..."-listi või kui "kui külastada Tulemaad, külasta..." lisandunud:
Ushuaia
El Calafata
Perito Moreno
Malba
Palermo Viejo
ja Cafe Torton (ma kujutan juba ette, kuidas veedan seal tunde).
Lisaks tundsin end kui harimatu, kui Las Madres de Plaza de Mayo-liikumine mulle seni oli võõras olnud.
Selle raamatu üheks tugevaks küljeks oligi see, et Argentina kultuur sai veidi selgemaks (ja mitte tango, eks!). Liis kirjeldas sündmusi läbi emotsiooni: kõige selgemalt ilmselt rääkides Varjude Linnast ning oma ajutisest töökohast. Vaesus ja rikkus oli omaette teema... tea, kas Liis sattus ka tõsiselt rikaste linnaosadesse? Seda kontrasti tahaks näha...
Veelgi huvitavam aga oli see, kuivõrd palju äratundmisrõõmu- ja nukrust see raamat pakkus. Kõik inimesed, kes on Eestist kaugel, on mõnevõrra sarnased. Me igatseme ilmtingimata oma piimatoodete järele (isegi kui me neid Eestis eriti ei söö) ja raudpoltkindlalt vihastume me asukohariigi pangandussüsteemi peale. Ja kui patriootlikuks me välismaal muutume :) Nii oligi "Minu Argentina" lugemine minu jaoks rännak Iirimaale, Belgiasse ja Portugali. Meenutasin neid asju, millega ma neis riikides kuidagi ära harjuda ei suutnud, ent samas ka inimesi-kohti, kellest siiani väga puudust tunnen (jah, isegi novembrikuisest ukselt-uksele käimisest Iirimaa mõnusa ilmaga - nii et tuul puhub mütsi peast ja vihma sajab alt-üles). Mulle meenus, kuidas ma Eestisse tulles ehmatasin, et poes müüjad ei naerata ning räägivad eesti keeles :) Erinev ei olnud ka see, et kodust kaugel klikime paratamatult välismaalastega - me oleme ju kõik kodust kaugel ja teame, mida tegelikult tunneme (isegi, kui kodust äraminek oli viimaste aastate suurim unistus ja
Olles ise viibinud pikemat aega tsiviliseeritud Euroopas (khm, Portugali puhul on see vähemasti ööklubisid külastades küll liialdatud väide, aga üldiselt), siis meenusid lühemad reisid neisse paikadesse, mille sarnasus Argentinaga on vähemalt raamatu põhjal hämmastav. Eriti elavalt tuli see esile, kui Liis kirjeldas Argentina liiklust - mulle tundus, et see on täpselt sama, mis Gruusias - kaherealine tee muutub hetkega viierealiseks, jalakäija vastutab ise, kas ta soovib elus püsida, punane on algajatele ning taksojuhid on hullud :)
Ja siis... lugedes Argentinast tundus, et ega Eestigi kaugele maha ei jää. Küsimused "Kuhu kadus vesi?" või "Kuhu kadus elekter?" kummitavad ka paljusid Eesti äärealade elanikke (ütleme nii, et mu vanematekodus Rõuges on küünlad püsivalt paigutatud strateegilistesse kohtadesse ning vesi kogutud anumatesse, et vajadusel kasutada - aeg-ajalt ikka vahetame ka :D) ja seda mitte ainult tormi ajal.
Midagi segas ka? Ilmselt olekski raamatus tahtnud näha pilte, kuid kuuldavasti on see probleem uuemate "Minu"-sarja raamatute puhul kõrvaldatud. Oleks tahtnud näha Varjude Linna või seda uberikku korterit. Muud ei ole mul õigust kritiseerida, sest minu jaoks oli "Minu Argentina" ikkagi Liis Kängsepa päevaraamat. Midagi tema jaoks väga isiklikku ja oma. Tema kogemus, tema elu. Aga jah, see kogemus oli hämmastavalt sarnane sellele, mida mina olen kogenud siin omas koduses Euroopas.
9.12.08
30.10.08
Luuleline politsei
Minu arvates üks viimase aja parimaid leide Eesti ajakirjandusmaastikult. Lugege politseiluulet. Eesti politsei on luuleline. Ja 146st kommentaarist on üks kergelt virisev, kõik teised positiivsed. Vapustav.
17.10.08
Kuldmuna kandidaat
Eks-töökaaslane saatis sellise toreda kodulehekülje lingi. Väga kaasahaaravad tekstid.
17.7.08
Kontserdielamused
Sellel suvel olen külastatavate ürituste osas väga valiv. Iga päev kusagil käies ei jää seda emotsiooni, vaid lõpuks lihtsalt tüdined ära. Lisaks muidugi see, et üritustekorraldajad on röövlid ;) Aga see ei ole kõige olulisem. Paar suve tagasi ma väsitasin end ära, iga nädal mingi asi, lõpuks ei jää enam meelde kontserdid ja etendused, vaid see, kas vihma sadas või mitte ning kui vähe ma magada sain. Seega sel suvel teisiti.
Kaks sellesuvist valikut, mida ma ei ole kahetsenud, olid Jaak Joala laulude kontsert Õllesummeril ning eilne Dagö ja Chalice (pluss taustalauljad Lenna ja Kristiina) Pirita kloostri varemetes. Esimene kontsert oli täis väga tuttavaid laule, paljude puhul sai meelde tuletada, kes neid originaalis esitab ning osade puhul oli: ahaa! Joala laulis seda ka??? Kahte lugu ei olnud ma iial enne kuulnud. Ühtlasi seisime vennaga (kes oli ülikonnas, sest "No kui Tanel Padar ajab ülikonna selga, ei saa mina kehvem olla.") ja üritasime välja mõelda, kas Chalice oskab laulda või mitte. Ei ole kunagi tema suurem austaja olnud. "Minu inimesed" on muidugi hea sõnumiga lugu, aga üldiselt. Joala laulude kontserdil tundus meile, et vist oskab, aga tüübile olid jäteud/ta oli valinud kerged lood, mida enamik viisipidajaid laulda suudaks. Eile siis saime teada, et oskab küll. Tema vokaalsed võimed ei ole ehk nii vinged kui osadel, kuid seda, mis tal on, kasutab ta osavalt.
Kontsert ise oli väga hea. Laulud olid väga head. Lavalt tulev energia oli suurepärane jne. Publik oli veidi loid. Õnneks ei sadanud vihma.
Ahjaa, sellest vihmaasjast tahtsin ma rääkida veel. Kus on inimeste mõistus, kui nad võtavad kontserdile kaasa vihmavarju? Poes müüakse keepe, umbes 15 krooni tükk, tee see investeering. Kuidas te kujutate ette, et kui vihma hakkab sadama, siis lööte varju lahti? Kuhu? Selle rahvamassi sees? Ise ei näe, teised ei näe. Ja kuhu see vesi sealt varju pealt voolama peaks? Ma ei tea, mis on Eesti inimestel vihmakeepide vastu. So what, kui keep peidab su kauni jaki. Vihmavarjuga näed tõesti parem välja, veel parem kui saaks mõne oga kaaskuulajate silma toppida. Inimestel puudub kohati ikka igasugune mõtlemine ja viisakus. Ausõna.
P.S. Tänase EE põhilugu. Tasub lugemist.
Kaks sellesuvist valikut, mida ma ei ole kahetsenud, olid Jaak Joala laulude kontsert Õllesummeril ning eilne Dagö ja Chalice (pluss taustalauljad Lenna ja Kristiina) Pirita kloostri varemetes. Esimene kontsert oli täis väga tuttavaid laule, paljude puhul sai meelde tuletada, kes neid originaalis esitab ning osade puhul oli: ahaa! Joala laulis seda ka??? Kahte lugu ei olnud ma iial enne kuulnud. Ühtlasi seisime vennaga (kes oli ülikonnas, sest "No kui Tanel Padar ajab ülikonna selga, ei saa mina kehvem olla.") ja üritasime välja mõelda, kas Chalice oskab laulda või mitte. Ei ole kunagi tema suurem austaja olnud. "Minu inimesed" on muidugi hea sõnumiga lugu, aga üldiselt. Joala laulude kontserdil tundus meile, et vist oskab, aga tüübile olid jäteud/ta oli valinud kerged lood, mida enamik viisipidajaid laulda suudaks. Eile siis saime teada, et oskab küll. Tema vokaalsed võimed ei ole ehk nii vinged kui osadel, kuid seda, mis tal on, kasutab ta osavalt.
Kontsert ise oli väga hea. Laulud olid väga head. Lavalt tulev energia oli suurepärane jne. Publik oli veidi loid. Õnneks ei sadanud vihma.
Ahjaa, sellest vihmaasjast tahtsin ma rääkida veel. Kus on inimeste mõistus, kui nad võtavad kontserdile kaasa vihmavarju? Poes müüakse keepe, umbes 15 krooni tükk, tee see investeering. Kuidas te kujutate ette, et kui vihma hakkab sadama, siis lööte varju lahti? Kuhu? Selle rahvamassi sees? Ise ei näe, teised ei näe. Ja kuhu see vesi sealt varju pealt voolama peaks? Ma ei tea, mis on Eesti inimestel vihmakeepide vastu. So what, kui keep peidab su kauni jaki. Vihmavarjuga näed tõesti parem välja, veel parem kui saaks mõne oga kaaskuulajate silma toppida. Inimestel puudub kohati ikka igasugune mõtlemine ja viisakus. Ausõna.
P.S. Tänase EE põhilugu. Tasub lugemist.
26.3.08
Integratsioonist. Emotsioonidega.
Võimalik, et olen igasugustele integratsiooniteemadele hetkel rohkem avatud. Mõne sõbraga oleme sellest rääkinud. Ja eks Kallegi puuduta veidi seda temaatikat, ilmselt. Tegelikult olen seda teemat edasi lükanud. Mõneti on mu mõtted siiani poolikud.
Igal juhul, Justin (netinimega Giustino), kes on Eestis elav ameeriklane (ja ühtlasi ka Epp Petrone abikaasa), kirjutab oma blogis Eesti integratsiooniprobleemist põneva nurga alt. Ta väidab, et praegust integratsiooni peatab mõningal määral (kui mitte väga palju) see, et nö valitsev põlvkond on kasvanud ajal, mil eestlaste ja mitte-eestlaste osakaal Eesti rahvastikus oli 60%-40%. (Ta postitust lugege kindlasti! Nt siit.) Ehk siis 40-60 aastased kardavad Venemaaga seotut kõige rohkem. Ma hakkasin mõtlema, et tal võib olla õigus.
Või pigem, juba pikemat aega olen juurelnud selle üle, et mis on eestlaste Vene-foobia põhjused. Jah, teate, mina olen ka kuulnud jutte küüditamistest ja ma usun, et vaba riigina oleks Eesti saavutanud enam. Kuid ajalugu on ajalugu, mõningane oma suure naabri kartus on igati õigustatud (eriti arvestades Venemaa poliitika viimaste aastate arenguid), kuid pidev russofoobia on ängistav ning meie riigi olukorda kindlasti mitte edasiviiv. Fakt, et Eesti rahvastikust 30% on muukeelsed (ning suurem hulk neist venekeelsed) ei muutu, isegi kui tahame pead liiva alla peita. Kui kaua me veel kardame ja laseme oma hirmudel Eesti elu kontrollida?
Paari viimase aasta jooksul on minu arvates poliitikud kasutanud eestlaste foobiat täielikult ära, külvates sellega teadlikult hirmu. See on hea asi, millega valimiste paiku välja tulla. Seda teevad paljud poliitikud, nii peamiselt eesti kui ka vene keelt kõnelevad. Nüüd muidugi veel enam, saab viidata "aprillisündmustele"; kus vabandage väga, märatsesid idioodid, nii eestlased kui ka venelased, võimalik, et keegi veel. Lolle leidub iga rahvuse seas ning seda üksnes Venemaaga ning venelastega seostada, on kitsarinnaline ning lühinägelik. Lühinägelik sellepärast, et nõnda kasvatatakse põlvkonda, kes ei ole vaba ajaloo taagast, vaid põlvkonda, keda üritatakse ajaloo ning juhtunuga mõjutada sedavõrd, et nad ei suudaks edasi minna. Et ka meie räägiksime kui õudne on Venemaa ja kui koledad on venelased. Selleks, et annaksime selle edasi ka enda lastele ning nõnda viha ja vimm muudkui kasvab. Umbes nagu sakslastele heidetakse endiselt ette natsikuritegusid, millega enamikul sakslastel ei olnud mingit seost. Ja võidab... Ma ei tea, kes. See huvitaks mind väga. Kellegi valimistulemus? Kellegi taskud?
Mina isiklikult tunnen, et on aeg edasi liikuda. Me ei pea ajalugu unustama. Aga ajalugu peaks kohati vaatlema distantsilt. Ajalugu on alati subjektiivne, seda, mis on toiminud, ei saa enam muuta, kuid saab muuta seda, mis hakkab toimuma. Jah, kommunism tuleb hukka mõista. Minugipoolest võib hukka mõista Venemaa tänase poliitika (Kuigi omaette filosoofiliseks aruteluteemaks jääb, kas demokraatia sobib ikkagi kõikidele riikidele? Või ehk ainult mõned osad demokraatiast? Millised?). Aga me ei peaks hukka mõistma vene inimest (nii meil kui mujal), vene keelt ja kultuuri. Inimest tuleks eelkõige võtta kui inimest, mitte kui mõne rahvuse esindajat (ka eraldi teema, eks?).
Täna, siin ja praegu, elame me koos inimestega. Jah, osad neist ei ole võtnud vaevaks õppida ära eesti keelt (ja minu arvates on see ka mõneti loogiline, et ükskõik, mis riigis elades, sa vähemati üritad selle keele selgeks saada, aga mõne inimese jaoks see võib-olla ei ole). Aga teate, paljud on. Seega, ehk oleks aeg pöörata tähelepanu negatiivselt positiivsele? Me elame multi-kultuurses riigis, meil on võimalus üksteiselt õppida ja seeläbi areneda. Tasub kaalumist, ma usun.
Igal juhul, Justin (netinimega Giustino), kes on Eestis elav ameeriklane (ja ühtlasi ka Epp Petrone abikaasa), kirjutab oma blogis Eesti integratsiooniprobleemist põneva nurga alt. Ta väidab, et praegust integratsiooni peatab mõningal määral (kui mitte väga palju) see, et nö valitsev põlvkond on kasvanud ajal, mil eestlaste ja mitte-eestlaste osakaal Eesti rahvastikus oli 60%-40%. (Ta postitust lugege kindlasti! Nt siit.) Ehk siis 40-60 aastased kardavad Venemaaga seotut kõige rohkem. Ma hakkasin mõtlema, et tal võib olla õigus.
Või pigem, juba pikemat aega olen juurelnud selle üle, et mis on eestlaste Vene-foobia põhjused. Jah, teate, mina olen ka kuulnud jutte küüditamistest ja ma usun, et vaba riigina oleks Eesti saavutanud enam. Kuid ajalugu on ajalugu, mõningane oma suure naabri kartus on igati õigustatud (eriti arvestades Venemaa poliitika viimaste aastate arenguid), kuid pidev russofoobia on ängistav ning meie riigi olukorda kindlasti mitte edasiviiv. Fakt, et Eesti rahvastikust 30% on muukeelsed (ning suurem hulk neist venekeelsed) ei muutu, isegi kui tahame pead liiva alla peita. Kui kaua me veel kardame ja laseme oma hirmudel Eesti elu kontrollida?
Paari viimase aasta jooksul on minu arvates poliitikud kasutanud eestlaste foobiat täielikult ära, külvates sellega teadlikult hirmu. See on hea asi, millega valimiste paiku välja tulla. Seda teevad paljud poliitikud, nii peamiselt eesti kui ka vene keelt kõnelevad. Nüüd muidugi veel enam, saab viidata "aprillisündmustele"; kus vabandage väga, märatsesid idioodid, nii eestlased kui ka venelased, võimalik, et keegi veel. Lolle leidub iga rahvuse seas ning seda üksnes Venemaaga ning venelastega seostada, on kitsarinnaline ning lühinägelik. Lühinägelik sellepärast, et nõnda kasvatatakse põlvkonda, kes ei ole vaba ajaloo taagast, vaid põlvkonda, keda üritatakse ajaloo ning juhtunuga mõjutada sedavõrd, et nad ei suudaks edasi minna. Et ka meie räägiksime kui õudne on Venemaa ja kui koledad on venelased. Selleks, et annaksime selle edasi ka enda lastele ning nõnda viha ja vimm muudkui kasvab. Umbes nagu sakslastele heidetakse endiselt ette natsikuritegusid, millega enamikul sakslastel ei olnud mingit seost. Ja võidab... Ma ei tea, kes. See huvitaks mind väga. Kellegi valimistulemus? Kellegi taskud?
Mina isiklikult tunnen, et on aeg edasi liikuda. Me ei pea ajalugu unustama. Aga ajalugu peaks kohati vaatlema distantsilt. Ajalugu on alati subjektiivne, seda, mis on toiminud, ei saa enam muuta, kuid saab muuta seda, mis hakkab toimuma. Jah, kommunism tuleb hukka mõista. Minugipoolest võib hukka mõista Venemaa tänase poliitika (Kuigi omaette filosoofiliseks aruteluteemaks jääb, kas demokraatia sobib ikkagi kõikidele riikidele? Või ehk ainult mõned osad demokraatiast? Millised?). Aga me ei peaks hukka mõistma vene inimest (nii meil kui mujal), vene keelt ja kultuuri. Inimest tuleks eelkõige võtta kui inimest, mitte kui mõne rahvuse esindajat (ka eraldi teema, eks?).
Täna, siin ja praegu, elame me koos inimestega. Jah, osad neist ei ole võtnud vaevaks õppida ära eesti keelt (ja minu arvates on see ka mõneti loogiline, et ükskõik, mis riigis elades, sa vähemati üritad selle keele selgeks saada, aga mõne inimese jaoks see võib-olla ei ole). Aga teate, paljud on. Seega, ehk oleks aeg pöörata tähelepanu negatiivselt positiivsele? Me elame multi-kultuurses riigis, meil on võimalus üksteiselt õppida ja seeläbi areneda. Tasub kaalumist, ma usun.
13.6.07
Tavaline eesti idioot - Jürgen Rooste
Tere
Ma olen härra tahtejõuetu pask
Tavaline eesti idioot
Hämaramaalt
Minu õnneks on kõik hästi
Ja papp lippab
Ma võin osta endale
seitsmetonnase pesumasina
ning lõhkuda selle veel samal ööl
ma võin leida tõelise õnne
ning sittuda selle peale
veel tossamas elus
ma võin vaadata võsareporterit
ja hilisöist uduerootikaprogrammi
sest kui ma just ei joo
või naist ei põruta
võin ma teha kõike sest
ma olen jumal-
tavaline eesti idioot
mind on palju minu nimi on
leegion ja ma valin alati edgarit
mitte et ta mulle meeldiks
aga nii mõnus on teile sitta
keerata
kui arst või õps möliseb
ja ulub papi järele
siis sittuge endale suhu
ja mingu parem norrasse ehitajaks
või litsiks
need on kaks ausa ametit
millel on sügavam mõte-
kus saab teha midagi
oma kahe valge käega
siin ma olen- saatana väike abiline
kõik on korras nagu alati
ma vihkan end
ja armastan sind
ega suuda
meie kahe vahel valida
kui küsid
kuidas mul läheb
vastan: sitasti
nii nagu eestlasel ikka
juba maailma esimene
munarakust võrsunud kotkanäoline saks
karl ernst von baer
kes laiutab igatsevalt
kahetsushallil kahekroonisel
(millel pole erinevalt rakubioloogiast
pikka tulevikku nii et kirjanduslikult
on väga lühinägelik seda siin mainida)
Teadis et
Eestlased on vaimuterve
Ja jumalapõlglik rahvas
Just seepärast me usumegi
Horoskoope
Ennustajaid
Musta kassi
Meie igapäevast tabloidi
Lõpmatut majanduskasvu
Ja poliitikuid kes räägivad
Rahast
Mõtelda
Kui ilusasti see kõlab:
Rohkem raha
See on peaaegu nagu:
Rohkem seksi
Nii saab öelda ainult
Väga tark inimene
Eriti uhke olen ma selle üle
Et ma ei tunne ühtki
Neegrit
Hiinlast
Mustlast
Juuti
Venelast
Lätlast
Katoliiklast
Intellektuaali
Ega pede
Saage aru
Mina pole neid siia kutsunud
Ma unistasin linalakast
Aga kohtasin tumedapäist tundmatut
Teadagi
Säärane läeb undiks
Nõnda hoiatas juba
Kadunud kitzbergi vanama
Aga teda siis keegi kuulas
Seelikutes meeste üle
Alguses ainult naerdi
Nutma oleks pidanud
Tõeline võitja on see
Kes aasta lõpuks end
Ja oma peret ei tapa
Keda ei aeta vöötrajal alla
Mil ta ettearvamatu pilk
On peatanud mööduval kaunitaril
Keda ei tõmba mõni südameveresoon-
Konnahaigus sest tal pole kunagi aega
Enese jaoks
Kelle minibussi ei sõideta
Kiirteel sodiks mil tal
Pole turvavöö kinni
Kelle ilusasse kollu ei tungita
Väriseva käega amatöörpalgamõrvari
Ekslik kuul ( proffe on igal ajal raske leida)
Kes ei satu sügisesele tormimerele
Praamlaeval millel salaja
veetakse relvi
tema ongi tõeline winnertakesitall-
wearethechampions-võitja
ja saab aasta viimasel päeval
uhiuue pesumasina
aga armastust ei tulnud vargamäele
Tänud Vikyle teel uue luule juurde ;)
21.5.07
Vahelduseks: šokolaadimäärus
Vahelduseks pakun tasuta huumorit Euroopa Liidu direktiividest:
Valge šokolaad koosneb kakaovõist, piimast või piimatoodetest ja suhkrust. Valge šokolaad peab sisaldama vähemalt 20% kakaovõid ja vähemalt 14% piimakuivainet, mis on saadud piimast, väherasvasest piimast, rasvata piimast, kondenspiimast, madala rasvasisaldusega kondenspiimast, piimapulbrist või madala rasvasisaldusega piimapulbrist, rõõsast koorest, kõrge rasvasisaldusega kondenspiimast, koorepulbrist, võist või piimarasvast ning mille piimarasva sisaldus on vähemalt 3,5%
Täidisega šokolaad koosneb täidisest ja välimisest osast ehk glasuurist. Glasuur peab moodustama vähemalt 25% toote netokogusest ning koosnema šokolaadist, piimašokolaadist, heledast piimašokolaadist või valgest šokolaadist. Šokolaadiglasuuriga kaetud jäätiseid ja pagaritooteid, sealhulgas küpsiseid, ei käsitata täidisega šokolaadidena.
Et te siis teaks, eks...
Valge šokolaad koosneb kakaovõist, piimast või piimatoodetest ja suhkrust. Valge šokolaad peab sisaldama vähemalt 20% kakaovõid ja vähemalt 14% piimakuivainet, mis on saadud piimast, väherasvasest piimast, rasvata piimast, kondenspiimast, madala rasvasisaldusega kondenspiimast, piimapulbrist või madala rasvasisaldusega piimapulbrist, rõõsast koorest, kõrge rasvasisaldusega kondenspiimast, koorepulbrist, võist või piimarasvast ning mille piimarasva sisaldus on vähemalt 3,5%
Täidisega šokolaad koosneb täidisest ja välimisest osast ehk glasuurist. Glasuur peab moodustama vähemalt 25% toote netokogusest ning koosnema šokolaadist, piimašokolaadist, heledast piimašokolaadist või valgest šokolaadist. Šokolaadiglasuuriga kaetud jäätiseid ja pagaritooteid, sealhulgas küpsiseid, ei käsitata täidisega šokolaadidena.
Et te siis teaks, eks...
11.2.07
!!!
No nii hull. Saad sa aru? Enjoy! Entertainment! :P
Lugege ise :)
On ju eks ju on parem kui on ju, eks ju?
Lugege ise :)
On ju eks ju on parem kui on ju, eks ju?
Tellimine:
Postitused (Atom)
Postitused
