Meeldetuletus klassikult...

The owners of capital will stimulate the working class to buy more and more of expensive goods, houses and technology, pushing them to take more and more expensive credits, until their debt becomes unbearable.The unpaid debt will lead to bankruptcy of banks, which will have to be nationalised, and the State will have to take the road which will eventually lead to communism.

Karl Marx, Das Kapital, 1867

So Barack could run...

Leidsin Epu blogist viite sellisele spirituaalile:


Ja tahes tahtmata mõtlen nagu paljud teisedki - kas uus suudab kõigile talle seatud ootustele vastata? Mis seis on 4 aasta pärast? Kas siis tehakse mees maatasa või kiidetakse teda endiselt kui uut päästjat? Väga huvitav igal juhul. Uus kultusobjekt, millest annab kas või märku see kui palju lugusid talle loodud on. Kreisi.

Umm...


Räpp/hip-hop/something...



Khm... :D Päris Schnappi on see...


Isegi veidi, noh... irooniline :)


See on absurdne...


Kas ma juba ütlesin, et kultus?

Mis populism!

Tähendab. Uus tase populismis. Siin (ainult mõtlevatele inimestele). Muide videot kuulates on oluline panna tähele lauset "Mis kannatab oodata aastani 2011 ja võib-olla ka kauem" või midagi sellst.

Seniks mõelge... i-Rack ja iRan

Evelini blogist leidsin.

Integratsioonist. Emotsioonidega.

Võimalik, et olen igasugustele integratsiooniteemadele hetkel rohkem avatud. Mõne sõbraga oleme sellest rääkinud. Ja eks Kallegi puuduta veidi seda temaatikat, ilmselt. Tegelikult olen seda teemat edasi lükanud. Mõneti on mu mõtted siiani poolikud.

Igal juhul, Justin (netinimega Giustino), kes on Eestis elav ameeriklane (ja ühtlasi ka Epp Petrone abikaasa), kirjutab oma blogis Eesti integratsiooniprobleemist põneva nurga alt. Ta väidab, et praegust integratsiooni peatab mõningal määral (kui mitte väga palju) see, et nö valitsev põlvkond on kasvanud ajal, mil eestlaste ja mitte-eestlaste osakaal Eesti rahvastikus oli 60%-40%. (Ta postitust lugege kindlasti! Nt siit.) Ehk siis 40-60 aastased kardavad Venemaaga seotut kõige rohkem. Ma hakkasin mõtlema, et tal võib olla õigus.

Või pigem, juba pikemat aega olen juurelnud selle üle, et mis on eestlaste Vene-foobia põhjused. Jah, teate, mina olen ka kuulnud jutte küüditamistest ja ma usun, et vaba riigina oleks Eesti saavutanud enam. Kuid ajalugu on ajalugu, mõningane oma suure naabri kartus on igati õigustatud (eriti arvestades Venemaa poliitika viimaste aastate arenguid), kuid pidev russofoobia on ängistav ning meie riigi olukorda kindlasti mitte edasiviiv. Fakt, et Eesti rahvastikust 30% on muukeelsed (ning suurem hulk neist venekeelsed) ei muutu, isegi kui tahame pead liiva alla peita. Kui kaua me veel kardame ja laseme oma hirmudel Eesti elu kontrollida?

Paari viimase aasta jooksul on minu arvates poliitikud kasutanud eestlaste foobiat täielikult ära, külvates sellega teadlikult hirmu. See on hea asi, millega valimiste paiku välja tulla. Seda teevad paljud poliitikud, nii peamiselt eesti kui ka vene keelt kõnelevad. Nüüd muidugi veel enam, saab viidata "aprillisündmustele"; kus vabandage väga, märatsesid idioodid, nii eestlased kui ka venelased, võimalik, et keegi veel. Lolle leidub iga rahvuse seas ning seda üksnes Venemaaga ning venelastega seostada, on kitsarinnaline ning lühinägelik. Lühinägelik sellepärast, et nõnda kasvatatakse põlvkonda, kes ei ole vaba ajaloo taagast, vaid põlvkonda, keda üritatakse ajaloo ning juhtunuga mõjutada sedavõrd, et nad ei suudaks edasi minna. Et ka meie räägiksime kui õudne on Venemaa ja kui koledad on venelased. Selleks, et annaksime selle edasi ka enda lastele ning nõnda viha ja vimm muudkui kasvab. Umbes nagu sakslastele heidetakse endiselt ette natsikuritegusid, millega enamikul sakslastel ei olnud mingit seost. Ja võidab... Ma ei tea, kes. See huvitaks mind väga. Kellegi valimistulemus? Kellegi taskud?

Mina isiklikult tunnen, et on aeg edasi liikuda. Me ei pea ajalugu unustama. Aga ajalugu peaks kohati vaatlema distantsilt. Ajalugu on alati subjektiivne, seda, mis on toiminud, ei saa enam muuta, kuid saab muuta seda, mis hakkab toimuma. Jah, kommunism tuleb hukka mõista. Minugipoolest võib hukka mõista Venemaa tänase poliitika (Kuigi omaette filosoofiliseks aruteluteemaks jääb, kas demokraatia sobib ikkagi kõikidele riikidele? Või ehk ainult mõned osad demokraatiast? Millised?). Aga me ei peaks hukka mõistma vene inimest (nii meil kui mujal), vene keelt ja kultuuri. Inimest tuleks eelkõige võtta kui inimest, mitte kui mõne rahvuse esindajat (ka eraldi teema, eks?).

Täna, siin ja praegu, elame me koos inimestega. Jah, osad neist ei ole võtnud vaevaks õppida ära eesti keelt (ja minu arvates on see ka mõneti loogiline, et ükskõik, mis riigis elades, sa vähemati üritad selle keele selgeks saada, aga mõne inimese jaoks see võib-olla ei ole). Aga teate, paljud on. Seega, ehk oleks aeg pöörata tähelepanu negatiivselt positiivsele? Me elame multi-kultuurses riigis, meil on võimalus üksteiselt õppida ja seeläbi areneda. Tasub kaalumist, ma usun.

Üks riik juures

Kosovo iseseisvus. Nüüd on de facto ja de jure tunnistamiste küsimus. Mulle meenub umbes 6. august eelmisel suvel, kui Dafinaga olime mõlemad veidi joonud (mina ilmselt rohkem kui tema, mistõttu olin tunduvalt melanhoolsem kui tema) ning nutsime koos Kosovo iseseisvumisele mõeldes (no ütlesin ju, et melanhoolne). Toona tundus see nii kauge ja võimatu. Täna on see käes.

Tegelikult on mul Serbias ka sõpru. Nemad ei ole rõõmsad. Aga mina lihtsalt loodan, et kõik läheb rahulikult. Eestlased võiksid ju mõista kui oluline on ühele väikesele rahvusele iseseisev riik.

Kelle Sina tagasi kutsuksid?

Mööduv nädal oli Eesti meediamaastikul nii põnev, et ajas naerma eksole... Tipp saabus muidugi Äripäeva vahendusel, mis tõestas, kuivõrd professionaalseid ajakirjanikke nad endale palkavad. Meenub ühe ajakirjanduses töötava inimese paari nädala tagune kommentaar, et Äripäev võttis terve hulga noori ilusaid tüdrukuid tööle ja pärast aasta aega harjutamist saavad nad isegi hakkama. Ma arvan, et see inimene võtaks sõnad tagasi.

Noor ajakirjanikule (nagu teda nimetatakse) saab nii mõndagi ette heita, alustades loogilise mõistuse puudusest. Ma saan temast aru... Helistad Savisaarele ja kuuled, kuidas öeldakse "sitt". Noorel ajakirjanikul hakkavad käed värisema ja hing läheb rõõmu täis - milline uudis!!! Kuulsus ja sära! Ja ta ei vaeva oma pead sellega, et kahtlustada, kas see kõik on ikka reaalne. Ma ei ole suurim härra Keskerakonna fänn, aga ma ei arva, et see mees oleks loll. Ta teab, mida ta teeb ning tema tavaline küsimustele vastamise viis on pigem keerutav ja otseselt vihjav, aga mitte kunagi ropp või ülimalt otsekohene. Inimene, kes on meediaga suhelnud nii kaua nagu Savisaar seda teinud on, ei ütle telefonivestluses ajakirjanikule "sitt". Vähemalt mina küll seda uudist lugedes kohe mõtlesin, kas see on võimalik. Mind oleks see rõõmsaks teinud, sest teate, otsekohesust ongi meie elus vähe, aga... ebausutav. Noort ajakirjanikku see ei häirinud. Veel parem, helistades ta ei teinud kindlaks, kellega ta räägib, vaid OLETAS, et tegu on Savisaarega. Äripäeva vabandus, et ta ei saanud hääle järgi aru, et tegemist ei ole Savisaarega, on lihtsalt naeruväärne. "Tule taevas appi," tahaks öelda. Kirsiks tordil küsimus: "Kelle Sina tagasi kutsuksid?" Jah, täiesti normaalne on ajakirjanikuna kedagi telefoniintervjuus sinatada. Või ma eksin?

Ja aupauk tuleb Äripäev online'i vahendusel. Seda teatavat noort ajakirjanikku iseloomustatakse seal järgmiste omadustega:

"Edastab väga kiiresti kvaliteetseid uudiseid ja kommentaare võrguväljaandele aripaev.ee, toimetab lugejate tagasisidet, lööb kaasa veebi arenduses."
Allika juurde

Muie ei ole ju liiast. Või oli see pisar?

Vahelduseks: šokolaadimäärus

Vahelduseks pakun tasuta huumorit Euroopa Liidu direktiividest:

Valge šokolaad koosneb kakaovõist, piimast või piimatoodetest ja suhkrust. Valge šokolaad peab sisaldama vähemalt 20% kakaovõid ja vähemalt 14% piimakuivainet, mis on saadud piimast, väherasvasest piimast, rasvata piimast, kondenspiimast, madala rasvasisaldusega kondenspiimast, piimapulbrist või madala rasvasisaldusega piimapulbrist, rõõsast koorest, kõrge rasvasisaldusega kondenspiimast, koorepulbrist, võist või piimarasvast ning mille piimarasva sisaldus on vähemalt 3,5%

Täidisega šokolaad koosneb täidisest ja välimisest osast ehk glasuurist. Glasuur peab moodustama vähemalt 25% toote netokogusest ning koosnema šokolaadist, piimašokolaadist, heledast piimašokolaadist või valgest šokolaadist. Šokolaadiglasuuriga kaetud jäätiseid ja pagaritooteid, sealhulgas küpsiseid, ei käsitata täidisega šokolaadidena.

Et te siis teaks, eks...

Mõistus tule koju!

Ma muud ei ütle, kui et igasugustele provotsioonidele (sh Hirvepargi-üleskutsele) allumine on lauslollus ja annaks keegi kõigile jõudu tulla mõistusele ning säilitada hoolimata kõigest rahu.Kurb on.

Loodan, et tüüpidel, kes eile märatsesid, on täna kapitaalne pohmakas ja need, kes seda ei teinud, saavad aru, et see kõik on lihtsalt nii häbiväärne, et õudne hakkab. Enne rahvustevahelise sõja algatamist võiks mõelda.

Ja siis ma soovin veel ühele inimesele jõudu hakkama saada. Tema professionaalsus pannakse proovile ja ma tean, et ta saab hakkama.

Lääne meedia jäi olukorda kajastades üsna neutraalseks või võiks isegi öelda, et Eesti-poolele kallutatuks. Vähemalt veel öösel. Hetkel ei taha enam lugeda. Vene meediast ma ei räägiks. Lugege Jaanuse Piirsalu blogist.

Lääne meedia kajastusele aitab kindlasti kaasa Venemaa tüli USA ja ELiga praegu, seega võime mõneti õnne tänada, et meie sündmustega paralleelselt suutis V teises osas oma kaarte maha mängida, mis teeb praeguse meelsuse pigem Vene riigi vastaseks ning seega Vene meedia usutavuse küsitavaks. Loomulikult oleks parem olnud, kui sündmusi poleks olnud, aga üldiselt võiks olla olukord veel hullem.

Sõbrad põgenevad Tallinnast. Olen nõus kõiki vastu võtma.

Vend teeb täna ühiskonnaõpetuse riigieksamit. Ei saa mitte mainimata jätta, et päeva valik on geniaalne.

Hägune

Ma suutsin eile mingeid kurbi 6 häält saanud erakonnakaid veenda, et ma olen kesik, mispeale nemad surusid mul käppa ja teatasid: "Vähemalt on meil KeRa."

Mnjah. Mõnekümne minuti pärast olid nad välja uurinud, et ma vist ikka pole kesik ja tulid saama uusi vastuseid. Lõpuks nad ei uskunud, et ma ei kuulu ühessegi erakonda. Mind see isiklikult ei sega.

Õhtu kokkuvõttena võiks üldiselt öelda, et nägin kahte kena meest ja ühte tüüpi, kelle kohta ma ei suutnud otsustada, kas ta on kena. Paari inimest, kes olid meeldivad ja siis ühte inimest, kes oli ebameeldiv. Naljakas, et mõned inimesed arvavad, et ma olen nii rumal, et allun provokatsioonidele. No näiteks teatavad nad mulle umbes 10 sekundi möödumisel, et ma olen mõttetu mutt ja jäävad suu ammuli ootama, kuna ma kisama hakkan. Ja kui ei hakka, katsetavad teisi vahendeid. Lõpuks lahkuvad.

Aga õhtu möödus üldise veinijoomise tähe all. Ma olin ikkagi 9 päeva olnud ühes korteris kinni ja seda tuli hakata tasa tegema.