Palju õnne, Eesti!

Viimane aeg hakata heietama eestimeelsusest. Aga ma ei hakka.

Tegelikult tahtsin rääkida loo sellest, kuidas käisin Eesti vabariigi 90. aastapäevale pühendatud kontsertvastuvõtul. Istusin kogemata prominentide nurka, loodetavasti ei jäänud pildile. Hümn sai lauldud. Eeslauljatel olid "armas" ja "kallis" üsna segi. Viimast salmi ka vaiksemalt ei alustatud. Kõnesid pidasid tähtsad linnaemandad ja isandad, kelle kõnede sisu jäi siiski arusaamatuks. Kui sa ei ole hea kõnepidaja, siis jumala eest, tee lühidalt. Aga ei, pidi rääkima sellest, kui palju toredat on viimase aasta jooksul ära tehtud. Läks veelgi lõbusamaks. Tuli välja, et linnakodanikel on alates 2007. aastast omaenda Tahtevabaduse päev. Oktoobris. Seda rõhutati kordi. Iga korraga muutus järjest naljakamaks. Lõpuks tegin otsuse: tuleb välja uurida, kuna täpselt ning korraldada miiting ja suuremat sorti pidu.

Kontsert oli ilus... Üsna etno, näod olid tuttavad erinevatelt folkidelt ning folküritustelt. Kujunduses oli kasutatud rohkelt kaltsuvaipasid (ma lihtsalt armastan neid). Vahepeale lasti 90. aastaste inimeste lugusid elust ja Eestist. Mõni tädi oli päris kepsakas. Üks teatas sünnipäevasooviks Eestile: "Et sinna Toompeale ikka targemad riigiisad satuksid kui praegu." Saalis viibis ka liikmeid.

Aga meelde jäi hoopis ühe naisterahva soov 90. aastasele Eestile: "Kõik kappavad eri suunas. Ei saa kapata eri suunas, kui tahetakse ühte eesmärki. Selleks peab ikka kappama samas suunas."

Mis suunas teie kappate? Ma pidevalt mõtlen sellele, et mis see ikkagi on, mida mina elult tahan. Mida ma tahaksin endale ja oma riigile (jah, seda mõtlen ka)? Jah, ma olen siit ära käinud. Kordi. Aga ikka tagasi tulnud. Ma olen juba varem rääkinud sellest, et Eestis on hea, ehk kõige paremgi. Mida saan mina teha, et Eesti elu oleks parem? Ma ju võin toetada heategevusi või panna oma õla alla mõne asja ärategemiseks. Loodetavasti annab elu võimaluse olla kunagi emaks oma lastele, kelle luban kasvatada eestimeelseteks. Loodetavasti saan seda teha Eestis. Aga see on tulevik. Mida ma saan teha praegu? Ma ei usu, et bakalaureusetööde kirjutamine või töörügamine palju kaasa aitaks. Võib-olla kui ma oleksin mõni reaalteadlane? Elukutse valikuga läks natuke nihu, aga tegelikult see vist siiski on, mida kõige paremini oskan. Möla ajada. Aga kuidas möla ajades oma riigile kasulik olla? Poliitikuks ma ei hakka, tänan väga :) Kas algatuseks sobib kui olen olemas oma lähedastele ning sõpradele, aitan neid, kui neil on vaja? Nemad on ju ka osa sellest riigist. Tahaks, et kui ette lööb 100, kümne aasta pärast, siis saaksin öelda, et olen midagi teinud.

Aga esialgu. Heietuse järel. Palju õnne, Eesti! Ma üritan midagi ära teha. Ausalt.

Käisime kinke viimas

Alustasin näost-näkku suhtlemise propageerimisega ning sõitsime K-ga V-le Saaremaale külla. Ega meil muud asja ei olnud, kui pidime sõbrapäeva kingituse (minu uue teooria kohaselt oli V sõbrapäev reedel) ära viima. Sai selline:


Tegelikult oli WC-paberit kaks pakki, aga üks läks kohe käiku.

Muidu ma mainiks veel seda, et kui keegi saadab mulle orkutis sõbrapäevateemalise massiskräpi, siis ma muutun vihaseks ja kurvaks. Selles suhtes, et ma ei pea üldiselt 14. veebruarist suurt midagi, see on olnud alati hea põhjus veini juua, aga selleks, et öelda oma sõpradele, kui kallid nad mulle on, kasutan muid päevi. Sel aastal on lausa üks päev lisaks antud. Ja eelistan kui ei minda massipsühhoosiga kaasa.

Idee on muidugi tore, et aastas on kehtestatud üks päev, mil peaksime andma oma kallitele teada, kui kallid nad on. Aga teadupärast Ameerikamaal peaks neid kalleid olema üks ja tegemist pole sõpradega, Eestis on asi omandanud uue tähenduse. Idee hea, teostus nõrk, kui sõbrapäeva tervitus on orkuti-massiskräpp "Head sõbrapäeva!" või selleteemaline anonüümne kõigile saadetud sms. Või südant hoidev kass/koer/elevant. Nimelise tervituse võtan vastu ja üllatused meeldivad mulle kõikidel päevadel, aga ärge siis arvake, et ma ei armasta teid, kui ei saada teie poole nunnut südamekujulist kiisut. Küll ta tuleb.

Tänasest

Olgem siis traditsioonilised.

Sel aastal ostsin ühe südame, mille viisin inimesele, kellele ma ei jõudnud kõike öelda, mida oleks tahtnud. Muidu ignoreerin. Ja mulle tundub, et poed ka. Või ma ei käi piisavalt poes?

Leidsin põnevaid mõtteid sõprusest:

6. klassi õpik:
Sõprus on vaba meeldivussuhe ning seda ei tohiks ajada segamini kohustusega.

Eesti vanasõnad:
Pruut om kerge löüda, aga raske pita, sõber om raske löüda, aga kerge pita. (Sobib nii valentini-kui ka sõbrapäevaks)

Mingi foorum:
Sõprus pole muud kui igav mitteseksuaalne egosplit.

Wikiquote:
Robert Brault: I value the friend who for me finds time on his calendar, but I cherish the friend who for me does not consult his calendar.

D.T. Gentry: True friendship comes when the silence between two people is comfortable.

Octavia Butler: Sometimes being a friend means mastering the art of timing. There is a time for silence. A time to let go and allow people to hurl themselves into their own destiny. And a time to prepare to pick up the pieces when it's all over.

Wikipedia:
Friendship is is a term used to denote co-operative and supportive behaviour between two or more people. It can be taken to mean a supportive relationship which involves mutual knowledge, esteem, and affection.

Friends will welcome each other's company and exhibit loyalty towards each other, often to the point of altruism.

12-astmeline programm, kuidas olla sõber vms:
See on midagi sellist nagu Cosmo 10 vihjet, et su mees tahab sind maha jätta, põhjus nr 2: sa leiad ta seksimast teise naisega teie voodis. Vot see on midagi sarnast.

5. Friends Attend to Friends:
Friends focus during conversations. Friends pay attention in conversations. It means that your ears, your eyes, your body and your feelings are all focused on that person at the time.

Mulle isiklikult tundub kuuenda klassi õpik ratsionaalne olevat.

Kaarti ma ilmselt ei saada.

Nad on ikka nii haiged :D