Kevadine mode

Selgi aastal lähen olekusse, kus mind iseloomustavad fraasid on:
- ta istub kogu aeg arvuti ees ja üldse väljas ei käi;
- ta hakkab hulluks minema;
- ta võiks vahepeal puhata ka;
- kas Triin jälle ei tule?

No social life. On töö ja on kool ja on remont. 15. mai pidutsen või halan.

Üks armulugu on möödanik...

Mina ja Ülo läksime lahku. Aga me tegime seda sõbralikus meeleolus, võiks öelda, et lausa suurepäraselt. Oli tore, kuni see kestis.

Sujuva ülemineku tagamiseks hankisin endale argipäevaõhtuteks vene keele kursused.

Now is the time to try something new

Orkuti fortune on lihtsalt... täpne. Nüüd on aeg küll jah.

Tänane päevapisar tuli selle peale:

Luule- ja laulusalm

Paari päeva kohta on magatud tunde ilmselgelt vähe, mida muuhulgas tõestab ka minu poolt üleeile välja saadetud sõnum:

Ööpopurii:
Tee tööd ja näe vaeva, siis... What's love got to do, got to do with it? Üks helin mul heliseb. Jingle bell rock! So noone told you life was gonna be this way?

Diagnoos? "Rase" on vale, "peast soe" on väheütlev. Enesekriitiline olen ainult kohati. Normaalne ei ole ma õnneks kunagi olnud, seega ei pruugi vahe olla märgatav.

Teoreetiline osa

Olen sellega kaks päeva järjepidevalt tegelenud. Juurdekasv on olnud umbes 300%. Ja mul VIST on raamistik. Iseasi muidugi, kas see raamistik ka hindajatele peale läheb.

Hetkel ma ei suuda otsustada, kas teadus on tore või mitte. Aga mu juhendaja suudab säilitada optimismi:

[16:54:39] Triin: see on ikka üks suur leiutamine.
[16:54:48] Triin: teadus ei tundu praegu üldse lõbus.
[17:13:55] Juhendaja: ehh
[17:14:07] Juhendaja: nädala pärast loed üle, siis mõtled, et whoa, mina, nii tark ja tubli

Nädala pärast on 1. juuni. Kaitsmine on teisel.

96 tunni pärast esitan selle nalja ära. Teha on veel üsna palju ning muuhulgas peaks jõudma ka magada, tööl käia, kepitada ja Dead vaadata, kes on Eestis välkvisiidil.

Aga ma vist leidsin ühe raamatu, mis kütkestab mind juba oma pealkirja pärast: Now is Gone. Temaatiline on ta muidugi ka. Friik!

Aga kuidagi zen on. See saab varsti läbi! Mitte zen, saate aru küll.

Asjade seis

Kallega juhtus nii, et ta jäi poolikuks ning erinevatel põhjustel valmis ei saanud. Eks siinkohal võib lugeda moraali eelkõige iseendale - alustades sellest, et ei peaks asju viimasele hetkele jätma, lõpetades sellega, et ei peaks haige olema kogu aeg. Projekt ei ole muidugi maha maetud, vaid jäetud ootama vaiksemaid aegu.

Üks põhjus, miks Kallega läks nagu läks, oli, et seadsin Ülo ikkagi prioriteediks, ehk Kalle solvus? Minu peamine eesmärk on ikkagi saada 19. juunil lilli, mitte veel nende asjadega venitada (kuni ma ei tunne enam ühtegi endaga samal aastal lõpetavat inimest).

Muide, raske oli Kallel seekord minna lasta. Väga raske. Iseendas pettuda. Aga läks nii, vaimse ja füüsilise tervise huvides.

Aga Ülo peab olema valmis täpselt nädala pärast ja selles suhtes ei ole seis üldsegi mitte lootusetu. Statistikat ei ole küll veel kõigilt saanud, aga loodan selle siiski välja meelitada. Muud osad seisavad ka laiskuse (ja olgem ausad, ka ajanappuse) kui millegi muu taga.

Töö juures on (üllatus! üllatus!) kiired ajad. Aga muidu vahva. Liitusime kepikõnnisarjaga ning nüüd kepitame iga neljapäeva õhtul. Tiim "Keppides võiduka lõpuni!". Sport on ikka peamine, eksole.

Ja kui vahepeal jõuab kevadgrillile (kus oli üle ootuste vahva olemine) ja koju (kus mu vanemad hoolitsevad selle eest, et meil ikkagi PÄRIS töö tegemine vaimse töö kõrvalt meelest ei läheks), on elu palju parem.

Kusjuures päris töö võludest räägiks täitsa pikemalt...

Rohkem armastuslaulumaks minna ei saa....

Täna on Ülo eelkaitsmisesse saatmise aeg. Sellega seoses helises äratuskell kell 04.05, mina helisesin kell 04.30 kui otsisin unesegasena markerit ning... hakkasin YouTube's ühte lugu otsima.

Sellega seoses leidsin ilmselt THE ULTIMATE LOVE SONGi.

Kaunid sõnad - check
Küünlad - check
Koor - check
Itaaliakeelne - check
Prantsusekeelne - check
Naine - check
Mees - check
Mees on Andrea Bocelli - check

Siin ta on:


Ma arvan, et läägemaks annaks ajada ainult naishääle asendamisel Celine Dioniga.

Per aspera ad astra.

Panin suvalise täpsusega paika ajakava järgmiseks 7 nädalaks. Tegelikult on õppetöö to do list kõigest üks A4. Tööülesandeid ma sinna lisama ei hakka, neid on ka rohkem kui 8 h tööpäevas.


(Pilt: www.ajaleht.ut.ee)

Seitsmest kõige hirmutavamad on järgmised 5 nädalat.

Sõpradele on kehtestatud järgmised reeglid (vähemalt 19. maini, võimaliku pikendusega 31. maini):
- Triinu ei tohi peole, koosviibimisele, kontserdile vms asjale kutsuda (v.a. sünnipäevad ja sünnitused jm sellega seonduvad tegevused);
- kui Triin helistab ja ütleb, et ta ÜLDSE EI VIITSI, siis mitte öelda "Lähme veini jooma!". Võib öelda: "Lähme jooksma/jalutama/keppidega kõndima!";
- Triin tahab näha oma sõpru. Sobivaim aeg selleks on tööpäevade lõunaaeg. Sööma peab, aga mitte õhtuti, sest siis peab kirjutama;
- kui leidub keegi, kes tööpäevadel PEAB ärkama kell 6.30, siis ta võiks endast teada anda ja teeks ühe kokkuleppe;
- mitte helistada pärast kella 23, ma magan või süvenen;
- 3. mail tulla Rõugesse minuga metsa koristama (selleks PEAB aega leidma);
- kui Triin tundub liiga palju blogivat, talle helistada ja öelda, et tahate 19. juunil mulle lilli tuua;
- hoida pöialt 25. aprillil, 12. mail, 19. mail ja 30. mail. Kuupäevi veel lisandub. Üleüldse võiks kogu aeg pöialt hoida;
- helistada 19. mail ning kontrollida, kas ma olen elus (loe edasi, kui vastus on "jah");
- helistada 31. mail uuesti ning kontrollida, kas ma olen endiselt elus.

Vabandust, kui ma neid ei kooskõlastanud. Pean juunini vastu ja siis olen sõber edasi. Elu on selline. Per aspera ad astra.

Ülo, Paris ja Anu

Paris Hiltonit ma linnas ei kohanud. Anu Saagimit küll. No me töötame samal tänaval, mis ei muuda ka samas kohas lõunatamist kuigi keeruliseks. Anul oli päris kihvt roosa jope ja sõi ta kanapastat. Palju õnne, saite just tänase kollaste uudiste laksu kirja.

Ülo on meie kõigi poole teel. Olen intervjueerinud seitset inimest, mis on absoluutne miinimum. Sel nädalal on veel kaks intekat ja kaks jäävad järgmisesse. Vaatame, kas need teen ikka. Kümme olevat selline okei juba, et vastab reeglitele. Mida see tähendab, et intervjuud on tehtud? Ikka seda, et järgneb analüüs. Aga lisaks sellele tähendab see ka seda, et juunis lõpetamine on üsna reaalsem (ja uskuge mind, ma olen uhke, et suudan praegu neid asju enne viimast minutit teha, samas ma muidugi ei kujuta ka ette, kuidas neid viimasele minutile mahutada). Ülo muidugi räägib mulle päris pikalt sellest, et Kalle nutab kusagil kilomeetrite kaugusel, aga tuleb ka tema aeg. Riskide hajutamiseks otsustasin Üloga mingilegi maale jõuda, enne kui Kalle pikemalt käsile võtan. Võimalus, et saan 19. juunil lilli on juba kannustav ;) (sest lilled ju mulle meeldivad).

Asja muidugi ei lihtsusta see, et tööl on iga päevaga üha rohkem teha (mis juhtub, kui oled peaaegu terve kuu töötanud ;)). Aga Orkuti fortune ütles ükspäev targalt "The great pleasure in life is to do things people tell you cannot do." Võtsin seda kui ettekuulutust.

Ainus mure, et sporti ei jõua teha. Olukorra leevendamiseks tulen bussis peatus varem maha, nii tööle minnes kui sealt tulles. Spordist võiks muidugi rääkida siis, kui ma bussi üldse ei kasutaks.

5 muna, korraga

Ühel mehel? Ei. Pigem juhtus viie munaga see, mis viie munaga juhtuma ei peaks. Nad läksid kõik korraga katki. Voolasid mööda köögipõrandat rõõmsalt ringi. See tegi lõpu minu omleti-unelmatele.

Lisaks ma mainin, et vanarahvas on üks tark rahvas. "Ega tali taeva jää!" Rohkem ei kommenteerikski seda lumeuputust, mis väljas valitseb. Ütleme, et talve lumenorm ei jää saamata, juhtugu ta siis aga kevadel.

Üloga käime ettevõtteblogijaid mööda. Nii mõnigi huvitav mõte, mida võib-olla kunagi ka jagan. Maybe, maybe not. Üritan inimesi veenda rääkima vähemate sõnadega rohkem sisu, oleks vähem transkribeerimist. Aga iga korraga räägivad nad rohkem. Samas, mida sa neist takistada?

Ahjaa, mu elu ei koosne praegu muust, seega ei saa muust kui toidust, tööst, söögist ja ilmast rääkida.

Race is long.

Ülo on läinud Kalle ees juhtima. Kui nädala alguses oli seis selgelt Kalle kasuks - tema heaks olin lugenud nii mõnedki artiklid, siis nüüd naerab Ülo. Kaks intervjuud on tehtud ja ka transkribeeritud (kuigi ma kuulun samuti nende inimeste hulka, kes arvavad, et tuleks leiutada intervjuud lindilt maha kirjutav masin).

Samas Kalle ei anna alla. Ta sai kaks õpikut juurde ja üleüldse on tal kirjandusega paremad lood. Samas Ülo lööb praktilisusega, kui Kallel pole veel metoodikatki.

Nii nad mul siin jooksevad. Kullakesed sellised.

Lisaks on mul kuri tahtmine nõuda, et ma võiksin oma töö kirjutada Verdanas. No olgu, vähemalt Arialiski. See Times New Roman on ikka nii kole. Praegu olen lahendanud probleemi sellega, et kirjutan Verdanas, eks ma hiljem muudan siis ümber.

Aga tegelikult olgem ausad, sel pikal nädalavahetusel olen peamiselt tegelenud siiski munade värvimise ja magamisega.

Mõttejõud.

Otsustasin mõned minutid tagasi haigust ignoreerima hakata. Kui ta tahab olla, siis leidku viis, kuidas seda teha mind häirimata. Ignorantsi taga on lihtne seletus - aega ei ole. Vähemalt juuni alguseni ei saa ma endale lubada mingeid väikeseid ega suuri haigusi või muud sorti kõrvalepõikeid. On muudki teha.

Siit ka Tallinnas elamise eelis. Tartus oleks mul oi-oi kui palju teelt kõrvalekallutajaid. Siin. On ka mõned, aga distants teeb oma töö ;)

Ülo teine osa peaks homme saama sisse uue tõsise hoo. Kalle sai tiitellehe. Ja nagu me kõik teame - tiitelleht on peamine, kui see tehtud, on ülejäänud käkitegu. Ülo peaks oma esialgse kuju saama hiljemalt nii... 6. maiks ja Kalle oma ainsa kuju 19. maiks. Struktuurides on kallutatud jõud, kes arvavad, et Kalle peaks olema inglisekeelne. Aga ma vist arendan siiski emakeelset teadust. Vähemasti sel korral.

Tähelepanu... valmis olla... läks.

Aeg

Kahe baka kirjutamise, ajutise (mõneks ajaks) kodu remontimise ja sisustamise, mitme linna vahel käimise, uude täiskohaga töökohta sisseelamise ning juba mõned päevad kestnud palaviku kõrvalt ei jõua blogi kirjutada.

Tsiteerides töökaaslast: "Meile on see (uus klient) töövõit, sulle töö."

Juunis on mul rohkem aega. Ehk ka enne. Optimist olen.

Kalle sai tunnustuse

Mu Number Kahe teema ja kavand läksid läbi. Ma olin igati valmistunud selleks, et pean veel kaks nädalat kavandiga tegelema. Aga ju täna oli hea päev.

Otsustasin, et Number Üks on nüüdsest Ülo ja Number Kaks on Kalle. Hellitusnimed, saate aru küll. Igal juhul meeldib mulle praegu Kallega oluliselt rohkem tegeleda. Tänase päeva suurtegu on Kalle teema tõlkimine inglise keelde. "Suhtestama" ei ole just parim tõlkesõna.

Samas Ülo hoiab mind pinges, tuleb välja, et tema esimest osa on nüüdseks lugenud siis lisaks mulle ja mu juhendajale veel üks inimene. See muidugi tekitas teataval määral piinlikkust ja sunnib mind edasistele ridadele enam mõtlema.

Number Kaks

Mõnikord mind paneb endiselt imestama see, et kell 00.00 ei ole sul midagi (hea, kui on alapealkirjad või juhend). Neli tundi hiljem on sul vastavalt vajadusele kas kolm või viis või kümme lehekülge teksti. Ja ka pärast nelja (mööndustega kolme) ülikooliaastat ma ikka veel juurdlen selle üle. Millal ma õpin ära, et nii ongi?

Number Kaks sai endale kavandi. Täiesti mitteüllatuslikult viimasel minutil. Või tegelikult, viimane minut on homme õhtul, aga uskuge mind, praegune tibu vajab veel parandamist.

Jah, nüüdsest nad ongi Üks ja Kaks. Nii on mul lihtsam.

Uus plaan

Nii, kuna üheks tööks ma end motiveerida ei suuda, tekkis mõte end absoluutselt ribadeks tõmmata. Seega loodan, et motiveerides end korraga kaheks tööks, peaks vähemalt ühega küll hakkama saama. Kuigi läbikukkumise tunne oleks siis sellegipoolest. Ja kui hästi läheb, siis peab mulle 19. juunil topeltportsu lilli tooma.

Ja kaval on see veel ühel põhjusel - kui ühte teha ei viitsi, siis üritan seda teisega edasi lükata. Võidab teadus. Või oli see möla?

Kust leida motivatsiooni?

Seoses edasise elukorraldusega peaks veebruarikuus hakkama saama 1,5 bakaga. Iseenesest teostatav, arvestades, et seminaritööks kulus kokku paar päeva (ok üks ööpäev andis tugevaima panuse). AGA.

Kuidas end motiveerida enne "viimast minutit"?

Ratsionaalne mõtlemine on mul korras ning annan endale aru, et see oleks kõige targem mõte. Samas ei ole õppimise puhul ratsionaalsus alati aidanud. Tähendab, see ei ole kunagi aidanud. Enne viimast hetke. Ja antud juhul oleks viimane hetk nii 10. mai kanti. Mitte ei taha selle ajani närvitseda. Õnneks on mu ümber inimesed, kes suudavad mind ka närvilistel hetkedel välja kannatada... Kahtlustan, et nendegi oskustel ja tahtmisel on piirid, mida ma ületada ei tahaks.

Seega, kõik motivatsiooniideed on teretulnud. Vastasel juhul veedan veebruari blogides. Ja teate. Teemad on juba praegu otsas, nii et seda te vaevalt tahaksite ;)

Läks nii nagu alati...

Suurepäraselt. Aga see ei tõesta midagi peale selle, et viimase minuti korral on aju võimeline genereerima väga suurel hulgal udu. Selle õppisin varakult selgeks, ülikool kinnitab mu veendumust. Ma olen rõõmus, aga samas pettunud. Oleks ju võinud seekord tulla: "Ära jäta asju viimasele minutile!" Ei tulnud. Pean uuesti proovima. Aitäh kaasaelajatele ja jõudu kaasvõitlejatele.

Mõned rahvatarkused (mõnda ikka järgin ;)):
- Tänaseid toimetusi ära viska homse, vaid ülehomse varna – saad 2 vaba päeva!
- Koristamine on prahi ebavõrdne levitamine.
- Paradiisis on hea kliima, põrgus aga head kaaslased.
- Kes vara tõuseb, see töökohast kaugel elab.

Tänaseks aitab. Teinekord jälle.

Öölog

22:57 sõnad "blog", "ettevõte", "seminaritöö", "Hill 2005 kaudu" jms kutsuvad esile kerged allergilised nähud

23:40 saabub K üllatusvisiidile Tallinnast. Friikatega. Hell yeah!

01:millegagi M läheb magama. Jätab mind V-ga kahekesi internetti. Julge samm.

02:41 V pole ikka veel magama läinud. Ise lubas blogi kirjutada, aga kirjutas ta? Ei!

03:00 V on mind üksinda internetti jätnud. Kuidas ta võis???

03:49 Mul on veel kirjutada sissejuhatus ja kokkuvõte, teooria otsustan karmilt üle lasta. Rõhun empiirikale seekord, ammuks see teooria loodi, eks näis, kuidas see komisjonile meeldib. Järgmisel korral teen paremini.

04:29 Kirjutada on veel sissejuhatus.

04:47 Mõtlen, et ehk paneks tööle pealkirja ka.

05:58 Panin kirja KÕIGE esimese lause. Ja sellega võiks töö lõpetatuks kuulutada.

06:millegagi Laadisin üles. Pärast mind tulgu või veeuputus.

Countdown begins.

Täpselt 24 tunni pärast panen arvuti kinni ja mul on esitatud seminaritöö. Seniks, hoian endale pöialt.

Viimane minut on ikkagi kõige parem motivaator.