Sügis käes?

See noormees, kes igal hommikul bussis eelmise päeva SLõhtulehte loeb, oli oma lühikesed püksid vahetanud pikkade teksade vastu.

Vihma on kahe päeva jooksul sadanud rohkem kui juunis ja juulis kokku.

Need kaks fakti annavad alust arvata, et sügis on käes. Vastuolu tekitab fakt, et laupäeval sain ikka korralikud randid väljas olles.

Ja sügisega mitteseotud fakt: eile märkasin Kroonikast, et Edgar Savisaarel on sama telefon, mis minul. Ma olen veendunud, et tema on see, kes peab oma telefoni välja vahetama, mitte mina.

Filmide ebaloomulikkus

Ma jumaldan filme, aga üks asi häirib mind nende juures alati. See, et nad ei pea kunagi muretsema parkimiskohtade pärast. Alati on vaba koht otse poe ukse ees tänaval, mis muidu on täiesti kinni pargitud. Aga eks film ongi üks müstifikatsioon.

Üks kursavend ütles, et ta ei saa C.S.I: Miamit vaadata sellepärast, et need tüübid seal ei käi mitte kunagi tualetis, tavalises C.S.I-s ei pidavat nii olema.

Eks muid ebareaalseid situatsioone ole ka. Nagu see, et Terminaator tuleb alati tagasi ja Mel Gibsonit ei taba ükski kuul või elektrishokk teeb ta ainult tervemaks või et Sandra Bullock ja Keanu Reeves kasutavad paralleelselt sama postkasti. Seda ma nimetan lihtsalt kujutlusvõimeks, aga parkimine võiks ikka reaalne olla. Kindlasti on veel miskit.

Volver

Vaatasin siis lõpuks ära Almadovari viimase filmi. Lihtne. Väga lihtne. Igaühele arusaadav. Pettusin veidi selles, et liine oli väga vähe ja nad olid ikka väga lihtsalt arusaadavad. Sügavamat sisu ka ei olnud iseenesest, selline easy. Samas saab seda sel juhul soovitada ka neile, kes muidu Euroopa filmidest ringiga mööda lähevad, sest need tunduvad liiga kahtlased. Minu jaoks oli tragikoomiline film. Naersin ikka päris mitu laksu ning üldiselt läks õhtu kirja kerge meelelahutusena. Osad saalis viibinud sõduripoisid olid terve filmi vältel hämmingus.

Häiris see, et nii mõnigi fraas oli jäänud tõlkimata, aga seda juhtub alati ning ma ei ole mingi hispaania keele spets, aga kui terve lause jääb vahele, siis saab aru ju.

Muide, mu möödunud aasta lemmikkomöödia "Kinky boots" on minu suureks üllatuseks jõudnud Eesti videolevisse. Pealkiri on küll hirmutav "Seksikad saapad", kuid film ise on nauditav, eriti koos mõningase veiniga. Ise ei ole üle vaadanud, aga plaanin.

Ei ole halba ilma heata

Eilse päeva kohta peaks vist ütlema, et tahtsime parimat, aga läks nii nagu alati.

Meil tuli mõte, et alustame talvise treeningprogrammiga kohe. Mõeldud-tehtud. Kuna kodu lähedal asub üks treeningstuudio, mille treenerid on väga okidokid, siis mõtlesimegi, et läheme kella18.30sesse trenni. Üsna pea sai selgeks, et sellesse me ei jõua ja otsustasime minna tund hilisemasse trenni. 13 minutit enne selle algust sai selgeks, et ka sinna me ei jõua, sest:
a) me eksisime Mustamäele ära (viga nr 1, ära arva, et "oh lühike maa, lähme jala, trollid on ummikus, kui sa ei tea kuhu minna");
b) me ei viitsinud liituda trenniga 15 minti pärast selle algust.

Siiski suutsime olla endiselt teotahtelised ning mõlemapoolsel utsitamisel otsustasime, et läheme jooksma. Loomulikult ei olnud meil aimugi, kus kõrgete majade vahel kõige vahvam joosta oleks, aga leidsime, et see ei ole kõige suurem probleem. Enne jooksmist otsustasime, et telefone ja raha kaasa ei võta. Sõnastus oli umbes: "Milleks need?". Otsus tuli ka, et võtmekimp tuleb väiksemaks muuta.

Väljas mängisid hirmuäratavad mehed korvpalli ja nendelt me küsida ei julgenud, et kuhu minna. Siiski märkas K kolme puud ning otsustasime suuna nendele võtta. See otsus osutus äärmiselt arukaks. Voila ja me leidsime männituka, kus all mõnusad pehmed liivarajad, millel hea joosta. Läksime hoogu ja otsustasime, et jookseme sutike rohkem kui tarvis. Noh, et vorm ikka paraneks.

Trepikojas venitasime veel rõõmsalt lihaseid ja mõtlesime kui hea on korteris ootav vesi. Ainult, et korterisse me sisse ei saanud. Snepperluku võti oli maha ununenud. Algul oli kurb, siis oli nii naljakas. Sseda eelkõige selle tõttu, et teine seal korteris elav inimene käib öösiti Soome laeva peal pillimeheks. Seega oli mõneti reaalne, et me ei näe oma asju enne järgmist päeva. Mulle valmistas heameelt fakt, et mu vanaema oli just sel õhtul kodus ja põhimõtteliselt me puu all magama ei pea. Siiski, maalt nagu me oleme, otsustasime teha tutvust naabritega, keda ei olnud siiani näinud. Ühed naabrid polnud kodus, kuid teised osutusid piisavalt sõbralikeks, et aidata telefoniga veidigi hädast välja kaks higikolli, kes kas rääkisid telefoniga või ootasid kõnet mingi 20 minutit (või rohkem, ajaarvamine oli kadunud) nende avatud ukse taga.

Tagasiminekuks leidsimegi otsema tee ja kiiruse lisamiseks jooksime. Vormis nagu ikka, varasemad "sutike veel" tundusid üleliigsetena. Teel oli bussijaamas reklaam: "Miljon põhjust kodus olla." Mnjah.

Vanaema juures veetsime paar tundi, kuni saime piisavalt informatsiooni, et meil on võimalik korterisse sisse pääseda. Otsustasime võtta trolli, et mitte enam ära kaduda. K korteri võtmed võtsin turvalisuse huvides enda kätte, sest tema oleks kõige pikema võtme suutnud kindlasti öra murda vms.

Nagu arvata võis, võtsime vale trolli (nimetuste järgi tundus, et ta sõidab, kuhu vaja). K püüdis mingil hetkel trollijuhilt välja uurida, et mis suunas teine ka sõidab, mille peale väljas olnud tüübid teatasid K-le "Ära püüa siin trolli ära kaaperdada ja kui sa seda juba teed, siis ikka relvaga"+ hulk roppe erinevas keeles väljendeid. Mõne aja pärast sai selgeks, et see troll päris vajalikus suunas ei sõida. Nii me astusimegi sealt maha. Loomulikult ei olnud meil aimu, kus me oleme. Aga noh julge pealehakkamine on pool võitu ja äraeksimine on part of our everyday life. Me siiski jõudsime õigesse kohta ilma liiga palju eksimata. Selleks hetkeks olime sellele majale lähenenud ühe õhtu jooksul igast võimalikust suunast.

Mind isiklikult üllatas, et trolli peal ei olnud piletikontrolli.

Igal juhul sain asjad kätte. Hammas hakkas valutama ja K lõi pea vastu kapiust ära. Tagasitulles otsustasin võtta õige trolli, kiusatus mõni teine võtta oli suur, sest õige troll ei tahtnud üldse tulla. Siiski, kiusatustele tuleb osata vastu panna, eksole...

P.S. Tegelikult oli see kõik väga naljakas. Lisaks jalalihastele said vatti ka kõhulihased. Kolmapäeval jälle, leidsime hea jooksukoha ju.

Ma tahaks olla...

... Emiliana Torrini.

Veel meie kõigi armastatud juhist

Eilses EE-s oli hea anekdoot.
Demokraatlikes riikides on kasutusel laias laastus neli presidendivalimiste süsteemi:
a) Otsene: presidendi valib rahvas (näide: Prantsusmaa).
b) Kaudne: presidendi valivad valijamehed (USA).
c) Parlamentaarne: presidendi valib parlament (Läti). d)
Ja neljas süsteem: presidendi valib Edgar Savisaar (Eesti).

Lisaks sellele oli seal geniaalne fläsh.

Tänane "Äripäev" üllatas. 31. leheküljel oli nädala foto, mida mina nimetaksin nädala naljaks. Minu arvamus lehest tõusis. Näha saab oma või minu laua pealt või pdf-na siit.

Need kaks kokku näitavad ära, et kuidas peaks hakkama asjasse suhtuma, kui läheb nii nagu kardame. Huumoriga. Ja täiega laksates. Vanainimesest on muidugi kahju, aga kui tema sõnavarast puudub sõna "EI", siis on küll väga hilja hakata talle seda õpetama.

Ahjaa, variant 2 on Savisaar, aga see ehk tuleb järgmisel korral. Keep your thumbs up!


Lisaks tahaksin edastada ühe avalduse, mis jõudis minuni salapäraseid teid pidi.

Kallid eestimaalased,

Ma usun, et te olete kaua juurelnud küsimuse üle: "Kes on Arnold Rüütli kaitseinglid?" Võib-olla te isegi ei usu kaitseinglitesse või Jumalasse? Võib-olla te arvate, et kaitseinglid on mingid valged olevused, kes hõljuvad ringi ning ei saa igapäevaselt meie seas ringi käia? Mu kallid kaasmaalased, igaühel on õigus oma arvamusele, kuid las ma valgustan teid. Mina tunnen Rüütli peakaitseinglit ja annan hea meelega sellega seotud intervjuusid Eesti erinevatele meediakanalitele, olge ainult julged ja küsige. Ta ei ole valge laik.

Aga lisaks on tema kaitseinglite seas veel selliseid vahvaid selle nagu Tarmo Mänd, Eero Raun, Villu Reiljan ja Edgar Savisaar. Siiski, vaid üks neist on kaitseinglite karjääriredelil ülesse poole rühkimas. Tema mõtleb ja käsutab teisigi, kuid usun, et üle neljanda kaitseingli taseme ta ei jõua. Pole seda kergust, mida vaja.

Usun, kallid kaasmaalased, et teiegi tunnete vahel enneolematut kirge saada meie isa ja õpetaja kaitseingliks. Teil on see võimalus. Selleks pole vaja teha muud kui täita ära registreerimisblankett. Mingeid nõudmisi teile ei esitata, kuid eelise saavad need, kes ei soovi tegeleda mõtlemisega ning kellel on tugev soov käske järgida.

Siiralt Teie,
Peakaitseingel

P.S. Need, kes irooniast mõhkugi ei taipa: palun võtke alljärgnevat sulaselge tõena. Ma austan meie presidenti tema panuse eest Eesti vabaks saamise teel, tema panuse eest Eesti saamisel NATOsse ja ELi, tema panuse eest mõiste "kadriorgia" juurutamisel Eesti folkloori. Ma armastan tema tumedaid lokke, mida enam ammu pole ja tema sisutihedaid kõnesid, mis on mind arendanud ning andnud tugeva panuse minu retoorikaoskustele samavõrd kui nad on mind teavitanud meie juhi ja õpetaja sügavaimatest mõtetest. Minu unistus on, et mõeldaks välja viis, kuidas ta saaks olla meie riigi president veel järgmised 20 aastat.

Luhtunud katse

Minu tänasest plaanist mitte ühtegi kohvi juua, sai kella 15.21 seisuga strong cappuccino, et silm lahti ja meel ekrsana püsiks. Mõte oli mild cappuccino, aga jälle ma unustasin seda nuppu keerata, kust kohvi kangust reguleerida saab.

Mu mõte oli tegelikult selles, et ma ei tea, kui paljud puutuvad kokku nende ultramoodsate kovimasinatega, mis on veel bravuurikamad ja veel suuremad isiksused kui sülearvutid. Ausõna. Esimesel nädalal keeldus see kohvimasin minuga suhtlemast, nõudes ALATI uut filtrit või uusi ube. Ja erinevalt teistest, kellel ta lasi siis ikkagi kohvi teha, minuga seda ei juhtunud. Võib-olla oli asi selles, et esimesel korral, teadmata, kus ma täpselt seda tassi hoidma pean lendas kogu kohv kuhu tahtis. Võib-olla ta solvus ära, et ma ei hinda tema keerukust.

Ühes asjas ma olen kindel, see masin on naine.

Nädala lause

Selle nädala lause kuulub vaieldamatult Keskerakonna peasekretär Kadri Mustale, kes kommenteeris seda, et Reformierakonna toetus on Keskerakonna omast suurem, sõnadega:

"Tuleb järgmine arvamusuuring ja see anomaalia möödub."

Geniaalne.

Meie armastatud juht ja õpetaja

Juulikuu KesKus-is oli avaldatud austust ei kellelegi muule kui, jah, meie suurele juhile ja õpetajale, pühakule, kõigi poolt palavalt armastatud presidendile, härra Arnold Rüütlile.

Nüüd saab netis ka end harida: siit ja sõprade mälestusi siit.

Sellega mul meenus, kuidas ma püüdsin aprillis azerbaidzaanlasi veenda, et kui nad teevad Eestit tutvustavaid slaide, siis nad võivad presidendi pildi välja jätta. Minu veenmisoskusest ei piisanud, võib-olla seda polgi, kuid mais toretses meie Nokia ja pühak kõrvuti laulupeo fotoga. Loomulikult olid kõik eestlased meelitatud ja arvasid, et presidendi foto pidigi seal olema. Ja azerbaidzaanid said hoobilt meie lemmikuteks.

Üks luuletus

Swimming in a sea of middle-class wannabes,
who will tell them who they want to be?
Only hope one day to have a dream
and once a year a day-trip to the sea

Will I drown in this pit of politeness
or maybe go mad in the organized mess?
Our leader is crumbling to stress
We all are, I guess

Stress the fashionable word
To say I'd like to kill the world.
The world should take a break,
maybe life's a big mistake?

mai/august 2006
autor: stjsnjn (sümbioos tundmatuks jääda soovivatelt noormehelt ja neiult)

Tänukiri

Kallis naaber,

Ma ei saanud jätta Sind kuidagi tänamata selle puhtuse armastuse eest, mis Sinu südames möllab. Aitäh, et Sa imed tolmu neljapäeva õhtul kell 23.30. Aitäh, et Sa ei lase tolmurullidel uuesti tekkida ning asud neid hävitama juba pühapäeva hommikul kell 9.09. Ma tean, et Sul puudub eraelu ja ega minagi ei laseks teistel kauem magada, kui ma vaid nii vara ärgata suudaks. Aitäh, et Sa aitad mul pühapäeva mitte maha magada. Ma kuulen Sind ütlemas "Puhata võib hauas ka." Jah, Sul on õigus kallis naaber! Mu tööandja hindab Sinu panust minu virgana hoidmisel, kuid tal on ka mõningaid kaebusi. Ta ei olnud rõõmus, kui nägi mind täna tavapärasest hiljem. Sa olid mul lasknud sisse magada, kallis Sõber. Ma loodan, et see ei jää meie edasist head läbisaamist varjutama. Aga mõeldes kõigile neile tolmurullidele, kes võib-olla täna imemata jäid, mu süda lõhkeb. Aga Sa lasid mul magada, ma tänan.

Aga ma ei taha Sind alahinnata, Sõber. Sa oled midagi palju enamat. See meeldiv tubakalõhn, mis paitab minu nina igal õhtul kui tahan Sinu muusika saatel magama jääda. Sinu muusikamaitse, mis läheb täpselt kokku minu omaga. Ma ei tea, kuidas Sind küll selle eest tänada, et ma ei pea oma elektriarvet oma muusika kuulamisega suurendama.

Aga Sa ei ole täiuslik, mu Sõber. Sul on veel nii mõndagi õppida meie naabrilt, kes hakkab puurima kell 10 hommikul. Kindlasti leiaksid Sinagi võimaluse lülitada niivõrd kasulik tegevus oma hommiku- või õhtukavva. Laupäeva hommikuti näiteks.

Aitäh möödunud elamuste eest ja jään lootusrikkalt ootama järgmisi,

Sind igavesti armastav naaber allkorruselt.

P.S. Kui Sina oled see, kes on jätnud oma wifi paroolidega kaitsmata, siis ma tõepoolest armastan Sind. Irooniata.

Kaunis üllatus

Täna oli mul täiesti ootamatult palgapäev. Ise ootasin palka alles septembris, aga sain juba täna. Seda küll juuli viimase päeva eest. Väga naljakas. Võib rahulikult pensionipõlve pidama hakata. Sammas kasvab :D

Eelarvamused

Miks on nii, et kui ma astun bussi või trolli, siis ma eeldan automaatselt, et enamik inimesi minu ümber räägivad kindlasti vene keelt? Miks on mulle jäetud mulje (süüdistan ajakirjandust ja poliitikuid, muidugi), et Tallinnas ongi ainult soomlased ja venelased? Ja tegelikult ma ju tean, et ei ole. Veider. Eesti keelt kuuleb ikka ohtralt. Bussijuht kuulab isegi eestikeelset raadiot. Püüan nüüd eelarvamuste vabalt suhelda.

Reedel vilistati mulle trollis tissidekujulise vilega. Arvestades seda, kuidas enne võeti selleks hoogu, et kas ikka julgetakse, hakkasin naerma. Neljapäeval pakuti viina ja viina kõrvale õunamahla. Ka trollis. Soovisin neile kainet õhtut ja loobusin. Eelistan kuiva siidrit, mis teha.

Igal hommikul sõidavad tööle samad inimesed. Nende seas on kõiksugu inimesi, näiteks üks noormees loeb alati SL Õhtulehte, eelmise päeva oma. Kuna ma laupäevast pole näinud, siis ei tea, kas täna oli laupäevane, aga julgen pakkuda küll.

Mina lähen autogaaa.... metsa seeneleeee...

Tuli mõte loendada, mitu autot akna alt mööda sõidab. Nelja sõidurida korraga jälgida ei jõudnud.

Kolme minuti jooksul sõitsid Peterburi poole 100 autot.

Esimesed kolm autot olid valged.
Umbes 12 autot olid raskeveokid.
100. oli takso. Valge.

Järgmine kord loendan teises suunas. Homme samal ajal. Võib-olla.

:)

Aitäh kõigile, kes meeles pidasid. Mul on eriti vahvad sõbrad, tuttavad ja sugulased :)

Aitäh, et olemas olete. Kolm hästi pikka paid.

Soovijatele jätkub veel veinigi, aadress on teada. Või saab küsida. Aadressi ikka. Pärast seda veini.

Lant välja ja jahile!

Kuidas lantida naisi?

Lisaks tavapärasele "Tere/hei/jou tüdrukud"-le tuleks ka midagi lisada. Näiteks, et "Kus te neiud siis täna ööbite? Mul on Eeva hotell. Ei, tegelt ka. Ja mul on rate.ee-s konto ka."
"Meil on sulle üks soovitus. Kui sa kunagi tahad tegelt ka rääkida mõne neiuga, kes on vanem kui 17, siis ära seda rate.ee asja maini."
"Miks siis?"
"Usu meid."
"Aga ma tahan te sõber olla. Mul on Audi A8 ka."
"Meid on liiga vähe, et sõber olla. Mine otsi mõni suurem seltskond, seal on lihtsam sõpru leida."

Kahjuks ei mäleta kasutajanime. Ja öeldigi rAte punkt ee :)

Kuidas lantida noori mehi?

"Tsau. Sa oled noor jah?"
"19."
"Seda ma arvasin. Kõik noored on kenad, sa oled ka kena. Sa oled üksi siin?"
"Ei, siin mul on palju tuttavaid."
"Aga tüdrukut ei ole?"
"Ei ole."
"Nii kena poiss ja ei olegi tüdrukut. Oled pede vä?"
"Ei."
"Aa. Aga mis sa arvad kui vana mina olen? Ma olen hullult vana."

Või midagi sellist. Hiljem nägime noort kena kutti veel Selveris ja veel hiljem selgus, et ta on kursavenna tuttav ning ei saanud jätta kasutamata võimalust ta mark lõplikult täis teha ning kõikidele ümbritsevatele inimestelegi sellest kuuldud vestlusest rääkida.

Selline oligi mu esimene folk.

Paus

Ilmastikuolude tõttu on minu näpuliigutamisvõime häiritud. Kuna arvuti pole veekindel ja mina elan järves, siis ei ole võimalik hetkel kirjutada. Ärge saage minust valesti aru. Ma jumaldan seda ilma, seetõttu ei viitsi nii palju arvuti taga istuda :)

Aga viimased päevad on möödunud kohtudes oma suurepäraste sõpradega ning nendega aega veetes kas Tallinna vanalinnnas, Aravetel tuletõrjujaks saades või Parksepas vahvleid süües.

Sellepärast...

...päike, värske mesi saia peal, joodav kraanivesi, roheline muru (mis hakkab küll pruuniks tõmbuma), koduaia maasikad, koduaia mustsõstrad (ok, need pole siiski mu lemmikud), poolalasti päevitamine (ilma, et see kedagi kotiks, sest keegi ei näe), õues kuivanud pesu lõhn, ema-isa-vennaga terrassil punase veini joomine, grillimine, värske kartul tilliga, oma jalgratas, autoga sõitmine (nii, et kõik aknad on lahti), hullude sõprade kõned kell 2 hommikul, sünnipäevad, saun, oma voodi, teised riided (mille olemasolu oli meelest läinud), eestikeelsed uudised...

Need kõik on väike osa sellest, miks kodus on hea. Tuleb nautida ja leida õnn elu pisiasjades.

242. postitus

Viimane nädal on möödunud:
-töötades
-lennates
-pidutsedes
-Gentis
-Brüsselis
-Dublinis
-Liverpoolis
-Riias
-eksiga uuesti lahkuminemises (:D väga kummaline, mitu korda saavad ühed ja samad inimesed lahku minna, vahepeal mitte kokku saades :D)
-vanade sõprade nägemises
-vanast tööst mitte puudust tundes
-vanade kolleegide edust joovastudes
-shoppates :)))
-telefoniputkaga sõdides
-shokolaadist loobudes (ma ei tea, mis juhtus, mulle ei maitse shokolaad!!!)
-naerdes ja naeratades
-koju jõudmises.

Lisaks leidsin mobiiltelefoni. Ja avastasin Dublini ja Brüsseli suure vahe. Brüsselis kandsin oma valgeid kingi umbes 10 korda... Ja nad olid endiselt väga valged, isegi tallad olid puhtad. Dublinis kandsin neid pool päeva ja hetkel ma neid valgeks ei nimetaks.

Lennukist vaadates saab samuti riikide erinevusest aru:
Belgias näeb maju-maju-maju ja paari rohelist lappi...
Iirimaal näeb rohelisi lappe vaheldumisi haritud maaga ning mõni maja sekka...
Inglismaal on seis sama, mis Iirimaal...
Lätis on mets-mets-mets, jõed ja paar maja...

Kodune. Riiga maandudes tulid õnnest pisarad silma. Usun, et mulle pole Läti kunagi nii palju meeldinud kui eile õhtul kell 22.15. Läti oli nagu kodu. Nii, et Ape piiripunktist läbi sõites ei tundnud ma end kuidagi teistmoodi. Asi võis olla ka sügavas unes :)

Naljakas on mõelda, et võin oma kohvri lahti pakkida. Varsti tulevad kolimiskastid ka. Mu kott ei ole enam non-stop pakitud Kodus on täitsa naljakas. Põõsad on palju suuremad kui üle-eelmisel suvel, aed näeb välja veel rohkem nagu aeg, purskkaev on lahe, naabri koer enam ei haugu (täna oli meil tõsine üksteisele tõttvahtimine, ta nimelt jalutas rõõmsalt mööda meie aeda ja juhe jooksis kokku, kui mind nägi, ilmselt mõtles, et ei tea kes ma olen).

Tuleb tunnistada, et pea on täis uusi ideid ;) Esimene idee on siiski asi, mida minu arvates vahel veidi üle tähtsustatakse ja teda kutsutakse BA. Meist saavad järgmise aasta või kahe jooksul sõbrad või vaenlased. Elu näitab. See muidugi ei tähenda, et ma olen järgmised aasta või kaks ainult Eestis ;)

Ahjaa,need, kes arvasid, et ma jään igavesti välismaale, abiellun, saan lapse, maja ja koera, siis HA. Mul oli õigus. Mul on alati õigus.

Oh pesumasin, pesumasin, kus küll sina oled?

Minu tänud kuuluvad inimestele, nagu James King, Hamilton Smith, William Blackstone, kes panid aluse moodsale pesumasinale. Minu eriline tänu kuulub aga Alva J. Fisherile (ning Hurley Machine Company'le) elektrilise pesumasina leiutamise ja tootmisesse laskmise eest. Samuti ka The Whirlpool Corporationile, kes seda edasi täiustas. Minu suurem tänu kuuluks sellele inimesele, kes viiks sisse ülemaailmse seaduse, et IGAS renditavas korteris PEAB olema pesumasin. Või vähemasti trepikojas. Ma ei taha enam pesta asju käsitsi. Ametlikult on kopp ees. Ma olen seda teinud 4 õhtut järjest, korraga 2 kausitäit. Mu käed on käterättide, teksaste ja pluuside kuivaks väänamisest punased. Hea uudis on see, et nüüd on kõik asjad pestud ja peaks kojuminekuni vastu pidama. Ja kodus on pesumasin! Jah, ma olen ärahellitatud, sest vanasti tuli ikka marlimähkmeid keeta ja kupatada enne kui neid sai uuesti kasutada. Õnneks ei ole enam vanasti ja mu mõlemas kodus on pesumasin.

Ilmad hakkavad siin pärast mõningast allakäiku jälle paranema. Eile õhtul oli juba päikesepaiste ja muud ilusale ilmale iseloomulikud tunnused.

Kolleegiga teeme katseid, kui vaikne on kontor, kui kõik masinad on välja lülitatud. Kõigepealt lülitasime välja tema arvuti (mis tegi kohe restardi :D), sellega koos tema printeri (mis on arvutiga seotud ja lülitub samal ajal välja), lõpuks minu printeri, mis kõigepealt põrises (siis ma paitasin teda tugevalt ja ta mürises poole vähem, aga ikkagi liiga palju). Vot printeri väljalülitamisel saabus vaikus. Ainult minu arvuti on veel sees, aga see ei saa ka välja lülitatud, sest keegi peab ikka sissetulevaid kutseid ka jälgima, muidu ei tea, kuhu minna veini jooma. Telefonid veel ei helise, et idüll kestaks.