Veider päev

Puhkus mõjub minu hingele ikka täiesti uskumatult. Täna tekkis mul kell 12 päeval vastupandamatu soov puid tassida. Alguse sai see sellest, et mõtlesin, et väljas niisama jalutada ei viitsi. Lumes sumpamine on lõbus, aga võiks midagi muud ka teha. Ja siis ma mõtlesingi, et ma ei ole vist mitu aastat juba puid tassinud. Mul pole õrna aimugi, kuidas mul on õnnestunud sellest viilida, arvestades, et vennaraas teeb seda üsna tihti, aga siiski.

Nii ma siis tassisingi sületäite viisi puid ning kõige tipuks rookisin lume ära. Peaksin vist vähem puhkama.

"Ukraina keelne traktorite lühiajaloo" esimene peatükk ei ole üldsegi mitte nii põnev. Pean nüüd mõtlema, kas ma teist peatükki viitsin lugeda või ... Üleüldse oleks mul tarvis raamatusoovitusi.

elu.

«Inimene, kes kaalub 70 kilo, sisaldab kõige muu kõrval:
- 45 liitrit vett
- piisavalt kaltsiumi, et üks kanala ära lubjata
- fosforit 2200 tuletiku jaoks
- rasva umbes 70 seebi jaoks
- rauda ühe kahetollise naela jaoks
- sütt 9000 pliiatsi jaoks
- lusikatäie magneesiumi

Ma kaalun rohkem kui 70 kilo.

Ja ma nägin üht TV-sarja nimega «Kosmos». Carl Sagan jalutas kulisside vahel, mis pidid maailmaruumi meenutama, ja vuristas ette suuri arve. Ühes jaos istus ta tünni ees, mis oli täidetud nende arvudega, millest inimene koosneb. Ta liigutas pulgaga tünni sisu ja arutles, kas tal õnnestub luua elu.

Ei õnnestunud.»

Ma jõudsin alles praegu Erlend Loe'i «naiiv.super.» lugemiseni ning hea on. Lihtne. Räägib asjadest keerutamata, aga tabavalt. Vahel tundub, et autor on minu peas ja loeb minu mõtteid.

Vanakooli tarkused

Võtsin kasutusele vana hea, et unustada, tuleb end töösse matta.

Eks näis, kuidas nende blogipostitustega saab. Hetkel matan töösse ja loen ajaviiteromaane.

Lisaks sellele on viimane nädal näidanud vanasõna: "Sõpra tuntakse hädas." paikapidavust ning seda, et kui kõik on hästi, siis võib alati hullemaks minna ja kui kõik on hullusti, siis midagi läheb ikka hästi. Seega elu käib täpselt neid radu, mida ta käima peab. Karm. Ma ei tea, kas õiglane.

Semiootika

Semiootikute naljad. Üks lihtsamaid näiteid:

Foucault'le meeldisid väga vähemused. Ykskord otsustas ta, et võiks

siis juba narkootikumid kah ära proovida. Astub siis yhte poodi ja

kysib narkootikume, vastatakse: "Ei ole." Astub teise -- sama

lugu. Astub kolmandasse -- ikka saab eitava vastuse.

Neljandas võttis politsei ta kinni. Ei osanud nad Foucault'ga aga

midagi peale hakata. Võtsid siis ja saatsid ta ära Californiasse.

"Selge," mõtles Foucault. "Selline siis ongi see narkotripp." Ei

puutund ta narkootikume peale seda enam näpuotsagagi!

Üks tore veel:

Ykskord tahtis Randviir teada saada, mida Salupere tema kohta

loengutes räägib. Ta riietus tudengiks ning läks Salupere

loengusse. Istus siis seal, ennas kogu aeg tagasi hoides, et mitte

karjuma hakata et kõik vale on, mida Salupere räägib (see oleks ju

paugupealt reetnud, kellega tegu on).

Kuid tollel päeval oli hoopis kontrolltöö ning Salupere ei rääkinudki

midagi. Anti oli nii pettunud, et unustas kogunisti kontrolltöö peale

vale nime märkida.

Salupere naeris Anti vastuste peale kohe tykk aega.

Mulle meenusid Salupere loengud. Kas ta nimi oli Silvi või Siiri? Esimene vist ikka. Oh jah... Oi aegu ammuseid.

Mõte:

Huvitav, kas Juri Lotman, olgu taevas talle armuline, ajas ka habeme ära?

Mõte 2:

Kui te ei ole oma kallitele inimestele veel öelnud, kui väga te neist hoolite, siis tehke seda KOHE. Nii on parem.

Tahan uskuda, et mina läheks

Käisin filmi vaatamas. Ameeriklaste tehtud dokumentaalfilmi Eesti ajaloost. "Laulev revolutsioon".

Võiks ju öelda, et ajalookäsitlus oli võib-olla veidi taas kord kallutatud, eestlaste poole, ent tegelikult ei pidanudki see olema film ajaloolistest faktidest. Nagu ütleb filmi treiler ning sissejuhatus:

See on film sellest, kuidas kultuur päästis ühe rahva.

Filmi autorid, James ja Maureen Castle Tusty, on ise öelnud:
See on terve rahvuse lugu, tavaliste inimeste lugu, kes ei kaotanud lootust kõigi okupatsiooniaastate kestel - ja kelle sügaval hoitud rahvustunne aitas impeeriumi lammutada.

See film oli patriootlik, ilus, hingemattev, armas... Loomulikult andsid oma osa sellesse taustaks kõlanud laulupeo laulud: "Mu isamaa on minu arm" ja "Ilus maa" (mis on üks minu isiklikke lemmikuid), juba varemgi nähtud filmikaadrid (alguses mitte nii ilusast küüditamisest, hiljem öölaulupidudest, Balti ketist, noortest Lauristinist triibulises särgis, Heinz Valgust karjumas: "Ükskord võidame me niikuinii!" jne). Kananahk tuli ihule esimese 5 sekundi jooksul ning värelev hingamine oli veel filmi kestelgi. Silmad olid kohati märjad. Ma olengi üliemotsionaalne..., aga siiski...

Ma ei tea, kuivõrd tore või hea oli see film tehniliselt, kuid ma saan aru, miks ta PÖFFil aplausiga vastu võeti. Ma tahtsin ka plaksutada. See film oli puhtalt emotsioonidele üles ehitatud ja sellega sai ta ka suurepäraselt hakkama. Ausalt, ma olen üllatunud. Ma ei tea, kas eestlased oleksid suutnud sellist filmi teha... Filmi, mida võiks vaadata, lihtsalt selleks, et endale veidi meelde tuletada kui hästi meil tegelikult läinud on.

Mulle meenus meie Poola tripi "Eestlane olen ja eestlaseks jään", ringis seisvate eestlaste (ja ühe lätlase) näod ja jällegi ma veendusin selles, et ma vist ikka olen veidi patrioot. Nemad ka.

Ma imestasin selle üle, et eestlased saidki selle kõigega vägivallata hakkama. Eriti tekkis see tunne vaadates kaadreid Toompea vallutamisest. Savisaare: "Ma kordan, Toompead rünnatakse!" ning see, kuidas eestlased võisid inerrindlastele, kes Toompea õues lõksus olid öelda: "Got ya!" ja hoolimata provotsioonidest ,mitte kasutada vägivalda. Et tuhandete inimeste seas ei olnud ühtegi idiooti, kes oleks kellelegi paugu ära andnud. Oleks olnud vaja ainult ühte lolli, kes kõik ära rikuks, kuid seda lolli ei olnud. Õnneks. Kas täna see läheks nii?

Ma mõtlesin, et hoolimata takistustest, me peame hakkama saama. Tsiteerides "Tulnukat": "Elu on seiklus, raisk!". Augustis ma tundsin ka sellist patriotismi puhangut nagu praegu. Mul kummitab "Ilus maa". Mõnikord on mul ikkagi hirm meie tuleviku pärast, eriti viimase aja pronksist sündmusi jälgides...

Ja ma mõtlesin kõigile neile inimestele, kes Eestis elavad...

Kes läheks täna teletorni kaitsma?

Otsin tööd

Otsin paindliku tööajaga või osalise tööajaga tööd.

Tingimus: võiks olla vahva
Tingimus 2: mina võiks olla suuteline seda tegema.

Kõik pakkumised v.a:
striptiisitar
postitantsija
prostituut
eskortteenuse pakkuja

on teretulnud.

Plaan?

R@igo TRT says:
ja mis sa t2na teed 6htul?

trinz says:
mis siis?
trinz says:
õhtul ka õpin, selles suhtes, et mul on pühapäeval eksam

R@igo TRT says:
me rentisime trt maja ja hakkame sel t2na viinatralli tegema 1 karjaga

trinz says:
kutsud mind viinarallile?

R@igo TRT says:
ja m6tlesime et meie osakond sooviks beibesid juurde ja sa oleksid ideaalne kandidaat mehi lauaalla jooma

R@igo TRT says:
aga mis sa asjast arvad meie kui taimetoitlased joome ainult kurki ja sööme peale viina
R@igo TRT says:
ja teema taimetoidust sauna ka

trinz says:
ma ei ole enam taimetoitlane :D

R@igo TRT says:
aga arva asjast kui eurooplne midagi

trinz says:
peab mõtlema ja mitu sõbrannat ma võin kaasa võtta?

Õpime soome keelt

Online-sõnaraamat Olli aitas täiendada soomekeelset sõnavara:

lumelaud - lumilauta
lauatama - lumilautailla
mina lauatan - minä lumilautailen
(slängis: mä snoukkaan, dude)

lähme lauatama - mennään lumilautailemaan/snoukkaamaan/
lautailemaan

ma tahan lauatada - seda ei kasutata eriti:
mä haluan snoukata/mä haluan lumilautailla
selle asemel pigem:
tahan lauatama minna - mä haluan mennä snoukkaamaan

Arutasime Kadriga, et "lauatama" on ikka nõme sõna. Võiks kasutada näiteks "snõukama" ;) Uudissõna. Lumelaud võiks sellisel juhul olla "snõuk". Läheks läbi?

Magamine on noore elu raiskamine

Elu on elamiseks, eksole? See on ainus argument, millega end pärast 1 h ja 15 min und lohutada.

Tegelikult ma olen taas üle pika aja veendunud, et ei tasu aega raisata, muidu lendab meteoriit pähe või tuleb orkaan.

Seega tuleb süüa ainult neid asju, mis on head. Teha ainult neid asju, mis teevad rõõmu. Suhelda nende inimestega, kes loovad mõnusa meeleolu ja kui see ei ole võimalik, siis ignoreerida lolle ning mitte lasta neil oma tuju rikkuda. Pidutseda kui on soovi ja magada kui enam ei jõua ringi jaurata. Aga selle kõige juures siiski säilitada mõningane kohusetundlikus ning teistega arvestamine.

Ela täiega ja lase teistel ka elada. Tänase päeva märklause.

Sport teeb kauniks

Nõustusin just kell pool 7 minema virgutavale hommikukiirkõnnile. Pool 7 hommikul, päeval, mil ma võiks kella 13ni magada.

Märkmikusse võib kirja panna ka 19. augusti, kohaks Võrumaa.

Jaanuaris sess, veebruaris pidu

Nii...

Märkmikud lahti:

Vastlapidu minu juures Tartus: 20. veebruaril

Lahedate Inimeste Chill minu juures Rõuges: 2.-4. märts (ilmselt), koos suuskade, kelkude ja lumelaudadega (sobivate lumeolude korral), muudel juhtudel korv-,võrk- ja jalgpalliga (pluss lauatennis muidugi).

Muud üritused jooksvalt.

Lisamärkus

Tuli välja, et paljuhõisatud kõikidest Poola videodest ja piltidest, on minu plaadi peale jõudnud see väike fragment asju, mis peaaegu kannatavad avalikkust. DVD-kirjutaja oli valikuline? Khm.

Tore. Jään ootama.

Igas halvas on killuke head

Arvestades seda, et viimane nädal on olnud suurepärane. Ma olen saanud palju õppida ning palju koduseid töid teha. Arvuti taga viibimine on lausa lust ja lillepidu, siis oli täiesti loogiline, et reedene päev ei möödu nii nagu peaks.

1/3 päevast veetsin veendes optikasalongi, et nad mu prillid kiiresti valmis teeks, nüüd mulle tundub, et need ka ei aita.

Üks mingi üritus ja üks väga lahe koosolek viisid tuju lakke. Nii, et kui ma A-ga kokku sain, oli juba peaaegu täiesti kindel, et Tartusse ma ei jõua (lihtsalt sellepärast, et kell oli nii palju). Seda, et T mulle nii kaua plaati kirjutab, ei olnud ka stsenaariumis ette nähtud (aga nüüdseks on minu käes kõik Poola videod, millest kannatab avalikkusele näidata vist ühte - trenni oma, ning pildid, millest kannatab näidata neid, mida ma juba näitasin :P). Mõte varastada Hertzi kontorist kollane tool tundus hea, kuna see oleks H-le hästi sobinud, aga mõtted jäävad mõnikord teostamata. Teinekord. Õhtu edenedes selgus, et H-l oli niigi neid toole 2.

Igal juhul viis T meid mingi hetk välisminni juurde autoni. Ja sellest hetkest nägi stsenaarium ette seda, et võtame A-ga auto, sõidame Lasnaka Selverisse, ostame veini ning läheme seda kahekesi korterisse jooma, et siis mind umbes kella 8sele bussile viia. AGA.

- umbes tunni aja pärast olime me shoppanud Lasnaka Selveris ning jõudnud otsaga Mustakale;
- TTÜ ühikaid otsides ära eksinud, kuid lõpuks siiski õige koha leidnud;
- otsus: Triin on autojuht (st veini lahendamise eest pidi hoolitsema A);
- veini avas Lauri, kellest me ei tea rohkem kui, et ta elab toas nr 209b, lahkusime pärast seda kui ta oli punni sisse lükanud ja ennast veiniseks teinud;
- ülejäänud õhtu kulges segades mõne inimese matemaatika eksamiks õppimist ning kuulates lugusid sellest, kuidas varastada põrandapesumoppi;
- kell pool 2 helistas H, kes ütles, et me võiks tema juurde minna. Enne seda aga tuli jätta hüvasti toredate võõrustajatega (tänutäheks pesin ära nõud ja pliidi) ning leida transport autoni (mis oli 100m kaugusel). Ühika ees oli auto, mille katusele oli kirjutatud: Lemps. Mõeldud-tehtud. Lemps istus parasjagu oma autos, kui sinna sadas sisse nahhaal NO 1 - A: "Kuule, kas sa viitsid meid me autoni ära sõidutada?" Noh, Lemps hea mees oli nõus ning varsti istus autos ka nahhaal NO 2- mina. Autoga autoni jõudmine käis ringiga, sest selline juba kord on Tallinna liikluskorraldus. Ütlesime Lempsile aitäh ning leidsime, et see, et nende boks ei olnud varem me veini avanud, on nüüd heastatud. Lemps küsis, et kas ma olen ikka kindel, et ma olen kaine.
- Väike-Ameerika tänava leidmisega läks kauem kui ühika leidmisega. Kuid lõpuks olime kohal. Roosa Playstation ning rohkelt alkoholi tarbinud inimesed. Lahkusime kell 4 või pärast seda. Vist. Ma kahtlustan, et ma vahepeal magasin.
- sõitsin täitsa ise Kalamajja ja hiljem Lasnakale. Esimest korda.
- täna hommikul kell 10 pidi algama eksam. Algas kell 11.

Mõttetera: Ega see, et ei näe, ei tähenda, et ei võiks elada.
Mõttetera 2: Teiste üliõpilaste segamine sessi ajal on sinu püha kohus.
Mõttetera 3: Kõigepealt elu, siis kõik muu.

Mõttetera 4: Meteoriit.

Mõned pildid Poola argipäevast

Kui püsida tsiviliseeritud, oleks nagu Lääne-Euroopas:



Siis kui kalduda turismikaardilt kõrvale läheb lahedamaks...




Lisaks muidugi Poola talv (umbes sama talv nagu võilill 1. jõulupühal)

Meeldejäävaid hetki Poola tripist

Tähelepanekud:

- tegemist pidi olema chilliga, kuid kohale jõudes selgus, et puhkamiseks aega ei jää: äratus, trenn, söök, trenn, söök, trenn, alkoholisõprade kogunemine, magamine, äratus (osadel asendus koht "trenn": "teatri" või "muusikaga", ühel "igavlemisega";
- Eesti tiimis oli kõige vähem teatri-ja tantsuässasid, kuid saime sellegipoolest suurepäraselt hakkama;
- Poola haigla esmaabikabinet on koht, kuhu parem ärge minge: meie tulemuseks minu põrutatud parem pöial ning väga väljaväänatud parem jalg reisikaaslasel (tänu sellele saime kõik proovida, kuidas ikka karkudega käia on) ning arst, kes väitele "I don't think you like us too much.", vastas "No." Lisades hiljem: "I'm tired." Well, kell oli 1 am;
- Poola grillbaarid on soodsa hinnaga, aga täis mõningaid troppe, kes a) ei oska süüa või b) tahavad sulle tappa anda, sest "sa räägid mingit imelikku skandinaavia keelt ja sul on kenad tüdrukud", lisaks sellele võib hamburgeri leidmine olla mitu õhtut kestev protsess;
- ka seal on 24 h alkopood;
- lisaks sellele on seal kurjade teenindajatega ööpostkontor (avatud 21.00-05.30)
- võileibu söövad nad samapalju nagu iirlased, ainult et iirlaste võileivad on maitsvamad;
- valetamises sain meistriks alles tagasilennul Berliinist Tallinna;
- Poolas võib trahvi saada kõige eest: siis kui jood taksos, siis kui taksos on üle 4 reisija, siis kui ületad teed kui tuli on punane (ja no shit, tüübid saavadki kell pool 4 hommikul tühjal tänaval selle eest trahvi), muidugi avalikult joomise eest ka. Meil ei õnnestunud saada ühtegi trahvi, kuid rikkusime kõiki reegleid v.a. taksos üle 4 reisija (sest taksojuhid lihtsalt ei võtnud peale). Mulle tundub, et selle eest kui ajad jalakäija sebral alla, trahvi ei saa;
- rääkivatest valgusfooridest on vähe kasu kui tahad tellida burgerit või leida lähimat 24 h alkopoodi;
- shoppamiseks tasub raha kaasa võtta;
- tehtud piltidest kannatab avalikkusele näidata 25%;
- tehtud videosidei avalikkusele näidata ei kannata;
- Eesti grupi saagiks oli: 2 teleintervjuud ja 1 raadiointervjuu;
- uue aasta vastuvõtmises tegid ära eestlased ja lätlane;
- loodan kandideerida Oscarile oma suurepärase köhimisperformance'i eest, millega põgenesime saksa-poola kehvast kooliteatrist;
- vanal aastal olid täpseimad eestlased ning viimased sakslased, uuel aastal olid täpseimad sakslased ja eestlased platseerusid mitmetel kohtadel, tavaliselt ka esirinnas;
- ühel eestlasel (nimesid ei hakka nimetama :P) õnnestus ujulasse unustada (vabandust, teine eestlane jättis) kolm paari pükse (pluss Maltalt varastatud käterätik) ning ikkagi pükstega ära tulla;
- Poola supp: keeda makaronid, pane kaussi, keeda puljong, vala makaronidele peale;
- Eestil on uus esiräppar;
- kui turismikaardilt kõrvale kalduda, näeb real-time Poolat (mis on lahedam);
- 12 päeva järjest pidutseda on organismile kurnav;
- jpm.

Parimad killud (puudulik osa, Kaie kirjutas tähtsamad üles ma loodan):

- Sa lõhkusid me lennuki ära? Millega me nüüd koju lähme?
- Ma just parkisin lennuki nii ilusasti seina äärde ära ja nüüd ta tegi nii!!!
- Enam seksikamaks minna ei saa.
- JPG-d ei ole kaamera märgid.
- Täitsa lõpp. Moodne elu on ikka nii raske.

Uus.

Elus.

Enam ei jõua juua.

Enam ei jõua võileibu süüa.

Magan.