Mehed ja neile seatud ebarealistlikud ootused

Sattusin eile soome pealt vaatama Suurbritanna dokumentaalfilmi "Picky Women", mis rääkis edukatest naistest, enamik neist veidi alla või üle 30 ning vallalised. Ja põhipoint, mida teha püüti oli see, et neil naistel on liiga kõrged nõudmised. Sellega meenus mulle mu ema mitme aasta tagune ütlus, et ma peaks oma latti veidi madalamale laskma, muidu ei hüppa sellest keegi üle.

Film tekitas vastandlikke mõtteid. Paljud neist naistest olid ebarealistlikud ja endast liiga heal arvamusel, ka kandsid nad mehed kiiresti maha puhtalt välimuse põhjal. Samas,välimus kaob meil kõigil, eksole. Samas... Sama teema üle olen juba ammu mõelnud.

Mul on terve hunnik naissoost tuttavaid ja sõpru, kes on targad, ilusad, toredad ja vallalised. Mõned neist on juba ka väga edukad, mõned neist ilmselt saavad väga edukateks. Ja tuleb tõdeda, et nii mõnigi kord oleme laskunud nendega vestlusesse, et miks me vallalised oleme või mida me meestelt ootame. Ja põhjuseid saab oi kui palju. Kõigepealt on loomulikult süüdi mehed, sest nemad lihtsalt ei oska meiesuguseid naisi hinnata ja eelistavad oma arvamuseta vaikseid tublisid neiusid. Siiski, seda põhjendust ei maksa liig tõsiselt võtta, sest lisaks sellele on need nõudmised, mida me meestele esitame kergelt öeldes ebarealistlikud.

Ehk siis umbestäpselt ligikaudu peavad mehed olema: ambitsioonikad (kuid mitte liiga), aktiivsed, sportlikud,haritud (mitte segi ajada haridust ja haritust, kuigi tihtipeale kaasneb esimene teisega), kultuursed (st viitsima käia teatris, kinos, kontserdil, münikord kodus raamatut lugeda), viisaka kõnepruugiga, ettevõtlikud, vanuses 22-38 (oleneb naisterahvast eksole), soovitavalt ilma pagasita (loe: eksnaine, laps), oskama tantsida, tahtma tantsida, olema võimelised parajal määral pidutsema, vajadusel olema nõus mõnusa veiniõhtuga koduseinte vahel, kreisid, hoolivad, targad, normaalse väljanägemisega, mittesuitsetajad, mõõdukalt alkoholi tarbivad, mitte liiga keevalise iseloomuga, spontaansed, vajadusel tasakaalukad, laia silmaringiga, reisimishuvilised (soovitavalt elanud-õppinud mõnda aega Eestist väljas ja teavad, et Eestis on ka jõle hea), romantilised, sõbralikud, hea huumorisoonega (iroonia ja sarkasm!!!), töökad (sh nad teavad, kuidas vahetada lambipirni, on valmis ehitama riiuli kui tarvis, teavad, kuidas pahteldada), võimalusel on musikaalsed (eriti hea, kui teavad kitarril 3 duuri), tahtma püsisuhet, austama ennast ja inimesi enda ümber, aitama kodutöödes, olema valmis kunagi 2-9 aasta jooksul looma pere ja loomulikult peab veel eksisteerima see sõnuseletamatu miski, "keemia", "käima klõps" vms.

Kindlasti on midagi veel. Kindlasti on selliseid mehi olemas (lootus on lollide lohutus), kuid lõpmatuseni neid ka pole. Filmis ütlesid mehed, et ühes isikus leida kõike, mida naised soovivad, on võimatu. Ühe naise suust jäi kõlama aga fraas: "Miks ma ei või otsida meest, kes on nagu mina?" See naine tegeles umbes 30 erineva hobiga, lisaks sellele oli ta suhteliselt edukas (tegeles vist kinnisvaraäriga), filmi tegemise ajal soetas ta endale oma teise kodu, tema unistuseks oli omada kodusid igas linnas, mis talle meeldivad (NY, Rio de Janeiro, Tokyo, Barcelona, Madriid) jne jne. Ühesõnaga naine, kes teab, mida ta tahab, ka meeste puhul. Ometigi ei olnud ta senini väidetavalt oma ootustele vastavat meest leidnud. No wonder.

Mu enda nõudmised on ka jõle kõrged, seda hoolimata sellest, et hetkel ei ole ma ise veel väga äss, aga ambitsioonikust jagub. Mul on sama küsimus: "Miks me ei või soovida oma partneriteks inimesi, kellel on sama suured huvialad kui meil endil?"

Vastandid küll täiendavad teineteist, kuid ma ei usu, et ma saaks olla suhtes kellegagi, kes on tagasihoidlik, vaatab telekast ainult korvpalli, joob õlut kõrvale, ei ole oma töökohaga rahul, aga ei plaanigi midagi ette võtta, leiab, et mis seal maailmas ringirändamisel ikka mõtet on ja et "Kontserdil me sellel aastal juba käisime ju!" (jah, Nexuse). Samas, väiksemaid mööndusi kriteeriumite osas saab ikka teha. Muidugi oleneb, kui väikesed...

Ja viimane point. Paljud naised seal filmis olid arvamusel, et nad ei viitsi kellegagi jännatagi, kui nad ei näe sellel perspektiivi. Ma ise olen olnud sama suhtumisega. Miks ma peaks raiskama oma energiat ja aega kellegi peale, kui ma tean, et 3 kuu/aasta pärast jätan ma selle inimese maha, sest ta ei ole see, kes ma tahan, et ta oleks? Ma ei mõtle selle all seda, et hakkaksin kohe pulmi või lapsi planeerima, kuid ma pean nägema perspektiivi, et kas see asi üldse areneb kunagi nii kaugele, et võiks hakata sellistele asjadele mõtlema.

Ma usun täiesti kindlalt, et inimesi ei ole võimalik muuta. Inimesed võivad ise muutuda, kuid neid muutma hakata on mõttetu tegevus. Inimene peab ise arenema ning kui sa ei näe seda arenguruumi, siis milleks pingutada? Parem juba jääda ootama kedagi, kes vastaks rohkem sinu ootustele. Aga mis siis, kui see inimene ei tule ja sa jäädki igavesti ootama? Mõte olla 35-selt veel vaba, vallaline ning lastetu on ausalt öeldes hirmutav.

Ma saan aru, et latt on kõrgel, seega tuleks latti madalamale lasta... Kuidas lasta see madalamaks nii, et austus teise inimese vastu endiselt säiliks ning partnerlus kestaks kauem kui 3 aastat? Kui madalale latti lasta? Samas, mitte alati ei ole kohe võimalik öelda, kas inimene on see, keda sa arvad teda olevat, seega oleks julm kedagi automaatselt kõrvale heita...

Siiski: Miks leppida vähemaga, kui me väärt oleme? Mitte ainult naised, vaid ka mehed. Usun, et ka meestel on kõrged nõudmised. Aga ma tõsiselt loodan, et mitte nii kõrged nagu naistel. Vastasel juhul on lootusetu.

P.S. Kõik, kellel on enam-vähem 4. lõigus kirjeldatud (noor)meeste sarnased sõpru-tuttavaid (või kes ise arvavad, et nad klassifitseeruvad selle alla), siis hea meelega paneks nad väljasuremisohus olevate liikide raamatusse kirja. Igaks juhuks. Ning kui kellegil on ettepanekuid, kust neid leida, siis on hunnik tibisid vihje eest tänulikud :)