Viimaks kodus

Pärast trallitamist Londonis ja Tartus olen viimaks Rõuges. Ohtralt lund ja kole külm.

Londonis vaatasin paari vaatamisväärsust, aga üldiselt jalutasin niisama ja magasin. Lisaks sellele valetasin ohtralt. Nimi oli Ann ja mul oli õde ka, Summers. No need, kes mõistavad, need mõistavad. Üsna loogiline.

Siis Gatwicki jõudsinparasjagu hilja, et mitte lennukist maha jääda... Hea, et järjekordi polnud. Muud ei ütle. Ja üldiselt polnud ma viimane ka. Ning lennujaamas ootasid mind emme ja issi Geisha shokolaadiga ning uksest väljudes hüppas tee peale ette Ott suure punase jõulutähega (pluss piparkookidega). Tore üllatus igal juhul. Ülitore.

Esimese inimesena õnnestus helistada Katriinil, kelle kõne pidin ära panema, sest lennuk oli mitmesajaga õhus veel. No mul oli meelest läinud, et vahepeal lülitasin telefoni sisse, et kella näha, sest see lend kestis ilmselgelt liiga kaua ja jäi välja lülitamata. Piinlik. Kellegi elu selle tõttu siiski ohus ei olnud. Minu teada.

Eestis oli paks lumi (iiri mõistes) ja jõle külm. Pluss kojamehed, kes alustasid Sõpruse puiesteel lumerookimist kell 5 hommikul. Täiesti ebanormaalne. Jah, ma ärkasin selle peale üles.

Üldiselt on hea kodus olla.

Nüüd sauna...

Kreet, tere tulemast koju!

Maarja, ma tean, mida Sa tunned :D Mul tehti mandliop 2 aastat tagasi 20. detsembril. Dieetjõulud. Pole paha. Ja karamellijäätis ei ole nii lääge kui vanilje.

Head lund!