Hahhaa.... mul on täpitähed... hetkel on veel raskusi nende ülesleidmisega, aga juba koidab.
Istun Kadi elutoas keset Londonit. Kadit pole, aga vähemalt on läpakas ja täpitähed, nii et ma väga kurb ei ole.
Täna lõppes minu üle 6 kuu kestnud seiklus iidsetel keldialadel. Iirimaal on nüüd 15. dets rahvuspüha- päev, mil vabaneti Triinust.
Sel puhul tegin eile õhtul Robbiele ja Barryle pannkooke. (Hahaa Barry, thats right... your name... just find out the translation!) Minu kõht valutas teist päeva, aga ma arvan, et see oli närvidest. Kott oli mul poolpakitud, aga no ikka läks lõpuks nii kiireks, et osad nõud jäid pesemata. Selle pärast on häbi küll, midagi pole teha.
Ja täna hommikul tegin töökaaslastele pannkooke. Üldiselt olengi nüüd üks suur pannkook.
Hüvastijätud algasid juba laupäeval. Ja jätkusid lennujaamani. Palju pisaraid, sest ma olen nõrk :) Tegelikult on ikkagi imelik tunne oma elu kotti pakkida. Punasesse kotti. Lennujaamas tegin veel viimase smoothie ja oligi kõik.
Enne kui edasi lähen: Donegal oli ülilahe. Lahkusime Robbiega Dublinist enne kella 8 hommikul, sõitsime 4 tundi (muuhulgas tegime pausi hotellis, mis on maailmas üks enim õhkulastud hotelle... 5 korda vist, Põhja-Iirimaal, saate aru küll...) Siis matkasime 4 tundi kaljusid mööda ja see oli nii väsitav ja nii tore. Ja siis jäin oma jõulupeole hiljaks, sest me ei jõudnud õigel ajal tagasi. Nimelt Bunglas on Euroopa kõrgeim cliff ja no meie muidugi tahtsime täitsa tipus ära käia. Aga selleks kulus oodatust rohkem aega. Loodus. Huh. Ma hakkasin Iirimaad armastama. Aga point on selles, et isegi lambaid polnud tipus. Vahepeal olid. Aga ükski lammas ei ole nii loll, et läheks uduga mägedesse ronima.
Jõulupidu oli vinge. Mu jalad hakkasid peo lõpuks tunda andma, et nad on terve päeva mäge vallutanud, aga rokkisin üle pika aja ikka väga korralikult.
Täna igatahes jõudsin Londonisse. Ei eksinud ära, kuigi mul siiski õnnestus metroojaamast leida selline väljapääs, mida keegi teine ei kasuta, nii et vaene Kadi pidi tükk aega mind otsima. Nüüd õhtul käisin täitsa ise Oxford Streetil. Jala, sest see on lähedal. Ja jälle ei eksinud ära, ainult, et enne kojutulekut tuli meelde, et ma ei tea Kadi majanumbrit, tänavat teadsin. Seega esimesed tunnid on möödunud liigagi rahulikult.
Homme lähen linna nautima ja vahetan kaheks ööks elukohta.
Siis Kadi juurde tagasi.
Ja siis koju.
Muideks, keda huvitab, Kadi tundub oma eluoluga siin rahul olevat. Väga palju tööd ka ikkagi.
Huvitav on see, et lennujaamas ja metroojaamades pole enam prügikaste. Ei tea küll miks... :P Selle asemel käib lennujaamas tädi ringi ja mu võileivaga paberkott tahteti prägi pähe ära visata, jõudsin takistada.
Vaim on mu saabumiseks valmis?
Postitused
2 kommentaari:
kui mina londonis käisin... vist 4 aastat tagasi... siis polnud tänavatel ka prügikaste. kõik visati maha ja öösel käis prügiauto. meile räägiti et kõik poodnikud ja hotelliomanikud ja ma ei tea kes veel kardavad et mõni paneb prügikasti pommi. tol ajal olevat see popp olnud. noh õigemini on siiani :p
ja palun vabandust et ma ei suutnud teie kahe eest seista ja jõulupidu ikka täna on. ai äm sõu sorri. muuseas ma mõtlesin et väike kursaga peokene oleks lahe kui te tulete... aga noh, nüüd peate selle ilmselt ilma minuta tegema. ma lähen teisipäeval haiglasse, mandlioperatsioonile. seega ma ei saa paari päevaga valmis. aga näha võiks ikka eksju.
Kle kas see hotell Põhja-Iirimaal on Belfati hotell? Ma täiesti juhuslikult just loen ühte raamatut ja seal tuli sellest juhuslikult juttu. Naudi viimaseid päevi ja minu vaim on valmis igal juhul!
Postita kommentaar