Oh pesumasin, pesumasin, kus küll sina oled?

Minu tänud kuuluvad inimestele, nagu James King, Hamilton Smith, William Blackstone, kes panid aluse moodsale pesumasinale. Minu eriline tänu kuulub aga Alva J. Fisherile (ning Hurley Machine Company'le) elektrilise pesumasina leiutamise ja tootmisesse laskmise eest. Samuti ka The Whirlpool Corporationile, kes seda edasi täiustas. Minu suurem tänu kuuluks sellele inimesele, kes viiks sisse ülemaailmse seaduse, et IGAS renditavas korteris PEAB olema pesumasin. Või vähemasti trepikojas. Ma ei taha enam pesta asju käsitsi. Ametlikult on kopp ees. Ma olen seda teinud 4 õhtut järjest, korraga 2 kausitäit. Mu käed on käterättide, teksaste ja pluuside kuivaks väänamisest punased. Hea uudis on see, et nüüd on kõik asjad pestud ja peaks kojuminekuni vastu pidama. Ja kodus on pesumasin! Jah, ma olen ärahellitatud, sest vanasti tuli ikka marlimähkmeid keeta ja kupatada enne kui neid sai uuesti kasutada. Õnneks ei ole enam vanasti ja mu mõlemas kodus on pesumasin.

Ilmad hakkavad siin pärast mõningast allakäiku jälle paranema. Eile õhtul oli juba päikesepaiste ja muud ilusale ilmale iseloomulikud tunnused.

Kolleegiga teeme katseid, kui vaikne on kontor, kui kõik masinad on välja lülitatud. Kõigepealt lülitasime välja tema arvuti (mis tegi kohe restardi :D), sellega koos tema printeri (mis on arvutiga seotud ja lülitub samal ajal välja), lõpuks minu printeri, mis kõigepealt põrises (siis ma paitasin teda tugevalt ja ta mürises poole vähem, aga ikkagi liiga palju). Vot printeri väljalülitamisel saabus vaikus. Ainult minu arvuti on veel sees, aga see ei saa ka välja lülitatud, sest keegi peab ikka sissetulevaid kutseid ka jälgima, muidu ei tea, kuhu minna veini jooma. Telefonid veel ei helise, et idüll kestaks.

Väliseestlane

Reedel olin tõeline väliseestlane. Sõitsime koos töökaaslastega linnast välja eestlaste jaanipeole. Hunnikute viisi süüa: grillliha, vorst jms, kooke, salateid, puuvilju, küpsiseid jne jne jne. Lisaks muidugi veel Eesti õlu ja kali. Kõlarist tuli Eesti muusikat, vastu jalutasid inimesed, keda oli ilma ülikonnata raske ära tunda, rahvatantsurühm tantsis ja lapsed tahtsid jalust maha joosta, hüpati üle lõkke. Jah, muutun sentimentaalseks :) Igatahes hakkasin mõtlema, et hea on, et selliseid üritusi korraldatakse. Need lapsed õpivad prantsuse- või inglisekeelsetes koolides, super, et neile näidatakse, millised traditsioonid kodus on. Lisaks sellele ei olnud siin ühtegi täiesti kastis tüüpi. Tore rahvapidu. Rahva seast leidsin ka Joeli ja Maikeni ning hoidsime Eesti noorte au kõrgel veini ja õlle joomisega ning arutlemsime, kas peaksime juba mõtlema sotsiaalse võrgustiku loomise peale või mitte. Kohapeal oli sotsiaalset võrgustikku nagu muda. Väga sügavalt siiski ei juurelnud, riigipüha ikkagu ;) Eelnev nädalasisene pidutsemine andis oma panuse ja kesköö paiku otsustasime koos töökaaslastega metsavahelt siiski suurlinna tagasi põrutada.

 

Siiski, arvestades siinset eestlaste arvukust, võib siin elada küll. Traditsioonid ei jää pidamata, aga kui kaasmaalastega suhelda enam ei jõua, võib suhelda lätlaste, poolakate, prantslaste, hollandlaste, sakslaste, belglaste, hispaanlaste, inglaste, marokolaste, türklaste ja ma ei tea veel kellega.

 

Nädalavahetus möödus puhkamise tähe all. Laupäeval ei hakanud ma end enne kahte liigutamagi, kella neljaks olin isegi hommikust söönud. Vedelesin terve päeva Brüsselis ja õhtuks vedasin ennast ikka Genti tagasi. Plaan oli, et Joel tuleb järgmisel päeval linna uurima, aga kuna pühapäev möödus laussaju all, siis see plaan läks metsapoole. Selle asemel magasin ka pühapäeva maha ja püüdsin veidi koristada. Aga minu ja koristamisega on nagu on… ehk siis ei ole. Meil ei ole seda vastastikkust armastust. Jamps. Läksin linna ka, siin ei ole veel summersale'd alanud, aga mingi muu jõle alahindlus, mille puhul hoitakse poode isegi pühapäeval lahti. Meenutas Dublinit, inimesed rabasid kõike, mida andis võtta.

 

Ahjaa, natuke sain ikka koristatud ka. Prügikast sai täis ning pesu poolenisti pestud. Ma olen pool aastat niivõrdkuivõrd pesu käsitsi pesnud ja see ei ole mulle juba algusest peale meeldinud, nüüd on ta muutunud täiesti vastuvõetamatuks. Jah, kodul on veel üks pluss- pesumasin.

 

Kuna iga päev sõidan mingi u 1.5 h rongiga, siis otsustasin, et loen parem raamatuid. Inglisekeelsed said kiirelt läbi. Hetkel käsil Mihkel Muti teine raamat juba. Tahaks, et tunneks prototüübid ära, aga liig noor olin nende raamatute kirjutamise ajal ning ainult mõne tegelaskuju puhul suudan arvata, kes see võiks olla. Ja ei tea siiski, kas läheb täppi.

Trikk trakk

Tuli välja, et ma pean kasutama trikki, et siia siiski ka ametlikult leheküljelt ligi saada. Hahaa. Aga tehtud!

Eile oli mingi pikk päev, mille jooksul sai joodud eesti kalja, söödud eesti kommi, kuulatud eesti koorimuusikat, joodud prantuse, portugali ja hispaania roosat veini (portugali oma oli ikka VÄGA kole), avatud oma catering ettevõte, söödud puuvilju hullumiseni (täna veel otsa),poola maasikaid, arutletud üldise poliitika nõrkuste ja tugevuste üle, käidud 3 korda poes, saaddetud kolleeg ära jne jne. Sellele järgnes täna, mille jooksul sai söödud taaskord palju puuvilju, arutletud info kättesaadavuse üle, söödud küpsist, krõpse, joodud äärmiselt palju vett ning lõpuks vel mingi hüpersuur lõuna. Hetkel on kõht nii täis, et ma väga kahtlen, kas ma homme söön.

Ahjaa, homme on jaanilaupäev ja võidupüha. Nagu kõik inimesed teavad, siis Belgia pole üldse jaanimaa. Aga sellegipoolest jõuan ma kusagile jaanile, ma veel ei ole otsustanud kuhu, see sõltub majanduslikust olukorrast. Üks võimalus on liituda eestlastega kusagil mitmekümne kilomeetri kaugusel metsas ja teine võimalus on liituda baltlaste ja skandinaavlastega Brüsseli kesklinnas. Fakt on see, et laupäev jääb vahele ning ilmselt puhkan homme pool päeva öiseks ürituseks. Poleks, tahaks, et oleks. Auto. Siis oleks suva, jõuaks igale poole.

Joelit nägin ka, kes on kolmandat päeva siin (nüüd neljandat). Tal olevat shokolaadi, a ma ei tea kabinetinumbrit. Hiljemalt esmaspäeval otsin üles.

Ma ei ole surnud, ma elan siin 2

Mu päevad hakkavad meenutama aega, kui internetti veel ei olnud. Hommikul tööle, õhtul koju, rongis loen raamatut ja õhtul kodus loen ka raamatut. Kodu on korras, sest aeg ei kulu internetis blogide lugemisele. Nõud on pestud ja kõht täis. Oleks lapsi, siis oleks nemad ka kasitud. See on fakt.

 

Lisaks sellele otsustasin elama hakata. Reede õhtul tuli mul täiesti vapustav idee põrutada järgmisel hommikul Amsterdami ning õhtuks tagasi olla. Reisikaaslasi ei leidunud, nii et läksin üksi. Rong sõitis läbi Rotterdami ja siis tuli mul idee, et peaks seal elavat sõbrannat külastama tagasiteel. Mõeldud-tehtud. Nii sai ühepäevasest Amsterdami reisist, kahepäevane Hollandi-tripp koos ilusa ilma, oma lemmikkingade uuesti leidmise Rotterdami kingapoest, seljakoti, arhitektuuri, kunsti, Van Goghi, näljaste kajakate, toredate inimeste, puerto ricolastega, mehhiklastega, rohke hispaania keelega, kenade meeste ja super külalislahkusega. Mu sõbranna on itaallane ja tema külalislahkus on alati liig ;) Kogu reisi lõppedes oli ainus negatiivne külg see, et ümberistumisel oli rong VÄGA palav, umbes 40 kraadi. Aga reisikaaslane oli põnev, Uus-Meremaa aktsendi ja reisibrožüüriga, millega mulle tuult teha, seega kõik oli lõpuks nii fain, et otsustasin Antwerpenis ümberistumise asemel Brüsselini sõita :D

 

Enne seda möödusid päevad olles väga asjalik, sõites rongiga 3 tundi Genti (tavaliselt võtab 40 min), Brüsselist väljasõitmiseks kulus khm… mingi 2 tundi umbes. Väga fun. Ilmad on siin soojad, leidsin ühe superilusa pargi, kuhu kavatsen laupäeval puhkama minna. Ja reedel on suur jäänipäevaüritus, vist, kui mul energiat jagub. Jaanipäev ööklubis, midagi uut. Skandinaavia ja balti jaanipäev. Eks näis.

 

Ma tulen juuli keskel koju, muideks. Viljandi folgiks või nii. Noh ja 30. juuli :)

Katse

Proovin e-maili bloggimist, sest internet kadus ara ja yks teine server ei lase siia ligi. Kui onnestub, kirjutan homme juba pikemalt.

Stopp-märk

Stopp-märk on praegu mu selg. Üleni punane heleda triibuga keskel. Täna oli ilus ilm ja mõtlesin minna randa. Ma olin seal varem 1 kord käinud, aga autoga. Rattaga sinnaminek ei olnud aga üldsegi mitte nii lihtne kui ma olin arvanud ning ühel hetkel tuli tõdeda, et olen täielikult eksinud. Aga ilus ilm ei lasknud tujul langeda ning sõitsin niisama ringi, järgmine nädal viin ratta ära, nii et siis enam ei saa niisama ninnunännutada. Ühtlasi avastasin, et selles osas linnast (või oli see osa juba mõnest teisest linnast) sõidavad ka trollid. Siin minu juures on ainult bussid ja trammid. Tunne oma kodukohta.

Igatahes jõudsin esimest korda ka ujuma. Arvestades, et eelmine aasta ma vist ei jõudnudki ujuma, sest Dublin ei hiilga ujumiskohtadega. Aga pärast ujumist oli kell pool 6, kell 2 olin endale määrionud kreemi. Veekindlat. Mõtlesin, et ahh pool 6, vast enam ei põleta, aga võta näpust. Seega, kõik kes väidavad, et päike ei võta pärast kella viit või kuut on kurjad valevorstid. Jalad on ka ära põlenud. Kreemikiht ja lootus.

Ühtlasi kuulsin ma ühte halba avalauset: "Mis te arvate, kas pärast nelja peaks panema kaitsekreemi?" Flaami keeles. Palusin korrata inglise keeles. Küsijaks oli noormees minu kõrval, kes oli seal juba pool tundi istunud, enamik riideid seljas ning Nivea kreemipudel käes. Vestlesime kohalikest pubidest ja kirjandusest, siis läksin ujuma. Tagasi tulles kutsus mind jäätist sööma, aga vaatasin, et ei hakka mdiagi arendama ja naeratasin teatega "Ma jään siia päevitama." Halb mõte, võttes arvesse mu punaseid selga ning jalgu.

Aga üldiselt oli mul täna vaba päev. Eile sai lõpule üks projektidest, mida olin kuu aega ette valmistada aidanud. Kell 8 hommikul tundus, et sellest kujuneb fiasko. Kell 8.30 väljastas akrediteerimiskeskus mulle üle 100 sissepääsuloa asemel... olete valmis... 4!!! Kell 9.10, 20 minutit enne algust oli mul üle saja loa ning igast muud asjad hakkasid ka paika loksuma. Tulemuseks oli ainult 1 pool-hüsteerias-täis-närvis lätlane ja 1 lihtsalt närvis lätlane. Lõpp hea, kõik hea. Päev oli üldiselt kuidagi mõnus.

Puhata on hea. Pean ikka kaaluma, kas Eestisse tagasitulek ongi nii hea mõte. Võib-olla oleks parem kusagil puhata ja mängida. Soojas. Veest elab ära.

Sel nädalavahetusel on meil Gabiga family-time, sest esmaspäeval ta läheb minema. Vaatame, mis saab. Lähme muuseumisse, loomaaeda ning ei maga, sest ammuks see magamine siia ilma loodi.

SS nagu soss ja stress

Okei, ma ärkan kell 5.30, jõuan kohale kell 8.00 ja jõuan tagasi kell 23.00. Ma ei saa jätta mainimata, et seda ennekõike tänu sellele, et lätlased ei suuda oma tööd organiseerida. Ja neil on vaja väsimusest juhmi eestlast, et end tööle panna. Positiivne on muidugi see, et kell 21.45 on võimalik isegi lifti saada, erinevalt kella 17st.

Aga rongisõit on ka inspireeriv ning üsna uinutav. Magada tahaks. Pühapäeval saab, vist. Üldiselt kavatsen ellu jääda, kuu aja pärast on puhkus. Elu on ilus. Päike paistab, linnud laulavad ja konditsioneer toob köha, nohu ning muud gripi-või külmetussümptomid.

Uus algus

Koolilõpu puhul on toimunud üsna mitu pidu ning läinud kolmepäevane nädalavahetus oli väga pro. Pärast pidu suutsime magada täpselt 1,5 tundi, et siis sõita umbes 5 kuud planeeritud reisile Luxembourgi. Iga kord on midagi ette tulnud, aga kuna Gabi lahkub varsti, siis pidime ära käima. Ilus. Väike. Ilus org. Oleme viimased viis kuud pidanud elama kivide vahel ning kõige suuremad rohelised asjad, mida näeme on lilled. Enam-vähem, pisikese pargi nigelad puud ka. Ja siis seal oli suur org üsna korralike puudega. Päevitasime, kuulasime kesklinnas bluusikontserti, panime turisti, hankisime heeliumiga õhupallid ja naersime hulluks.

Kuigi rongisõit edasi-tagasi kestis umbes 7 tundi, ei maganud me selle jooksul, sest rongi peal polnud meil und. See tõi kaasa selle, et unustasime Arlonis oma rongipileteid täita ning kui konduktor tuli oli väga naljakas. Õnneks oli ta arusaaja mees, Brüsselis tegime temaga pilti ja kinkisime pulgakommi. Lisaks lõbustasime ka paljusid teisi rongis viibijaid oma räppimise, rokkimise jm sellisega.

Täna magasime maha ainult pool päeva, mis oli üllatav. Teise poole võtsime päikest, pigem tahtsime võtta. Plaan oli minna randa ja värki. Aga kui välja jõudsime oli VÄGA külm. Seega jäi üle päevitamine koduõues. Super õu. Tuule eest kaitstud. Randa jõudsime ka, umbes kell pool 7, mängisime frisbyt. Väidame, et taldrik oli kehva. Ässad läksid tennist mängima (osad proovisid kaks päeva järjest minna Pariisi Prantsuse lahtisi vaatama, eile ei olnud rongipileteid, täna kadusid rongi vahepeatuses mingisse imepisikesse linna ära ja pidid tagasi pöörduma). Mitte nii ässad mängisid hiljem veel minigolfi.

See tõi kaasa selle, et tänane lõuna oli meil kell 21:35. Maitsev. Sellele järgnes taas hüvastijätt. Ma olen üks viimaseid lahkujaid, mis tähendab, et pean kõigiga hüvasti jätma. Arendan juba mõningast professionaalsust.

Pildid tulevad homme.

Lõpp?!?

Mu kool on selleks õppeaastaks läbi. Sessi kui sellist ei olnud või mina vähemalt ei pidanud, liiga palju tegemist niigi. Eksamid tegin jooksupealt, rongis õppisin. Täna on puhkus.

Hetkel kulub kogu energia koolilõpu-ja lahkumispidude peale. Esimesed on juba läinud, keskmised minekul ning mõned jäävad siia koos minuga veel logelema. Gabi läheb ülejärgmisel esmaspäeval, seega kulub ka järgmine nädalavahetus pidutsemisele.

Siin linnas, kolme kiriku vahele on üles pandud 4 või 5 rannavõrkpalli platsi ja mäng käib. Ma ei ole nii väikesel territooriumil siin Belgias veel enne nii palju kenasid mehi näinud. Ilmselt ei näe ka rohkem. Aga igatahes võtan tagasi ütluse, et siin Belgias pole ühtegi kena meest, mõni ikka on.

Ja ilus ilm on vähemalt 2. päeva tagasi. Cross ur fingers, ehk jätkub.