Hommikusöök hingele

Äratus kell 5.45, esimesed pannkoogid tulele kell 6.03, viimaste külalistega astusin ise kodust välja kell 11.40. Aitäh kõigile, kes viitsisid end hea eesmärgi nimel kodust välja ajada.



Ainus, kes pannkooke ei toiduna hinnanud (või julges seda välja näidata), oli Aliis. Aga talle meeldivadki rinnad rohkem. Mängimiseks kõlbasid.

Üritus toimus Maarja Küla eesti maja ehituse heaks Leo Klubi kaudu. Mõned annetused on veel tulemata, nii et täpne summa on selgumisel, aga jääb 1000 krooni kanti. Ma loodan, et klubikaaslased saavad ka oma osa kokku ja kõik teised ka... Kui kellelgi on soovi veel head teha, siis need noored on seda väärt.

Sa oled taimetoitlane? (küsimärgid lendavad ümber pea)

Ma olin kunagi 7 aastat lihamittesööja. Taimetoitlaseks ma end ei nimetaks, kuna juustu ja muna sõin sama agaralt kui enne. 2006. aasta alguses jätsin selle hobi maha. Lihamittesöömise siis.

Põhjused olid täiesti pragmaatilised - reisides on nii ikka jõle raske. Alustades sellest, et lennukis antakse sulle mingi õite kummaline asi süüa (mitte, et seal tihti üldse aru saaks, mida sa sööd), jätkates sellega, et mõnes riigis on lihamittesööja tulnukaga samal pulgal. Pluss ma lihtsalt enam ei viitsinud oma tuttavatele välja mõelda lugu, miks ma liha ei söö. Olid põhjused, isegi dramaatilised, kuid olgem ausad, normaalne inimene selle peale lihasöömist ei lõpeta (a la pisikeste sigade marinaadivannis ujumine)... Mõtlesin katsetada ja katse venis pikaks.

Algul ma ei söönud kala ega kana... Siis paari aasta möödudes oli isa üsna karm ja selgitas, et vähemalt kala pean ma sööma. Sinna juurde käisid artiklid sellest, kuidas taimetoitlased on pimedaks jäänud. Tagantjärele tundub, et ta pole iial mu pärast rohkem mures olnud. Ema toppis sisse sojatooteid (mõnedel neist on loogika). Seega hakkasin sööma kala. Mõni aasta hiljem lisasin valikusse kana, sest ausalt öeldes oli väljas käies riisi ja salalti söömine muutunud üsna üksluiseks. Ja lõpuks, 2006. aasta alguses, kui läksin Belgiasse elama, mõtlesin, et mis seal ikka, hakkan liha sööma. Selle otsuse parim osa oli muidugi see, et Gentis oli mu korterikaaslaseks taimetoitlane, mistõttu ei viitsinud mina ka lihaga eriti tegeleda.

Aga suurtel ühisõhtusöökidel oli mõnus nautida itaalia, norra ja paljude teiste riikide köökide eripära, ilma liha välja surkimata. Enamik rahvuskööke on ju siiski tugevalt lihapõhised, mistõttu on lihasööjaks hakkamine end igati ära tasunud. Ma oleks tahtnud näha neid pilke, kui ma oleks näiteks Gruusias öelnud, et ma olen taimetoitlane.

Siiski, mingit lihaarmastajat minust saanud pole. Poes kõnnin külma kõhuga lihaletist mööda, kodus teen harva liha, väljas söömas käies on veise- või sealihaga toidud viimased, millele oma pilgud pööran. Lood on suisa nii halvad, et mulle isegi tundub, et need ei maitse mulle. Ja need, kes tahavad arendada veregrupiteooriat - mul on 0-veregrupp, kütt, ainult liha peakski sööma (samuti üks põhjuseid, miks taasalustasin).

Ja kõigist taimetoitlastest saan ka aru - nii on vabalt võimalik elada ja kui põhimõtted ei luba liha süüa, siis ei pea ka. Ning vahel tundub mulle, et nii on elu lihtsam.

Näiteks täna praadisin kotlette - terve köök oli rasvapritsmeid täis ja see lõhn! (hais?)... Kole. Pole ime, et ma pigem keedan lillkapsast.