skip to main |
skip to sidebar
Ärge küsige miks või kus või millal. Vahet pole. Aga panin juutuubi otisingusõnaks täna "Mart Raudsaar" lootes leida mõne vahva video või midagi, aga välja tuli hoopis see, et teda juutuubis ei ole, aga next best thing on Mary J. Blige. Vaadake, kas teil ka õnnestub. Ma proovisin ikka mitu korda, et kontrollida ka, sest järeldusi saab ikkagi teha mitme katse pinnalt.
See, et esimeseks looks on 911. Ma ei loeks sellest midagi välja :) Aga kui oleks vaja analüüsida, siis ma usun, et mingi 8 lk esseed võiks vabalt visata. Järgmise semestri soojenduseks.
Edit: Püüdsin end tagasi hoida, kuid käsi ei kuulanud mõistust või oli see vastupidi, kuid üsna pea sain teada:
Marju Lauristin on tuubis esindatud videoga "Internatsid ründavad Toompead";
Peeter Vihalemmast next best thing on lihtsalt otsisõna "peeter", mis suunab meid otsejoones Peeter Ojani;
Veronika Kalmus on samuti esindatud, sai ta presidendilt preemia ju;
Kadri Uguriga juhtus selline lugu, et sattusin sellele videole. Kuna video tundus enam kui jabur, pidin selgeks tegema, kas tegemist on videotervitusega Türgist adressaadiks meie õppejõud või miskit muud... Abiks olid nii sõnastik kui loogika. Variante on mitu - kas kõigil piltidel figureerivale meesterahvale sooviti edaspidiseks palju edu (sest "ugur", kus g on katusega tähendab türgi keeles ka head õnne, kuid ka maskotti) või oli see kellelegi järelehüüdeks;
Pille Pruulmann-Vengerfeldt annab tulemuseks "pills". Keeleliselt veidi mõislikum tulemus kui Mary J. Blige;
Halliki Harro-Loit, nagu Mart Raudsaargi, vahetab tuubis sugu, sest tulemused kuvatakse "Harry" kohta.
Mida me järeldame? Instituut on tuubis alaesindatud.
Jaanipäeva peame sel aastal Hispaanias (sest Eestis on seda juba ju peetud!). Just otsustasime. Teiseks tahaks näha, kas kunagisest keeleõppest ka midagi kasu oli. Ühtlasi peaks see reis selgitama, et keelt endiselt ei oska ja õpi hoolega edasi!
Dilemma töö versus puhkus lahendasin lihtsalt sellega, et vean oma kodukontori kümneks päevaks Madriidi ja kuna selle aja sees on rohkelt puhkepäevi, siis ei tohiks probleeme tekkida ajajaotuses. Teatavasti on olemas e-mail, Skype (sest on olemas nett) ja vajadusel leian ka telefoni. Teadupärast ostsin ma transpordikaalutlustel ka pisikese läpaka.
Aga see, mis tuleb pärast seda... selle pileteid veel ei ole, aga plaan on jõus.
Seega tuleb teha kõvasti tööd ja näha veel rohkem vaeva, siis tuleb armastus ja puhkus.
Sügissemester on oma õnnelikku lõppu leidmas. Hindeid veel kõiki ei ole, aga just lõpetasin viimase kodutöö, mille kohe ka postkasti viin ning kui hinnatud saavad veel umbes 20 tudengi tööd, siis algab koolipuhkus, et varsti uue hooga alustada.
Uue semestri väljakutseteks saavad mõned ained ja kevadgrilli korraldamine (vaesed need kursakad, kes seda eelmisel aastal juba korraldasid... mis hästi, see uuesti!). Ja töö ja kooli ühildamine, mis loodetavasti saavad siiski piisava raskusastmega väljakutseteks.
Läksin täna poodi ja palusin endale ühe läptopi. Kuna mulle ei meeldi suuri asju kaasa vedada ja ma eelistan kaasas kanda vaid käekotti, siis on mul uus mänguasi.
Nimeks sai Nups (sinna nimelahtrisse), sest ta on üsna nunnu. Selle sõna parimas tähenduses. Trükkida on nupsikuga veel üsna keeruline, aga inimene pidada harjuma kõigega. Ja mõnus on kui asjad käekotti ära mahuvad. Tibi jutt? :) Praktilisest küljest pean nüüd tegelema kõigi asjade uuesti allalaadimisega ja see on üsna tüütu. Tore on muidugi uusi asju osta :) Ehtnasiselik, kuigi seda karpi tahtsid avada nii mõnedki meessoost isikud.
Imelisel kombel said kõik kooliasjad õigeks ajaks esitatud ning festival sai ka läbi. Sellele järgnes muidugi korralik pingelangushaigus, mis oma haripunkti jõudis vist teisipäeval, kuid päris lahkunud ei ole siiani. Ma muidugi üritasin selgeks teha, et nonononono ei ole veel aeg pingelanguseks, aga see sõnum läks kurtidele kõrvadele. Seega olen läbi udu ja kareda kurgu teinud jõudumööda neid asju, mida saan. Veidi hakkab kiire, aga kuna ma tõestasin endale, et saan küll natuke olla supernaine (kuigi palun, need asjad, mis ma kirjutasin, ei kannata erilist kriitikat), siis ei ole hullu.
Nädala pärast juba lendan lennukiga ning hingan nende riikide õhku, kus veel käinud ei ole. Tegelikult teeb see meele rõõmsaks, sest teate... vähe on reisitud viimastel aegadel. Aga plaanid on suured :) Aasta tõotab tulla nii töises kui reisimise mõttes vägagi huvitav.
Orkut: Success usually comes to those who are too busy to be looking for it.
Aega küll ei ole. Lisaks festivalile peaks hakkama saama ühe esseega (laupäevaks) ja magistritöö projektiga (esmaspäevaks). "Paar" oleks võinud oma katsejäneseks ülevaloleku osas võtta minu, kui ma juba nagunii ei maga.
Magamine on algajatele. Söömine ka.
Kui Sulle meeldivad hullud tüübid...
Kui Sulle meeldivad ekstreemsportlased...
Kui Sulle meeldivad tätoveeringud...
Või kui Sulle meeldib see kõik koos või eraldi....
Siis loe läbi see artikkel. Lõpus on präänik (kindlasti loe ka teist lehekülge lingilt "järgmine lehekülg").
Edu-Eestist osa saamiseks on ainult üks ja üks võimalus - seada sammud Tallinna poole. Eriti osav oled Sa muidugi siis, kui sead sammud lennujaama poole, et sõita siit ära ja mängida Edu-Eestit kusagil mujal. Ma jäin levelile 1 ning seadsin pärast pikki pühi suuna Tallinna.
Esimene päev ei tundunudki nii hirmus. Esialgu. Vedasin ennast kontorisse, troll oli ka pooltühi. Ilm oli so-so, aga kannatas. Istusin päeva kontoris ära, isegi sööma ei jõudnud - tööd oli kuidagi palju ja kõik toitu müüvad asutused (nt Hullumaja Selver) tundusid liiga kaugel. See tähendas muidugi seda, et kell 18 oli mu kõht hirmus tühi. Aga, et M. oli endale korraldanud Vapianos lahkumispeo, otsustasin end seal pastaga kostitada. Sõitsin trolliga linna. Ei olnud nii täis, ummikud olid ka väikesed. Trollijuht ainult pidurdas õite järsult ja väga tihti, nii et Kaubamaja peatuses kaotas nii mõnigi inimene korralikult tasakaalu. Jalutasin ja jõudsin mõelda, et Tallinn on vahelduseks päris tore - inimesed on ilusad ja kenasti riides :P
Siis tegin saatusliku vea. Kas te ikka teate, mis see on? Loomulikult on see sisenemine Tallinna toidupoodi tipptunnil - näljaste nägudega inimesed jooksevad korvide/kärudega mööda poodi ringi, vabalt jooksevad su maha kui tahavad. Järjekorras võid seista umbes 15 minutit (olen täheldanud, et kesklinnas on tippajad 11.45-13.00 ja 17.00-19.00). Minu missiooniks oli osta mõned suveniiralkoholipudelid, kuid otsustasin, et see ei ole seda väärt ning pärast 1 minutilist poes viibimist, tulin selg ees välja. Pärast oligi hea, et ma suveniirpudeleid ei viinud, sest neid sai M. niigi palju. Pidu oli tore, inimesed olid rõõmsad ja edumeelsed. Rääkisime raamatute kirjutamisest ja mul oli vaesest raamatuautorist täitsa kahju - seleta hulludele, et see pole eriti suur asi ja et tegelikult sa enam vist ei viitsi sellest väga rääkida, sest tundub, et inimesi sinu juures enam muu ei huvitagi. Loomulikult läks mu õhtu veelgi paremaks kui ilmusid kaua kadunukesed A ja S. Lisaks nägi veel inimesi, keda ei olnud ammu näinud. Nii, et kell 20 lahkumise asemel olin kodus südaööl.
Ülejäänud nädala ma õppisin ning töötasin ja suurt midagi ei mäleta. Neljapäeval astusin kergendusega Tartus bussist välja, kuid säilitasin Tallinnale omase asjalikkuse (vähemasti telefonidele vastamisel). Ajakriis on nii hull, et ma parem isegi ei süvene sellesse. Nagunii saavad kõik asjad lõpuks tehtud. Vahelduseks on tore jälle tööd teha, rõõmustada imelike asjade üle (näiteks, et ajakirjanik vastas rõõmsa häälega telefonile) ja olla osa sellest Edu-Eestist, kellel on kogu aeg kiire-kiire-kiire.
Ahjaa, Tallinnas pidada olema kõhuviirus liikvel. Triin tegi väikesed arvutused ja leidis ühel õhtul külmavärinates ning kõhukrampides olles, et haigeks jääda aega ei ole. Kiire ju, saate aru küll! Arvutas veel, et ok, kui kestaks pool päeva, elaks üle, aga üle selle: nonono. Äärmusliku meetodina tuli võtta pits ja 4-5cl viina, lisada veidi pipart ning keerata end teki sisse. Hommikul oli täitsa inimese tunne. Tartusse jõudes otsustasin, et nii halbu asju nagu kõhuviirus ma Tartule küll ei too ja kuna bussis ei olnud enesetunne see kõikseparem, siis tuli ravi enne loengut taas läbi teha. Teenindaja seda liiga imelikuks ei pidanud, et kaks tibi küsivad lisaks peenetele salatitele ka kaks pitsi viina (sest ma olin suutnud T-u veenda, et ka tema võib haigeks jääda ja peab ikka kaasa tegema ravikuuri). "4 või 8 celli?" küsis ta ja tõi kaks külma pitsi. Olen terve.
Oi, kuidas mulle meeldib Tartu! Õnnis. Edu-Eestist tulen tagasi paari nädala jooksul. Seni... elame-vaatame-näeme.
Minu rõõmuks on viimased päevad olnud kohatise päikesepaistega. Eriti mõnus oli 2. jaanuar - õues oli -16, kui maja tagusel platsis lumes võidu jooksime, loomajälgi vahtisime ja inglijäljed juurde tegime. Päike säras.
Aga päikeseigatsus on muutunud nii karmiks, et ma isegi ei ava enam neid reisipakkumisi, mis mulle postkasti potsatavad. Muidu võibki juhtuda, et saadan kõik pikalt ja sõidan minema. Seda muidugi raskendab asjaolu, et sel aastal ma ei ole väga palju maganud, viimase kolme öö summa on nii... 14 h, mis on tegelt ok, aga enne seda nüüd ka ei olnud mingi magala.
Aga jaanuari lõpus... vot siis ma magan!
Nii, olen täie eksistentsi juures ka sel aastal. Seni veedan seda peamiselt kahe raamatu seltsis, aga hiljemalt veebruaris läheb paremaks. Enne tuleb muidugi lõputu to-do-list läbi töötada.
Uue aasta pidustused algasid Vene Kultuurikeskuses, kus kuulasime Harlemi gospelkoori, laulsime kaasa, tantsisime ja asendasime fragmendi "I say Jesus, you say Christ" fragmendiga "Mina ütlen karu, sina ütled püksid". Kontsert oli ilus ja meie rokkisime sajaga, kuigi tuleb tunnistada, et eesti publikut on ikka raske usuloosungitega üles kütta ;) Siiski pidasid enamik saalisviibijatest kontserdi lõpuni vastu ja näitasid, et suudavad ka tolerantsed olla. Edasi sõime mõnusaid suupisteid veelgi mõnusamas seltskonnas ja mängisime Imagot, mis sel korral ei tundunudki nii kohutava mänguna.
Keskööl vaatasime hüppetorni juurest ilutulestikke - mina kartsin veidi raketiga pähe saada, aga õnneks seda ei juhtunud. Üldine tähelepanek oli, et ilutulestikufirmad sel kuul pankrotti ei lähe ja majandussurutist meil ka ei ole, sest raha lendas taevasse mitu tundi järjest. Loodetavasti oli Eestist ostetud ilutulestik, see veidi kosutaks me SKP-d. Magustoit ja disko erinevate isikute (khmm ühe isiku) soovilugudega. Une-Matiga voodisse saime kell 5, mis minu arvestuste kohaselt on vägagi muljetavaldav tulemus (esiteks olin eelmine öö maganud 3h, sest pidin ju loov olema ja teiseks - tavaliselt vajun ära kell 23, seekord oli ka tahtmine, aga pidasin vastu).
Postitused
