Asjade seis

Kallega juhtus nii, et ta jäi poolikuks ning erinevatel põhjustel valmis ei saanud. Eks siinkohal võib lugeda moraali eelkõige iseendale - alustades sellest, et ei peaks asju viimasele hetkele jätma, lõpetades sellega, et ei peaks haige olema kogu aeg. Projekt ei ole muidugi maha maetud, vaid jäetud ootama vaiksemaid aegu.

Üks põhjus, miks Kallega läks nagu läks, oli, et seadsin Ülo ikkagi prioriteediks, ehk Kalle solvus? Minu peamine eesmärk on ikkagi saada 19. juunil lilli, mitte veel nende asjadega venitada (kuni ma ei tunne enam ühtegi endaga samal aastal lõpetavat inimest).

Muide, raske oli Kallel seekord minna lasta. Väga raske. Iseendas pettuda. Aga läks nii, vaimse ja füüsilise tervise huvides.

Aga Ülo peab olema valmis täpselt nädala pärast ja selles suhtes ei ole seis üldsegi mitte lootusetu. Statistikat ei ole küll veel kõigilt saanud, aga loodan selle siiski välja meelitada. Muud osad seisavad ka laiskuse (ja olgem ausad, ka ajanappuse) kui millegi muu taga.

Töö juures on (üllatus! üllatus!) kiired ajad. Aga muidu vahva. Liitusime kepikõnnisarjaga ning nüüd kepitame iga neljapäeva õhtul. Tiim "Keppides võiduka lõpuni!". Sport on ikka peamine, eksole.

Ja kui vahepeal jõuab kevadgrillile (kus oli üle ootuste vahva olemine) ja koju (kus mu vanemad hoolitsevad selle eest, et meil ikkagi PÄRIS töö tegemine vaimse töö kõrvalt meelest ei läheks), on elu palju parem.

Kusjuures päris töö võludest räägiks täitsa pikemalt...