Värskendav vesi

Eile sadas kapitaalselt. Ma arvan, et pole kunagi nii vinget äikest ja tormi koos näinud. Seisin kodus terrassil ja nautisin vaadet. Veidi hirmus oli ka ;) Siiski olin piisavalt julge, et purskkaev välja lülitada.

Seoses tormiga kadus meie kodus elekter (momendil kui kartulid olid just pliidile pandud ning kana ahju). Saime aru gaasipliidi vajalikkusest. Varsti kadus ka vesi, aga seda oli väljas siiski täie raha eest. Kusagil lähedal lõi välk sisse. Maagiline. Tõesti. Sellegipoolest oli mul hea meel, et see ei olnud minu kodu ja loodetavasti ka mitte kellegi teise oma.

Linna bussile rutates oli tee täis juurtest murdunuid puid... Kaks ilusat põlispuud olid otsustanud hävitada niigi ebakindlad elektriliinid. Mõistsin, et mõte sõita elektriga Tartusse oli väärt teguviis, kuna elektriga on kodus ilmselt praeguseni kehvasti.

Enne tormi oli aga vaikus. Kuum, lausa lämbe. Sõber batuut pakkus võimalust hüpata ning kaks põnni arvasid, et ma olengi maailma parim mängukaaslane... "Triinu, hüppa sina ka. Ei ära hüppa, ma ei saa püsti ju!!!" Või: "Triinu, tegelikult on mul sinuga täitsa lõbus siin koos mängida, mis siis, et Miia magama läks." Pärast seda tehti mulle liivavormi maasika - ja mustikamoosiga. Maitsev. Polegi ammu söönud liivavormi...

Lämbuse eest pakkus kaitset ka järv. Kui ma õhtul K-le uhkusnoot hääles teatasin: "Ma käisin täna ujumas!" ja tema küsis vastu: "Auras või?", sain olla võidukas ja teatada, et päris järves (ajalooürikutesse: 27. mai, üsna hilja). Arvestades, et minu strateegia oli esimesena vette joosta, siis sain osa ka soojast veest. Vanemad pidid leppima minu segatud veega... Siiski-siiski... järved on mu lemmikud. Meri neile vastu ei saa. Jõed ka mitte. Õige paraja suurusega metsajärv on üle kõige.