Kilometraaši öelda ei oska, sest Gruusias kehtib üks tõeline reegel: mitte keegi ei tea, mitu kilomeetrit mingisse linna olla võiks. Aeg-ajalt siiski on silte, aga inimeste teadvusesse need vist ei jõua. Tartu-Riia-Tartu tuli minu majast minu majani 562 km.
Üldiselt oli reis road-trip, mille käigus nägime ära vähemalt pool Gruusiast:
Tbilisi-Ananuri-Pasnauri-Gudauri-Tbilisi-Telavi-Tsinandali-
Tbilisi-Batumi-Poti-Batumi-Kutaisi-Khasuri-Akhaltsikhe-
Vardzia-Borjomi-Tbilisi
Ohtlikesse piirkondadesse ei läinud, sest näiteks Sokhumisse (Abhaasia) saab ainult helikopteriga. Järgmisel korral võtame sellegi kaasa.
Suurematest muljetest räägin edaspidi... Hea on see, et keegi meist ei pidanud abielluma, kuigi sellekohaseid vihjeid lendas lõpmatult. "Mul on neli venda ja teid on ka neli."
Reisikaaslasteks olid vahelduva eduga ka poolakas ja itaallanna+ mõned teised eestlased, aga peamisteks trippijateks Kiku, mina, Viky ja Lagle.
Naised autokastis teel Gudaurist tagasi (Gudauri lähedal on üks kõrge mägi: Kazbegi 5033m, sinnani laviinide tõttu ei jõudnud)Lisaks liitus meiega ka Marko, kes kaitses meid kurjade Gruusia taksojuhtide jms eest :D Kohe kui tema kõrvalt kadus, läksid mehed tunduvalt aktiivsemaks.
Siin kaitseb Marko meid koera eest ;) (taustaks üks väheseid värvilisi asju Gruusias)Lisaks trippimisele sai palju söödud ja joodud. Väga palju. Nii palju, et praegu on lemmiksöögiks kama (kuigi Viky tehtud kodune makaron maitses täna lõunaajal ka hästi).
Ja kuigi minu järgnevad postitused võivad tunduda veidi iroonilised ning teile võib näida, et saime kapitaalse kultuurišoki, siis asi polnud üldsegi nii hull. Soovitan Gruusiat soojalt kõigile. Ise tahan juba praegu tagasi.
Kultuurišoki saime hoopis Lätti ja Eestisse jõudes: kõik oli nii puhas, inimesed vaiksed ja teed siledad. Veider.
Postitused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar