Raamaturiiulilt leiad sa...

"My Life is a Weapon - a modern history if suicide bombing"
"Al Qaeda and what it means to be modern"

Esimesel on lihtsalt nii geniaalne pealkiri, et ma vist loen ta juba sellepärast läbi. Kuulub nende raamatute rivistusse kohati.

Aga jah, semestri lõpp tähendab ka kärmet trükkimist. Praegu lohutavad mind alljärgnevad laused:
- see on eelviimane pingutus;
- pärast seda on vaid seminari- ja bakatöö;
- vähemalt ei pea sa bakatööd vorpima;
- õnneks oled sa kolmandal, mitte esimesel või teisel kursusel (esmakursuslaste karjuvad ülikooli vihkamisele õhutavad MSN nimed panevad kahjurõõmust tantsima);
- 7. juunil on see läbi ja siis hakkad peaaegu suureks juba...

Seni aga loen patriootlikku ameerika kirjandust.

Värskendav vesi

Eile sadas kapitaalselt. Ma arvan, et pole kunagi nii vinget äikest ja tormi koos näinud. Seisin kodus terrassil ja nautisin vaadet. Veidi hirmus oli ka ;) Siiski olin piisavalt julge, et purskkaev välja lülitada.

Seoses tormiga kadus meie kodus elekter (momendil kui kartulid olid just pliidile pandud ning kana ahju). Saime aru gaasipliidi vajalikkusest. Varsti kadus ka vesi, aga seda oli väljas siiski täie raha eest. Kusagil lähedal lõi välk sisse. Maagiline. Tõesti. Sellegipoolest oli mul hea meel, et see ei olnud minu kodu ja loodetavasti ka mitte kellegi teise oma.

Linna bussile rutates oli tee täis juurtest murdunuid puid... Kaks ilusat põlispuud olid otsustanud hävitada niigi ebakindlad elektriliinid. Mõistsin, et mõte sõita elektriga Tartusse oli väärt teguviis, kuna elektriga on kodus ilmselt praeguseni kehvasti.

Enne tormi oli aga vaikus. Kuum, lausa lämbe. Sõber batuut pakkus võimalust hüpata ning kaks põnni arvasid, et ma olengi maailma parim mängukaaslane... "Triinu, hüppa sina ka. Ei ära hüppa, ma ei saa püsti ju!!!" Või: "Triinu, tegelikult on mul sinuga täitsa lõbus siin koos mängida, mis siis, et Miia magama läks." Pärast seda tehti mulle liivavormi maasika - ja mustikamoosiga. Maitsev. Polegi ammu söönud liivavormi...

Lämbuse eest pakkus kaitset ka järv. Kui ma õhtul K-le uhkusnoot hääles teatasin: "Ma käisin täna ujumas!" ja tema küsis vastu: "Auras või?", sain olla võidukas ja teatada, et päris järves (ajalooürikutesse: 27. mai, üsna hilja). Arvestades, et minu strateegia oli esimesena vette joosta, siis sain osa ka soojast veest. Vanemad pidid leppima minu segatud veega... Siiski-siiski... järved on mu lemmikud. Meri neile vastu ei saa. Jõed ka mitte. Õige paraja suurusega metsajärv on üle kõige.

Trepifoobia

Minu veidi foobiline käitumine treppide suhtes sai eile taaskord uue põhjuse. Kukkusin ettehoiatamata kodusest kivitrepist alla. Torm oli selle äärmiselt libedaks teinud.

Nüüd peab vist sportimises mõnda aega pausi pidama.

Vähemalt ei kukkunud mulle puu äikese ajal pähe. Elektriliinidel nii hästi ei läinud. Ja naabri katus jäi ka mõnest plaadist ilma.

Püüan nüüd endale selgitada, et märgadest treppidest käimine on igati ohutu... Mõttejõu võim vms.

Stockholm

Tegelikult peaksin veel Gruusiast kirjutama, aga hetkel pole midagi südamel... pean seedima... Vahepeal käisin Stockholmis. Polnud seal pikka aega käinud, nii et täitsa mõnus, teinekordki.

Mõned märksõnad:
- laevadel on toredad inimesed;
- sai lauldud karaoket, kaks korda;
- sai tantsitud - kaua ja pikalt;
- sai tehtud kujutletavat pilti;
- sai söödud (oh jah);
- sai joodud;
- sai räägitud rootsi keelt (isegi kainelt, veider, ei teadnudki, et miskit meeles on);
- mul oli eile elus esimest korda pohmakas: st üks õppetund: ära joo tequilat ja šampust segamini. Liiga palju. Natuke võib. Seega mul ikkagi eksisteerib pohmakas, kuigi võimalik, et määravaks sai kõikuv laev selles kombinatsioonis.

Stockholm oli sama tore nagu varem, võiks teinekordki sinna tšillima minna. Seekord siiski nii, et pole kiire. Ja madalate kontsadega.

Nojah. Nädalavahetusel ilmselt Riiga, kui ma oma kooliasjadega ühele poole saan. Töö ka juba vaikselt ootab. Võiks olla 19. august ja pidu näiteks.

Mõtlesin hakata raamatut kirjutama. Esimene lõik on valmis, aga ma ei pane seda siia kirja. Võib-olla ka viimane lõik. Kunagi avaldan.

Vahelduseks: šokolaadimäärus

Vahelduseks pakun tasuta huumorit Euroopa Liidu direktiividest:

Valge šokolaad koosneb kakaovõist, piimast või piimatoodetest ja suhkrust. Valge šokolaad peab sisaldama vähemalt 20% kakaovõid ja vähemalt 14% piimakuivainet, mis on saadud piimast, väherasvasest piimast, rasvata piimast, kondenspiimast, madala rasvasisaldusega kondenspiimast, piimapulbrist või madala rasvasisaldusega piimapulbrist, rõõsast koorest, kõrge rasvasisaldusega kondenspiimast, koorepulbrist, võist või piimarasvast ning mille piimarasva sisaldus on vähemalt 3,5%

Täidisega šokolaad koosneb täidisest ja välimisest osast ehk glasuurist. Glasuur peab moodustama vähemalt 25% toote netokogusest ning koosnema šokolaadist, piimašokolaadist, heledast piimašokolaadist või valgest šokolaadist. Šokolaadiglasuuriga kaetud jäätiseid ja pagaritooteid, sealhulgas küpsiseid, ei käsitata täidisega šokolaadidena.

Et te siis teaks, eks...

Gruusia vol 7: kohalikud

Üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna eksole... Ja kes see neid tuhandeid sõnu ikka lugeda viitsib...













Grusiinid on äärmiselt külalislahked. Ja nad ilmselt annaksid oma särgi seljast, et sul hea oleks. See kehtib, ent lõpuks on see külalislahkus väsitav. Ja külalislahkusega seonduvad reeglid, millest peab kinni pidama, sest ühtlasi on grusiin ka solvuja :)

Mõne politseiniku vihastasime küll välja, kui teatasime, et oleme neljakesi kõik Marko naised ning mina seletasin, et olen kolmandat kuud rase (mida nad lõpuks uskuma ei jäänud, kuna ma ei suutnud piisavalt tõsist nägu teha, oleks ma teadnud, et nad veidi jäävad uskuma, oleks rohkem pingutanud).

Eriliselt sooja südamega armastasime Toyota juhti, kes algse mõnekümne kildi asemel sõidutas meid ilmselt ligi 200 kilti.

Jooki ja sööki on laual alati pigem rohkem kui vähem. Ja kui küsida, et miks te hoolitsete külaliste eest, siis nad ütlevad, et see on ju normaalne. Viky sõnul tulevat see vanast ajast, kui vaenlased kutsuti oma koju, neid seal kostitati ja hetkel, mil nad majast lahkusid, löödi vennikesed maha (purjus vennikesed, ma julgen kahtlustada).

Negatiivse poole pealt ehk see, et turisti püüavad kõik teenindajad nöörida. Leidsime ühe taksojuhi, kes vist tegi meile turuhinnast odavama sõidu juba eelnevalt, sest tema arvates nägime me välja tudengineiudena :) (seesama onu, kelle eesmärgiks oli leida maailma algkeel).

Seega, tasub olla sõbralik, kuid mitte kaotada valvsust. See kehtib nii meeste kui ka naiste puhul... Naised võiksid olla eriliselt tähelepanelikud politseinike suhtes, sest võimukandjatena arvavad nad, et neile on rohkem lubatud.

Siiski, südames valitseb soe tunne kui mõelda sõbralikele autojuhtidele, esimeste õhtute kostitajatele, Poti emale ja meestearmeele jne... Ja süda läheb soojaks, kui mõelda, et paljud enda sõbrad on Eestis neile sarnased :)

Gruusia vol 6: sport

Don't get me wrong... me kõndisime ja turnisime mööda mägesid, kuid muuhulgas leiutasime ka uue spordiala: kodukajoomise.
Kodukajoomine
Vaja:
- 2 liitrine punase koduka pudel, täis;
- 5 inimest (soovitavalt 4 naist ja üks mees, eesti soost);
- kupeevagun;
- liikuv rong;
- stopperkell, ühe võistleja oma;
- varasem promill;
- hea tuju.

Kuna kodukas ei tahtnud muidu otsa saada, siis tuligi korraldada võistlus. Hasardi mõttes soovisime teada, mitme sekundiga suudab kodukapudel ringi teha. Alustasime 17 sekundist, kuid rekord oli 6 seki. Mina muidugi pidin kõige rohkem jooma, sest kui ringi keskel sassi läks, siis hakati ju otsast peale...

Algul oli raske seetõttu, et aega võttis viimane inimene, aga kui saime aru, et parem oleks, kui tema alustaks ajavõttu, aga siis annaks stopperi esimesele, siis sekundid paranevad.

Igatahes tehke järgi. Suuremate-väiksemate pudelite puhul on tegemist siis väike või raskekaalu kodukajoomisega.

Gruusia vol 5: alkohol

Gruusiasse minnes rääkis isa, et mis te seal ikka sööte, jooge parem veini. Jõime. Sõime ka, aga see on juba teine teema.

Lugesin lehest, et Gruusias juuakse esimesena ALATI maailmarahu terviseks. Nojah. Mõnikord tõesti. Mõnikord on see teine toost, sel juhul on esimesena joodud lauas istuvate kaunite naiste terviseks. Ahjaa kaunite tulevaste emade terviseks ka. Nojah, samas... kuuldavasti võetakse tooste ainult veini saatel, aga meie jõime ka viinaga (st meie grusiinid).

Joomise juures on tähtis meeles pidada, et grusiinid on vintsked sellid ja nendega võidu joomine ei pruugi hästi lõppeda... Seega võtsime algusest peale eemärgiks juua võimalikult vähe. Seda sai teha teeseldes joomist. Aga teisel õhtul taipasid grusiinid, mida teha püüdsime ja noh siis oli kööga. Nii mõnigi meist jäi purju...

Esimesel pildil on meie viisakaim alkoholitarbimine Telavi lähedases veinikeldris, teistel piltidel näeb näiteks kodukapurki, mida tühjendati erinevate lugemiste järgi 4,5 kuni 6,5. Aga kes neid ikka luges :) Kodukat jõime paaril korral veel. Sarvest jõime tõenäoliselt piiritusveini, sest kurjam oli väga kange.







Kuidas õigesti juua?
1) tuleb täita sarv veiniga;
2) öelda toost maailmarahu, ilusate naiste, Eesti ja Gruusia, toredate tulevaste emade, söögi, esivanemate, sõprade jms terviseks. Soovitavalt väga pikk toost. Toosti ütleb tamada, kes tavaliselt on meessoost või Viky :D;
3) tõsta sarv;
4) panna küünarnukid risti;
5) juua sarv tilgatuks (selle tõestuseks keerata sarv teisipidi ja tilgutada viimane tilk pöidlaküünele);
6) kaasjoojaga musitada: mõlemale põsele ja suule.

Gruusia vol 4: liiklusvahendid

Meie trajektoori kaardile kandes võib näha, et liikusime hämmastavalt palju. Jalgadest seega ainult ei piisanud. Kasutusele sai võetud ka kõiksugu muid liiklusvahendeid, kuid loomi ära ei kasutanud. Isegi alla ei ajanud ühtegi (ja mina imestan selle üle väga, sest peaaegu aaaa situatsioone oli liiga mitu).

Transport on odav. Või peaks ütlema, et ei ole kallis. Kupeevagunis 7 h sõitu maksab 18 lari (korrutada 6,9-ga), selle eest saab isegi linad. Süüa ei saa.
Siin oli meid kaheksa pluss juht. Selles kastis sai sõidetud ikka väga pikki vahemaid ning ületatud kõrgeid mägesid... ... ja vaated, mis kastist avanesid, olid umbes sellised...Ja uhkemad... Mingist hetkest oli kurve rohkem ja lund rohkem, aga meil jätkus energiat ainult kiljumiseks.
Antud Žiks-takso viis meid kaks tundi mäe tippu ja hämmastaval kombel tõi ka tagasi. Tagaistme vedrudega oli nagu oli :) Aga Vardzia oli seda väärt. Juhi (vasakul) elueesmärgiks on leida maailma algkeel.

Žiksi asendasid esimestel päevadel erinevad BMW-d. Killustatus.
Kupeevagun. Ja niisama vagun. Konkurentsitult aeglaseim rong, millega olen viimase 15 aasta jooksul sõitnud. Kupeevagunid puudusid :) Aga pilet 5 h tunni eest maksis 18 krooni. Oleks võinud kasutada ka alternatiivseid liiklusvahendeid... Bussil oli kaks nõrka külge: puudulikud rattad ja üks iste, muidu täitsa tibenstobens, seest sai varusokid ja saapadki.

Lisaks nimetatud vahenditele olid olulisel kohal ka maršutkad. Mikrobussid (mis kunagi varem on mõnel juhul olnud kaubabussid, aga mis see istmete sissemonteerimine siis ära pole), mis sõitsid kiiremini kui oleks arvanud, et nad üldse sisse võtavad. Nagu eelmiseski postituses mainitud, olid nad veidi ohtlikud, aga ka kiiremad kui rongid. Oleneb ühesõnaga eesmärgist ja sellest kui pahaks süda läheb. Maršutkad viivad igalt poolt igale poole. Koos taksodega. Petta võib saada mõlemal juhul :) Aga ise peab ikka võitlema oma õiguste eest. Taksode puhul soovitame otsida gaasitaksosid. Nendega saab ikka tunduvalt odavamalt läbi.

Kõikidele vahenditele oli iseloomulik suitsuhais, sest ükski grusiin ei saa jätta liiklusvahendis suitsetamata. Kusjuures ma kahtlustan, et ajal, mil allveelaev oli kasutusel, suitsetati sealgi.

Ja mägedes saab kütust sellisest putkast :) Kanistri või kaheliitrise pudeliga.

Gruusia vol 3: Gruusia liikluseeskiri

Gruusia liikluses kehtivad reeglid, mida keegi pole kirja pannud, aga mida tulihingeliselt järgitakse:

- autojuht on kuningas ja jalakäijad on tüütud: iga kord kui sa näed jalakäijat üle tee minemas, kas või ülekäigurajal, kiirenda ja lase kõvasti signaali, et ta teelt ära jookseks;
- jalakäijana ületa tee alati kiiresti ning proovi ellu jääda: autode vahelt neljarealisi (sellest hiljem) teesid ületada pole mingi kunstitükk ja maa-alused tunnelid on liiga räpased, et neid kasutada;
- red is for beginners: ehk siis kehtib sama reegel, mis Iirimaal, punane on täiesti mõttetu tuli ja ei tähenda suurt midagi;
- read: kui oled julge mees, teed oma rea - neljarealised teed võivad vabalt saada seitsmerealiseks, see pole mingi probleem. See, kui vasakule keerab üks rida ei ole ka probleem, sest vabalt saab ju tekitada kaks veel;
- kiirus: kiiruspiirangud on ka algajatele. Ehk siis mägiteedel 30-alas sõita 120-ga on tavaline. See, et me lennujaamast Viky juurde sõitsime 160-ga (linnas) on ka täitsa tavaline, tee oli ka sirge. Tegelikult meil ju ei ole kiire.
- möödasõit: reegel on kindel - sõida mööda siis kui vastu tulevad autod! Eriti hea on mööda sõita suurest veoautost, mille ees on lehm ja vastu tuleb ühes reas kaks autot. Palveta!;
- loomad teel: kiirenda, küll läheb eest ära ja kui ei lähe, siis jääb alla;
- turvarihmad: puuduvad, mõnikord juhi oma töötab;
- roolist kinnihoidmine on mage: palju parem on lasta roolist lahti ning kõrval- või tagaistujatega lobiseda;
- august mööda võid sõita ükskõik kuidas, peaasi, et mööda. Teed ja tänavad on üldjoontes kohutavas seisus. Auk augu peal, aga sõidetavad. Mõned teed on ka korras, sellised suuremad;Stiilinäide: linnatänav Potis (villad vahelduvad uberikega, siin pildil on viisakaid maju siiski rohkem)

- töötavad näidikud ei ole autos vajalikud;
- drink and drive: tavaline. Siiski võeti ükskord inimeselt ära auto ja load, mille ta pidi järgmisel päeval 200 lari makstes tagasi saama.

Soovitus: istu alati paremale poole ehk siis nõnda, et sa ei näeks vastutulevaid ridu, kui te kellegi taga sõidate. Nii säästad end hallidest juustest ning pidevast surmahirmust.

Tegelikult suudavad grusiinid teha hämmastavaid manöövreid, küllap on selline vahva ning rahulik liiklus nad ära harjutanud. Ise istuks seal rooli vaid mõnel liiklusvabal linnavälisel teel.

Kõige ekstreemsem maršutkasõit oli Batumist Kutaisisse. Alla saja kiirus ei läinud, kuigi piirangud ei oleks lubanud niigi kiiresti sõita. Pärast seda olin mina veendunud, et rohkem ma bussiga ei sõida ning kasutan vaid rongi. Seda reeglit tuli üks kord siiski rikkuda.

Ma olen siiski õnnelik ja rahul, et ellu jäime. Statistika järgi (mida neil pole, aga inimesed ise arvutavad) sõidab nii mõnigi maršutka end kogu täiega iga nädal surnuks.

Liiklusvahenditest järgmisel korral.

Gruusia vol 2: marsruut

Oleme Gruusiast õnnelikult tagasi. Kohatud sai hulgaliselt uusi inimesi ning läbitud tuhandeid kilomeetreid ning seda tehes veetsime mitukümmend tundi.

Kilometraaši öelda ei oska, sest Gruusias kehtib üks tõeline reegel: mitte keegi ei tea, mitu kilomeetrit mingisse linna olla võiks. Aeg-ajalt siiski on silte, aga inimeste teadvusesse need vist ei jõua. Tartu-Riia-Tartu tuli minu majast minu majani 562 km.

Üldiselt oli reis road-trip, mille käigus nägime ära vähemalt pool Gruusiast:
Tbilisi-Ananuri-Pasnauri-Gudauri-Tbilisi-Telavi-Tsinandali-
Tbilisi-Batumi-Poti-Batumi-Kutaisi-Khasuri-Akhaltsikhe-
Vardzia-Borjomi-Tbilisi

Ohtlikesse piirkondadesse ei läinud, sest näiteks Sokhumisse (Abhaasia) saab ainult helikopteriga. Järgmisel korral võtame sellegi kaasa.

Suurematest muljetest räägin edaspidi... Hea on see, et keegi meist ei pidanud abielluma, kuigi sellekohaseid vihjeid lendas lõpmatult. "Mul on neli venda ja teid on ka neli."

Reisikaaslasteks olid vahelduva eduga ka poolakas ja itaallanna+ mõned teised eestlased, aga peamisteks trippijateks Kiku, mina, Viky ja Lagle.Naised autokastis teel Gudaurist tagasi (Gudauri lähedal on üks kõrge mägi: Kazbegi 5033m, sinnani laviinide tõttu ei jõudnud)

Lisaks liitus meiega ka Marko, kes kaitses meid kurjade Gruusia taksojuhtide jms eest :D Kohe kui tema kõrvalt kadus, läksid mehed tunduvalt aktiivsemaks.
Siin kaitseb Marko meid koera eest ;) (taustaks üks väheseid värvilisi asju Gruusias)

Lisaks trippimisele sai palju söödud ja joodud. Väga palju. Nii palju, et praegu on lemmiksöögiks kama (kuigi Viky tehtud kodune makaron maitses täna lõunaajal ka hästi).

Ja kuigi minu järgnevad postitused võivad tunduda veidi iroonilised ning teile võib näida, et saime kapitaalse kultuurišoki, siis asi polnud üldsegi nii hull. Soovitan Gruusiat soojalt kõigile. Ise tahan juba praegu tagasi.

Kultuurišoki saime hoopis Lätti ja Eestisse jõudes: kõik oli nii puhas, inimesed vaiksed ja teed siledad. Veider.

Georgia vol 1

Meil on tihedad p2evad. Seega irjutada ei j6ua, hea kui pesta j6uame. Viky viib t2ide meie saabumisel antud lubaduse: aktivnaja kult6rnaja programma. Nii me elame.

Praeguseks oleme:
kuulanud miljon toosti;
joonud, ojaa, esimesel 88l olime kavalad ja limpsisime, aga teinekord said nad aru;
k2inud m2gedes, veinikeldrites, saunas, joomas;
s88nud, ojaa;
saanud aru, et 'ara' ei m6ju;
h22letanud;
tinginud... jne.

Eile arvasime, et meid r88vitakse 2ra, aga hiljem selgus, et taksojuht oli t2iesti usaldusv22rne. Ahjaa ja r88vimiseni j6udis asi seet6ttu, et otsustasime kell 21 6htul Tbilisist p6geneda, sest teadsime, et ei suuda kolmandat 6htut j2rjest juua ja syya.

T2nane pikanktseim seik: metroos varastas yks poisinolk mu Eesti lipu, mille Kata meile k6igile teele kaasa andis. Nojah, mina juba nukrutsesin, et mu esimene ja viimane Eesti lipp, kui Viky teatas, et 'ai kurat, anname tappa'. Samas, tyybid olid silmapiirilt kadunud... T2naval k6ndides Kiku aga m2rkas teda... Ja j2rsku panid Viky ja Kiku jooksu, Marko nende j2rel. Meie leidsime nad Laglega meie sise6uest. Piirasid kolmekesi poissi ja karjusid ta peale. T2di akna peal karjus ka. Aga lipu saime k2tte ja see on p6hiline. Tyybist hakkas kahju... kust tema pidi teadma, et me elame samas majas :D

Pikantseid seiku on veel: nt l2ksime poodi veini ostma, aga kuna neil ei olnud, siis nad t6id tagant 2 liitrit koduveini, mis nyyd ootab meie Batumi s6itu. Siiani on seda maitsnud vaid Lagle, kelle kommentaar andis alust ka Vikyl seda proovida, kuid sel hetkel vein ryndas Vikyt, misj2rel see ryndas ka Kikut ja Laglet... Noh ja siis me sulgesime pudeli, et veinikurat liiga ei teeks. Minu m6te kanda tumedaid riideid oli hea.

Ilmad on meil paremad kui teil.

Kokkuv6ttes elu on seiklus. Suundume L22nde. Georgiasse ikka.