Mehed ja neile seatud ebarealistlikud ootused

Sattusin eile soome pealt vaatama Suurbritanna dokumentaalfilmi "Picky Women", mis rääkis edukatest naistest, enamik neist veidi alla või üle 30 ning vallalised. Ja põhipoint, mida teha püüti oli see, et neil naistel on liiga kõrged nõudmised. Sellega meenus mulle mu ema mitme aasta tagune ütlus, et ma peaks oma latti veidi madalamale laskma, muidu ei hüppa sellest keegi üle.

Film tekitas vastandlikke mõtteid. Paljud neist naistest olid ebarealistlikud ja endast liiga heal arvamusel, ka kandsid nad mehed kiiresti maha puhtalt välimuse põhjal. Samas,välimus kaob meil kõigil, eksole. Samas... Sama teema üle olen juba ammu mõelnud.

Mul on terve hunnik naissoost tuttavaid ja sõpru, kes on targad, ilusad, toredad ja vallalised. Mõned neist on juba ka väga edukad, mõned neist ilmselt saavad väga edukateks. Ja tuleb tõdeda, et nii mõnigi kord oleme laskunud nendega vestlusesse, et miks me vallalised oleme või mida me meestelt ootame. Ja põhjuseid saab oi kui palju. Kõigepealt on loomulikult süüdi mehed, sest nemad lihtsalt ei oska meiesuguseid naisi hinnata ja eelistavad oma arvamuseta vaikseid tublisid neiusid. Siiski, seda põhjendust ei maksa liig tõsiselt võtta, sest lisaks sellele on need nõudmised, mida me meestele esitame kergelt öeldes ebarealistlikud.

Ehk siis umbestäpselt ligikaudu peavad mehed olema: ambitsioonikad (kuid mitte liiga), aktiivsed, sportlikud,haritud (mitte segi ajada haridust ja haritust, kuigi tihtipeale kaasneb esimene teisega), kultuursed (st viitsima käia teatris, kinos, kontserdil, münikord kodus raamatut lugeda), viisaka kõnepruugiga, ettevõtlikud, vanuses 22-38 (oleneb naisterahvast eksole), soovitavalt ilma pagasita (loe: eksnaine, laps), oskama tantsida, tahtma tantsida, olema võimelised parajal määral pidutsema, vajadusel olema nõus mõnusa veiniõhtuga koduseinte vahel, kreisid, hoolivad, targad, normaalse väljanägemisega, mittesuitsetajad, mõõdukalt alkoholi tarbivad, mitte liiga keevalise iseloomuga, spontaansed, vajadusel tasakaalukad, laia silmaringiga, reisimishuvilised (soovitavalt elanud-õppinud mõnda aega Eestist väljas ja teavad, et Eestis on ka jõle hea), romantilised, sõbralikud, hea huumorisoonega (iroonia ja sarkasm!!!), töökad (sh nad teavad, kuidas vahetada lambipirni, on valmis ehitama riiuli kui tarvis, teavad, kuidas pahteldada), võimalusel on musikaalsed (eriti hea, kui teavad kitarril 3 duuri), tahtma püsisuhet, austama ennast ja inimesi enda ümber, aitama kodutöödes, olema valmis kunagi 2-9 aasta jooksul looma pere ja loomulikult peab veel eksisteerima see sõnuseletamatu miski, "keemia", "käima klõps" vms.

Kindlasti on midagi veel. Kindlasti on selliseid mehi olemas (lootus on lollide lohutus), kuid lõpmatuseni neid ka pole. Filmis ütlesid mehed, et ühes isikus leida kõike, mida naised soovivad, on võimatu. Ühe naise suust jäi kõlama aga fraas: "Miks ma ei või otsida meest, kes on nagu mina?" See naine tegeles umbes 30 erineva hobiga, lisaks sellele oli ta suhteliselt edukas (tegeles vist kinnisvaraäriga), filmi tegemise ajal soetas ta endale oma teise kodu, tema unistuseks oli omada kodusid igas linnas, mis talle meeldivad (NY, Rio de Janeiro, Tokyo, Barcelona, Madriid) jne jne. Ühesõnaga naine, kes teab, mida ta tahab, ka meeste puhul. Ometigi ei olnud ta senini väidetavalt oma ootustele vastavat meest leidnud. No wonder.

Mu enda nõudmised on ka jõle kõrged, seda hoolimata sellest, et hetkel ei ole ma ise veel väga äss, aga ambitsioonikust jagub. Mul on sama küsimus: "Miks me ei või soovida oma partneriteks inimesi, kellel on sama suured huvialad kui meil endil?"

Vastandid küll täiendavad teineteist, kuid ma ei usu, et ma saaks olla suhtes kellegagi, kes on tagasihoidlik, vaatab telekast ainult korvpalli, joob õlut kõrvale, ei ole oma töökohaga rahul, aga ei plaanigi midagi ette võtta, leiab, et mis seal maailmas ringirändamisel ikka mõtet on ja et "Kontserdil me sellel aastal juba käisime ju!" (jah, Nexuse). Samas, väiksemaid mööndusi kriteeriumite osas saab ikka teha. Muidugi oleneb, kui väikesed...

Ja viimane point. Paljud naised seal filmis olid arvamusel, et nad ei viitsi kellegagi jännatagi, kui nad ei näe sellel perspektiivi. Ma ise olen olnud sama suhtumisega. Miks ma peaks raiskama oma energiat ja aega kellegi peale, kui ma tean, et 3 kuu/aasta pärast jätan ma selle inimese maha, sest ta ei ole see, kes ma tahan, et ta oleks? Ma ei mõtle selle all seda, et hakkaksin kohe pulmi või lapsi planeerima, kuid ma pean nägema perspektiivi, et kas see asi üldse areneb kunagi nii kaugele, et võiks hakata sellistele asjadele mõtlema.

Ma usun täiesti kindlalt, et inimesi ei ole võimalik muuta. Inimesed võivad ise muutuda, kuid neid muutma hakata on mõttetu tegevus. Inimene peab ise arenema ning kui sa ei näe seda arenguruumi, siis milleks pingutada? Parem juba jääda ootama kedagi, kes vastaks rohkem sinu ootustele. Aga mis siis, kui see inimene ei tule ja sa jäädki igavesti ootama? Mõte olla 35-selt veel vaba, vallaline ning lastetu on ausalt öeldes hirmutav.

Ma saan aru, et latt on kõrgel, seega tuleks latti madalamale lasta... Kuidas lasta see madalamaks nii, et austus teise inimese vastu endiselt säiliks ning partnerlus kestaks kauem kui 3 aastat? Kui madalale latti lasta? Samas, mitte alati ei ole kohe võimalik öelda, kas inimene on see, keda sa arvad teda olevat, seega oleks julm kedagi automaatselt kõrvale heita...

Siiski: Miks leppida vähemaga, kui me väärt oleme? Mitte ainult naised, vaid ka mehed. Usun, et ka meestel on kõrged nõudmised. Aga ma tõsiselt loodan, et mitte nii kõrged nagu naistel. Vastasel juhul on lootusetu.

P.S. Kõik, kellel on enam-vähem 4. lõigus kirjeldatud (noor)meeste sarnased sõpru-tuttavaid (või kes ise arvavad, et nad klassifitseeruvad selle alla), siis hea meelega paneks nad väljasuremisohus olevate liikide raamatusse kirja. Igaks juhuks. Ning kui kellegil on ettepanekuid, kust neid leida, siis on hunnik tibisid vihje eest tänulikud :)

Kaev

Laupäeval käisin Linnateatri lavaaugus "Kaevu" vaatamas. Ma pole just parim kriitik, sest üldiselt püüan ma kõigest, mida ma vaatan või kuulen, enda jaoks olulise välja noppida ning see on võimalik peaaegu alati, kui tuju ning olemine vastavad. Etendused on nüüdseks nagunii läbi ka, nii et, kes ilma, see ilma :) Etendus oli siiski mõnus, mõnusal hulgal eneseirooniat ja mõtlemisainest. Lisaks veel head osatäitmised, mõnus ilm, pakutud pleedid ja vahva koht.

Polnud lavaaugus varem käinud, aga nüüd lähen kindlasti tagasi. Seal istudes ja ümberasuvaid vanu maju vaadates hakkasin mõtlema, et kes seal küll kunagi on elanud ja tegutsenud, et miks on ainult 3 akent ja miks üks või teine aken on kinni müüritud. Valgustuse varjud tekitasid majaseintele müstilisi kujutisi, lava lisakonstruktsioonidel kõlkuv kass sai üsna kiiresti aru, et on vale koha valinud. Ja see kõik pani mind mõtlema, et kui palju on maailmas veel kohti, kus saab nautida head teatrit sellises ümbruses. Ajastute hõng ning müstilisus. Mõnus.

Lisaks sellele julgen anda soovituse, et lavaaugus on headeks istekohtadeks 15 rea keskmised istmed, mis siis, et viimane rida ;) Näeb normaalselt ja lisaks sellele saab selja mõnusasti heli-ja valgustuse majakese seinale toetada. Vihmapiiskade korral kaitseb samuti sellesama majakese katuseots. Kaval. 2-tunnise etenduse puhul oli vaja vaid esimest- seljatuge ning hea, et eksisteeris, treenitus ei ole veel nii tugev, et suudaks selle aja sirge seljaga rahulikult istuda.

Paarid

Inimesi vaadata on mõnikord tore ja võib-olla ma olen friik. Esiteks see, kuidas inimesed riideid kombineerivad, vahel äärmiselt veidralt (aga eks meil on kõigil halvad päevad) ja vahel väga põnevalt.

Lisaks sellele meeldib mulle vaadata paare (ei mitte selleks, et valida välja potentsiaalne meessoost isik ja ta kellegilt üle lüüa) ning seda, kuidas nad kokku sobivad. Mõni paar on sama nägu, mõned täiendavad teineteist ülihästi ja näevad koos väga sefid välja. Või siis kõike koos nagu laupäeval trollis. Siis on mul nii hea meel, et vähemalt mõned inimesed on teineteist leidnud.

Vanemaid inimesi jälgin ka. Selle pilguga, et kas nad hädaldavad või tundub, et tunnevad elust rõõmu. Mõni on kohe nii mõnusalt elurõõmus. Kui ma vanaks kasvan, siis hakkan ka nendesugusteks ;)

Piilur olen. Piilupart Donald.

Tänase hommiku tähelepanek: kohupiimatort oli parem kui kodujuustutort. Söömisjärjekord võis tähtsust mängida, aga noh, ega elu polegi õiglane, isegi mitte tortide suhtes.

Sügis käes?

See noormees, kes igal hommikul bussis eelmise päeva SLõhtulehte loeb, oli oma lühikesed püksid vahetanud pikkade teksade vastu.

Vihma on kahe päeva jooksul sadanud rohkem kui juunis ja juulis kokku.

Need kaks fakti annavad alust arvata, et sügis on käes. Vastuolu tekitab fakt, et laupäeval sain ikka korralikud randid väljas olles.

Ja sügisega mitteseotud fakt: eile märkasin Kroonikast, et Edgar Savisaarel on sama telefon, mis minul. Ma olen veendunud, et tema on see, kes peab oma telefoni välja vahetama, mitte mina.

Filmide ebaloomulikkus

Ma jumaldan filme, aga üks asi häirib mind nende juures alati. See, et nad ei pea kunagi muretsema parkimiskohtade pärast. Alati on vaba koht otse poe ukse ees tänaval, mis muidu on täiesti kinni pargitud. Aga eks film ongi üks müstifikatsioon.

Üks kursavend ütles, et ta ei saa C.S.I: Miamit vaadata sellepärast, et need tüübid seal ei käi mitte kunagi tualetis, tavalises C.S.I-s ei pidavat nii olema.

Eks muid ebareaalseid situatsioone ole ka. Nagu see, et Terminaator tuleb alati tagasi ja Mel Gibsonit ei taba ükski kuul või elektrishokk teeb ta ainult tervemaks või et Sandra Bullock ja Keanu Reeves kasutavad paralleelselt sama postkasti. Seda ma nimetan lihtsalt kujutlusvõimeks, aga parkimine võiks ikka reaalne olla. Kindlasti on veel miskit.

Volver

Vaatasin siis lõpuks ära Almadovari viimase filmi. Lihtne. Väga lihtne. Igaühele arusaadav. Pettusin veidi selles, et liine oli väga vähe ja nad olid ikka väga lihtsalt arusaadavad. Sügavamat sisu ka ei olnud iseenesest, selline easy. Samas saab seda sel juhul soovitada ka neile, kes muidu Euroopa filmidest ringiga mööda lähevad, sest need tunduvad liiga kahtlased. Minu jaoks oli tragikoomiline film. Naersin ikka päris mitu laksu ning üldiselt läks õhtu kirja kerge meelelahutusena. Osad saalis viibinud sõduripoisid olid terve filmi vältel hämmingus.

Häiris see, et nii mõnigi fraas oli jäänud tõlkimata, aga seda juhtub alati ning ma ei ole mingi hispaania keele spets, aga kui terve lause jääb vahele, siis saab aru ju.

Muide, mu möödunud aasta lemmikkomöödia "Kinky boots" on minu suureks üllatuseks jõudnud Eesti videolevisse. Pealkiri on küll hirmutav "Seksikad saapad", kuid film ise on nauditav, eriti koos mõningase veiniga. Ise ei ole üle vaadanud, aga plaanin.

Ei ole halba ilma heata

Eilse päeva kohta peaks vist ütlema, et tahtsime parimat, aga läks nii nagu alati.

Meil tuli mõte, et alustame talvise treeningprogrammiga kohe. Mõeldud-tehtud. Kuna kodu lähedal asub üks treeningstuudio, mille treenerid on väga okidokid, siis mõtlesimegi, et läheme kella18.30sesse trenni. Üsna pea sai selgeks, et sellesse me ei jõua ja otsustasime minna tund hilisemasse trenni. 13 minutit enne selle algust sai selgeks, et ka sinna me ei jõua, sest:
a) me eksisime Mustamäele ära (viga nr 1, ära arva, et "oh lühike maa, lähme jala, trollid on ummikus, kui sa ei tea kuhu minna");
b) me ei viitsinud liituda trenniga 15 minti pärast selle algust.

Siiski suutsime olla endiselt teotahtelised ning mõlemapoolsel utsitamisel otsustasime, et läheme jooksma. Loomulikult ei olnud meil aimugi, kus kõrgete majade vahel kõige vahvam joosta oleks, aga leidsime, et see ei ole kõige suurem probleem. Enne jooksmist otsustasime, et telefone ja raha kaasa ei võta. Sõnastus oli umbes: "Milleks need?". Otsus tuli ka, et võtmekimp tuleb väiksemaks muuta.

Väljas mängisid hirmuäratavad mehed korvpalli ja nendelt me küsida ei julgenud, et kuhu minna. Siiski märkas K kolme puud ning otsustasime suuna nendele võtta. See otsus osutus äärmiselt arukaks. Voila ja me leidsime männituka, kus all mõnusad pehmed liivarajad, millel hea joosta. Läksime hoogu ja otsustasime, et jookseme sutike rohkem kui tarvis. Noh, et vorm ikka paraneks.

Trepikojas venitasime veel rõõmsalt lihaseid ja mõtlesime kui hea on korteris ootav vesi. Ainult, et korterisse me sisse ei saanud. Snepperluku võti oli maha ununenud. Algul oli kurb, siis oli nii naljakas. Sseda eelkõige selle tõttu, et teine seal korteris elav inimene käib öösiti Soome laeva peal pillimeheks. Seega oli mõneti reaalne, et me ei näe oma asju enne järgmist päeva. Mulle valmistas heameelt fakt, et mu vanaema oli just sel õhtul kodus ja põhimõtteliselt me puu all magama ei pea. Siiski, maalt nagu me oleme, otsustasime teha tutvust naabritega, keda ei olnud siiani näinud. Ühed naabrid polnud kodus, kuid teised osutusid piisavalt sõbralikeks, et aidata telefoniga veidigi hädast välja kaks higikolli, kes kas rääkisid telefoniga või ootasid kõnet mingi 20 minutit (või rohkem, ajaarvamine oli kadunud) nende avatud ukse taga.

Tagasiminekuks leidsimegi otsema tee ja kiiruse lisamiseks jooksime. Vormis nagu ikka, varasemad "sutike veel" tundusid üleliigsetena. Teel oli bussijaamas reklaam: "Miljon põhjust kodus olla." Mnjah.

Vanaema juures veetsime paar tundi, kuni saime piisavalt informatsiooni, et meil on võimalik korterisse sisse pääseda. Otsustasime võtta trolli, et mitte enam ära kaduda. K korteri võtmed võtsin turvalisuse huvides enda kätte, sest tema oleks kõige pikema võtme suutnud kindlasti öra murda vms.

Nagu arvata võis, võtsime vale trolli (nimetuste järgi tundus, et ta sõidab, kuhu vaja). K püüdis mingil hetkel trollijuhilt välja uurida, et mis suunas teine ka sõidab, mille peale väljas olnud tüübid teatasid K-le "Ära püüa siin trolli ära kaaperdada ja kui sa seda juba teed, siis ikka relvaga"+ hulk roppe erinevas keeles väljendeid. Mõne aja pärast sai selgeks, et see troll päris vajalikus suunas ei sõida. Nii me astusimegi sealt maha. Loomulikult ei olnud meil aimu, kus me oleme. Aga noh julge pealehakkamine on pool võitu ja äraeksimine on part of our everyday life. Me siiski jõudsime õigesse kohta ilma liiga palju eksimata. Selleks hetkeks olime sellele majale lähenenud ühe õhtu jooksul igast võimalikust suunast.

Mind isiklikult üllatas, et trolli peal ei olnud piletikontrolli.

Igal juhul sain asjad kätte. Hammas hakkas valutama ja K lõi pea vastu kapiust ära. Tagasitulles otsustasin võtta õige trolli, kiusatus mõni teine võtta oli suur, sest õige troll ei tahtnud üldse tulla. Siiski, kiusatustele tuleb osata vastu panna, eksole...

P.S. Tegelikult oli see kõik väga naljakas. Lisaks jalalihastele said vatti ka kõhulihased. Kolmapäeval jälle, leidsime hea jooksukoha ju.

Ma tahaks olla...

... Emiliana Torrini.

Veel meie kõigi armastatud juhist

Eilses EE-s oli hea anekdoot.
Demokraatlikes riikides on kasutusel laias laastus neli presidendivalimiste süsteemi:
a) Otsene: presidendi valib rahvas (näide: Prantsusmaa).
b) Kaudne: presidendi valivad valijamehed (USA).
c) Parlamentaarne: presidendi valib parlament (Läti). d)
Ja neljas süsteem: presidendi valib Edgar Savisaar (Eesti).

Lisaks sellele oli seal geniaalne fläsh.

Tänane "Äripäev" üllatas. 31. leheküljel oli nädala foto, mida mina nimetaksin nädala naljaks. Minu arvamus lehest tõusis. Näha saab oma või minu laua pealt või pdf-na siit.

Need kaks kokku näitavad ära, et kuidas peaks hakkama asjasse suhtuma, kui läheb nii nagu kardame. Huumoriga. Ja täiega laksates. Vanainimesest on muidugi kahju, aga kui tema sõnavarast puudub sõna "EI", siis on küll väga hilja hakata talle seda õpetama.

Ahjaa, variant 2 on Savisaar, aga see ehk tuleb järgmisel korral. Keep your thumbs up!


Lisaks tahaksin edastada ühe avalduse, mis jõudis minuni salapäraseid teid pidi.

Kallid eestimaalased,

Ma usun, et te olete kaua juurelnud küsimuse üle: "Kes on Arnold Rüütli kaitseinglid?" Võib-olla te isegi ei usu kaitseinglitesse või Jumalasse? Võib-olla te arvate, et kaitseinglid on mingid valged olevused, kes hõljuvad ringi ning ei saa igapäevaselt meie seas ringi käia? Mu kallid kaasmaalased, igaühel on õigus oma arvamusele, kuid las ma valgustan teid. Mina tunnen Rüütli peakaitseinglit ja annan hea meelega sellega seotud intervjuusid Eesti erinevatele meediakanalitele, olge ainult julged ja küsige. Ta ei ole valge laik.

Aga lisaks on tema kaitseinglite seas veel selliseid vahvaid selle nagu Tarmo Mänd, Eero Raun, Villu Reiljan ja Edgar Savisaar. Siiski, vaid üks neist on kaitseinglite karjääriredelil ülesse poole rühkimas. Tema mõtleb ja käsutab teisigi, kuid usun, et üle neljanda kaitseingli taseme ta ei jõua. Pole seda kergust, mida vaja.

Usun, kallid kaasmaalased, et teiegi tunnete vahel enneolematut kirge saada meie isa ja õpetaja kaitseingliks. Teil on see võimalus. Selleks pole vaja teha muud kui täita ära registreerimisblankett. Mingeid nõudmisi teile ei esitata, kuid eelise saavad need, kes ei soovi tegeleda mõtlemisega ning kellel on tugev soov käske järgida.

Siiralt Teie,
Peakaitseingel

P.S. Need, kes irooniast mõhkugi ei taipa: palun võtke alljärgnevat sulaselge tõena. Ma austan meie presidenti tema panuse eest Eesti vabaks saamise teel, tema panuse eest Eesti saamisel NATOsse ja ELi, tema panuse eest mõiste "kadriorgia" juurutamisel Eesti folkloori. Ma armastan tema tumedaid lokke, mida enam ammu pole ja tema sisutihedaid kõnesid, mis on mind arendanud ning andnud tugeva panuse minu retoorikaoskustele samavõrd kui nad on mind teavitanud meie juhi ja õpetaja sügavaimatest mõtetest. Minu unistus on, et mõeldaks välja viis, kuidas ta saaks olla meie riigi president veel järgmised 20 aastat.

Luhtunud katse

Minu tänasest plaanist mitte ühtegi kohvi juua, sai kella 15.21 seisuga strong cappuccino, et silm lahti ja meel ekrsana püsiks. Mõte oli mild cappuccino, aga jälle ma unustasin seda nuppu keerata, kust kohvi kangust reguleerida saab.

Mu mõte oli tegelikult selles, et ma ei tea, kui paljud puutuvad kokku nende ultramoodsate kovimasinatega, mis on veel bravuurikamad ja veel suuremad isiksused kui sülearvutid. Ausõna. Esimesel nädalal keeldus see kohvimasin minuga suhtlemast, nõudes ALATI uut filtrit või uusi ube. Ja erinevalt teistest, kellel ta lasi siis ikkagi kohvi teha, minuga seda ei juhtunud. Võib-olla oli asi selles, et esimesel korral, teadmata, kus ma täpselt seda tassi hoidma pean lendas kogu kohv kuhu tahtis. Võib-olla ta solvus ära, et ma ei hinda tema keerukust.

Ühes asjas ma olen kindel, see masin on naine.

Nädala lause

Selle nädala lause kuulub vaieldamatult Keskerakonna peasekretär Kadri Mustale, kes kommenteeris seda, et Reformierakonna toetus on Keskerakonna omast suurem, sõnadega:

"Tuleb järgmine arvamusuuring ja see anomaalia möödub."

Geniaalne.

Meie armastatud juht ja õpetaja

Juulikuu KesKus-is oli avaldatud austust ei kellelegi muule kui, jah, meie suurele juhile ja õpetajale, pühakule, kõigi poolt palavalt armastatud presidendile, härra Arnold Rüütlile.

Nüüd saab netis ka end harida: siit ja sõprade mälestusi siit.

Sellega mul meenus, kuidas ma püüdsin aprillis azerbaidzaanlasi veenda, et kui nad teevad Eestit tutvustavaid slaide, siis nad võivad presidendi pildi välja jätta. Minu veenmisoskusest ei piisanud, võib-olla seda polgi, kuid mais toretses meie Nokia ja pühak kõrvuti laulupeo fotoga. Loomulikult olid kõik eestlased meelitatud ja arvasid, et presidendi foto pidigi seal olema. Ja azerbaidzaanid said hoobilt meie lemmikuteks.

Üks luuletus

Swimming in a sea of middle-class wannabes,
who will tell them who they want to be?
Only hope one day to have a dream
and once a year a day-trip to the sea

Will I drown in this pit of politeness
or maybe go mad in the organized mess?
Our leader is crumbling to stress
We all are, I guess

Stress the fashionable word
To say I'd like to kill the world.
The world should take a break,
maybe life's a big mistake?

mai/august 2006
autor: stjsnjn (sümbioos tundmatuks jääda soovivatelt noormehelt ja neiult)

Tänukiri

Kallis naaber,

Ma ei saanud jätta Sind kuidagi tänamata selle puhtuse armastuse eest, mis Sinu südames möllab. Aitäh, et Sa imed tolmu neljapäeva õhtul kell 23.30. Aitäh, et Sa ei lase tolmurullidel uuesti tekkida ning asud neid hävitama juba pühapäeva hommikul kell 9.09. Ma tean, et Sul puudub eraelu ja ega minagi ei laseks teistel kauem magada, kui ma vaid nii vara ärgata suudaks. Aitäh, et Sa aitad mul pühapäeva mitte maha magada. Ma kuulen Sind ütlemas "Puhata võib hauas ka." Jah, Sul on õigus kallis naaber! Mu tööandja hindab Sinu panust minu virgana hoidmisel, kuid tal on ka mõningaid kaebusi. Ta ei olnud rõõmus, kui nägi mind täna tavapärasest hiljem. Sa olid mul lasknud sisse magada, kallis Sõber. Ma loodan, et see ei jää meie edasist head läbisaamist varjutama. Aga mõeldes kõigile neile tolmurullidele, kes võib-olla täna imemata jäid, mu süda lõhkeb. Aga Sa lasid mul magada, ma tänan.

Aga ma ei taha Sind alahinnata, Sõber. Sa oled midagi palju enamat. See meeldiv tubakalõhn, mis paitab minu nina igal õhtul kui tahan Sinu muusika saatel magama jääda. Sinu muusikamaitse, mis läheb täpselt kokku minu omaga. Ma ei tea, kuidas Sind küll selle eest tänada, et ma ei pea oma elektriarvet oma muusika kuulamisega suurendama.

Aga Sa ei ole täiuslik, mu Sõber. Sul on veel nii mõndagi õppida meie naabrilt, kes hakkab puurima kell 10 hommikul. Kindlasti leiaksid Sinagi võimaluse lülitada niivõrd kasulik tegevus oma hommiku- või õhtukavva. Laupäeva hommikuti näiteks.

Aitäh möödunud elamuste eest ja jään lootusrikkalt ootama järgmisi,

Sind igavesti armastav naaber allkorruselt.

P.S. Kui Sina oled see, kes on jätnud oma wifi paroolidega kaitsmata, siis ma tõepoolest armastan Sind. Irooniata.

Kaunis üllatus

Täna oli mul täiesti ootamatult palgapäev. Ise ootasin palka alles septembris, aga sain juba täna. Seda küll juuli viimase päeva eest. Väga naljakas. Võib rahulikult pensionipõlve pidama hakata. Sammas kasvab :D

Eelarvamused

Miks on nii, et kui ma astun bussi või trolli, siis ma eeldan automaatselt, et enamik inimesi minu ümber räägivad kindlasti vene keelt? Miks on mulle jäetud mulje (süüdistan ajakirjandust ja poliitikuid, muidugi), et Tallinnas ongi ainult soomlased ja venelased? Ja tegelikult ma ju tean, et ei ole. Veider. Eesti keelt kuuleb ikka ohtralt. Bussijuht kuulab isegi eestikeelset raadiot. Püüan nüüd eelarvamuste vabalt suhelda.

Reedel vilistati mulle trollis tissidekujulise vilega. Arvestades seda, kuidas enne võeti selleks hoogu, et kas ikka julgetakse, hakkasin naerma. Neljapäeval pakuti viina ja viina kõrvale õunamahla. Ka trollis. Soovisin neile kainet õhtut ja loobusin. Eelistan kuiva siidrit, mis teha.

Igal hommikul sõidavad tööle samad inimesed. Nende seas on kõiksugu inimesi, näiteks üks noormees loeb alati SL Õhtulehte, eelmise päeva oma. Kuna ma laupäevast pole näinud, siis ei tea, kas täna oli laupäevane, aga julgen pakkuda küll.

Mina lähen autogaaa.... metsa seeneleeee...

Tuli mõte loendada, mitu autot akna alt mööda sõidab. Nelja sõidurida korraga jälgida ei jõudnud.

Kolme minuti jooksul sõitsid Peterburi poole 100 autot.

Esimesed kolm autot olid valged.
Umbes 12 autot olid raskeveokid.
100. oli takso. Valge.

Järgmine kord loendan teises suunas. Homme samal ajal. Võib-olla.