Pipi Pikksukk on ilus nimi

Pühapäeva õhtul sai veidi nö sugulaste seltsis aega veedetud. Igal juhul arenes järgmine vestlus.

6-aastane: "Pipi Pikksukk on ilus nimi."
Mina: "Ei ole viga."
6-ne: "Sinu nimi võiks ka ju Pipi Pikksukk olla."
Mina: "Hmm... Ahah."
6-ne: "Sinu nimi võiks ka olla Pipi Pikksukk, sest Pipi Pikksukk on ilus ja sina oled ka ilus."

Lisaks loeti M.-le sõnad peale.
"Onu M. ainult kogu aeg magab, aga sina oled kogu aeg üleval. Mida sa siis oleksid teinud, kui mina oleksin emmega koju jäänud ja ei oleks maale tulnud? Onu M, ütle, ah? Mida su naine oleks pidanud tegema, kui sina kogu aeg magad?"

Tõmba juhe välja seinast...

... ja sust inimene saab. Sel nädalavahetusel juhtuski nii. Juhtmeotsa vedasin Riiga, kuulasin kontserti ja käisin torudest alla laskmas. Nii öelda linnapaus ;) Seda üllatavam oli see, et tuli esmaspäev ja üsna mitu tegemata asja karjusid tegemise järele.

Üldiselt olen täheldanud, et vajadusel tuleb töö ise minu juurde ning töötu olemisel on omad rõõmsad küljed - näiteks ei pea ma mõttetutel koosolekutel käima ja saan kell pool 6 õhtul sõpradega veini juua (selle asemel, et nt kontoris järgmise päeva pressika kõnepunkte ette valmistada).

Mõttetu jutt eksole? :) Aga tegelikult haarasin pooljoogisena kaasa kaks raamatut ning lõpuks jälle on mul niipalju teha, et kogu aeg on kiire. Minu puhkus, veidi kiiksuga.

La dolce vita!

Kool tekitab vastakaid tundeid. Igaks juhuks ma kõiki kompendiume kohe ei võtnud, sest siis ju tekiks stress. Ikka step by step ja day by day. Aga mulle tundub, et mul on avanenud võimalus saada targemaks.

T-ga tekkinud idee korraldada jäämurdmine/lõimumine vms sai hea vastuvõtu osaliseks. Eile istus meid ümber liiga väikese laua üle 20. Tänases loengus oli võidukas tunne, kui kell kaheksa olid kohale jõudnud vist kõik eilsed pidulised (vastupidiselt ühe õppejõu ennustatule, ei tasu eeldada igasugu asju).

Õhtud mõõduka veini, söögi ja hea seltskonnaga või lõunad hea toidu ja toreda seltskonnaga on alati olnud mu lemmikud ning tuleb tunnistada, et neid ei jää vähemaks. Vahel tuleb ka klubis käia, saamaks nädala naeruplaan täis. Elu tuleb ikkagi nautida.

LLL kirjutas oma Pariisi-blogis, et pariislastel on oskus tahta olla edukad, kuid samal ajal säilitada elunautimise oskus. Mulle tundub, et Tartus suudetakse elu nautida rohkem kui Tallinnas. Isiklik arvamus, no hard feelings. Aga Tartusse sattunud tallinlased on nagu pariislased Pariisis - edukad ja tublid, aga Tartus suudavad nad aja maha võtta ning elu nautida. Ja mina naudin koos nendega ja ka pärast nende lahkumist ;)

Palju vingu - palju tulemust

Mu vingumise tulemusena, et mitte midagi ei ole teha, pean:
- esmaspäeval ühe tillukese lehe trükki saatma;
- hiljemalt kolmapäevaks kirjutama kuus artiklit, millest osad on vägagi sisukad;
- valmistama ette ühe asja (aga alles novembriks, saab venitada ;))

Rääkimata koristamisest. Eluvaim on tagasi. Puhkus ikka ei ole minusugustele.

Päevade raiskamine

Tartus tagasi olemine on väga kummaline. Esiteks muidugi see, et mu tuba on kaetud kilekottide ning kastidega ja mul on null soovi neid lahti pakkida. Aga teiseks see, et need inimesed, kes teevad Tartust Tartu ei ole kõik veel siin. Lohutav on siiski teadmine, et mõned neist on varsti saabumas ja mõnedega ma lihtsalt ei ole jõudnud ühenduda, kuna hetkel elan sellesse rahulikku ellu sisse.

Ma üldse ei hakka rääkimagi sellest, et minu kauaigatsetud puhkus on mind kolmandaks päevaks täiesti ära tüüdanud ja kui mul varsti tööd ei teki, siis võib juhtuda, et hullun. Ma muide arvasin, et läheb nädal enne kui mul puhkamine üle viskab. Aga eks inimene õpib end tundma iga päev.

Okei, tegelikult mingi nädala jagu saaksin end lõbustada oma korteri koristamisega, kuid pärast seda... M ütleb, et ma olen töönarkomaan ja ma ei nõustu. Küll aga olen ma tegevusmaan. Ehk siis mul peab olema tegevust, sest vastasel juhul ma mandun.

To do list (ja öelgu keegi veel, et ma ei sobi koduperenaiseks!):
- koristada köök, vannituba, lisada sinna vajadusel kappe/riiuleid ja muid asju, mis looks mingigi korra;
- garderoobist visata välja ülearused asjad, et sinna mahuks need, mida läheb vaja (vist);
- eemaldada toast üleliigsed asjad (see siis hõlmab kogu põrandapinda katvaid kaste-kilekotte jms);
- lugeda raamat läbi;
- otsustada ära, milline vene keele kursus on asjalik;
- käia läbi viimase nelja aasta digitaalsel kujul fotod ning valida neist välja ilmutamiseks sobivad;
- panna albumitesse juba ilmutatud pildid ja need, mis alles tulekul;
- leida telerile mingi alus;
- osta kaabel ja mingi jagaja;
- teha süüa;
- ärgata hommikuti üles, kuigi motivatsioon ja vajadus otseselt puuduvad.

Mitte kauaks...

Pappkastid ja kilekotid - aasta Triinu elus

Teate, ma jälle kolin. Jah, see on mu enda otsus, et pühin pealinna tolmu jalgelt, aga kolimine on sellegipoolest tüütu (kuubis).

Septembris viisin Tartu kodu asju suurel hulgal Rõugesse, kuna ei teadnud, mis minust jaanuarist saab;
Detsembris kolisin Portugalist tagasi Eestisse (asju oli hoolimata lühikesest kohalviibimisest PALJU);
Jaanuaris tarisin oma septembris Rõugesse kogutud asjad tagasi Tartusse (õnneks ei hõlmanud see mööblit);
Märtsi alguses kolisime M-i ja E-i esimeselt korruselt teise linna otsa neljandale (hõlmas nii mööblit kui ka palju asju, riideid ja muud kola);
Lisaks sellele kolisin märtsi alguses ise Tallinna (koos remondi jms);
Kuu aja eest kolisime M-i sealt neljandalt ära veidi vähem teise linna otsa, kuid asju jätkus sellegipoolest;
Täna kolin kogu kraamiga tagasi Tartusse (ja osaliselt Rõugesse).

Sellele lisandub veel see, et igal nädalavahetusel sõidan ikkagi kuhugi mujale. Kott on kogu aeg nurgas pakitud.

Ma olen õnnelik, et saan paljudele oma inimestele lähemale, aga... Saate aru... Mul on KOPP EES.

Käisime ka.

Mu ungari sõber ütles pärast Tõnis Mägi "Koit" esimest ettekannet: "I don't wanna be Hungarian anymore."

Jah, me käisime öölaulupeol, Haapsalus, Piusa koobastes ja mujal ilusates kohtades. Ma panin öölaulupeo endale märkmikusse kirja juba mais ning see oli seda väärt. Mõnus oli "Maa tuleb täita lastega" või "Eestlane olen ja eestlaseks jään" kaissu pugeda ning kaasa laulda püüdes samaaegselt aru saada, kas üks ungari sõber jääb magama või mitte (hiljem tuli välja, et talle väga meeldis ning ta oli esimene, kes hakkas salvestisi YouTube'st otsima).

Kus mujal veel on nii hea?

Jürimaa, Gruusia, Georgia...

Seda, mida enam ei ole... Aasta ja mõned kuud tagasi seisime Poti sadama lähistel ja ootasime päikese väljatulekut. Minu emotsioonideks on puhtakujuline ehmatus, segadus, viha, mure ja vastikus. Ma loodan siiralt, et see pommisadu, mis selle ilusa riigi pinnal hetkel käimas on lõpeb. See riik oli alles jalgu alla saamas, nüüd on majade asemel risuhunnikud. Ja Poti, see väike linn oma toredate inimestega... Või Gori, kuhu me ei jõudnudki. Ah teate. Kogu see situatsioon on lihtsalt kole ja isegi kui sõjategevus täna lõpeks, tähendab see ikkagi kogu asja otsast peale alustamist.

Ma olen rahumeelsuse poolt. Mulle tundub, et süüdlast ei tasu otsida ainult ühest kohast, aga see kõik näib nii VALE, et ma ei saa aru, miks see toimub (üks pool ajab tavapärast jura suust välja ja teise poole president käib lipsu ning triiksärgiga haiglates haavatute kätt hoidmas). Keegi tahab saada superriigiks ja keegi ei julge vastu astuda, sest siis oleks maailmasõda lahti. Nüüd võiks veel keegi tulla ja väita, et tänapäeval päris sõda ei toimu, et meil on infoajastu, et kõik käib teisiti (kes iganes selle kunagi välja pakkus). Käib ta jee. Vana hea "kuul pähe" töötab endiselt. "Pssst... Ärme ütle midagi," istub Euroopa Venemaa gaasi otsas ja loodab, et kui nad piisavalt kaua silmi kinni hoiavad, siis läheb see asi kiiresti üle.

Aga tõesti, ma siiralt loodan, et see hullumeelsus lõpeb ja elusolevad inimesed jäävad ellu. Ma loodan, et kõik meie kohatud head inimesed on tervise juures ja nende lähedased ka.

Romantikat Leigolt

Võiks ju hakata kiruma remondis olevaid maanteid, mis viisid mu laupäeval sunniviisilisele Pärnu-visiidile, selle asemel, et kohe Leigol tšillida, aga las jääda.

Leigole ma jõudsin siis, kui Hedvig juba laulis, aga sellegipoolest oli seal sama mõnus, kui ma mäletasin. Minu jaoks on see kindlalt sündmus, mida suvel maha magada ei soovi (okei, lõpuks ma veidi siukusin, aga see käib kogu selle asja juurde). Esiteks muidugi muusika. Juba mainitud Hedvig Hanson, Sveni looduspildid, Islandilt kohale sõitnud Mum (mis live's on ilmselt tuhat korda parem kui plaadilt) ja lõpuks Villu Veski and ko. Leigo ilu, valgusmäng, tähed taevas (Suur Vanker oli otse me peade kohal) ja see, et vihma ei sadanud. Kokku sai mõnus kompott, millest kogutud energiaga sügisele vastu minna.

Üks asi, mis mind Leigol alati imestama paneb on see, et kuigi su ümber on tuhandeid inimesi, on olemine ikkagi intiimne ja igati mõnus. Kui ei ole proovinud, ei saagi seda tunnet teada.

Kusjuures, sel aastal grill-liha lõhn ei häirinud ja tualetijärjekorrad olid hämmastavalt lühikesed.

Järgmise aasta suvereisid tuleb igal juhul plaanida ka Leigot arvestades.

Kevadväsimus. Suveväsimus? Sügisväsimus?

Ma lähen igal õhtul kell 22 magama, nii umbes 23 paiku ma ilmselt uinun. Kell seitse hommikul (või 6.45) on null motivatsiooni voodist tõusta. Tahaks lihtsalt veel ja veel magada. Kevadel ma arvasin, et see on kevadväsimus, mis on seotud uue töö, pikkade päevade, baka kirjutamise ning pideva edasi-tagasi sebimisega. Suve hakul ma olin kindel, et see on seotud baka mõningase stressiga. Siis saabus aeg, kui ma tegin igal hommikul silmad lahti kell 5.20, tundsin end puhanuna, kuid leidsin, et ärkamine on sel kellaajal siiski teiste elualade esindajatele. Kell seitse ei tahtnud ma endiselt ärgata. Ja teate. Varsti on sügis ja ilmselt ma leian ka siis mingi seletuse, kuid tegelikult.... See ei ole ju normaalne?!

Seega te ju ei imesta, miks ma peol ei viitsi käia. See lühendaks mu uneaega veelgi.

Süsüsünnipäev!

Oli ära. Sellel aastal kuidagi mõnusalt ja rahulikult. Eks ma hakkan vanaks ka jääma ;) Aga mitte piisavalt vanaks, et vabandada end ettevõtte suvepäevadelt puudumisel. Seega sõidan järgmisel nädalal Leetu.

Päevaga sain kirja kogu kuu kallistustenormi. Aga sünnipäevõhtul oli palju kalleid inimesi mu Mustamäe-kodus (mis varsti enam ei ole mu kodu) ja tugevate vaidluste saatel sai õhtu lärmakalt mööda saadetud. Väga mõnus. "Unistuste fond" sai oma osa juurde ja Lastefond ka. Koristasin ainult poole kaheni, et hommik ei tunduks liiga kaugel.

Nädalavahetused linnast ära on ikkagi täielik õnnistus. Isegi kui sajab, sest vihm lõhnab maal teistmoodi. Ja kured lendavad madalalt (jajaa, ka üle meie maja, mitte, et see midagi tähendaks). Seda, et inimesed on rõõmsamad, te juba teate.

Laupäeval lähen Leigole. Mil viisil ma sinna või sealt ära saan, ma veel ei tea... Keegi ei ole Tallinna poolt sinna sõitmas kahe vaba kohaga autos või Tartust/Viljandist? Vajadusel võin pakkuda öömaja Tartus või Rõuges.

Kontserdielamused

Sellel suvel olen külastatavate ürituste osas väga valiv. Iga päev kusagil käies ei jää seda emotsiooni, vaid lõpuks lihtsalt tüdined ära. Lisaks muidugi see, et üritustekorraldajad on röövlid ;) Aga see ei ole kõige olulisem. Paar suve tagasi ma väsitasin end ära, iga nädal mingi asi, lõpuks ei jää enam meelde kontserdid ja etendused, vaid see, kas vihma sadas või mitte ning kui vähe ma magada sain. Seega sel suvel teisiti.

Kaks sellesuvist valikut, mida ma ei ole kahetsenud, olid Jaak Joala laulude kontsert Õllesummeril ning eilne Dagö ja Chalice (pluss taustalauljad Lenna ja Kristiina) Pirita kloostri varemetes. Esimene kontsert oli täis väga tuttavaid laule, paljude puhul sai meelde tuletada, kes neid originaalis esitab ning osade puhul oli: ahaa! Joala laulis seda ka??? Kahte lugu ei olnud ma iial enne kuulnud. Ühtlasi seisime vennaga (kes oli ülikonnas, sest "No kui Tanel Padar ajab ülikonna selga, ei saa mina kehvem olla.") ja üritasime välja mõelda, kas Chalice oskab laulda või mitte. Ei ole kunagi tema suurem austaja olnud. "Minu inimesed" on muidugi hea sõnumiga lugu, aga üldiselt. Joala laulude kontserdil tundus meile, et vist oskab, aga tüübile olid jäteud/ta oli valinud kerged lood, mida enamik viisipidajaid laulda suudaks. Eile siis saime teada, et oskab küll. Tema vokaalsed võimed ei ole ehk nii vinged kui osadel, kuid seda, mis tal on, kasutab ta osavalt.

Kontsert ise oli väga hea. Laulud olid väga head. Lavalt tulev energia oli suurepärane jne. Publik oli veidi loid. Õnneks ei sadanud vihma.

Ahjaa, sellest vihmaasjast tahtsin ma rääkida veel. Kus on inimeste mõistus, kui nad võtavad kontserdile kaasa vihmavarju? Poes müüakse keepe, umbes 15 krooni tükk, tee see investeering. Kuidas te kujutate ette, et kui vihma hakkab sadama, siis lööte varju lahti? Kuhu? Selle rahvamassi sees? Ise ei näe, teised ei näe. Ja kuhu see vesi sealt varju pealt voolama peaks? Ma ei tea, mis on Eesti inimestel vihmakeepide vastu. So what, kui keep peidab su kauni jaki. Vihmavarjuga näed tõesti parem välja, veel parem kui saaks mõne oga kaaskuulajate silma toppida. Inimestel puudub kohati ikka igasugune mõtlemine ja viisakus. Ausõna.

P.S. Tänase EE põhilugu. Tasub lugemist.

Kerli Kõivu mäletate?

Oli kunagi Fizz Superstar või midagi. Ja ta võitis minu mäletamistmööda ülekaalukalt. Mitu aastat ei kuulnud mitte midagi... Või nagu Valner Valme tänases PM artiklis kirjutab: "Skeptikud arvasid, et Kerli kadus ära, hämab niisama, ja mingit albumit ei tulegi."

Igal juhul inspireeris see artikkel mind ka neid lugusid kuulama. Ja Creepshow on ikka päris huvitav lugu.

Kus süüa ja juua?

Olen mitu korda mõelnud, et mis on Tallinna need kohad, kus oleks mõnus, hubane, meeldiv teenindus, head või väga head söögid (mille portsu nähes ei tule naer peale, sip-sip igat asja käib teise kategooria alla), joodav majavein ja hinnad ei tekita poomistunnet...
Ideid?

Mina käisin näiteks kohvikus Boheem (Balti jaamast üks peatus edasi). Süüa oli ok, hindadest ma parem ei räägi (no kuulge, kui kalleim toit maksab 45 krooni!), hubasuse osas on veidi vajakajäämisi... aga see-eest teenindus oli väga sõbralik. Ma rõhutan. Väga! Juba sellepärast võiks sinna tagasi minna, aga ma ei saa ju iga kord kui tahan välja minna, Boheemi minna? Aga hetkel on ta kindlalt mu lemmikute seas.

Mu kodu lähedal, Magistrali keskuse juures on üks naljakas kaukaasia söögikoht. Hinnad on tillud, praed suured ja liha väga hea. Hubasus null, seega niisama aega viitma ei lähe...

Kord käisin Bakuus. Sealne soe kanasalat kutsub tagasi. Muu osa... laualina oli must ja tumepruunid puust toolid tekitavad minus alati kõhedust.

Stefanie's on ka ok, eriti kui tahad süüa ohtralt juustu. Sest juustutaldrik on väga maitsev (see brie ja see parmasan!). Suurema seltskonnaga on õdusam.

Moskva on õdus, aga kohati mind häirib see, et mul pole D&G teesärki :) Seega tunnen end veidi outsiderina.

African Kitcheni teenindus on igal korral jätnud soovida. Ehk mul ei ole vedanud?

Kus on Tallinna Crepp, Truffe ja Pierre? Pean ikka Boheemi minema?

Oleksite jada...

Liiga tihti ei juhtu. Kerid hommikusi sündmusi edasi-tagasi tagasi-edasi. Niipalju olekseid, mis oleksid võinud minna teisiti. Nii mitu kohta, kui oleks saanud käituda teisiti. Aga sel hetkel juhindusid sellest, et vara ei helista... las magavad ja öeldi, et võib kasutada. Kusjuures tagasivaadates... Võimalik, et selles olukorras, sama enesetundega ning teadmatusega, teeks võib-olla uuesti nii. Kõik, mis sel hetkel tundus loogiline, enam seda ei tundu. Ma ju ainult tahtsin koju. Oleks ma siis teadnud, et ma ei pea rongiga minema. Oleks ma siis teadnud, et ta juba ärkab... OLEKS.

Nüüd tahaks jälle osata ropendada, pisarad ei ole veel päris otsas ja sees on tühjus, mida ei ole olnud juba ammu. Vabandamine tundub kohatuna, kuigi seegi on tehtud.

Nutta-karjuda?
Loota-palvetada?
Kuul pähe?
Homme on uus päev?

Elu on kohati ikka fcking ebaõiglane.

Aga noh... Käte peal on miski korralik lööve - ehk oli muru sees miskine taim või ei oska lihtsalt metsas käia enam...

Annus absurdi

Pidin eile Soome rokkbändi filmi minema vaatama, aga juhtus nii, et kui meie sinna jõudsime, ei olnud enam ühtegi kohta alles. Aga kino-isu oli juba peal. Ega's midagi, seadsime siis sammud CCP poole.

Kell 21 õhtul on sealkandis üsna nõrk seis. Algas üks film (teisteni oleks pidanud ootama väh 40 minutit, mis tundus tõelise ajaraiskamisena). "Tagaotsitav". Ma ei ole ammu nii jaburat filmi näinud. Hoolimata sellest, et filmis oli rohkelt märulit ja verd, tahtsin mina pool aega naerda. "Filmimaailm on ikka niipalju muutunud pärast Matrixit," kommenteeris B. Jah, tõepoolest. Kõik muinaslood, vanad vennaskonnad, salapära, see, et sa pead uskuma jne... Salatoimikud,Saladus, Matrix jne... Aga tegemist oli tipptasemel äksoniga, mida ma tavaliselt kinno vaatama ei läheks, kuid eile mõjus ta kuidagi... vabastavalt (olen endiselt ühe teema pärast stressis, aga loodan asjade lahenemist). Ehk siis sega kokku Angelina Jolie, Morgan Freeman, paugud, müstika, kiired autod, kavalad trikid ja viina andev venelane... ning saabki "Tagaotsitava".

Ning tegelikult...

What the fuck have you done lately?

Võib vaadata küll, kui õhtuti külmaks läheb.

Ja... Elekter!

Ma elan nädalavahetuse ootuses. Ja selles ootuses, et mis järgneva pooleteise kuu jooksul juhtub.

Eile püüdsin otsustada, kas vihastan NSVLi või oma korteriomaniku peale. Lõpuks ei vihastanudki.

Aga situatsioon oli järgmine: nõusid pestes kadus tervest korterist elekter (mul on üldvesi, muide)... Mina läksin targalt elektrikapi juurde, lülitasin elektri tagasi - ei midagi. Mnjah. Lõpuks tõdesin, et elekter on teises toas, aga minu korteripooles - njeetu. Minu esimene mõte oli: päästa külmkapp (mille ma just toitu täis olin varunud)! Sain selgeks, et kogu jama taga ongi külmkapi taga olev pistikupesa (kärsahais aitas veidi kaasa sellele tõdemusele), aga sealt juhtmeotsa kättesaamine võttis mul nii umbes 15 minutit, mille jooksul sikutasin juhet pidevalt - ta lihtsalt ei tulnud välja. Mõningase pikendusjuhtmete ümberpaigutamise järel (sest no teadagi, vana-vana vene pistik uude pikendusjuhtmesse ei lähe), sain külmiku tööle, vedasin laualambi kööki ja pesin vankumatult nõusid edasi. Aga jah, see on lohutav, et järgmisest nädalast on mees majas ja ma ei pea sellise juraga üksi tegelema, sest hetkeks võtab siiski võimust abitus. (Loomulikult ma helistasin isale! Aga seda peamiselt eesmärgil, et kui ma peaks suraka saama, siis ta teab mulle abi kutsuda...)

Nüüd valitseb korteris juhtmevõrgustik ja ma siiralt loodan, et mitte igavesti, muidu pean hakkama toa planeeringut veidi ümber töötama, et juhtmed jõuaksid õigetesse kohtadesse :)

Tervitusi sotsiaalkampaaniate maailmast

Kujutletavad reisid

Ma olen olnud Eestis kuus kuud ja loetud päevad peale. Ma ei mäleta, millal ma viimati olin Eestis järjest nii pikka aega. Isegi Lätis ei ole käinud. See on kergelt frustreeriv. Okei, raskelt. Ja mu vanematekodu on 35 km Lätist!

Asi on jõudnud edasi sellest, et vaataksin iga päev lennufirma lehekülgesid. Oktoobriks hangitud lennupiletid on kõike muud kui lohutavad. Seega olen omandanud uue taseme: reisin unes.



LAV, Hispaania, Gruusia, Austraalia, Peruu, USA, Mehhiko, Filipiinid, Kanada, Madagaskar jne...

Töölkäimine ka ei aita. Vähe sellest, et aega ei ole. Kuu lõpuks on ka raha otsas. Seda, kuhu ta kaob, ei tea keegi, aga läinud ta on. Elukorralduses tuleb teha radikaalseid muutusi. Aitab!

Aga praeguse mittereisimise eesmärk on üllas - ei mingeid rahakulutavaid Euroopa-avastamisi, enne kui kaks plaani on teostunud:
Siber ja Lõuna-Ameerika (mitteunes).

Euroopa vaevalt muutub. Samas ma siiski ei kujuta ette end pidevalt sarnaseid pikki pause pidamas.

Kellelgi on haltuuraotsi? ;)