Õndsus

Ma ei mäletanud, et arvutiklapi kinni lükkamine võib olla nii õnnis tunne kui ta seda pühapäeva õhtuti on. Ja nii juba teist kuud järjest. Ainuke negatiivne asi on see, et koolitööd kuhjuvad, kuna klapp tahab kinni olla.

Lootsin saada kolmanda kultuurielamuse osaliseks ja vaatasin Vanemuises "Vabamõtlejat". Ma ei tea, kas asi oli selles, et ma olin väsinud või selles, et mul on juba kerge kultuuri üledoos sel nädalal või selles, et käisin üleeile Linnateatris, aga see etendus ei olnud päris SEE. Rahvas naeris, mõned korrad naersin minagi, kaks korda südamest, aga ikkagi... Esimene vaatus oli minu arvates nii igav, et plaanisin elus teist korda teatrist lahkuda (esimene kord juhtus poola-saksakeelse kooliteatri ajal jaanuaris), aga otsustasin siiski jääda. Hea oli, sest teine vaatus suutis etenduse päästa. Natuke sai ikka mõelda ka, sest see hihihii ja hahahhaa ei olnud kunagi päris vinged.

Siiski, näitlejatööde kohta ma midagi halba ei ütle. Jan Uuspõld ning Helena Merzin olid mõlemad väga head.

Mõned mõtted etendusest:
- Kellel on voodis parem, kas mehel või naisel? No mis sa ise arvad kummal on kõrva sügades parem, kas väikesel sõrmel või kõrval? (seda olete ilmselt juba varem kuulnud);
- Mees on nagu pump, mida tuleb korrapäraselt tühjendada.
- Meeste ja naiste suhted on sõda.
- Miks initsatiiv armastuses alati meestele kuulub?
Mind mõtlema pannud küsimus:
- Kas see, mida naine mehelt ootab vastab üldse kunagi sellele, mida mees on valmis andma?

Praegu järele mõeldes võis asi olla hoopis selles, et seksiteema ei ole enam mingitki viisi üllatav. Kõik filmid, pooled etendused ning paljud raamatud räägivad sellest, millegi eriti geniaalsega lagedale tulla on keeruline. Mulle ei piisa heaks etenduseks sellest, et Uuspõld laseb püksid maha või teeb paar nalja. Jah, ta teeb nalja hästi, aga ega selleks on ka materjali vaja.

Siiski, ma arvan, et kerge meelelahutuse otsinguil on see etendus hea. Samas, teist korda seda vaadata ei viitsiks. "Ürgmeest" vaataks küll veel, mis siis, et ka seksist ja meestest ja naistest, aga oli vähe naljakam.

Mu isa ütles, et ma olen lihtsalt pretensioonikas. Võib-olla tõesti.

Tsitaadid

"Vincent". Linnateater. Soovitan soojalt. Teatrist ei saa rääkida, seda peab nägema. Lühidalt: tõsine etendus, mis pakkus ka naermist väärivaid hetki.

Mõned mõtted:

"Ta on kirglik koristaja."
"Sa oled mu masenduse peegelpilt!"
"Aga kuidas ma saan teada, mis saladused siin majas peituvad, kui ma neid ei otsi."
"Vabandage, aga ma pean edasi pärima."
"Rumalate vastu on ka Jumala vägi asjatu."

Ja midagi ilusat:

"Ükski naine ei ole vana, kuni ta armastab ja kuni teda armastatakse."


Teiseks:
kui te kunagi kuulete bändist: Rändaja õhtulaul, siis nad on väga muhedad ning neid tasub kuulata. Võimalik muidugi, et nad valivad uue nime. Silmad-kõrvad tasub lahti hoida.

Kolmandaks:
Indi-video päev võib lõppeda diskovideoga.


Minu kaks doosi kultuuri on sel nädalal juba saadud. Head kultuuri. Kaks ei saa jääda kolmandata.