Per aspera ad astra.

Panin suvalise täpsusega paika ajakava järgmiseks 7 nädalaks. Tegelikult on õppetöö to do list kõigest üks A4. Tööülesandeid ma sinna lisama ei hakka, neid on ka rohkem kui 8 h tööpäevas.


(Pilt: www.ajaleht.ut.ee)

Seitsmest kõige hirmutavamad on järgmised 5 nädalat.

Sõpradele on kehtestatud järgmised reeglid (vähemalt 19. maini, võimaliku pikendusega 31. maini):
- Triinu ei tohi peole, koosviibimisele, kontserdile vms asjale kutsuda (v.a. sünnipäevad ja sünnitused jm sellega seonduvad tegevused);
- kui Triin helistab ja ütleb, et ta ÜLDSE EI VIITSI, siis mitte öelda "Lähme veini jooma!". Võib öelda: "Lähme jooksma/jalutama/keppidega kõndima!";
- Triin tahab näha oma sõpru. Sobivaim aeg selleks on tööpäevade lõunaaeg. Sööma peab, aga mitte õhtuti, sest siis peab kirjutama;
- kui leidub keegi, kes tööpäevadel PEAB ärkama kell 6.30, siis ta võiks endast teada anda ja teeks ühe kokkuleppe;
- mitte helistada pärast kella 23, ma magan või süvenen;
- 3. mail tulla Rõugesse minuga metsa koristama (selleks PEAB aega leidma);
- kui Triin tundub liiga palju blogivat, talle helistada ja öelda, et tahate 19. juunil mulle lilli tuua;
- hoida pöialt 25. aprillil, 12. mail, 19. mail ja 30. mail. Kuupäevi veel lisandub. Üleüldse võiks kogu aeg pöialt hoida;
- helistada 19. mail ning kontrollida, kas ma olen elus (loe edasi, kui vastus on "jah");
- helistada 31. mail uuesti ning kontrollida, kas ma olen endiselt elus.

Vabandust, kui ma neid ei kooskõlastanud. Pean juunini vastu ja siis olen sõber edasi. Elu on selline. Per aspera ad astra.

Eesmärgid

Käisime vaatamas filmi "Rahumeelne sõdalane". Film iseenesest oli igati mõtlemapanev. Mõned mõtted:
- Surm on ainult veidi radikaalsem kui teismeliseiga, seega nothing to worry about.
- There's never nothing going on. Märka asju enda ümber.
- Arvesta, et sul ei ole kontrolli mitte millegi üle. Sellega ma muide ei nõustu, ma usun, et meil on kontroll meie mõtlemise üle.
- Tähtis ei ole eesmärk, vaid teekond.
- Elus on kolm tähtsat seadust:
a) paradoks - elu on müsteerium. Ära raiska aega sellest arusaamiseks;
b) huumor - säilita huumorisoon, eelkõige enda suhtes. See on enneolematu tugevus;
c) muutus - tea, et miski ei jää samaks.

Oli veel. "Rahumeelne sõdalane" on umbes nagu "Saladus". Ma ütleks, et mitte nii diip, selles suhtes, et ta jätab inimesele siiski valikuvabaduse - kas uskuda või mitte. Ja kui mitte, siis võtta filmi fantaasiana. Sest tegemist on ikkagi mängufilmiga. "Saladus" oli selline... liig saatevormis lihtsalt vaatamiseks. Naljakas oli muidugi ka see, mis näitlejad seal mängisid. Huvitav, kas nad ise teadsid, et tegemist peaks olema diibi asjaga?

Filmi lõppedes rääkisid inimesed juttu, Vain jagas soovitusi. Muide tema väitis, et eesmärgist tähtsamad on tõepoolest teekond ja suund, kuid selle viimase avastas tema ka alles hiljuti.

Aasta neljas kuu käib. Mis on teie selle aasta kaks eesmärki, mida tahaksite saavutada? Kui olete need eristanud, siis kuidas te seda mõõdate?

Minu eesmärgid on Ülo ja Kalle. Väidetavalt saavad need olla ainult mu poolaasta eesmärgid, seega teeme siis nii:
1) Ülo ja Kalle. 19. juuni.
2) igal õhtul tundmine, et see, mille nimel ma pingutan ja raban, teeb mind õnnelikuks. Et ma igal õhtul saaksin öelda, et isegi kui lõpptulemus mind ei rahuldanud või muud sellist, siis igal juhul olin õnnelik seda tehes.

Ülo, Paris ja Anu

Paris Hiltonit ma linnas ei kohanud. Anu Saagimit küll. No me töötame samal tänaval, mis ei muuda ka samas kohas lõunatamist kuigi keeruliseks. Anul oli päris kihvt roosa jope ja sõi ta kanapastat. Palju õnne, saite just tänase kollaste uudiste laksu kirja.

Ülo on meie kõigi poole teel. Olen intervjueerinud seitset inimest, mis on absoluutne miinimum. Sel nädalal on veel kaks intekat ja kaks jäävad järgmisesse. Vaatame, kas need teen ikka. Kümme olevat selline okei juba, et vastab reeglitele. Mida see tähendab, et intervjuud on tehtud? Ikka seda, et järgneb analüüs. Aga lisaks sellele tähendab see ka seda, et juunis lõpetamine on üsna reaalsem (ja uskuge mind, ma olen uhke, et suudan praegu neid asju enne viimast minutit teha, samas ma muidugi ei kujuta ka ette, kuidas neid viimasele minutile mahutada). Ülo muidugi räägib mulle päris pikalt sellest, et Kalle nutab kusagil kilomeetrite kaugusel, aga tuleb ka tema aeg. Riskide hajutamiseks otsustasin Üloga mingilegi maale jõuda, enne kui Kalle pikemalt käsile võtan. Võimalus, et saan 19. juunil lilli on juba kannustav ;) (sest lilled ju mulle meeldivad).

Asja muidugi ei lihtsusta see, et tööl on iga päevaga üha rohkem teha (mis juhtub, kui oled peaaegu terve kuu töötanud ;)). Aga Orkuti fortune ütles ükspäev targalt "The great pleasure in life is to do things people tell you cannot do." Võtsin seda kui ettekuulutust.

Ainus mure, et sporti ei jõua teha. Olukorra leevendamiseks tulen bussis peatus varem maha, nii tööle minnes kui sealt tulles. Spordist võiks muidugi rääkida siis, kui ma bussi üldse ei kasutaks.