Ülo, Paris ja Anu

Paris Hiltonit ma linnas ei kohanud. Anu Saagimit küll. No me töötame samal tänaval, mis ei muuda ka samas kohas lõunatamist kuigi keeruliseks. Anul oli päris kihvt roosa jope ja sõi ta kanapastat. Palju õnne, saite just tänase kollaste uudiste laksu kirja.

Ülo on meie kõigi poole teel. Olen intervjueerinud seitset inimest, mis on absoluutne miinimum. Sel nädalal on veel kaks intekat ja kaks jäävad järgmisesse. Vaatame, kas need teen ikka. Kümme olevat selline okei juba, et vastab reeglitele. Mida see tähendab, et intervjuud on tehtud? Ikka seda, et järgneb analüüs. Aga lisaks sellele tähendab see ka seda, et juunis lõpetamine on üsna reaalsem (ja uskuge mind, ma olen uhke, et suudan praegu neid asju enne viimast minutit teha, samas ma muidugi ei kujuta ka ette, kuidas neid viimasele minutile mahutada). Ülo muidugi räägib mulle päris pikalt sellest, et Kalle nutab kusagil kilomeetrite kaugusel, aga tuleb ka tema aeg. Riskide hajutamiseks otsustasin Üloga mingilegi maale jõuda, enne kui Kalle pikemalt käsile võtan. Võimalus, et saan 19. juunil lilli on juba kannustav ;) (sest lilled ju mulle meeldivad).

Asja muidugi ei lihtsusta see, et tööl on iga päevaga üha rohkem teha (mis juhtub, kui oled peaaegu terve kuu töötanud ;)). Aga Orkuti fortune ütles ükspäev targalt "The great pleasure in life is to do things people tell you cannot do." Võtsin seda kui ettekuulutust.

Ainus mure, et sporti ei jõua teha. Olukorra leevendamiseks tulen bussis peatus varem maha, nii tööle minnes kui sealt tulles. Spordist võiks muidugi rääkida siis, kui ma bussi üldse ei kasutaks.