Sotsiaalse elu taassünd

Ma olen mõned päevad kodus olnud, olin rahus ja vaikuses, kokku kolm inimest vist helistasid. Mina juba panin kõrva taha, et näed, jälle läks nii nagu alati - osad inimesed on ära kadunud. Isegi kolmest kuust piisab.

Aga täna, kui lõpuks end tsivilisatsiooni vedasin, tuli välja, et mõni sõber on veel alles. St pigem ei lakanud telefon helisemast. Ja see on üsna kummaline, kui kolm kuud oli telefon peaaegu vait. Peab ennast näitama, siis nähakse. Tundub nii.

See sõpruse ja sõprade/tuttavate asi ujus jälle esile vist aastalõpu tõttu.

Paratamatult püüan ma kuidagi oma aastat kokku võtta, suhteid analüüsida jne... Täna tegin seda täiesti teadlikult ja üks kivi kukkus turjalt ära või vähemasti läks kergemaks. Selle üle olen ma siiralt väga rõõmus, sest ma tean, et see piinas lisaks minule ka kedagi teist. Ja ma tõesti loodan, et tal on ka parem. Ma tahaks, et oleks. Me kõik väärime rahulolu ja õnne, sealhulgas need, kes tavaliselt inimestes just head näevad.

Kahjuks pean ka tõdema, et iga aasta lõpeb ja algab samamoodi - ekside esilekerkimisega. See on kohe krooniline ja ma olen täiesti kindel, et ma ei ole ainus, kes selle tõve all kannatab. Inimesed, kes endal enam meeles ei mõlgu või vähemasti oled suutnud nad kuhugi mälusahtlisse pista, kust nad ei peaks enam välja tulema... Ma arvan, et iga naine (ja ma kahtlustan ka, et mees) suudab tuua vähemalt ühe näite sellest, kuidas enne jõule/jõulude ajal/aastavahetusel saavad nad smsi, e-maili, kirja, postkaardi, telefonikõne või kingituse mõnelt oma eksilt. Ja need pole mingid tavalised ühendust võtud, vaid: "ma armastan sind", "sa oled mulle parim", "ma olin nii loll, et ei saanud aru, mis mul on, kui sa mul olemas olid", "ma mõtlen su peale", "sa oled endiselt musi", "ma tahaks sinust rohkem kuulda"- tagamõttega kontaktiloomiskatsed. Minu loogika on neid ignoreerida, sest neile mingitki pidi (kas või lakooniliselt ja ilma tagamõtteta) vastamine on puhas ajaraisk ja/või enda närvide kulutamine. Jah, isegi kui endal on veel tundeid - endiselt mõttetu. Sest jõulud lähevad mööda ja päevad pikemaks... Eksid taastavad oma endise kuju ja kujutavad ette, et nad ei võtnud sinuga kolm nädalat tagasi ühendust. Ja sa arvad, et see kõik on lõpuks läbi, kuni tulevad... järgmised jõulud! Palju õnne!

Sellest ei tasu end siiski heituda lasta, sest ikkagi leidub mõni sõber, kes rõõmsal häälel helistab ja küsib: "Oi, kas sa nüüd oledki siin?" või saad keset vestlust ikka-nii-tore-et-sa-tagasi-oled-kallistuse. Või saadetakse sind kuulama jõululaulude kontserti, justkui alateadlikult aimates, et mõtlesid juba mitu nädalat, et võiks minna muusikat kuulama. Täna ma suhtlesin intensiivselt umbes kaheksa inimesega ja seda on rohkem kui viimase kolme kuu jooksul kokku (väikeste liialdustega, aga peaaegu). Vahelduseks täitsa mõnus.

Mu aasta oli nii sürr, et ma ei oskaks seda kuidagi kokku võtta... Ma sain vabaks, ma nautisin seda, ma ärritusin, rõõmustasin, kurvastasin, lõbutsesin... Ma ise arvan, et mul oli teine noorus ;) Käitusin palju nagu 16-aastane. Ja olgugi, et see oli tore, vahel... Ma tahan, et see aasta saaks läbi. Minu jaoks on uus aasta uus lehekülg ja sel korral... Sel korral ma ei tea, mida ma kuu aja pärast teen. Või poole aasta. Preili "pool elust on pool aastat ette planeeritud" mõtleb hetkel ette umbes 4 päeva. Sisemised heitlused sinna juurde.

Natuke hirmutav, aga oiiii kui põnev.