Tilluke loomaaed

Maria tripp siia kestis ainult mõned päevad ja kahjuks ei saanud ma talle niipalju näidata, kui oleksin tahtnud (aga no järgmine kord tuleme pikemaks ajaks, eks?).

Ühel päeval vedasime end aga loomaaeda. Lissabonis on väga mõnus loomaaed. Selline, mille jõuab vabalt mõne tunniga läbi jalutada. Vajadusel suudavad seda ka nelja-aastased, kes siiski üsna ära väsivad.

Nelja-aastane tahtis näha lehmi ja karusid (!!!), kuigi näha võis ka paljusid teisi. Mina muidugi arvasin, et lehmade loomaaias vaatamine on kergelt jabur, aga tänapäeva lapsed eks... Kaelkirjakutele andsime lehti, hoolimata sellest, et suur silt keelas seda teha... Aga kuidas sa seletad nelja-aastasele, et tema ei või kui KÕIK teised võivad? Arvestades, et need kaelkirjakud söövad ka muidu neid kuivanud lehti, siis vaevalt see neile halba teeb.

Loomaaias oli ka delfiinide ja merilõvide show, mis meeldis meile umbes sama palju kui lapsele. Või rohkem. Oli tango ja oli hüppeid. Maria sai paar vinget võtet ka...


Lisaks moodsa kunsti muuseum (kuhu ma võiks veel jõuda vähemalt ühel korral) ning lihtsamad linnatuurid. Muuseumisse tahtis minna nelja-aastane, kes poolteist tundi pidas seal suurepäraselt vastu... Lemmikuteks olid rohke roosaga pildid ja ühevärvilised pildid ei rokkinud. Warholi kohta ütles, et talle need sinised lilled ei meeldi. Campelli supp meeldis rohkem. Fakt on see, et muuseumisse võib veel minna.

Kõik õhtud möödusid veini, caipirinha, juustu ja "Sõprade" seltsis. Mul on nüüd väiksemat sorti sõltuvus, mis ilmselt lõpeb siis kui kõik hooajad vaadatud. Sinnani on aega 8 hooaega ;)

Olen elus. Kuu aega Eestini.

Elu on kiire ja piisavalt igav, et midagi kirja panna... Nädalavahetusel käisin Albufeiras. See on siis Lõuna-Portugalis, sealpool, mille vastas on Aafrika. Kuurortlinn, mis novembris on üsna inimtühi.

Seal oli ilus. Isegi väga. Apelsinipuudest kahjuks läks meelest pilti teha, nad olid seal nii tavalised. Aga rannad olid üksteisele üsna sarnased... See ei vähendanud nende ilu, uskuge mind. Ja ma olen armunud nendesse mägimändidesse.

Lisaks nautisin hotellis kiiret netiühendust, mis koduse internetiga võrreldes oli unelmate täitumine.





Ahjaa, kõikide rõõmuks võin teada anda, et meil ka läksid ilmad halvemaks ja päeval on külmad viisteist kraadi. Samas tänasest on päike jälle väljas, mis ei välista tuulevaikses kohas ka lühikesi varrukaid. Samas kahe päeva kogemuse põhjal - Portugali talv on veidi vähemvastik kui Iirimaa oma, aga üldiselt rokib lumi rohkem. Kõigele muule lisaks - jõulukaunistused lumeta, mnjah. Ja neil ei ole isegi lootust, et saaks. Ja päkapikud ei käi neil ka, saate aru küll, et selles riigis on veel arenguruumi.

Päevi loetakse ka. Kuu aega.

Maailma lõpp ja muud kohad

Boa tarde!
Boa tarde!
Falas ingles?
Just a little bit.
Do you know how we could get to Sintra?
You go to ticket office number 14 and buy your ticket there.

No selge! Huvitav, kas see ongi universaalne Lissabonist Sintrasse saamise viis, mõtlesime Vikyga raudteejaamas. Porto üleelamised olid seljataga ning nüüd pidi meid ootama kuningate linn Sintra, kus muide elab endiselt palju siniverelisi (ka Portugali viimase kunni noorema poja järglasi, kunn ise ja ta vanem poeg muidugi tapeti). Kuna Portugal oli maailmasõdade ajal neutraalne, siis just sinna linna pagesid Euroopa kuninglikud pered. Ka Hispaania praegune kuningas on sealkandis üles kasvanud. Läksime siis meiegi oma printsi valgel hobusel otsima.

Kohale jõudes sai selgeks, et Sintras on palju mägesid. Ta näeb välja üsna muinasjuturiigi moodi. Meie tahtsime muidugi selle mäe otsa, kust paistis lippudega loss. Selleks läbisime bussiga hulk kole käänulist teed, mida võiks võrrelda nt Trollide teega Norras. Kitsas ja käänuline ning kogu aeg loodad, et keegi ei tule vastu. Siis jõudsime kuhugi mauride kindluse varemetele, kindlusesse me muidugi ei jõudnud, sest ei jaksanud nii kaugele minna. Ja mäe otsa ka ei jõudnud. Põhjused teadmata. Selleks hetkeks olime juba otsustanud, et päeva lõpetame hoopistükkis Cabo da Rocas.

Cabo da Roca on kuuldavasti Mandri-Euroopa läänepoolseim tipp. Ehk siis. Portugalis olles võib üsna tihti tunda end maailma äärel. Cabo da Rocas hakkasin mõtlema, et mõelge, enne Kolumbust, America't, da Gamat ja teisi meremehi/seiklejaid, arvatigi, et seal asus maailma lõpp. Kummaline, et see ei olnudki nii ammu. Seal me siis seisime maailma äärel ja lihtsalt imetlesime ümbruskonda. Sõnadesse nagunii ei pane, kõigile, kellele meeldivad meri ja/või kaljud, mäed jne, neile oleks seal meeldinud. Ehk mulle meeldis väga.



Ja siis me muidugi ronisime piirde taha. Piirde taga kohtasime me veel nelja inimest: kaks neist olid leedukad (Viky arvates, minu arvates rääkisid nad vene keelt, aga ma olen veendunud, et nad olid baltlased) ja kaks olid lätlased, leedukad või venelased. Ja siis meie. Piirde taga. Ida-Euroopa.

Õhtul jõudsime me täiesti üllatuslikult tagasi Lissaboni.

Mu pühapäev...

Pühapäeva hommikul ärgates oli teerulli alla jäämise tunne... Algul mõtlesin, et tohoh, selline on siis pohmakas... Arvutasin küll, et nende koguste juures ei ole see kuigi võimalik, aga mõtlesin, et ehk mõjutab õhuõhk või midagi :) Pea ei valutanud, aga keha ei liikunud... Kui see tunne muutus tundidega aina hullemaks ning sees ei püsinud isegi vesi, kõigest muust rääkimata, tundus mulle, et tegemist ei ole pohmellipoisiga, vaid viirusepoisiga... Ja see sai kinnitust õhtul kui veel üks inimene samade sümptomitega langes. Ja esmaspäeval järgmine... ja järgmine...

Toitu suhtun siiani teatava ettevaatlikusega ning maasika daiquiri ei tundu enam ahvatlev kokteil. Esmaspäeva õhtul muidugi otsustati ühisel jõul, et kui ei ole surmatõbi, siis saab ikka viinast abi... Prantsuse ja Eesti viin, pluss Subrowka (tervitusi Poolamaale... oeh...). Ma piirdusin banaaniga ja õigesti tegin, sest viinast seekord abi ei olnud ning mu võitluskaaslased langesid veelgi...

Ja seda kõike räägin ma selleks, et teada anda oma elusolekust ja ma luban seikluste kirjeldusi nii maalt kui merelt...

Selle kõige juures suutis laps olla tohutult armastusväärne... Õhtul hiilis ta mu voodi juurde ja hakkas lehvikuga tuult tegema (sest ma olin ju öelnud, et mul on palav(ik)). "Triinu, ma jätan selle lehviku sulle siia, siis saad ise ka teha tuult kui jälle palav hakkab." Või siis.... "Psss... Oleme vaikselt Triinu magab..."