Tervitusi sotsiaalkampaaniate maailmast

Kujutletavad reisid

Ma olen olnud Eestis kuus kuud ja loetud päevad peale. Ma ei mäleta, millal ma viimati olin Eestis järjest nii pikka aega. Isegi Lätis ei ole käinud. See on kergelt frustreeriv. Okei, raskelt. Ja mu vanematekodu on 35 km Lätist!

Asi on jõudnud edasi sellest, et vaataksin iga päev lennufirma lehekülgesid. Oktoobriks hangitud lennupiletid on kõike muud kui lohutavad. Seega olen omandanud uue taseme: reisin unes.



LAV, Hispaania, Gruusia, Austraalia, Peruu, USA, Mehhiko, Filipiinid, Kanada, Madagaskar jne...

Töölkäimine ka ei aita. Vähe sellest, et aega ei ole. Kuu lõpuks on ka raha otsas. Seda, kuhu ta kaob, ei tea keegi, aga läinud ta on. Elukorralduses tuleb teha radikaalseid muutusi. Aitab!

Aga praeguse mittereisimise eesmärk on üllas - ei mingeid rahakulutavaid Euroopa-avastamisi, enne kui kaks plaani on teostunud:
Siber ja Lõuna-Ameerika (mitteunes).

Euroopa vaevalt muutub. Samas ma siiski ei kujuta ette end pidevalt sarnaseid pikki pause pidamas.

Kellelgi on haltuuraotsi? ;)

Pralle...

Kuidagi kiiresti läks. Nüüd jõudis kohale, et mina ja Ülo oleme lahutatud. Loodus ei salli tühja kohta, nii et eks me näe, mis ma järgmiseks välja mõtlen.

Vabaõhumuuseum on mu jaoks endiselt inspireeriv paik.

Ja ma mõtlesin, et sel aastal sünnipäeva ei pea. Aga siis vist mõtlesin ümber. Millal siis veel saan ma nõuda oma sõprade vankumantut audientsi? Aega veel on, jõuan meelt muuta. Aga fakt on, et Maakri tänaval toimub sel päeval kindlasti nii mõndagi põnevat. Selle otsustasime Kristiga ära.

Tänase päeva nõuanne läheb Mardile: meiliaadressilt, mida sa EI kasuta, ei saadeta kirju vähemalt 15 inimesele ;) (D. knows what i mean)

Illusioonid

Ma arvasin, et pärast Üloga lõpparve tegemist on mul rohkem aega. Ma olin naiivne.

Äkki on mul rohkem aega kui vene keele kursused läbi saavad?

Emotsioonid vol 2: minge Aegnale!

Ratta võtsin asja pärast. Pühapäeval oli plaan vallutada ka Aegna. Kõik läks imehästi kui välja arvata see, et tagasitulles jäin merehaigeks ning üsna pea selgus ka, et olin saanud kas päikesepiste, päikesepõletuse või kuumarabanduse. Ilmselt siiski kaks viimast. Õhtu, öö ja järgmine päev möödusid udus. Pilti ei teinud, see saanuks hirmutav. Apteegist ostsin ravimit rumaluse vastu, mida lahke apteeker ka kohe soovitada oskas.



Aga tegelikult. Ma arvan, et Aegna randadele mahuvad ka suvel inimesed ära (iseküsimus, kas nad mahuvad Juku-laevale), lisaks luikedele ja kajakatele... Seega tehke see alla 100-kroonine piletiost edasi-tagasi, võtke piknikumaterjal kaasa (siis ei sõltu mingist baarist) ja nautige Eesti saarte ilu või maismaa oma. Männimetsad, liivarajad, inimtühjad rannad, kajakad, mõned matkasellid, mõned tüütud kärbsed, värske õhk, piisavalt kaugelt mööda sõitvad liinilaevad, sõjaväe jäänused (kõik need kinnilöödud akendega majad!). Teate, see kõik on põnev ja mõneti ainulaadne. Infot võib saada nt siit.

Puhka kodumaal! Võiks ju? :)

Emotsiooniderohke nädalavahetus vol 1

Laupäeva hommikul väga vara (no ma arvan, et laupäeviti kell 7 ärkamine on väga vara), sõitsin Pääskülla, et võtta K käest ratas.

Sain ratta ning hakkasin rõõmsalt Mustamäe poole sõitma. Ma muidugi ei teadnud, millal peab Hiiule ära keerama, aga bussipeatuses tundus, et seda võib teha ka ühe poe juurest. Iseenesest oli mul õigus, aga valik oli VALE.

Tee ääres seisis roheline BMW, mille kõrval seisid kolm noormeest. Vanus... no minust vanemad. Möödusin neist rattaga ja mida tegid nemad? Ei, nad ei vilistanud või hõiganud kummalisi väljendeid. Nad valasid mu õllega üle. Just like that. Loomulikult oli see neile hirmusnaljakas. Mina suutsin end valitseda piisavalt, et sõita tänava lõpuni ning pärast nende vaateväljalt lahkumist olin väga endast väljas. Üllatus-üllatus.

Mind tõsiselt huvitab, mis toimub inimeste peas kui nad valavad täiesti suvalise inimese laupäeva hommikul kell 8.41 õllega üle?

Minu jaoks oli see rünnak ja loomulikult ka äärmiselt ebameeldiv. Pärast paariminutilist mõtteaega kutsusin politsei. Minu suurimaks mureks seejuures oli, et ehk lähevad vahvad noormehed purjus peaga sõidule, sest realistlikult mõeldes sain aru, et mind politsei kohaletulek väga ei aitaks. Mingit rahulolu pakkus ikka, kuid kuna ma täpset süüdlast ei teadnud, ei oleks ka avaldusest mingit rõõmu peale suure asjaajamise saanud. Seega sain vahvatelt noormeestelt mõned sõimusõnad. Meespolitseinik vaatas mind veidi põlastavalt, naispolitseinik vist sai aru, et selline käitumine on kummaline. Tegelt on ikka nii normaalne end purjus peaga teiste peal välja elada, kas pole? Kes neid inimesi kasvatanud on? Mitte keegi?

Jalad värisesid. K viis mind autoga koju, kus jäin lihtsalt magama.

Üks armulugu on möödanik...

Mina ja Ülo läksime lahku. Aga me tegime seda sõbralikus meeleolus, võiks öelda, et lausa suurepäraselt. Oli tore, kuni see kestis.

Sujuva ülemineku tagamiseks hankisin endale argipäevaõhtuteks vene keele kursused.

Now is the time to try something new

Orkuti fortune on lihtsalt... täpne. Nüüd on aeg küll jah.

Tänane päevapisar tuli selle peale:

Luule- ja laulusalm

Paari päeva kohta on magatud tunde ilmselgelt vähe, mida muuhulgas tõestab ka minu poolt üleeile välja saadetud sõnum:

Ööpopurii:
Tee tööd ja näe vaeva, siis... What's love got to do, got to do with it? Üks helin mul heliseb. Jingle bell rock! So noone told you life was gonna be this way?

Diagnoos? "Rase" on vale, "peast soe" on väheütlev. Enesekriitiline olen ainult kohati. Normaalne ei ole ma õnneks kunagi olnud, seega ei pruugi vahe olla märgatav.

Seni kuni õppetöö sotsiaalset elu ei sega...

Kui kallid inimesed jõuavad kodumaale vaid kord poolaasta jooksul ning viimati said nendega šampust juua Lissaboni lennujaamas, siis oleks patt teatada: "Ah, ma ei saa tulla, pean Üloga tegelema." Kuigi peaks jah. Aga olgem ausad, juust oli hea ja vein. Ka. Ja juulis võiks šampa pudelit loksutada Tallinna lennujaamas.

Kahjuks jäi teostamata mäng, kus iga külaline kirjutab loova lause teemal Eesti ettevõtteblogid, ilma, et näeks eelmise kirjutatut. Võimalik, et oleks kokkuvõtteks ideid antud. Õnneks on mul veel Kalle :P

Tegelikult võiks jälle sõprusest ja armastusest ja elust kirjutada, aga no kes jõuab seda hala ära kuulata? Selle asemel annan teada, et alates reedest algab sotsiaalne elu ka ametlikult. Nii lõuna kui ka õhtu on juba planeeritud. Ikka sõprade seltsis.

Naiseksolemise valud

Sõbranna läks suvel ühes välisriigis haiglasse. Tervis jupsis. Arstide esimene diagnoos: rase. Sõbranna teadis päris täpselt, et ta ei ole rase, aga arstid seda miskipärast ei uskunud. Pärast analüüse tulid arstid ja teatasid: "Meil on teile häid uudiseid - te ei ole rase!"

Oli juhus, et mul oli terve päev tohutu paha olla. Oli see siis toidumürgitus või miski viirus, ei tea, aga kui keegi kuulis, et mul paha, oli diagnoos selge: rase.

Mõnikord kui on nn söömaperioodid ja satud seda mõnele kaasnaisterahvale mainima on diagnoos jälle seesama: rase!

Täna hommikul helistab kolleeg ja ütleb, et tööle ei jõua, kuna paha on olla ja oksendab kodus. Kõigi esimene mõte: rase!

Tahtsin öelda, et naine (ja veel sellises eas, et võib juba lapsi saada küll ühiskonna standardite järgi) olla on ikka raske. Ei saa südamerahus oksendada või lihtsalt haige olla (või veidi tujutseda, tule taevas appi!). Diagnoos: rase!

Teoreetiline osa

Olen sellega kaks päeva järjepidevalt tegelenud. Juurdekasv on olnud umbes 300%. Ja mul VIST on raamistik. Iseasi muidugi, kas see raamistik ka hindajatele peale läheb.

Hetkel ma ei suuda otsustada, kas teadus on tore või mitte. Aga mu juhendaja suudab säilitada optimismi:

[16:54:39] Triin: see on ikka üks suur leiutamine.
[16:54:48] Triin: teadus ei tundu praegu üldse lõbus.
[17:13:55] Juhendaja: ehh
[17:14:07] Juhendaja: nädala pärast loed üle, siis mõtled, et whoa, mina, nii tark ja tubli

Nädala pärast on 1. juuni. Kaitsmine on teisel.

96 tunni pärast esitan selle nalja ära. Teha on veel üsna palju ning muuhulgas peaks jõudma ka magada, tööl käia, kepitada ja Dead vaadata, kes on Eestis välkvisiidil.

Aga ma vist leidsin ühe raamatu, mis kütkestab mind juba oma pealkirja pärast: Now is Gone. Temaatiline on ta muidugi ka. Friik!

Aga kuidagi zen on. See saab varsti läbi! Mitte zen, saate aru küll.

Mina olengi parim asjade edasilükkaja ehk paar küsimustikku

Paarist blogist on ammu silma jäänud, meilile tuli ka üks osa sellest. Täidan.

Ma/mul:
1. Tahan: et 2. juuni oleks läbi.
2. On: kätel külm.
3. Vihkan: mulle on alati õpetatud, et vihkamine on selleks liiga negatiivne emotsioon. Vahel juhtub, aga tegelikult ei vihka, kohati mulle küll ei meeldi asjad.
4. Igatsen: Tartut.
5. Kahetsen: miks ma peaks?
6. Armastan: elu.
7. Olen alati: valmis planeerima.
8. Ei ole: piisavalt aega, et veini käia joomas.
9. Tantsin: VÄGA hea meelega.
10. Laulan: viisi järgi ja tihedamini kui oma häälepaeltega tohiks.
11. Nutan: kaisus.
12. Kaotan: pea.
13. Tekitan segadust: oma toas. Liiga palju.
14. Peaks õppima: vene keelt, tennist, sukeldumist, veesuusatamist, mäesuusatamist ja kangastelgedel vaiba kudumist.

Lemmikuim:
1. Päev: neljapäev, sest kohe on laupäev.
2. Number: puudub.
3. Värv: kollane!
4. Lill: kollane roos, piibeleht, orhidee ja kõik teised lilled.
5. Kuu: juuli :)
6. Laul: "Leib jahtub" ja "Wear Sunscreen"
7. Söök: värsked kartulid kodujuustu ja tilliga.
8. Jook: vesi ja värskelt pressitud greibimahl.
9. Riideese: pruun pärlitega korsett.

Kas ma kunagi:
1. Sööksin ära putuka? Jah.
2. Hüppaksin benjit? Vabas looduses.
3. Liugleksin? Vabas looduses, aga teravatest mäetippudest eemal.
4. Elaksin maal? Tehtud.
5. Hüppaksin langevarjuga? Kindlasti!
6. Kõnniksin sütel? Tahaksin küll.
7. Tapaksin kellegi? Sääse.
8. Läheksin sööma kellegi võhivõõraga? Tehtud.
9. Laulaksin karaoket? Tehtud. Üksi, kaksi ja grupis. Korduvalt.
10. Hakkaksin taimetoitlaseks? Olin 7 aastat. 2 aastat tagasi loobusin, kuid siiani ise liha eriti ei tee.
11. Näitaksin punast tuld? Tehtud.
12. Oleksin ellujääja? Ma olengi.
13. Paneksin kellegi nutma? Ma loodan, et saan ka õnnest panna.
14. Lööksid last: EI! Kuigi ma tean, et nad võivad vahel olla täitsa hullud.
15. Läheksid kohtingule endast 10 aastat vanema mehega? Tehtud, korduvalt.

Elu:
1. Kodulinn: Tartu ja Rõuge (ei ole jah linn ja mis siis?)
2. Haridustase: Elame-näeme.
3. Juuste värv: Hetkel pettustega hele.
4. Silmade värv: Hall, vist. Vahel roheline.
5. Kinganumber: 38,5-40,5
6. Nahavärv: hele.
7. Keskmine nimi: olen rahunenud ja enam keskmisi nimesid ei vaja.
8. Tuju: Emotsioonide väljendus, mida saame ise suurepäraselt kontrollida, kui tahame.
9. Vasaku-/ paremakäeline: parem. Olen üritanud ka vasakut, aga ei olnud ilus.
10. Välismaal elanud? Piisavalt, et teada - Eesti on superväike, aga superarmas :)

Mingid küsimused:
1. Inimene, kes on hetkel mu mõtetes: Kreet (sest ma alustasin vastamist tagant poolt)
2. Kus ma viimati käisin: Dušši all. Enne seda Pirita jõe ääres kepitamas.
3. Kelle telefonikõne viimati maha magasin: Kreeda.
4. Viimati helistasin: seotult ühe kliendiga.
5. Kas ma naeran tihti? Õnneks küll.
6. Kas keegi mõtleb mulle praegu? Kindlasti, miks ei peaks?
7. Kas ma olen sentimentaalne? Ojaaaa...
8. Kas ma olen kohanud kedagi kuulsat? Ei.
9. Kas ma olen sõbralik? Võin olla.
10. Eelarvamused: püüan kõrvale jätta. Alati ei õnnestu.
11. Kelle voodis magasin eelmisel ööl? Enda voodis. Igav, onju?
12. Viimane film, mida vaatasin kaks korda: ei mäleta. Viimasel ajal ei viitsi vaadata kahte korda.
13. Mida ma tegin eile südaööl? Magasin õdusalt.
14. Viimati küpsetasin: Rabarberikooki ja vaatasin, kuidas küpsetatakse liha.
15. Vastassool pikad või lühikesed juuksed? Lühikesed. Kindlalt.
16. Kas kannan käevõrusid? Tavaliselt mitte, aga mõni ikka on.
17. Ostan: kõike.
18. Hetkel kuulan: oma trükkimist

Ikka veel on midagi teada saada?
1. Äratuntava häälega laulja: Anastacia alustades A-st, lõpetades ükskõik kellega. Tunnen ikka paljude lauljate hääled ära.
2. Suitsetan: üks kolleeg igal hommikul küsib, siiani ei suitseta.
3. Olen rahul praeguse eluga? Üks "aga" on, muidu ei tea, mida veel tahta :)
4. Kas ma teesklesin haiget, et koolist puududa? Oi, piisavalt.
5. Esimene asi, mida vastassoo juures märkan: käed.
6. Kas mulle meeldivad raamatud? Tavaliselt küll.
7. Järgmine kontsert, kuhu minna plaanin: ühtegi piletit ei ole ostnud.
8. Kas ma tahan abielluda? Mis küsimus? Muidugi tahan!

Ma tean vähemalt kahte inimest, kes peaksid ka seda täitma (sest neil on kindlasti teha midagi muud kui blogi kirjutada): Triin T ja Kadri K. Ready. Steady. Go!

Asjade seis

Kallega juhtus nii, et ta jäi poolikuks ning erinevatel põhjustel valmis ei saanud. Eks siinkohal võib lugeda moraali eelkõige iseendale - alustades sellest, et ei peaks asju viimasele hetkele jätma, lõpetades sellega, et ei peaks haige olema kogu aeg. Projekt ei ole muidugi maha maetud, vaid jäetud ootama vaiksemaid aegu.

Üks põhjus, miks Kallega läks nagu läks, oli, et seadsin Ülo ikkagi prioriteediks, ehk Kalle solvus? Minu peamine eesmärk on ikkagi saada 19. juunil lilli, mitte veel nende asjadega venitada (kuni ma ei tunne enam ühtegi endaga samal aastal lõpetavat inimest).

Muide, raske oli Kallel seekord minna lasta. Väga raske. Iseendas pettuda. Aga läks nii, vaimse ja füüsilise tervise huvides.

Aga Ülo peab olema valmis täpselt nädala pärast ja selles suhtes ei ole seis üldsegi mitte lootusetu. Statistikat ei ole küll veel kõigilt saanud, aga loodan selle siiski välja meelitada. Muud osad seisavad ka laiskuse (ja olgem ausad, ka ajanappuse) kui millegi muu taga.

Töö juures on (üllatus! üllatus!) kiired ajad. Aga muidu vahva. Liitusime kepikõnnisarjaga ning nüüd kepitame iga neljapäeva õhtul. Tiim "Keppides võiduka lõpuni!". Sport on ikka peamine, eksole.

Ja kui vahepeal jõuab kevadgrillile (kus oli üle ootuste vahva olemine) ja koju (kus mu vanemad hoolitsevad selle eest, et meil ikkagi PÄRIS töö tegemine vaimse töö kõrvalt meelest ei läheks), on elu palju parem.

Kusjuures päris töö võludest räägiks täitsa pikemalt...

Rohkem armastuslaulumaks minna ei saa....

Täna on Ülo eelkaitsmisesse saatmise aeg. Sellega seoses helises äratuskell kell 04.05, mina helisesin kell 04.30 kui otsisin unesegasena markerit ning... hakkasin YouTube's ühte lugu otsima.

Sellega seoses leidsin ilmselt THE ULTIMATE LOVE SONGi.

Kaunid sõnad - check
Küünlad - check
Koor - check
Itaaliakeelne - check
Prantsusekeelne - check
Naine - check
Mees - check
Mees on Andrea Bocelli - check

Siin ta on:


Ma arvan, et läägemaks annaks ajada ainult naishääle asendamisel Celine Dioniga.

Per aspera ad astra.

Panin suvalise täpsusega paika ajakava järgmiseks 7 nädalaks. Tegelikult on õppetöö to do list kõigest üks A4. Tööülesandeid ma sinna lisama ei hakka, neid on ka rohkem kui 8 h tööpäevas.


(Pilt: www.ajaleht.ut.ee)

Seitsmest kõige hirmutavamad on järgmised 5 nädalat.

Sõpradele on kehtestatud järgmised reeglid (vähemalt 19. maini, võimaliku pikendusega 31. maini):
- Triinu ei tohi peole, koosviibimisele, kontserdile vms asjale kutsuda (v.a. sünnipäevad ja sünnitused jm sellega seonduvad tegevused);
- kui Triin helistab ja ütleb, et ta ÜLDSE EI VIITSI, siis mitte öelda "Lähme veini jooma!". Võib öelda: "Lähme jooksma/jalutama/keppidega kõndima!";
- Triin tahab näha oma sõpru. Sobivaim aeg selleks on tööpäevade lõunaaeg. Sööma peab, aga mitte õhtuti, sest siis peab kirjutama;
- kui leidub keegi, kes tööpäevadel PEAB ärkama kell 6.30, siis ta võiks endast teada anda ja teeks ühe kokkuleppe;
- mitte helistada pärast kella 23, ma magan või süvenen;
- 3. mail tulla Rõugesse minuga metsa koristama (selleks PEAB aega leidma);
- kui Triin tundub liiga palju blogivat, talle helistada ja öelda, et tahate 19. juunil mulle lilli tuua;
- hoida pöialt 25. aprillil, 12. mail, 19. mail ja 30. mail. Kuupäevi veel lisandub. Üleüldse võiks kogu aeg pöialt hoida;
- helistada 19. mail ning kontrollida, kas ma olen elus (loe edasi, kui vastus on "jah");
- helistada 31. mail uuesti ning kontrollida, kas ma olen endiselt elus.

Vabandust, kui ma neid ei kooskõlastanud. Pean juunini vastu ja siis olen sõber edasi. Elu on selline. Per aspera ad astra.

Eesmärgid

Käisime vaatamas filmi "Rahumeelne sõdalane". Film iseenesest oli igati mõtlemapanev. Mõned mõtted:
- Surm on ainult veidi radikaalsem kui teismeliseiga, seega nothing to worry about.
- There's never nothing going on. Märka asju enda ümber.
- Arvesta, et sul ei ole kontrolli mitte millegi üle. Sellega ma muide ei nõustu, ma usun, et meil on kontroll meie mõtlemise üle.
- Tähtis ei ole eesmärk, vaid teekond.
- Elus on kolm tähtsat seadust:
a) paradoks - elu on müsteerium. Ära raiska aega sellest arusaamiseks;
b) huumor - säilita huumorisoon, eelkõige enda suhtes. See on enneolematu tugevus;
c) muutus - tea, et miski ei jää samaks.

Oli veel. "Rahumeelne sõdalane" on umbes nagu "Saladus". Ma ütleks, et mitte nii diip, selles suhtes, et ta jätab inimesele siiski valikuvabaduse - kas uskuda või mitte. Ja kui mitte, siis võtta filmi fantaasiana. Sest tegemist on ikkagi mängufilmiga. "Saladus" oli selline... liig saatevormis lihtsalt vaatamiseks. Naljakas oli muidugi ka see, mis näitlejad seal mängisid. Huvitav, kas nad ise teadsid, et tegemist peaks olema diibi asjaga?

Filmi lõppedes rääkisid inimesed juttu, Vain jagas soovitusi. Muide tema väitis, et eesmärgist tähtsamad on tõepoolest teekond ja suund, kuid selle viimase avastas tema ka alles hiljuti.

Aasta neljas kuu käib. Mis on teie selle aasta kaks eesmärki, mida tahaksite saavutada? Kui olete need eristanud, siis kuidas te seda mõõdate?

Minu eesmärgid on Ülo ja Kalle. Väidetavalt saavad need olla ainult mu poolaasta eesmärgid, seega teeme siis nii:
1) Ülo ja Kalle. 19. juuni.
2) igal õhtul tundmine, et see, mille nimel ma pingutan ja raban, teeb mind õnnelikuks. Et ma igal õhtul saaksin öelda, et isegi kui lõpptulemus mind ei rahuldanud või muud sellist, siis igal juhul olin õnnelik seda tehes.

Ülo, Paris ja Anu

Paris Hiltonit ma linnas ei kohanud. Anu Saagimit küll. No me töötame samal tänaval, mis ei muuda ka samas kohas lõunatamist kuigi keeruliseks. Anul oli päris kihvt roosa jope ja sõi ta kanapastat. Palju õnne, saite just tänase kollaste uudiste laksu kirja.

Ülo on meie kõigi poole teel. Olen intervjueerinud seitset inimest, mis on absoluutne miinimum. Sel nädalal on veel kaks intekat ja kaks jäävad järgmisesse. Vaatame, kas need teen ikka. Kümme olevat selline okei juba, et vastab reeglitele. Mida see tähendab, et intervjuud on tehtud? Ikka seda, et järgneb analüüs. Aga lisaks sellele tähendab see ka seda, et juunis lõpetamine on üsna reaalsem (ja uskuge mind, ma olen uhke, et suudan praegu neid asju enne viimast minutit teha, samas ma muidugi ei kujuta ka ette, kuidas neid viimasele minutile mahutada). Ülo muidugi räägib mulle päris pikalt sellest, et Kalle nutab kusagil kilomeetrite kaugusel, aga tuleb ka tema aeg. Riskide hajutamiseks otsustasin Üloga mingilegi maale jõuda, enne kui Kalle pikemalt käsile võtan. Võimalus, et saan 19. juunil lilli on juba kannustav ;) (sest lilled ju mulle meeldivad).

Asja muidugi ei lihtsusta see, et tööl on iga päevaga üha rohkem teha (mis juhtub, kui oled peaaegu terve kuu töötanud ;)). Aga Orkuti fortune ütles ükspäev targalt "The great pleasure in life is to do things people tell you cannot do." Võtsin seda kui ettekuulutust.

Ainus mure, et sporti ei jõua teha. Olukorra leevendamiseks tulen bussis peatus varem maha, nii tööle minnes kui sealt tulles. Spordist võiks muidugi rääkida siis, kui ma bussi üldse ei kasutaks.

Integratsioonist. Emotsioonidega.

Võimalik, et olen igasugustele integratsiooniteemadele hetkel rohkem avatud. Mõne sõbraga oleme sellest rääkinud. Ja eks Kallegi puuduta veidi seda temaatikat, ilmselt. Tegelikult olen seda teemat edasi lükanud. Mõneti on mu mõtted siiani poolikud.

Igal juhul, Justin (netinimega Giustino), kes on Eestis elav ameeriklane (ja ühtlasi ka Epp Petrone abikaasa), kirjutab oma blogis Eesti integratsiooniprobleemist põneva nurga alt. Ta väidab, et praegust integratsiooni peatab mõningal määral (kui mitte väga palju) see, et nö valitsev põlvkond on kasvanud ajal, mil eestlaste ja mitte-eestlaste osakaal Eesti rahvastikus oli 60%-40%. (Ta postitust lugege kindlasti! Nt siit.) Ehk siis 40-60 aastased kardavad Venemaaga seotut kõige rohkem. Ma hakkasin mõtlema, et tal võib olla õigus.

Või pigem, juba pikemat aega olen juurelnud selle üle, et mis on eestlaste Vene-foobia põhjused. Jah, teate, mina olen ka kuulnud jutte küüditamistest ja ma usun, et vaba riigina oleks Eesti saavutanud enam. Kuid ajalugu on ajalugu, mõningane oma suure naabri kartus on igati õigustatud (eriti arvestades Venemaa poliitika viimaste aastate arenguid), kuid pidev russofoobia on ängistav ning meie riigi olukorda kindlasti mitte edasiviiv. Fakt, et Eesti rahvastikust 30% on muukeelsed (ning suurem hulk neist venekeelsed) ei muutu, isegi kui tahame pead liiva alla peita. Kui kaua me veel kardame ja laseme oma hirmudel Eesti elu kontrollida?

Paari viimase aasta jooksul on minu arvates poliitikud kasutanud eestlaste foobiat täielikult ära, külvates sellega teadlikult hirmu. See on hea asi, millega valimiste paiku välja tulla. Seda teevad paljud poliitikud, nii peamiselt eesti kui ka vene keelt kõnelevad. Nüüd muidugi veel enam, saab viidata "aprillisündmustele"; kus vabandage väga, märatsesid idioodid, nii eestlased kui ka venelased, võimalik, et keegi veel. Lolle leidub iga rahvuse seas ning seda üksnes Venemaaga ning venelastega seostada, on kitsarinnaline ning lühinägelik. Lühinägelik sellepärast, et nõnda kasvatatakse põlvkonda, kes ei ole vaba ajaloo taagast, vaid põlvkonda, keda üritatakse ajaloo ning juhtunuga mõjutada sedavõrd, et nad ei suudaks edasi minna. Et ka meie räägiksime kui õudne on Venemaa ja kui koledad on venelased. Selleks, et annaksime selle edasi ka enda lastele ning nõnda viha ja vimm muudkui kasvab. Umbes nagu sakslastele heidetakse endiselt ette natsikuritegusid, millega enamikul sakslastel ei olnud mingit seost. Ja võidab... Ma ei tea, kes. See huvitaks mind väga. Kellegi valimistulemus? Kellegi taskud?

Mina isiklikult tunnen, et on aeg edasi liikuda. Me ei pea ajalugu unustama. Aga ajalugu peaks kohati vaatlema distantsilt. Ajalugu on alati subjektiivne, seda, mis on toiminud, ei saa enam muuta, kuid saab muuta seda, mis hakkab toimuma. Jah, kommunism tuleb hukka mõista. Minugipoolest võib hukka mõista Venemaa tänase poliitika (Kuigi omaette filosoofiliseks aruteluteemaks jääb, kas demokraatia sobib ikkagi kõikidele riikidele? Või ehk ainult mõned osad demokraatiast? Millised?). Aga me ei peaks hukka mõistma vene inimest (nii meil kui mujal), vene keelt ja kultuuri. Inimest tuleks eelkõige võtta kui inimest, mitte kui mõne rahvuse esindajat (ka eraldi teema, eks?).

Täna, siin ja praegu, elame me koos inimestega. Jah, osad neist ei ole võtnud vaevaks õppida ära eesti keelt (ja minu arvates on see ka mõneti loogiline, et ükskõik, mis riigis elades, sa vähemati üritad selle keele selgeks saada, aga mõne inimese jaoks see võib-olla ei ole). Aga teate, paljud on. Seega, ehk oleks aeg pöörata tähelepanu negatiivselt positiivsele? Me elame multi-kultuurses riigis, meil on võimalus üksteiselt õppida ja seeläbi areneda. Tasub kaalumist, ma usun.

5 muna, korraga

Ühel mehel? Ei. Pigem juhtus viie munaga see, mis viie munaga juhtuma ei peaks. Nad läksid kõik korraga katki. Voolasid mööda köögipõrandat rõõmsalt ringi. See tegi lõpu minu omleti-unelmatele.

Lisaks ma mainin, et vanarahvas on üks tark rahvas. "Ega tali taeva jää!" Rohkem ei kommenteerikski seda lumeuputust, mis väljas valitseb. Ütleme, et talve lumenorm ei jää saamata, juhtugu ta siis aga kevadel.

Üloga käime ettevõtteblogijaid mööda. Nii mõnigi huvitav mõte, mida võib-olla kunagi ka jagan. Maybe, maybe not. Üritan inimesi veenda rääkima vähemate sõnadega rohkem sisu, oleks vähem transkribeerimist. Aga iga korraga räägivad nad rohkem. Samas, mida sa neist takistada?

Ahjaa, mu elu ei koosne praegu muust, seega ei saa muust kui toidust, tööst, söögist ja ilmast rääkida.

Race is long.

Ülo on läinud Kalle ees juhtima. Kui nädala alguses oli seis selgelt Kalle kasuks - tema heaks olin lugenud nii mõnedki artiklid, siis nüüd naerab Ülo. Kaks intervjuud on tehtud ja ka transkribeeritud (kuigi ma kuulun samuti nende inimeste hulka, kes arvavad, et tuleks leiutada intervjuud lindilt maha kirjutav masin).

Samas Kalle ei anna alla. Ta sai kaks õpikut juurde ja üleüldse on tal kirjandusega paremad lood. Samas Ülo lööb praktilisusega, kui Kallel pole veel metoodikatki.

Nii nad mul siin jooksevad. Kullakesed sellised.

Lisaks on mul kuri tahtmine nõuda, et ma võiksin oma töö kirjutada Verdanas. No olgu, vähemalt Arialiski. See Times New Roman on ikka nii kole. Praegu olen lahendanud probleemi sellega, et kirjutan Verdanas, eks ma hiljem muudan siis ümber.

Aga tegelikult olgem ausad, sel pikal nädalavahetusel olen peamiselt tegelenud siiski munade värvimise ja magamisega.

Internetisuhtlus

Aususe huvides märgin, et mingil määral kasutan internetisuhtluskanaleid. Töö tõttu ka seda va kurja MSNi. Koduses arvutis ei ole :) Jama, kui ei saa ilma, aga saame hakkama...

Mõttejõud.

Otsustasin mõned minutid tagasi haigust ignoreerima hakata. Kui ta tahab olla, siis leidku viis, kuidas seda teha mind häirimata. Ignorantsi taga on lihtne seletus - aega ei ole. Vähemalt juuni alguseni ei saa ma endale lubada mingeid väikeseid ega suuri haigusi või muud sorti kõrvalepõikeid. On muudki teha.

Siit ka Tallinnas elamise eelis. Tartus oleks mul oi-oi kui palju teelt kõrvalekallutajaid. Siin. On ka mõned, aga distants teeb oma töö ;)

Ülo teine osa peaks homme saama sisse uue tõsise hoo. Kalle sai tiitellehe. Ja nagu me kõik teame - tiitelleht on peamine, kui see tehtud, on ülejäänud käkitegu. Ülo peaks oma esialgse kuju saama hiljemalt nii... 6. maiks ja Kalle oma ainsa kuju 19. maiks. Struktuurides on kallutatud jõud, kes arvavad, et Kalle peaks olema inglisekeelne. Aga ma vist arendan siiski emakeelset teadust. Vähemasti sel korral.

Tähelepanu... valmis olla... läks.

Tallinna elu

Nädal kohal. Kohal on ka preilid köha ja nohu ning härra palavik. Nõnda me siis elame. Ja mina arvasin, et üksi hakkab igav.

Aga tegelikult. Üksi on halb olla haige. Esiteks muidugi pole kellelegi viriseda, see on peamine. Lõpuks võtad jõu kokku, teed kõne, virised ära, aga parem ei hakka. "Võta haigusleht," ei kõla just soovitusena, mida esimesel töönädalal kasutada tahaks. Seega paned vapralt edasi ja kannatad. Seis ei ole nii halb kui olla nt Belgias ja üksi ja haige, sest siin ma ikkagi tean, et kui oleks VÄGA halb, siis toetusüksused aitaks välja (no nt vanaema ja tädi), aga mingi külmetusega ei hakka nende elukorraldust ju häirima.

Ja siis sa seisadki. Pühapäeva hommikul kell 10 valgusfoori juures. Tunned, et ei jaksa. Hoiad postist kinni ja loodad, et jõuad apteeki enne kui saabub minestus.

Üksi on väga halb haige olla. Siis tulevad mõtted, mis peaksid tulema alles aasta pärast. Ja kui taevast sajab alla mingi löga, su vanemad tulid puhkuselt ja neile virisemine tundub ebaaus, su kallim läks puhkusele, seega talle virisemine tundub egoistlik, sest telefonis kõlas ta nii rõõmsameelselt, et seda rikkuda oleks lihtsalt häbitu... Siis keerad end õhtul kolme teki sisse ja loodad, et homme on parem. Teisel nädalal haiguslehte võtta oleks ka kummaline, kuid enam üldsegi mitte nii vastumeelne mõte.

Portugal: Killukesi argipäevast...

Nelja-aastaste loogika :) Meenutusi Lissabonist.

"Huvitav, kas mul lihal üksinda suus igav ei hakka?"

"Triinu! Riisipuder ja hapukoor sobivad imehästi kokku, sest riisipuder on valge ja hapukoor on valge."

Mina: "Teeme nii, et sa sööd veel viis ampsu."
Tema: "Ei! Kümme!"

"Mul tuleb see numbrite lugemine nii hästi välja. Lähen toon mõõdulindi ja loen sealt."

"Jäta meelde, et minu värv on roosa ja helesinine ja tumesinine. Aga valge ei ole minu värv."

"Aga miks 21 on kokku kakskümmend üks mitte kaksteist?"

Mina: "Ma arvan, et nad seal kaubanduskeskuses on lihtsalt targad."
Tema: "Jah, nad on nagu sina. Sina oled ka tark."

Mina kui autoriteet dinosauruste alal:
Tema: "Triinu!!!! Mul tuli meelde! Sa pidid mulle dinosaurustest rääkima. Emme ja issi ja need teised oskasid mulle hästi vähe rääkida, aga ütlesid, et sina oskad rohkem."
Mina: "Mida sa teada tahad?"
Tema: "No loomulikult kõike!"

Riidepoes
Mina musta pluusiga: "Mis sa arvad, kas sobib?"
Tema: "No ma arvan, et ikka. Ei, ei arva. See on ju musta värvi. Must ei ole ilus."

Tema hoides käes väikest mängudinosaurust:
"Vaata, kui NUNNU nägu tal on!" Ja teeb ise samasuguse näo.

Aeg

Kahe baka kirjutamise, ajutise (mõneks ajaks) kodu remontimise ja sisustamise, mitme linna vahel käimise, uude täiskohaga töökohta sisseelamise ning juba mõned päevad kestnud palaviku kõrvalt ei jõua blogi kirjutada.

Tsiteerides töökaaslast: "Meile on see (uus klient) töövõit, sulle töö."

Juunis on mul rohkem aega. Ehk ka enne. Optimist olen.

Seljakotid selga...

Mul on tunne nagu ma ainult kolin. Viimased neli aastat ei ole olnud hetke, kus ma ei hakka lähema poole aasta (vist isegi mõne kuu) jooksul kuhugi minema. Tartu-Dublin-Tartu-Gent/Brüssel-Tartu-Tallinn-Tartu-Rõuge-Lissabon-Tartu-Tallinn (vahepeal mitu korraga). Või midagi sinnapoole. Kogu aeg peab midagi pakkima. Ja igal korral tean, et see ei jää viimaseks korraks.

Kaks viimast nädalat koosnes minu asjade viimisest Tallinna, mu toa remontimisest, ühe sõbra (ja ta toakaaslase) kolimisest teise korterisse ning sellest teisest korterist inimeste kolida aitamine kolmandasse korterisse. Ikka alla ja üles, üles ja alla. Esimene korrus, neljas korrus, viies korrus, esimene korrus, kolmas korrus.

Lõpuks saavutad pakkimises osavuse. Viimase asjana pakkisin kastmepoti (kaanega) käekotti (sic!). Läpakakotti ei mahtunud.

Keegi palun ulatage mulle mõned miljonid, ma ostaks OMA kodu.

Teine koht - kodu?

Koduks ma seda Ehitajate tee korteri ühte tuba veel ei nimetaks. Hetkel on see bardakk.

Aga millalgi võib ta saada koduks. Vähemasti ajutiseks koduks. Minu Rõuge-kodu jääb alati mu koduks. Ja mu Tartu-kodu on juba nii omane, et võimalusel ei lase temast veel lahti.

Aga ajutise koha koduks saamise protsess on pikaldane ränk töö. Uste puhastamise käigus selgus oodatult, et nad ei ole kollased, vaid valged. Aken ei ole läbipaistmatu, vaid sellest on võimalik õue vaadata. Rõdu uks käib lahti küll, kui tema esialgne tõrksus taltsutada. See, et tapeet tuleb maha koos seinaga, on igati loomulik. Seinad on viltu ning see ei üllata küll mitte kedagi.

Ehk siis remontisime mu ühte tuba. Koleda pruunide lilledega tapeedi (ma usun, et ühel või teisel hetkel on selline olnud igas teises Eesti kodus) asemele tuli kollane. Roostes naelad kiskusin välja, neid oli nii aknaraamis kui ka kapi küljes. Nädalavahetuse lõpuks tundus tuba juba elatav. Laupäeval lähen siis ja elan.

Tartu-igatsuse hala käib ka siia juurde. Siin kusagil on veel üks pesa, kus mind oodatakse. Nii, et ma tulen jälle.

Aga seal, Tallinnas, on mul maja kõrval mändidega mets. Seesama, kus olen kaks suve jooksmas käinud. Aga sel korral ei saa põlved põrutada, sest mets on kohe sealsamas. Tegelikult on põnev. Ülo ja Kalle tulevad minuga kaasa. Üritasin neid küll Tartusse jätta, aga ei tulnud välja, katsetan maikuus uuesti.

Kalle sai tunnustuse

Mu Number Kahe teema ja kavand läksid läbi. Ma olin igati valmistunud selleks, et pean veel kaks nädalat kavandiga tegelema. Aga ju täna oli hea päev.

Otsustasin, et Number Üks on nüüdsest Ülo ja Number Kaks on Kalle. Hellitusnimed, saate aru küll. Igal juhul meeldib mulle praegu Kallega oluliselt rohkem tegeleda. Tänase päeva suurtegu on Kalle teema tõlkimine inglise keelde. "Suhtestama" ei ole just parim tõlkesõna.

Samas Ülo hoiab mind pinges, tuleb välja, et tema esimest osa on nüüdseks lugenud siis lisaks mulle ja mu juhendajale veel üks inimene. See muidugi tekitas teataval määral piinlikkust ja sunnib mind edasistele ridadele enam mõtlema.

Palju õnne, Eesti!

Viimane aeg hakata heietama eestimeelsusest. Aga ma ei hakka.

Tegelikult tahtsin rääkida loo sellest, kuidas käisin Eesti vabariigi 90. aastapäevale pühendatud kontsertvastuvõtul. Istusin kogemata prominentide nurka, loodetavasti ei jäänud pildile. Hümn sai lauldud. Eeslauljatel olid "armas" ja "kallis" üsna segi. Viimast salmi ka vaiksemalt ei alustatud. Kõnesid pidasid tähtsad linnaemandad ja isandad, kelle kõnede sisu jäi siiski arusaamatuks. Kui sa ei ole hea kõnepidaja, siis jumala eest, tee lühidalt. Aga ei, pidi rääkima sellest, kui palju toredat on viimase aasta jooksul ära tehtud. Läks veelgi lõbusamaks. Tuli välja, et linnakodanikel on alates 2007. aastast omaenda Tahtevabaduse päev. Oktoobris. Seda rõhutati kordi. Iga korraga muutus järjest naljakamaks. Lõpuks tegin otsuse: tuleb välja uurida, kuna täpselt ning korraldada miiting ja suuremat sorti pidu.

Kontsert oli ilus... Üsna etno, näod olid tuttavad erinevatelt folkidelt ning folküritustelt. Kujunduses oli kasutatud rohkelt kaltsuvaipasid (ma lihtsalt armastan neid). Vahepeale lasti 90. aastaste inimeste lugusid elust ja Eestist. Mõni tädi oli päris kepsakas. Üks teatas sünnipäevasooviks Eestile: "Et sinna Toompeale ikka targemad riigiisad satuksid kui praegu." Saalis viibis ka liikmeid.

Aga meelde jäi hoopis ühe naisterahva soov 90. aastasele Eestile: "Kõik kappavad eri suunas. Ei saa kapata eri suunas, kui tahetakse ühte eesmärki. Selleks peab ikka kappama samas suunas."

Mis suunas teie kappate? Ma pidevalt mõtlen sellele, et mis see ikkagi on, mida mina elult tahan. Mida ma tahaksin endale ja oma riigile (jah, seda mõtlen ka)? Jah, ma olen siit ära käinud. Kordi. Aga ikka tagasi tulnud. Ma olen juba varem rääkinud sellest, et Eestis on hea, ehk kõige paremgi. Mida saan mina teha, et Eesti elu oleks parem? Ma ju võin toetada heategevusi või panna oma õla alla mõne asja ärategemiseks. Loodetavasti annab elu võimaluse olla kunagi emaks oma lastele, kelle luban kasvatada eestimeelseteks. Loodetavasti saan seda teha Eestis. Aga see on tulevik. Mida ma saan teha praegu? Ma ei usu, et bakalaureusetööde kirjutamine või töörügamine palju kaasa aitaks. Võib-olla kui ma oleksin mõni reaalteadlane? Elukutse valikuga läks natuke nihu, aga tegelikult see vist siiski on, mida kõige paremini oskan. Möla ajada. Aga kuidas möla ajades oma riigile kasulik olla? Poliitikuks ma ei hakka, tänan väga :) Kas algatuseks sobib kui olen olemas oma lähedastele ning sõpradele, aitan neid, kui neil on vaja? Nemad on ju ka osa sellest riigist. Tahaks, et kui ette lööb 100, kümne aasta pärast, siis saaksin öelda, et olen midagi teinud.

Aga esialgu. Heietuse järel. Palju õnne, Eesti! Ma üritan midagi ära teha. Ausalt.

Number Kaks

Mõnikord mind paneb endiselt imestama see, et kell 00.00 ei ole sul midagi (hea, kui on alapealkirjad või juhend). Neli tundi hiljem on sul vastavalt vajadusele kas kolm või viis või kümme lehekülge teksti. Ja ka pärast nelja (mööndustega kolme) ülikooliaastat ma ikka veel juurdlen selle üle. Millal ma õpin ära, et nii ongi?

Number Kaks sai endale kavandi. Täiesti mitteüllatuslikult viimasel minutil. Või tegelikult, viimane minut on homme õhtul, aga uskuge mind, praegune tibu vajab veel parandamist.

Jah, nüüdsest nad ongi Üks ja Kaks. Nii on mul lihtsam.

Raamat on laual

Vahel kaasatakse ettevõtmistesse. Seekord Maria.

Võta lahti endale kõige lähemal asuv raamat ja kirjuta antud raamatust oma bloogi välja esimene, viimane ja kuldne lause (st. suvalise koha pealt lahti tehtud ning vasaku käe pöidla all olev lause). Muidugi avalda lõpuks ka raamatu autor ja pealkiri ning viska pall edasi järgmisele kahele blogijale.

1. Recently, a multi-cultural vision of political community has become popular, both in theory and in practice.
2.Only then will an environment conductive to the creation of a tolerant multi-cultural political community described in the Introduction be created and nationalism be 'tamed'.
3. In 1995 the Russian parties managed to create electoral blocks and gain seats in Parliament (Table 3.4), but their alliances were short lived.

Surematu teos: Dovile Budryte "Taming Nationalism? Political Community Building in the Post-Soviet Baltic States"

Järgmisena võiks letti astuda... Hah. Ma panen rohkem kui kaks, ei huvita. Dea (kaotasin ära blogi aadressi :S), Egert, Kadri, Kaie, Mariliis, Mehis.

Elame-näeme. Uus maraton algas.

Appi, kolmas maailmasõda! Ja meil pole teinegi läbi!

Eelmisesse nädalasse jäi ka üks filmielamus. Ilmselt mängisid rolli nii film kui ka seltskond, et julgen seda linatükki soovitada. Tegemist siis Emir Kusturica järjekordse kunstitööga, kus jaburusega tagasi ei ole hoitud. Filmiks "Lubadus" ("Zavet") ja näha saab veel mõnda aega Tartus Ateenas (ma oletan, et Tallinnas juba näidati ära).



Tragöödia leiab filmist lihtsalt, ent see on pakitud ohtrasse huumorisse, mis vahel võib küll ületada hea maitse piire, kuid lõpptulemus on happy end. Soovitavalt võtta kaasa üks kuni mitu head tuttavat-sõpra, üksi ma seda filmi vaatama ei läheks. See pole selline film.

Üks riik juures

Kosovo iseseisvus. Nüüd on de facto ja de jure tunnistamiste küsimus. Mulle meenub umbes 6. august eelmisel suvel, kui Dafinaga olime mõlemad veidi joonud (mina ilmselt rohkem kui tema, mistõttu olin tunduvalt melanhoolsem kui tema) ning nutsime koos Kosovo iseseisvumisele mõeldes (no ütlesin ju, et melanhoolne). Toona tundus see nii kauge ja võimatu. Täna on see käes.

Tegelikult on mul Serbias ka sõpru. Nemad ei ole rõõmsad. Aga mina lihtsalt loodan, et kõik läheb rahulikult. Eestlased võiksid ju mõista kui oluline on ühele väikesele rahvusele iseseisev riik.

Võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju

Saarelt on veel üks õpetlik lugu. Ei tasu koguda asju. Asjad koguvad tolmu ja lähevad haisema. Lisaks ei tea me keegi, kunas ära sureme. Ja kellele me siis need asjad jätame? Olgu, kui on korter, siis jätame korteri kellelegi, koos asjadega. Aga mida see inimene peab nende asjadega pihta hakkama.

V elab korteris, kus nüüdseks siis umbes kahe kuu eest suri üks inimene. Ja jättis korteri inimesele X. X üüris asja kohe välja, enne koristamata. Nii pidigi vaene V sinna sisse kolima. Jaksu oli elutoa koristamiseks (mille meie muidugi õllepudelitega täitsime), aga mitte enamaks. Meie K-ga saime šoki. Selles suhtes, et asju oli selles korteris PALJU. Eriti hirmutav koht tundus köök. Köök on aga meie arvates elutegevuseks umbes sama vajalik kui vannituba. Seega otsustasime selle ära koristada.

Selle hirmuäratavuse tunnuseks oli ka see, et hiired ja rotis ei olnud ka julgenud sinna elama minna. Igal juhul ostsime kummikindad, paki suuri kilekotte ning asusime kraamima.




Muuhulgas leidsime:
- kuus serviisi kuuele;
- sellele lisaks umbes 100 taldrikut (erinevaid, nii supi kui prae);
- veel mingeid taldrikuid;
- mitu komplekti puutumata nuge ja kahvleid;
- hõbelusikaid;
- rohupudeleid, mille kuupäevad olid liiga hajusad, et neist aru saada... ühe eristasime 1987;
- mitu komplekti neid punaseid täpilisi kuivainete karpe (eriretro);
- Vasara metallkausse - ei jõudnud kokku lugeda, rõdul on ka veel;
- pitse iga kujuga;
- joogiklaase, nii sovhoosidest kui spordivõistlustelt, ei hakanud lugema;
- kaks kaanega morsikannu;
- veekeeduspiraale neli tükki, meile tundus, et ükski ei tööta;
- tikupakke umbes 30 (igas kümme toosi tikke) pluss Viljandi tikukombinaadi suveniirkomplekt number 4 (võtsin endale küünalde põletamiseks);
- kuivaineid, palju;
- šokolaadi hõbepabereid, palju;
- tühje kilekotte, palju;
- leivapaki sulgemisklambreid (neid valgeid, millel on kuupäev), no nii üle saja;
- vana teleka (ei tea, kas töötab);
- jne.


Mõistate? Me viisime sealt välja üle 10 prügikoti jagu (need 120 liitrised või midagi sellist) asju. Majaesised konteinerid said peaaegu täis (neid oli õnneks mitu, muidu ei oleks mahtunud). Osa nõusid pakkisime pappkastidesse. Ja asju oli ikka veel palju.

Ei ole tarvis koguda asju ma ütlen. Kes seda rämpsu hiljem vajab?

Turistid mandrilt.

Saaremaa. Soojem kui mandril. K sõnul hakkan ma kohalikega kohe samamoodi rääkima ja üldse on ta kuri, et ma ironiseerin, enda arvates mitte. Igal juhul vallutasime reedel Saaremaa, leidsime saiakohviku, mida külastasime veel ka laupäeval ja pühapäeval. Igati lõbus ja kasulik oli. Saime teada, et kõik on p*****s. Aga sõbrad on selleks, et nad õigel hetkel oleksid õiges kohas. Ja vajadusel saab teha nalja ka traagiliste sündmuste üle. Elu on niigi tõsine, ei saa end hulluks ajada.

Seega laupäeva hommik oli, khm, hägune.

Edasi oli plaan Kuressaarest lahkuda ning teha reportaaž saarest. Pika jamamise peale saime auto ning sõitsime Sõrve säärde. Seal pesti reostusest linde. Täpsemalt aule. Nüüd on see hetk kui tahaks pikalt ropendada, et miks üldse ei hoolita oma keskkonnast. Miks me peame linde pesema? Miks ei võiks Läänemeri olla puhas? Kas teadsite, et tilk naftat võib teha juba oioioi kui palju kahju? (Sest ta suudav vee peal hõljuda VÄGA õhukese kihina, seega üks tilk hajub suurele alale). Mul on hea meel, et on inimesi, kes selle pärast südant valutavad. Ma tean, et mina ei suudaks linde pesta. Aga ma hea meelega teeks midagi muud. Minu seekordne roll oli olla ajakirjaniku autojuht ning fotokoti tassija. Jälg meie linnupäästmisest oli õhtustes uudistes, mis oli õige kummaline, sest seal oli inimesi, keda oleks pidanud näidatama meie asemel.

Big Brother vaatas meid edasi ka õhtul, kui peokesest ööklubis leidusid pildid u-popis. Khm. Vähemalt tegin kummalise poosi. Igal juhul meenutas pidu vanu häid aegu, klubis olid olemas nii mikrominid kui ka triibuliste juustega poisid. Lisaks muusika, kus oleks võinud olla rohkem retrot, aga sellegipoolest piisas rokkimiseks ja lugude vahele jutustav DJ. Ühel tantsutüdrukul oli tõeliselt ilus keha. Ausalt. Mina küll tunnistan, et vaatasin teda.

Järgmise hommiku pilt oli laupäeva omast erinev - toidukogused laual olid suurenenud, kuid pildistamiseks jaksu polnud. Läksime saiakohvikusse. Tagasiloksumine oli... mõnus. Kitsas, rahvast täis ja ebamugav. Seega olin rõõmus, et öö oli jäänud lühikeseks, sain und nautida. Okei, nautida on liialdus, aga ma ei pidanud ka kogu aja aknast välja vahtima.

Käisime kinke viimas

Alustasin näost-näkku suhtlemise propageerimisega ning sõitsime K-ga V-le Saaremaale külla. Ega meil muud asja ei olnud, kui pidime sõbrapäeva kingituse (minu uue teooria kohaselt oli V sõbrapäev reedel) ära viima. Sai selline:


Tegelikult oli WC-paberit kaks pakki, aga üks läks kohe käiku.

Muidu ma mainiks veel seda, et kui keegi saadab mulle orkutis sõbrapäevateemalise massiskräpi, siis ma muutun vihaseks ja kurvaks. Selles suhtes, et ma ei pea üldiselt 14. veebruarist suurt midagi, see on olnud alati hea põhjus veini juua, aga selleks, et öelda oma sõpradele, kui kallid nad mulle on, kasutan muid päevi. Sel aastal on lausa üks päev lisaks antud. Ja eelistan kui ei minda massipsühhoosiga kaasa.

Idee on muidugi tore, et aastas on kehtestatud üks päev, mil peaksime andma oma kallitele teada, kui kallid nad on. Aga teadupärast Ameerikamaal peaks neid kalleid olema üks ja tegemist pole sõpradega, Eestis on asi omandanud uue tähenduse. Idee hea, teostus nõrk, kui sõbrapäeva tervitus on orkuti-massiskräpp "Head sõbrapäeva!" või selleteemaline anonüümne kõigile saadetud sms. Või südant hoidev kass/koer/elevant. Nimelise tervituse võtan vastu ja üllatused meeldivad mulle kõikidel päevadel, aga ärge siis arvake, et ma ei armasta teid, kui ei saada teie poole nunnut südamekujulist kiisut. Küll ta tuleb.

Elu MSNita - võimalik.

Mu üle kuuajaliseks veninud eksperiment, kas MSNita saab või ei saa, osutus edukaks. Saab.

Osad sõbrad olen juba Skype'i üle meelitanud. Need, kes on jäänud... Ma ei tea, tehke midagi ;) Saame kokku?

Mis oli asja mõte?

Mul ei ole midagi sõpradega rääkimise vastu. Aga teate, palju huvitavam on teiega kohtuda näost-näkku (mu Portugali printsess :'-( ) Teiseks, MSN kippus olema vahendiks, millega elu ka öösel edasi lükata. Skype'ga on see rõõm, et osad inimesed vahepeal magavad ja vähemalt öösel saan midagi ära teha. Pluss inimesi on siin oluliselt vähem ja türklased suudan kohe eraldada.

Uus katse oleks elu ilma kõigi interaktiivsete kommunikatsioonikanaliteta. Aga seda elu olen ma kunagi katsetanud ka. Sai hakkama... Aga ma ei ole vanamoeline, natuke ikka võib. Aga üldiselt hääletan ma tihedama näost-näkku suhtluse poolt.

Uus plaan

Nii, kuna üheks tööks ma end motiveerida ei suuda, tekkis mõte end absoluutselt ribadeks tõmmata. Seega loodan, et motiveerides end korraga kaheks tööks, peaks vähemalt ühega küll hakkama saama. Kuigi läbikukkumise tunne oleks siis sellegipoolest. Ja kui hästi läheb, siis peab mulle 19. juunil topeltportsu lilli tooma.

Ja kaval on see veel ühel põhjusel - kui ühte teha ei viitsi, siis üritan seda teisega edasi lükata. Võidab teadus. Või oli see möla?

Kust leida motivatsiooni?

Seoses edasise elukorraldusega peaks veebruarikuus hakkama saama 1,5 bakaga. Iseenesest teostatav, arvestades, et seminaritööks kulus kokku paar päeva (ok üks ööpäev andis tugevaima panuse). AGA.

Kuidas end motiveerida enne "viimast minutit"?

Ratsionaalne mõtlemine on mul korras ning annan endale aru, et see oleks kõige targem mõte. Samas ei ole õppimise puhul ratsionaalsus alati aidanud. Tähendab, see ei ole kunagi aidanud. Enne viimast hetke. Ja antud juhul oleks viimane hetk nii 10. mai kanti. Mitte ei taha selle ajani närvitseda. Õnneks on mu ümber inimesed, kes suudavad mind ka närvilistel hetkedel välja kannatada... Kahtlustan, et nendegi oskustel ja tahtmisel on piirid, mida ma ületada ei tahaks.

Seega, kõik motivatsiooniideed on teretulnud. Vastasel juhul veedan veebruari blogides. Ja teate. Teemad on juba praegu otsas, nii et seda te vaevalt tahaksite ;)

Läks nii nagu alati...

Suurepäraselt. Aga see ei tõesta midagi peale selle, et viimase minuti korral on aju võimeline genereerima väga suurel hulgal udu. Selle õppisin varakult selgeks, ülikool kinnitab mu veendumust. Ma olen rõõmus, aga samas pettunud. Oleks ju võinud seekord tulla: "Ära jäta asju viimasele minutile!" Ei tulnud. Pean uuesti proovima. Aitäh kaasaelajatele ja jõudu kaasvõitlejatele.

Mõned rahvatarkused (mõnda ikka järgin ;)):
- Tänaseid toimetusi ära viska homse, vaid ülehomse varna – saad 2 vaba päeva!
- Koristamine on prahi ebavõrdne levitamine.
- Paradiisis on hea kliima, põrgus aga head kaaslased.
- Kes vara tõuseb, see töökohast kaugel elab.

Tänaseks aitab. Teinekord jälle.

Öölog

22:57 sõnad "blog", "ettevõte", "seminaritöö", "Hill 2005 kaudu" jms kutsuvad esile kerged allergilised nähud

23:40 saabub K üllatusvisiidile Tallinnast. Friikatega. Hell yeah!

01:millegagi M läheb magama. Jätab mind V-ga kahekesi internetti. Julge samm.

02:41 V pole ikka veel magama läinud. Ise lubas blogi kirjutada, aga kirjutas ta? Ei!

03:00 V on mind üksinda internetti jätnud. Kuidas ta võis???

03:49 Mul on veel kirjutada sissejuhatus ja kokkuvõte, teooria otsustan karmilt üle lasta. Rõhun empiirikale seekord, ammuks see teooria loodi, eks näis, kuidas see komisjonile meeldib. Järgmisel korral teen paremini.

04:29 Kirjutada on veel sissejuhatus.

04:47 Mõtlen, et ehk paneks tööle pealkirja ka.

05:58 Panin kirja KÕIGE esimese lause. Ja sellega võiks töö lõpetatuks kuulutada.

06:millegagi Laadisin üles. Pärast mind tulgu või veeuputus.

Countdown begins.

Täpselt 24 tunni pärast panen arvuti kinni ja mul on esitatud seminaritöö. Seniks, hoian endale pöialt.

Viimane minut on ikkagi kõige parem motivaator.

Aasta siis oli 2001.

Ma lohutan end sellega, et olin 15.

Leidsin koha, kus on kirjas terve hunnik mu smsse 2000. ja 2001. aastast.

Stiilinäide:
"mdx sry et ehmatasin eile...irw,aga noh eelnevaid asju arvestades polnd midagi muud mõelda.kuigi ma ju ütlesin et meibii,ok head libisemist!"

"noniii...nüüd on aktiivne suhtlusring avatud...tead ma mõtlesin et lasex maha ennast, must masendus oli, aga jätan homse peale... ;)))"

Jah, kass käis ka siis peal. Muhahhaa.

Ühtlasi olen selgelt olnud armunud mingisse Erkisse :S Hetkel pole ausalt õrna aimugi, kes see olla võis :D Mitte vähimatki. Äkki keegi teine teab. Olen vist ebameeldivad seigad oma elust kustutanud.

"nii...ma uued musid saadan, neeed ülikuumad,nii et ei tohix ära külmuda... :))) ex... :************* igax juhux ette ka,omme äkki külm....;)"

Mis ma öelda oskan? Tule taevas appi? Jah, ka mina olen olnud kapitaalne tropp. Ehm, vabandust, pubekas.

Jätan need vist alles. Kuigi ligi sada juba kustutasin, aga neid on veel. Paarsada.

Halloo, kus te mõistus on?

Selleks, et kursis olla suurimate mõnitustega, ei pea enam lugema I&I blogi. Piisab ka Eesti Ekspressist...

Vändra Aveli persoonilugu

Kui te olete selle läbi lugenud (ilmtingimata koos Barbi Pilvre kommentaariga, see oli isegi värskendav), siis mõelge korraks, kas Eesti suurim nädalaleht peaks langema nii madalale, et sõna otseses mõttes mõnitama noort tüdrukut, kes selgelt ei tea, et ajakirjanikud ei ole inglid. Mina näiteks üldse ei tea, mis on neiu fenomen või kust ta tuli (FHMst??? artikli järgi arvan), aga vabandage, ta on selgelt naiivne. Miks peab teda mõnitama? Ära kasutama? Kuigi ma saan aru ajakirjanikest, kelle sarkasm ja irooniameel lähevad teda kuuldes lakke. Juhtusin minagi nägema telerist juttu sellest, kuidas Aveli tahtis mehele minna. Meeski oli seal (kusjuures nägi täitsa hea välja). Ja jutt oli... OIOIOI. Kratsisin pead ja hämmeldusin.

Jah, temasuguseid on ennegi olnud... meenutagem Teist Arnoldit (kes aeg-ajalt endiselt pressiteateid saadab) või seda Push Upi lauljannat... Mõne kuu pärast on meil uued staarid ja mõnitamisalused. Kurb. Seni säratakse ühe või teise lollikese säras, muust rääkida ei ole ja olgem ausad, see ei müü ka.

Praeguseks oli EE lool 121 kommentaari. Ma pole seal juba ammu niipalju kommentaare näinud. Reklaamiraha tuleb, eetika tuleb jätta teistele.

Kelle Sina tagasi kutsuksid?

Mööduv nädal oli Eesti meediamaastikul nii põnev, et ajas naerma eksole... Tipp saabus muidugi Äripäeva vahendusel, mis tõestas, kuivõrd professionaalseid ajakirjanikke nad endale palkavad. Meenub ühe ajakirjanduses töötava inimese paari nädala tagune kommentaar, et Äripäev võttis terve hulga noori ilusaid tüdrukuid tööle ja pärast aasta aega harjutamist saavad nad isegi hakkama. Ma arvan, et see inimene võtaks sõnad tagasi.

Noor ajakirjanikule (nagu teda nimetatakse) saab nii mõndagi ette heita, alustades loogilise mõistuse puudusest. Ma saan temast aru... Helistad Savisaarele ja kuuled, kuidas öeldakse "sitt". Noorel ajakirjanikul hakkavad käed värisema ja hing läheb rõõmu täis - milline uudis!!! Kuulsus ja sära! Ja ta ei vaeva oma pead sellega, et kahtlustada, kas see kõik on ikka reaalne. Ma ei ole suurim härra Keskerakonna fänn, aga ma ei arva, et see mees oleks loll. Ta teab, mida ta teeb ning tema tavaline küsimustele vastamise viis on pigem keerutav ja otseselt vihjav, aga mitte kunagi ropp või ülimalt otsekohene. Inimene, kes on meediaga suhelnud nii kaua nagu Savisaar seda teinud on, ei ütle telefonivestluses ajakirjanikule "sitt". Vähemalt mina küll seda uudist lugedes kohe mõtlesin, kas see on võimalik. Mind oleks see rõõmsaks teinud, sest teate, otsekohesust ongi meie elus vähe, aga... ebausutav. Noort ajakirjanikku see ei häirinud. Veel parem, helistades ta ei teinud kindlaks, kellega ta räägib, vaid OLETAS, et tegu on Savisaarega. Äripäeva vabandus, et ta ei saanud hääle järgi aru, et tegemist ei ole Savisaarega, on lihtsalt naeruväärne. "Tule taevas appi," tahaks öelda. Kirsiks tordil küsimus: "Kelle Sina tagasi kutsuksid?" Jah, täiesti normaalne on ajakirjanikuna kedagi telefoniintervjuus sinatada. Või ma eksin?

Ja aupauk tuleb Äripäev online'i vahendusel. Seda teatavat noort ajakirjanikku iseloomustatakse seal järgmiste omadustega:

"Edastab väga kiiresti kvaliteetseid uudiseid ja kommentaare võrguväljaandele aripaev.ee, toimetab lugejate tagasisidet, lööb kaasa veebi arenduses."
Allika juurde

Muie ei ole ju liiast. Või oli see pisar?

Orkut - naise käskija

Tänane orkuti-fortune:

You and your wife will be happy in your life together.

Hea teada.

Pidin jagama. Nüüd jääb üle vaid oodata, kas mul mõnel päeval on ka thrilling times in the future.

Milleks kasutada raamatukogu?

Olen teist päeva raamatukogus. Siin on oluliselt parem õpikeskkond. Vähemalt ma arvasin nii. Eile veel arvasin, täna ma arvan, et homme ma töötan kodust.

Neiu numero uno:
Istub kõrvallauda. Räägib telefoni. Pärast minutilist vestlust saan aru, et tal on näo peal mingi allergia, mille päritolust ta ei saa aru, et arstid ei võta teda jutule, et ta perearst on Tallinnas ja et ta näeb õudne välja. Piilun siis ka, kolme meetri kauguselt ma ei näe, et tema näos midagi hämmastavalt raskekujulist oleks. Järgneb veel kolm kõnet või nii, sisud sarnased. Neiu tuleb mõttele paluda abi noorte nõustamiskeskuselt. Mnjah. Igal juhul annab ta ka oma kõrvalistuvale sõbrannale situatsioonist piisava ülevaate, telefonikõnede vahele. Mina sisendan endale, et ma ei kuule kõike ja mõtlen, et küllap on tal lihtsalt nii suur mure. Siis tuleb nädala repliik (sel hetkel ma arvan, et see on nädala repliik): "Ma näen nii jube välja. Ma ei saa selliselt Tallinna minna." Hiljem korratakse seda ka teistele. Ma ei ole ainus, kelle arvates ta võiks vaiksemalt võtta, aga keegi viisakusest ei ütle midagi.

Stseen 2: samasse lauda lisandub noormees. Ilmselt tuli eksamilt. Hakkab neiukestele seletama, mis eksamil oli. Hääletoon kõvasti. Inimesed pööritavad silmi. Mina ei saa aru, et kas nad ei saa aru, et raamatukogu point on hoopis midagi muud ja isegi kui nad tahavad muljetada on seda võimalik ka vaiksemalt teha. Enese üllatuseks säilitan enesedistsipliini ning karjumise asemel suudan enda suust väljutada paluva lause. Tänulikud pilgud.

Neiu numero dois:
"Kas ma neid kohtusse ei saa saata kuidagi?" Olevat tema haigeks jäänud, tööle helistanud, et on haige ja pärast süüdistati, et tal pole haiguslehte. Tema: "Aga ma ju ei teadnud, et ma pean end perearsti juures kohe arvele võtma! Ja perearst ütles, et ta tagantjärele ei saa kirjutada seda." Ja nüüd süüdistab töökoht teda töökohustuste täidejätmatuses. Teine tips ei osanud midagi öelda, oletas asju. Ma ei hakanud harima neid.

Fain, seal oli tööandja apse ka, aga HALLOOO??? Rääkige jah kõvasti sellest kui rumalad te olete. "Ma saan ju neilt midagi nõuda!??! Kas mingit tasuta õigusabi ei ole? Ma pean ju saama nendega midagi teha. Ma pöördun ajakirjandusse!" Sõbranna: "Kas sul mingeid tõendeid on?" "Nad ütlesid, et ma võiksin mustalt töötada ja pärast seda ei võtnud ühendust."

Tahaks kuulda seda kohtulahendit. Geniaalne.

Neiu numero tres:
Avab arvuti. Räägib telefoniga. Avab arvutit. Vaatan, et oh, ehk sai OK naaber. Aga ei. Hääl oli peal ja mis te arvate, kas ma sain teada, kui keegi talle MSNis miskit kirjutas? (Ei siin ei ole kadedust teemal, et mul endal enam pole MSNi ja siis kurjustan.) Ei, ta ei tulnud selle peale, et heli maha võtta.

Seejuures mõtlesin eilsetele naabritele. Neist ühel oli häbi, kui arvuti end sisse lülitades seda tavapärast laulu laulis lühidalt. Vot on erinevused.

Ma ise ütleks, et raamatukogu on raamatute laenutamiseks ja õppimiseks. Ja suurema möla ajamiseks võiks kohvikusse minna või siis TÜ raamatukogus näiteks sinna treppide juurde. Vaiksel häälel vestlemine mind ei sega (nt mingid grupitööd on ok või kui ma kuulen, et keegi kellelegi midagi õpetab...), aga lollus lihtsalt ärritab mind.

Üleüldse kuulutan ma varsti välja liikumise internetisuhtluse vastu. Rohkem näost-näkku suhtlust! Üleüldse pidi olema see uus trend - inimesed lähevad tagasi aega, kus internet ei kuulunud igasse päeva. Blogi ma veel kinni ikkagi ei pane.

Salsa...

Olen ammu tahtnud salsat õppida.

Nüüd jooksid juhused nii kokku, et kõigepealt avati Tartus salsakursus ja lisaks leidsin tantsupartneri (või leidis tema minu, kes seda teab), kellel on olemas asi nimega rütmitunnetus. Selleta tantsimine on ikka keerukas. Eriti salsat. Me peame veel hoogsalt harjutama, aga lõpuks tantsime nagu ässad (see on meil kokku lepitud, mina nõustusin :P).

Kuna hetkel ma ei saa Bloggeriga piisavalt läbi, et teile video panna, siis vaadake siit.

Aga seltskond tõotab tulla kirev ja neljapäevaõhtud põnevad.

Lisaks töötas vana hea ravi ka köha vastu: peksa end kodust välja ja hakka elama.

Olen 70-aastane vanamees

Igatahes võib nii tunduda. Köhin nagu üks. Asi on nii tõsine, et
a) ma jätsin ära teatrisse mineku;
b) ma lasin endale tuua köhasiirupit ja sinepiplaastreid;
c) ma kasutasin neid! (sic!)

Ja kui sa istud terve päeva toas, oodates ühte olulist meili (juba 24 h), vaadates netist erinevaid seriaale, sest muuks ei ole jaksu (olles enda üle uhke, et Starmani arvutipoiss su Wifi ruutori lõpuks tööle sai... "Restardi ma juba tegin. Seega olen ma blond või on see ruutor hulluks läinud?"), köhides endal kõrvakuulmise ära, juues nii mitu liitrit meevett, et sa lõpetasid 3. liitri juures lugemise ja toitudes vaid küüslaugust, siis ei ole imestada, et kell 23:04 ilmuvad iga toa ukseavale kolm blondi naist, kelle iga lause sisaldab fraasi "ei viitsi". Mul tuleb meelde, et on sessiaeg (neil! võidurõõm on magus) ja jällegi see tähtis e-mail, mida endiselt ei ole.

Homseks salsa-tunniks võiks küll terve olla. Kaua võib? Kas ma ikka mainisin, et olen täiesti terve ja see haigus on tegelikult õudukas, millest hiljemalt homme hommikul ärkan.

Tänase päeva märkideks jäävad:
"Bad kisser is non-negotiable."
"I'm a try-sexual. I try anything once."
Rob Lowe
Tim Daly
Dave Annable
"We're so over, we need a new word for 'over'."

Kas sinul on...

...vähemalt üks sõber, kelle juurde sa sajad sisse ja puhked heast peast nutma? Isegi kui sa tegelikult peaksid kuulama, mis temal mureks on? Ja ta kuulab sind ära, manab ette oma murelikuima näo ja üritab aidata? Minul on! Isegi rohkem.

Ma olen õnnelik inimene.

Sa oled taimetoitlane? (küsimärgid lendavad ümber pea)

Ma olin kunagi 7 aastat lihamittesööja. Taimetoitlaseks ma end ei nimetaks, kuna juustu ja muna sõin sama agaralt kui enne. 2006. aasta alguses jätsin selle hobi maha. Lihamittesöömise siis.

Põhjused olid täiesti pragmaatilised - reisides on nii ikka jõle raske. Alustades sellest, et lennukis antakse sulle mingi õite kummaline asi süüa (mitte, et seal tihti üldse aru saaks, mida sa sööd), jätkates sellega, et mõnes riigis on lihamittesööja tulnukaga samal pulgal. Pluss ma lihtsalt enam ei viitsinud oma tuttavatele välja mõelda lugu, miks ma liha ei söö. Olid põhjused, isegi dramaatilised, kuid olgem ausad, normaalne inimene selle peale lihasöömist ei lõpeta (a la pisikeste sigade marinaadivannis ujumine)... Mõtlesin katsetada ja katse venis pikaks.

Algul ma ei söönud kala ega kana... Siis paari aasta möödudes oli isa üsna karm ja selgitas, et vähemalt kala pean ma sööma. Sinna juurde käisid artiklid sellest, kuidas taimetoitlased on pimedaks jäänud. Tagantjärele tundub, et ta pole iial mu pärast rohkem mures olnud. Ema toppis sisse sojatooteid (mõnedel neist on loogika). Seega hakkasin sööma kala. Mõni aasta hiljem lisasin valikusse kana, sest ausalt öeldes oli väljas käies riisi ja salalti söömine muutunud üsna üksluiseks. Ja lõpuks, 2006. aasta alguses, kui läksin Belgiasse elama, mõtlesin, et mis seal ikka, hakkan liha sööma. Selle otsuse parim osa oli muidugi see, et Gentis oli mu korterikaaslaseks taimetoitlane, mistõttu ei viitsinud mina ka lihaga eriti tegeleda.

Aga suurtel ühisõhtusöökidel oli mõnus nautida itaalia, norra ja paljude teiste riikide köökide eripära, ilma liha välja surkimata. Enamik rahvuskööke on ju siiski tugevalt lihapõhised, mistõttu on lihasööjaks hakkamine end igati ära tasunud. Ma oleks tahtnud näha neid pilke, kui ma oleks näiteks Gruusias öelnud, et ma olen taimetoitlane.

Siiski, mingit lihaarmastajat minust saanud pole. Poes kõnnin külma kõhuga lihaletist mööda, kodus teen harva liha, väljas söömas käies on veise- või sealihaga toidud viimased, millele oma pilgud pööran. Lood on suisa nii halvad, et mulle isegi tundub, et need ei maitse mulle. Ja need, kes tahavad arendada veregrupiteooriat - mul on 0-veregrupp, kütt, ainult liha peakski sööma (samuti üks põhjuseid, miks taasalustasin).

Ja kõigist taimetoitlastest saan ka aru - nii on vabalt võimalik elada ja kui põhimõtted ei luba liha süüa, siis ei pea ka. Ning vahel tundub mulle, et nii on elu lihtsam.

Näiteks täna praadisin kotlette - terve köök oli rasvapritsmeid täis ja see lõhn! (hais?)... Kole. Pole ime, et ma pigem keedan lillkapsast.

Lõpetamise maraton...

Täna algas minu ülikooli lõpetamine. Kui varem olen tegelenud peamiselt enesepettusega ning kirja saanud kokku umbes kolm lauset ja ühe viite, siis täna oli viimane aeg vormistada terve lõik. Juunis võite mulle lilli tuua. Ausalt. MSNigi kaotamine on abinõu, mis loodetavasti viib eesmärgini.

Ühtlasi sain teada, et mõiste "viral marketing" autor on Eesti päritolu Steve Jürvetson.

Päeva lause tuli K vahendusel: "Waiting for inspiration takes too long."

MSNi aastalimiit sai täis

Jah, teine päev, aga näed, kuidas läks...

Kuna ma olen nõrk inimene ja üldiselt on mul töötegemiseks raske motivatsiooni leida (eriti kui selle asemel võib näiteks unistada mõnest järgmisest reisist), siis otsustasin avada arvuti control paneli ning MSNi ära kustutada. Kõige põnevam osa seejuures oli, et süsteem andis kasutamise hulgaks: rarely ("Rarely" - The program is rarely or never run). Ma ei tea, kui tihti seda kasutama peaks, kui minu kasutamistihedus on "rarely", ausalt. Müstika.

Minu hüpotees on, et kuu ajaga, mil pean eemal olema, harjun ära ning ei tahagi enam. Hüpoteesi tõestuseks viin läbi eksperimendi, mille tulemused avalikustan 1. veebruaril 2008. Ma olen kindel, et sellest kannataks kirjutada bakatöö.

Võib tekkida oht, et nii jääb aega päris eluks... Aga tegelikult on kõik veel kontrolli all. Skype on alles. Orkut ka :P

"Kui suitsetamist maha jätta ei saa, sest ei suitseta, tuleb loobuda millestki muust."
Rahvatarkus, Lõuna-Eesti

Tuli suure pauguga...

Hetkel ma ei suuda otsustada, kas aastaring sai täis, et 2007 algas suure pauguga ja ka nõnda täna varahommikul lõppes... Või tähendab see, et kaheksa tuleb veel hullumeelsem kui 2007???

Õhtu algas... vannitoa koristamisega. Nimelt avastasin oma korteris, et duššinurk oli mu eemaloldud kuudega veel koledamaks muutunud. Nii koledaks, et ma ei tahtnud oma jalgadega seda puudutada. Sai veidi puhtamaks, aga ta vajab saniiti. Karmi kätt, st. Igal juhul koristasin. Siis hakkasime Jga tipsutama. Vana Tallinn on ju õige eestlaste jook. Mina veel lubasin, et asi ei lähe käest ära...

Ja kell 11 hakkas viltu vedama... Eks numero uno saatis südantlõhestava sõnumi. Numero unol on nimelt hämmastav võime mind endast välja viia. Seetõttu võin ma teiste vastu vahel ka kurjem, aga vahel isegi mõistvam olla. See, mis meil kunagi oli, oli ilus. See, kuidas see lõppes oli kole. Ja see, mis on pärast seda toimunud on lihtsalt ärritav. Aga ajad mööduvad, tuuled pöörduvad ja mingil hetkel saavutad taseme, kus tema sinust mõtlemine ei tekita sinus enam palju emotsioone. Ma olen selles faasis. Jätkasin Vana Tallinnaga.

Südaööks jooksime pläsku juurde, vaatasime ilutulestikku ja avasime šampuse. Esimest korda elus ei tahtnud pudel lahti tulla. Pingutasime mitu minutit, mistõttu ka uusaasta veidi hilines. Siis jõime pudeli 20 minuti jooksul tühjaks. Iga tervemõistuslik inimene seda ei teeks.

Mingis tuhinas nägime vana klassivenda, kes endiselt lubas kõigile meestele, kes meile haiget teevad, tappa anda. Seda on alati hea teada :)

Kui inimene ütleb oma isale teise lausena pärast "Head uut aastat!", "Issi, ma olen niiii purjus...", siis on selge, et tegu pole terve mõistusega. Klubi oli suhteliselt tühi, nii et tantsimiseks ei pidanud kellelegi küünarnukiga selga lööma. Alguses. Lõpuks tuli muidugi veidi vägivalda tarvitada.

Üllatused jätkusid... Näiteks lõin M-le küünarnukiga selga ja hea on, sest muidu me ei oleks saanud kallistada ja naerda. Ma ei suuda siiani otsustada, kumb meist kainem oli. M?

Jooksin peaaegu, et sülle oma esimesele armumisele, kes kui ta enne ei teadnud, et ta oli mu esimene armumine, nüüd teab. Aga teda oli mul hea meel näha, oleks tahtnud törts juttugi ajada, aga nohh ööd on meil ju meeletud.

Siis ma arvasin, et noh elamusi on olnud ühe õhtu kohta küll... kuni märkasin oma vana sõpra, kes on kunagi olnud mulle mu teine vend... Viimasel ajal pole elu kokku viinud. Aga tema reaktsioon oli üle prahi. Karjumine, kallistamine, õhku tõstmine, minu jalge ees põlvitamine jne... See käib muidugi kõik tema olemuse juurde, aga ikka oli armas. Siis ma mõtlesin jälle, et woaah, aitab... Plaanisin koju minna.

Koju jõudmise asemel hakkasime koos ühe keskakaaslasega mööda tänavat sammuma... Plaanisime liituda Tiigi ühika peoga (sest meile tundus, et seal toimub midagi). Üritasime sisse saada. Ei saanud. Siis vedas üks teine sõber mind korteripeole, kus tuli järgmine üllatus. Halva või hea alla seda kategoriseerida on võimatu. Piisavalt üllatus, et jäin suu ammuli vahtima ja murdsin klaasi katki. Sellele järgnenud hommikune hämming püsib senini. Faktiks jääb, et serenaadi mulle ei laulda. Juhtub ka parimatega.

Öised arutelud Toomemäel jäid sinna kuhugi vahele. Vahel on asjad nii nagu nad on, isegi kui me vahel soovime, et ei oleks.

Lõpuks hakkas külm. Selge märk kojuminekuks.

Hommikul oli mul hea meel, et tänase päeva plaan nägi ette vana head vesiravi. Sees- ja välispidist. Istusin mitu tundi mullivannis, ujusin, käisin neljas saunas, jõin vett ja tundub, et aega läks, aga asja sai. Homme proovin uuesti.

Hea algus, onju? Oh nii täiskasvanulik.