Kuvatud on postitused sildiga mälestused. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga mälestused. Kuva kõik postitused

25.1.08

Aasta siis oli 2001.

Ma lohutan end sellega, et olin 15.

Leidsin koha, kus on kirjas terve hunnik mu smsse 2000. ja 2001. aastast.

Stiilinäide:
"mdx sry et ehmatasin eile...irw,aga noh eelnevaid asju arvestades polnd midagi muud mõelda.kuigi ma ju ütlesin et meibii,ok head libisemist!"

"noniii...nüüd on aktiivne suhtlusring avatud...tead ma mõtlesin et lasex maha ennast, must masendus oli, aga jätan homse peale... ;)))"


Jah, kass käis ka siis peal. Muhahhaa.

Ühtlasi olen selgelt olnud armunud mingisse Erkisse :S Hetkel pole ausalt õrna aimugi, kes see olla võis :D Mitte vähimatki. Äkki keegi teine teab. Olen vist ebameeldivad seigad oma elust kustutanud.

"nii...ma uued musid saadan, neeed ülikuumad,nii et ei tohix ära külmuda... :))) ex... :************* igax juhux ette ka,omme äkki külm....;)"

Mis ma öelda oskan? Tule taevas appi? Jah, ka mina olen olnud kapitaalne tropp. Ehm, vabandust, pubekas.

Jätan need vist alles. Kuigi ligi sada juba kustutasin, aga neid on veel. Paarsada.

8.1.08

Sa oled taimetoitlane? (küsimärgid lendavad ümber pea)

Ma olin kunagi 7 aastat lihamittesööja. Taimetoitlaseks ma end ei nimetaks, kuna juustu ja muna sõin sama agaralt kui enne. 2006. aasta alguses jätsin selle hobi maha. Lihamittesöömise siis.

Põhjused olid täiesti pragmaatilised - reisides on nii ikka jõle raske. Alustades sellest, et lennukis antakse sulle mingi õite kummaline asi süüa (mitte, et seal tihti üldse aru saaks, mida sa sööd), jätkates sellega, et mõnes riigis on lihamittesööja tulnukaga samal pulgal. Pluss ma lihtsalt enam ei viitsinud oma tuttavatele välja mõelda lugu, miks ma liha ei söö. Olid põhjused, isegi dramaatilised, kuid olgem ausad, normaalne inimene selle peale lihasöömist ei lõpeta (a la pisikeste sigade marinaadivannis ujumine)... Mõtlesin katsetada ja katse venis pikaks.

Algul ma ei söönud kala ega kana... Siis paari aasta möödudes oli isa üsna karm ja selgitas, et vähemalt kala pean ma sööma. Sinna juurde käisid artiklid sellest, kuidas taimetoitlased on pimedaks jäänud. Tagantjärele tundub, et ta pole iial mu pärast rohkem mures olnud. Ema toppis sisse sojatooteid (mõnedel neist on loogika). Seega hakkasin sööma kala. Mõni aasta hiljem lisasin valikusse kana, sest ausalt öeldes oli väljas käies riisi ja salalti söömine muutunud üsna üksluiseks. Ja lõpuks, 2006. aasta alguses, kui läksin Belgiasse elama, mõtlesin, et mis seal ikka, hakkan liha sööma. Selle otsuse parim osa oli muidugi see, et Gentis oli mu korterikaaslaseks taimetoitlane, mistõttu ei viitsinud mina ka lihaga eriti tegeleda.

Aga suurtel ühisõhtusöökidel oli mõnus nautida itaalia, norra ja paljude teiste riikide köökide eripära, ilma liha välja surkimata.
Enamik rahvuskööke on ju siiski tugevalt lihapõhised, mistõttu on lihasööjaks hakkamine end igati ära tasunud. Ma oleks tahtnud näha neid pilke, kui ma oleks näiteks Gruusias öelnud, et ma olen taimetoitlane.

Siiski, mingit lihaarmastajat minust saanud pole. Poes kõnnin külma kõhuga lihaletist mööda, kodus teen harva liha, väljas söömas käies on veise- või sealihaga toidud viimased, millele oma pilgud pööran. Lood on suisa nii halvad, et mulle isegi tundub, et need ei maitse mulle. Ja need, kes tahavad arendada veregrupiteooriat - mul on 0-veregrupp, kütt, ainult liha peakski sööma (samuti üks põhjuseid, miks taasalustasin).

Ja kõigist taimetoitlastest saan ka aru - nii on vabalt võimalik elada ja kui põhimõtted ei luba liha süüa, siis ei pea ka. Ning vahel tundub mulle, et nii on elu lihtsam.

Näiteks täna praadisin kotlette - terve köök oli rasvapritsmeid täis ja see lõhn! (hais?)... Kole. Pole ime, et ma pigem keedan lillkapsast.

9.12.07

Koduigatsusest - üsna otsekoheselt.

Kahe nädala pärast samal ajal, kui juhused langevad kokku kenasti, asun ma Tallinn-Tartu maanteel või Sõpruse puiesteel. Igal juhul Eestis. Ja teate? Ma isegi ei igatse seda. Enam.

Ma ei saa öelda, et mul koduigatsust ei ole. Pigem ma saan öelda, et olen selle üsna osav omaja :) Koduigatsus tuleb umbes poolteist kuud pärast kodust lahkumist ning muutub väljakannatamatuks. Eesti pori ja sopp (nii ilmastikuline kui ka eluolustikuline) tunduvad palju etemad kui Saksamaa hea elatustase (siis), Iirimaa rõõmsad inimesed, Belgia friikartulid ja tšillid inimesed või Portugali päike, ookean ja "las minna" rõõmsad inimesed. Tavaliselt möödub veel kaks nädalat ning koduigatsus on läinud. Olgu, vahel möödub kolm. Pärast seda särab päike ka Iirimaa taevas (rääkimata Portugalist, kus ta särabki kogu aeg).

Milles väljendub koduigatsus? No iga inimene, kes seda tundnud on, ilmselt teab üsna täpselt, et kirjeldamisel jääb sõnu väheks.

Masendus tuleb peale iseenesest, päike ei ole nii kollane kui peaks, toit on halb ja emme kallistus tundub kõige väärtuslikuma asjana maailmas (ja eks ta tegelikult ongi). Enneolematu nälg kohukeste, kodujuustu, musta leiva, kilu, tatra, metsamarja jogurti, suitsuvorsti ning Viljaka järele käivad asja juurde. Pluss Kalevi metsapähklite šokolaadi ja mitme tuhande muu asja järele (marmelaadikomme ma ei hakka mängu toomagi). Tuju võib rikkuda iga väikseimgi pisiasi (või selle puudumine). Võimalikud kõrvalnähud on ka Eesti lendude vaatamine (mõningal juhul ka nende bookimine, sest järelejäänud 3 kuud tunduvad väljakannatamatud).

Ja sõbrad ja pere. Kohalikus voodis ei tule enam nii hea uni ja no olgem ausad, Eesti peod on paremad. Ning kellelegi tahaks rääkida, et baaris segas jooke OIII kui kena mees (ning lisada, et meestest on siiber) või tahaks olla see, kellele helistatakse ning sellest räägitakse. Või tahaks keerata end vanematekodu diivanil (kamina ees) kerra ja vaadata mingit totakat filmi, mille tõlge on metsas, mis metsas. Ja ei tahaks, et kõik hakkaks iga kord sind rääkimas kuuldes särama: "Ohhh... you have an Irish accent!" No s*** Sherlock!

Mnjah, inimesi igatsed ikka kogu aeg.

Ja igakord kui keegi küsib, et kas sa tahaks juba koju tulla, üritad talle selgitada, et ohh mul on siin ka nii hea, aga vot Eestis on elu ikka nii vinge. Ja kui vinge see veel kaugelt tundub (aga tegelikult on ka, ausalt ja paistab veel woaaah). Osavalt tuvastad kõigi teiste koduigatsusi, isegi nende omi, kes seda ei tunnista.

Aga siis lähevad need kaks-kolm nädalat mööda. Sa loed Eesti ajalehti ja mõtled: "No jumal tänatud, et ma ei pea selle jamaga tegelema." Ja sind ausalt ei koti, kas Ingrid Tähismaa on Kroonika peatoimetaja või mitte, sest sa loed Playboy'd (esimest, mida teile on toodud kaks koopiat). Või ronid kell 2 öösel rõdule ja kirjutad blogi, paljajalu. Detsembris. Koduigatsuse tase on miinus sada. Ma sõin musta leiba ka päeval. Mõnes teises riigis sajab vihm tagurpidi ning sulle tundub, et seal võiks ka elada. Eesti lumi tundub muidugi ahvatlev, aga no olgem ausad. Kliima on meil ikka jura. Lumi on ilus ainult maal, linnas on löga. Mnjah. Saapad sööb ära.

Tagurpidi vihm tundub okei, ookean tundub okei, Belgia friikaid tahaks ja Iirimaa rõõmsaid inimesi (kes kunagi tundusid pealiskaudsed), ookean on lahedam kui meri, päike soojem kui meil juunis, Hispaanias pole elanud ja Lõuna-Ameerika on avastamata, vene keelt peaks õppima ja üleüldse. Kinnitad endale, et oled Eesti patrioot ja ajad muud mõtted peast välja. Inimesi igatseks ju ikka.

14.4.07

10. klass ja mina

Lisaks töötamisele juhtus täna veel nii mõndagi põnevat:
- sain aru, et ma ikkagi tunnen oma venda kui ennustasin ta kirjandi teemavaliku õigesti;
- suudan kolmandat päeva järjest asju sorteerida.

Eile õhtul arvasin, et kõik paberid on sorteeritud, kuid täna leidsin veel ühe kultuurikihi ja sealt tuli geniaalseid leide:

- Tartu Ülikooli psühholoogia osakonna poolt läbiviidud testide tulemusleht: Isiksuse, enesehinnangu ja vaimse võimekuse testide tulemusleht, sügis 2001;

- klassikirjandi teemal: Miks ma viitsin õppida? (hetkel võiksin kirjutada romaani, miks ma ei viitsi).

Testitulemused toona:

Neurootilisus - rahulik, pingevaba, vastupidav, turvaline, enesega rahulolev, oma tundeid vaoshoidev. Pingelistes olukordades suudad otsida lahendust ega "kaota pead".
(Tuletan seda endale meelde järgmine kord kui kellegi peale karjun...no ei... elu on tunnistanud mu üsna neurootiliseks.)

Ekstravertsus - seltsiv, jutukas, naljaarmastaja, südamlik, optimistlik. Sulle ei valmista raskusi teiste inimeste juhtimine, seiklemine ja uute suhete loomine. (Jah, aga aastad on lisanud vajaduse üksi ka olla.)

Avatus - uudishimulik, laiade huvidega, originaalne ja rikkaliku kujutlusvõimega. Lähed meelsasti kaasa kõige uue ja huvipakkuvaga. (Rikkalik kujutlusvõime on mul kindlasti, muus osas mnjaa..)

Sotsiaalsus - kaastundlik, heasüdamlik, abivalmis, andestav, mõnikord isegi kergeusklik. Oled inimene, kes on valmis teisi siiralt ja omakasupüüdmatult aitama.
(Algklassidest peale olin mina see, kellelt laenati tintekat, pliiatsit, joonlauda ja joonistuspaberit. Mõnikord jäin ise ilma, kaheksandas otsustasin, et nii see enam kesta ei saa, et jagajale jäävad ainult näpud. Muutumine võttis veel mõned aastad ja nüüd võin inimesed pikalt saata, kui olen kuri. Kergeusklik pole kunagi olnud.)

Meelekindlus - usin, distsiplineeritud, hoolikas, korralik, edasipüüdlik. Sul on kindlad sihid oma elus, mille poole püüdled. (Naerupahvakas.)

Enesehinnang - kõrge. Keskmiselt oluliselt kõrgema enesehinnanguga inimesena oled Sa tõenäoliselt endaga rahul ning meeldid enesele sellisena, nagu Sa oled. Teiste vastanutega võrreldes võib Sind pidada rõõmsameelse ellusuhtumisega inimeseks, kellele ei valmista suhtlemine erilisi raskusi. Ilmselt tunned, et oled vajalik ja lugupeetud inimene. Sinu vastuste põhjal võib järeldada, et oled emotsionaalselt tasakaalukas ja säilitad rahu ka pingelistes olukordades. (Naer jätkub.)

Vaimsete võimete testis kogusid Sa kokku 59 punkti 60 võimalikust. See tulemus on võrreldes Sinu eakaaslastega teistes Eesti koolides: kõrge.

Selline egoboost! Täiesti tasuta.

Minu arvates võiks alma mater korraldada korduvuuringu samas seltskonnas kuus aastat hiljem.

Lõpetaksin väljavõttega klassikirjandist:

Ma ei mõista neid, kes pärast põhikooli oma haridusteed ei jätka, põhjuseks laiskus ja viitsimatus. Mina küll viitsin, sest õppida on tegelikult huvitav. Näiteks pärast ühte perioodi kunstiajalugu ma kohe tundsin, et sain targemaks ning see mind õppima motiveeribki. On hästi mõnus, kui märkad, et tead natukenegi rohkem kui varem.

Ja sama kirjandi lõpp:
Õppida viitsin uute teadmiste pärast, sest ilma nendeta oleks palju igavam ning võib-olla lausa võimatu elada.

Panen ansipit ja teatan: no tule taevas appi!

8.4.07

Mida lugesite teie?

Ma olen viimasel ajal mõelnud, et millest koosnevad inimesed. No lisaks 70 protsendile veele ja muudele kehaosadele, peaksid nad koosnema mälestustest ja sisetundes ja millest kõigest veel. Ma tõesti usun, et lapsepõlves kogetu mõjutab meid suurel määral. Ma muidugi ei arva, et kõiges võiks seda süüdistada.

Eile ma vaatasin filmi "Nagu kaks tilka vett" või mis selle nimi ka poleks. Igal juhul on see tehtud raamatu "Veel üks Lotte" järgi (autor Erich Kästner). Ja see raamat oli üks mu lapsepõlve lemmikuid. Siiani on veel täiesti adekvaatses korras. Lisaks sellele, et ma olin pisikesena kindel, et olen haiglas äravahetatud printsess, unistasin alati õest. Ja Lottede lugu lihtsalt oli, kaasahaarav. Film on ikka tunduvalt juram.

Teine vaieldamatu lemmik oli Astrid Lindgren. Ma arvan, et ma veetsin päevi püüdes ta nime õigesti kirjutada. Nüüd ei tundu üldse nii hirmus. Mu täielik lemmik oli "Bullerby lapsed". Ma arvan siiani, et paremat raamatut pole olemas. Arvatavasti on nii mõnigi tüdruk peale minu tahtnud olla Liisa tema 7-sünnipäeval, kui ta suletud silmadega uude tuppa viidi. Mäletate ikka? Ja kuidas nad jala koolis käisid!

Oeh, oranžide kaantega Bullerbyl ei ole läinud sama hästi kui Lottedel. Tema on nimelt päris tükkideks. Võiks isegi öelda, et mõne koha pealt pigem pruun kui oranž ja pidi teine veel kõvade kaantega olema. Aga noh, vaeseke on ikka vähemalt kaks põlvkonda üle elanud. Minu lapsed peavad mõnd teist versiooni lugema...

"Madlikese" lood meeldisid mulle ka, aga "Pipi Pikksukk" mitte. No ma ei olnud fänn, sellest annavad tunnistust ka täiesti terved raamatukaaned. "Puhhi" ei ole ma kunagi suutnud algusest lõpuni läbi lugeda.

Ja üks legendaarne raamat meenus veel: "Oliver ja Ulrike avastavad seksuaalmaailma". Võisin üsna kaua uurida pilti, kus nende ema kõhus oli beebi ;)

Lisaks oli meie kodus üsna popp teos "Muna", aga sellega läks nii, et ma ei tea, kas tädilastele sai meie eksemplar või on meil oma, aga nende variant on igal juhul tükkideks. Seega... jah...

Lastesaated olid ka... Need ju kujundavad inimest. Teletupsudele eelistan ma iga hetk Hunt Kriimsilma... ja tädi Rutt! Noh ja lisaks sellele kuulub minu jäägitu armastus Kessule ja Trippile. Üle-eelmisel aastal ostsin väikese punase kohvri, mille tootjaks on firma "Tripp". Ma olin elevil.

Rohkem ei tule meelde praegu... nagunii on veel...