Tuli suure pauguga...

Hetkel ma ei suuda otsustada, kas aastaring sai täis, et 2007 algas suure pauguga ja ka nõnda täna varahommikul lõppes... Või tähendab see, et kaheksa tuleb veel hullumeelsem kui 2007???

Õhtu algas... vannitoa koristamisega. Nimelt avastasin oma korteris, et duššinurk oli mu eemaloldud kuudega veel koledamaks muutunud. Nii koledaks, et ma ei tahtnud oma jalgadega seda puudutada. Sai veidi puhtamaks, aga ta vajab saniiti. Karmi kätt, st. Igal juhul koristasin. Siis hakkasime Jga tipsutama. Vana Tallinn on ju õige eestlaste jook. Mina veel lubasin, et asi ei lähe käest ära...

Ja kell 11 hakkas viltu vedama... Eks numero uno saatis südantlõhestava sõnumi. Numero unol on nimelt hämmastav võime mind endast välja viia. Seetõttu võin ma teiste vastu vahel ka kurjem, aga vahel isegi mõistvam olla. See, mis meil kunagi oli, oli ilus. See, kuidas see lõppes oli kole. Ja see, mis on pärast seda toimunud on lihtsalt ärritav. Aga ajad mööduvad, tuuled pöörduvad ja mingil hetkel saavutad taseme, kus tema sinust mõtlemine ei tekita sinus enam palju emotsioone. Ma olen selles faasis. Jätkasin Vana Tallinnaga.

Südaööks jooksime pläsku juurde, vaatasime ilutulestikku ja avasime šampuse. Esimest korda elus ei tahtnud pudel lahti tulla. Pingutasime mitu minutit, mistõttu ka uusaasta veidi hilines. Siis jõime pudeli 20 minuti jooksul tühjaks. Iga tervemõistuslik inimene seda ei teeks.

Mingis tuhinas nägime vana klassivenda, kes endiselt lubas kõigile meestele, kes meile haiget teevad, tappa anda. Seda on alati hea teada :)

Kui inimene ütleb oma isale teise lausena pärast "Head uut aastat!", "Issi, ma olen niiii purjus...", siis on selge, et tegu pole terve mõistusega. Klubi oli suhteliselt tühi, nii et tantsimiseks ei pidanud kellelegi küünarnukiga selga lööma. Alguses. Lõpuks tuli muidugi veidi vägivalda tarvitada.

Üllatused jätkusid... Näiteks lõin M-le küünarnukiga selga ja hea on, sest muidu me ei oleks saanud kallistada ja naerda. Ma ei suuda siiani otsustada, kumb meist kainem oli. M?

Jooksin peaaegu, et sülle oma esimesele armumisele, kes kui ta enne ei teadnud, et ta oli mu esimene armumine, nüüd teab. Aga teda oli mul hea meel näha, oleks tahtnud törts juttugi ajada, aga nohh ööd on meil ju meeletud.

Siis ma arvasin, et noh elamusi on olnud ühe õhtu kohta küll... kuni märkasin oma vana sõpra, kes on kunagi olnud mulle mu teine vend... Viimasel ajal pole elu kokku viinud. Aga tema reaktsioon oli üle prahi. Karjumine, kallistamine, õhku tõstmine, minu jalge ees põlvitamine jne... See käib muidugi kõik tema olemuse juurde, aga ikka oli armas. Siis ma mõtlesin jälle, et woaah, aitab... Plaanisin koju minna.

Koju jõudmise asemel hakkasime koos ühe keskakaaslasega mööda tänavat sammuma... Plaanisime liituda Tiigi ühika peoga (sest meile tundus, et seal toimub midagi). Üritasime sisse saada. Ei saanud. Siis vedas üks teine sõber mind korteripeole, kus tuli järgmine üllatus. Halva või hea alla seda kategoriseerida on võimatu. Piisavalt üllatus, et jäin suu ammuli vahtima ja murdsin klaasi katki. Sellele järgnenud hommikune hämming püsib senini. Faktiks jääb, et serenaadi mulle ei laulda. Juhtub ka parimatega.

Öised arutelud Toomemäel jäid sinna kuhugi vahele. Vahel on asjad nii nagu nad on, isegi kui me vahel soovime, et ei oleks.

Lõpuks hakkas külm. Selge märk kojuminekuks.

Hommikul oli mul hea meel, et tänase päeva plaan nägi ette vana head vesiravi. Sees- ja välispidist. Istusin mitu tundi mullivannis, ujusin, käisin neljas saunas, jõin vett ja tundub, et aega läks, aga asja sai. Homme proovin uuesti.

Hea algus, onju? Oh nii täiskasvanulik.