Nädal kohal. Kohal on ka preilid köha ja nohu ning härra palavik. Nõnda me siis elame. Ja mina arvasin, et üksi hakkab igav.
Aga tegelikult. Üksi on halb olla haige. Esiteks muidugi pole kellelegi viriseda, see on peamine. Lõpuks võtad jõu kokku, teed kõne, virised ära, aga parem ei hakka. "Võta haigusleht," ei kõla just soovitusena, mida esimesel töönädalal kasutada tahaks. Seega paned vapralt edasi ja kannatad. Seis ei ole nii halb kui olla nt Belgias ja üksi ja haige, sest siin ma ikkagi tean, et kui oleks VÄGA halb, siis toetusüksused aitaks välja (no nt vanaema ja tädi), aga mingi külmetusega ei hakka nende elukorraldust ju häirima.
Ja siis sa seisadki. Pühapäeva hommikul kell 10 valgusfoori juures. Tunned, et ei jaksa. Hoiad postist kinni ja loodad, et jõuad apteeki enne kui saabub minestus.
Üksi on väga halb haige olla. Siis tulevad mõtted, mis peaksid tulema alles aasta pärast. Ja kui taevast sajab alla mingi löga, su vanemad tulid puhkuselt ja neile virisemine tundub ebaaus, su kallim läks puhkusele, seega talle virisemine tundub egoistlik, sest telefonis kõlas ta nii rõõmsameelselt, et seda rikkuda oleks lihtsalt häbitu... Siis keerad end õhtul kolme teki sisse ja loodad, et homme on parem. Teisel nädalal haiguslehte võtta oleks ka kummaline, kuid enam üldsegi mitte nii vastumeelne mõte.
Postitused
2 kommentaari:
Oioioioi. Ma täitsa saan aru sust. On väga hull olla nii-nii haige, samas alles esimesi päevi tööl...ja teistel ei taha ka nagu tuju ära rikkuda. Virisemine on haige olemise juures üks olulisimaid asju! :) Sellised külmetushaigused ongi kõige vastikumad, et pea on paks ja valutab, mõte ei tööta, silmad udused, nina kinni, kurk valus, kerge palavik ka...aga nagu päris haigeks ei saa end samas lugeda, sest tundub, et 37.1 pole õige palavik... Pea vastu igatahes, see nädal peaks ju lühendatud töönädal olema ja kui enne seda jõud päris otsa lõppeb, võta tõesti haigusleht.
:) Aitäh, nii armas :)
Postita kommentaar