Milleks kasutada raamatukogu?

Olen teist päeva raamatukogus. Siin on oluliselt parem õpikeskkond. Vähemalt ma arvasin nii. Eile veel arvasin, täna ma arvan, et homme ma töötan kodust.

Neiu numero uno:
Istub kõrvallauda. Räägib telefoni. Pärast minutilist vestlust saan aru, et tal on näo peal mingi allergia, mille päritolust ta ei saa aru, et arstid ei võta teda jutule, et ta perearst on Tallinnas ja et ta näeb õudne välja. Piilun siis ka, kolme meetri kauguselt ma ei näe, et tema näos midagi hämmastavalt raskekujulist oleks. Järgneb veel kolm kõnet või nii, sisud sarnased. Neiu tuleb mõttele paluda abi noorte nõustamiskeskuselt. Mnjah. Igal juhul annab ta ka oma kõrvalistuvale sõbrannale situatsioonist piisava ülevaate, telefonikõnede vahele. Mina sisendan endale, et ma ei kuule kõike ja mõtlen, et küllap on tal lihtsalt nii suur mure. Siis tuleb nädala repliik (sel hetkel ma arvan, et see on nädala repliik): "Ma näen nii jube välja. Ma ei saa selliselt Tallinna minna." Hiljem korratakse seda ka teistele. Ma ei ole ainus, kelle arvates ta võiks vaiksemalt võtta, aga keegi viisakusest ei ütle midagi.

Stseen 2: samasse lauda lisandub noormees. Ilmselt tuli eksamilt. Hakkab neiukestele seletama, mis eksamil oli. Hääletoon kõvasti. Inimesed pööritavad silmi. Mina ei saa aru, et kas nad ei saa aru, et raamatukogu point on hoopis midagi muud ja isegi kui nad tahavad muljetada on seda võimalik ka vaiksemalt teha. Enese üllatuseks säilitan enesedistsipliini ning karjumise asemel suudan enda suust väljutada paluva lause. Tänulikud pilgud.

Neiu numero dois:
"Kas ma neid kohtusse ei saa saata kuidagi?" Olevat tema haigeks jäänud, tööle helistanud, et on haige ja pärast süüdistati, et tal pole haiguslehte. Tema: "Aga ma ju ei teadnud, et ma pean end perearsti juures kohe arvele võtma! Ja perearst ütles, et ta tagantjärele ei saa kirjutada seda." Ja nüüd süüdistab töökoht teda töökohustuste täidejätmatuses. Teine tips ei osanud midagi öelda, oletas asju. Ma ei hakanud harima neid.

Fain, seal oli tööandja apse ka, aga HALLOOO??? Rääkige jah kõvasti sellest kui rumalad te olete. "Ma saan ju neilt midagi nõuda!??! Kas mingit tasuta õigusabi ei ole? Ma pean ju saama nendega midagi teha. Ma pöördun ajakirjandusse!" Sõbranna: "Kas sul mingeid tõendeid on?" "Nad ütlesid, et ma võiksin mustalt töötada ja pärast seda ei võtnud ühendust."

Tahaks kuulda seda kohtulahendit. Geniaalne.

Neiu numero tres:
Avab arvuti. Räägib telefoniga. Avab arvutit. Vaatan, et oh, ehk sai OK naaber. Aga ei. Hääl oli peal ja mis te arvate, kas ma sain teada, kui keegi talle MSNis miskit kirjutas? (Ei siin ei ole kadedust teemal, et mul endal enam pole MSNi ja siis kurjustan.) Ei, ta ei tulnud selle peale, et heli maha võtta.

Seejuures mõtlesin eilsetele naabritele. Neist ühel oli häbi, kui arvuti end sisse lülitades seda tavapärast laulu laulis lühidalt. Vot on erinevused.

Ma ise ütleks, et raamatukogu on raamatute laenutamiseks ja õppimiseks. Ja suurema möla ajamiseks võiks kohvikusse minna või siis TÜ raamatukogus näiteks sinna treppide juurde. Vaiksel häälel vestlemine mind ei sega (nt mingid grupitööd on ok või kui ma kuulen, et keegi kellelegi midagi õpetab...), aga lollus lihtsalt ärritab mind.

Üleüldse kuulutan ma varsti välja liikumise internetisuhtluse vastu. Rohkem näost-näkku suhtlust! Üleüldse pidi olema see uus trend - inimesed lähevad tagasi aega, kus internet ei kuulunud igasse päeva. Blogi ma veel kinni ikkagi ei pane.