Ma jätan alati kõik viimasele minutile. Isegi kui ma plaanin asja viimasele minutile mitte jätta, jääb ta viimasele minutile. Ma ei ole selle üle uhke, kuid eriti ei kurvasta ka. Elu paratamatus. Ma olen laisk, mis teha. Samas ma tean, et laiskus läheb viimasel minutil üle või vähemalt lükkan ma ta edasi, kuni viimane minut on möödas ja asi tehtud.
Keeruline. Võib-olla sellepärast, et sel korral hakkas viimane minut täna varahommikul kell 2. Aga tehtud sai. Alati saab. Hasta la vista, politoloogia essee-uurimustöö-analüüs!
Selle eest, et ma olin nii tubli ostsin endale shokolaadi asemel lilli. Vanaonu käest, tal sai nii hea meel ja mul veel parem. Mul on nüüd 5 punast tulpi. Sellised väikesed ja armsad. Ja ma olen õnnelik! Õnneks on nii vähe tarvis. Veidi lilli, päikest ja und. Oi kui naiivne... mõnus, päike paistab, teate küll. Vahva.
12.5.05
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
1 kommentaar:
smart, kuigi kohati sama segane nagu semiootika..
Postita kommentaar