It is time for music, time for rock'n'roll

Eile oli hea päev. Käisin Apex11 kuulamas rokiklubis ja no põhimõtteliselt mängisid nad oma repertuaarist kõik mu lemmikud ära, välja arvatud ühe. Point on selles, et ma olin oma pisikese venna üle (kes seekord ei keerutanud sündi taga, sest ruumi oli kahtlaselt vähe) ja teiste poiste üle uhke. Joel rokkis sajaga ning oli lõpuks läbimärg. Meil Kaijaga muidugi tekkis küsimus, et kas on viisakas mikrofoni krooksuda, aga see selleks. Ja mu pisikese venna lugu on täitsa pandav.

See pani mind mõtlema kõigi nende musikaalselt andekate inimeste üle, kes on mingil ajahetkel mind ümbritsenud või ümbritsevad siiani: Apexi poisid, Maarja, Harrys, Mari, Kerly, Kerttu, Elen, Andres, Eveli, Kreet ja kõik need nimed, mis meelde ei tule. Nad on mind alati pannud uhkust tundma, samas ka kadedust. Aga sellist head kadedust. Muah.