Silvi ja tema retoorika

Ma ei hakka siin rääkima sellest, et Silvil oli ükskord tumesinine T-särk kirjaga: Mina Mõtlen Peaga ning tookord rääkis ta pornost. Noh pornost räägib ta tegelikult igakord. Teisipäeval oli eriti uhke lause, aga seda pole veel netis üleval. Oma jutu näitlikumaks muutmiseks leidsin siiski üsna hea stiilinäite semiootika loengust:

Märgid tähistavad konventsionaalsete graafiliste vahendite abil äratundmise seeme (nina, silm, taevas, pilv), või siis “abstraktseid mudeleid“, sümboleid, eseme mõistelisi skeeme (päike kui kiirtega ring). Tihti on neid seemi siseselt raske välja tuua, sest nad esinevad graafilises kontiiniumis mittediskreetsetena, neil ei ole püsivaid tunnuseid. On äratuntavad seemi poolt moodustatud konteksti siseselt.

Või:

Ikonograafilised, kasutavad tähistajatena ikooniliste koodide tähistatavaid, ehitavad üles keerulisemaid, kultuuriliselt vahendatud seeme (mitte „inimene“, või „hobune“, vaid „munk“, „Pegasus“). Kujutis on ära tuntav teatud stabiilsete tunnuste järgi, luuakse keerulisi süntagmaatilisi konfiguratsioone, mis on kergesti ära tuntavad ja klassifitseeritavad

Ma tunnen, et ma olen rumal, aga see pole mingi uudis muidugi.