Üllatus- ma olen elus...

Ma olin kindel, et lennuk kukub alla, see oleks olnud kena lõpp täiesti nõmedale kahele nädalale. Aga ei kukkunud. Täiesti kinnine veepudel jooksis tühjaks, aga lennuk siiski maandus. Liiga segane?

Lisaks sellele oli lahe meessoost lennusaatja (nii peab neid vist nimetama), kes oli kindlasti näinud seriaali "Mile High" ja sellest innustust saanud. Tähendab, kui tihti ikka plaksutatakse stjuuardile (ha!) toreda turvalisusnäitemängu eest (no see asi vesti ja turvakaardiga). Ma usun, et tema pärast lennuk alla ei kukkunudki, see oleks kurb olnud. Ta oli tore. Kena ka.

Naiivitar

Oleks vist liiga naiivne loota, et kui inimene mõndadele inimestele ei meeldi, siis need inimesed ütlevad seda talle või vähemasti ei räägi temast nii, nagu ta ei eksisteeriks 10 meetri raadiuses... Jah, mul on veel silmad ning ka kõrvad.

Aga samas, ega kui elus kõik niigi sitasti läheb, võib vabalt siteminigi minna.
Vahet ei ole, valdav tunne on nagunii ükskõiksus.

What should we do with a drunken sailor...

Veetsin paar viimast tundi taaskord oma rõõmsameelsete kursakaaslastega, kes ei ütle ära heast huumorist/irooniast ning kes võimalusele kellegi auks toosti tõsta, vastavad alati: "Jaa, mina ka!" Samas, iroonia vastu ei ole mul kunagi midagi olnud, oma kursakaaslaste vastu samuti ning toostid on alati heatahtlikud. Näiteks joodi täna selle terviseks, et Mariani väike vend käis vannis. Palun, leidke üllam põhjus!

Võib ju küsida, et miks ma nii vara siis kodus olen, kui tore oli, aga vot eelmine öö jäi lühikeseks. Kokkvõte oleks:
elu on nöök, lill (mis lõpuks närbub), jabur ja kohati lihtsalt ebaaus. Vot nii. Nõme.

Ma muutun vaikselt sentimentaalseks, see on ohu märk. Huvitav, kas seda märki annab semiootiliselt seletada? (Aagrh, ma ju ütlesin, et ohtlik!)

Tubli Mart!

"Küll mulle meeldib see sünnitusmaja.
Küll on sinna toredad asjad Õnnevaka abil sisse seatud!"*

"See on juba narratio, kui määritakse möga särgi peale."
(Rääkides kõne struktuurist Vanishi reklaami abil)

*Mart Raudsaare suurepärased mõttesähvatused, mis annavad põhjust esmaspäeviti kooli minna.

Üleüldiselt mulle koolis käia ei meeldi. Nädal on seda selgelt näidanud, tegelikult näitasid seda kaks esimest päeva, aga andsin ikka veel võimaluse. Mõnikord võib sellest abi olla. Täna semiootika loengus oli, istusin lõpuni ära ja viimase 15 minuti jooksul sain ma juba aru...

Ma isiklikult arvan, et akadeemilisse testi võõrsõnade osa koostavad semiootikud.

I'm a lucky bastard and Murphy was right...

Minuga on alati asju juhtunud... ASJU.
Ammu polnud ja ma juba arvasin, et see aeg on läbi, aga EI. Võta näpust.

Eile juhtus nii, et asjaolude kokkulangemise tõttu ei läinud asjad nii, nagu oleks pidanud... Selle asemel, et ema-isaga Tartust Rõugesse saada, pidin saama Tartust Võrru ja siis võtma sealt auto ning sõitma Rõugesse. Aga enne Tartust ärasõitu meenus mulle, et juhiload olid jäänud eelmsiel nädalavahetusel täiesti kogemata Rõugesse. Mis seal ikka, helistasin isale, ütlesin, et mul pole lube... Tema, et noh kui mingi jama on, siis helistad... Ja noh, milline on tõenäosus, et mind pole kunagi kinni peetud (pooleteise aasta jooksul) ja nüüd peetakse... :)

Tartust lahkudes mõtlesin, et hm... kus mu telefon on... Jah, meenus küll, et köögiaknal, aga oli juba liiga hilja. Niipalju siis teooriast: helista-kui-midagi-juhtub. Selleks hetkeks olin ma muidgi üsna kindel, et politsei peab mind kinni. Venna telefoniga isale tehtud kõne lõppes sellega, et eks ma ise tean, aga kui ma ikka üldse sõita ei taha, siis võin takso võtta. What the heck!?! See läheks mingi sajakas või rohkem.

Võrru jõudes tegin igast asju ja sõitsin vanaisale järele. Kokku u 20 km teed edasi-tagasi, ühtegi politseinikku polnud, üks sõitis vastu. Siis sõitsin Rõugesse, strateegilistes kohtades politseinikke polnud. Enne Rõuge-silti mõtlesin veel, et nüüd oleks küll hea nali, kui mind Rõuges kinni peetaks (nii esimene kui ka viimane kord, mil seal politseid patrullimas nägin, jääb kahe aasta taha). Nojah... Ära kutsu kurja kaela...

Mind peatas punane sau ja viisakas politseinik: "Tere, Teie sõidudokumenti palun!"
Mina, kes ma selleks puhuks olin ka juba etenduse välja mõelnud, küsisin: "Kas Te autodokumente ei taha?"
Politsei: "Tahan ikka, aga sõidudokumenti ka."
Ta sai autodokumendid. Mina asusin oma kotist otsima rahakotti, teades, et minu sõidudokument on täpselt 1 km kaugusel musta mantli taskus. Aga enne allaandmist tuli anda lahkumisetendus.

Pärast kotis tuhlamist (rahakott oli kõige all) ning rahakotis tuhlamist, tegin SUURED silmad ja teatasin: "Issand, seda pole!" Otsisin veel kotist ja mantlitaskutest... Häält enam polnud, käed värisesid: "Mis nüüd saab?"
P: "Äkki on Teil mõnd teist isikut tõendavat dokumenti?"
M: "Pass peaks olema, üks hetk..." Käed värisesid hullu moodi. Ja märkmik, mille vahel pidi olema pass, oli kadunud kotti. Damn, see kott ei ole ju nii suur. Leidsin!
P: "Esmased load jah?"
M: "Jah." (Mõttes: ja ma ei tahaks neist ilma jääda.)
Politseinik kontrollis, et mul oleks rohelised lehed. Neid olin Võrus veel eriti ilusti sättinud, nende jaoks. Nüüd läks ta oma suurde bussi. Märkasin, et keegi on ka pahandustes, sest tema istub koos teise politseinikuga bussis.

Süda puperdas ja üleüldse mõtlesin:
a) kas trahvi saab sõidudokumendita sõidu eest või juhtimisõiguseta sõidu eest (sest see oli mul olemas) või mõlema eest;
b) kas kui mu auto seisab, aga mootor käib, ei peaks tuled olema maha keeratud? Keerasin korraks maha ja siis jälle tagasi... Njaa...

Siis tuli politseinik tagasi: "Palun puhuge ka, 7 sekundit."
Why not, küpsistest ei peaks purju jääma.

Ja siis: "Kõik on korras." Andis passi ja teatas: "Ilusat õhtu jätku!"
M: "Aitäh, Teilegi, nägemist!"

Mulle meeldib Eesti Politsei. Ta isegi ei targutanud, et teinekord võtke dokument kaasa või midagi. Ta oli tore. Mul vedas hullumoodi, et sellel ekipaažil olid andmed arvutis. Mõnikord peab vedama ka, eriti kui enne on kehtinud Murphy seadused, natukene.

Aga juhiluba ootas mind kodus. Sõin selle peale mitu marmelaadikommi ja jõin viinamarjamahla, pirniviina polnud.

Kui sul tuju hea...

Otsin geysõpra. Tähendab... kolmapäevast reedeni on mul geysõber olemas, selleks hetkeks ta lihtsalt muundub geyks, aga muu aeg on tühi... Vääks.

Üldiselt on mul soe soovitus: käige kelgutamas, joobe non-alco õunamahla, veidi alkoholi ja siis saage umbes kell 1 kaineks ning pärast seda passige üleval kella neljani, mõnusas seltskonnas... Rääkige kõigest ja saate teada nii mõndagi huvitavat. Näiteks, et raadiomängudes on võimalik võita 5 CD-pleierit. Uskumatu, Reimo, respekt. Mul on seda siiani raske uskuda. Täna ma proovisin ka, et võidaks Kiss siidrit, aga nagu ei näkand...

Vapustav, minul said näiteks valitud välja lood, mida võiks mu matustel mängida.

Matuse- ja läbu saundträkk:
- 'Don't worry, be happy'
- Bob Marley paremad palad
- 'Gotta go' (just see eurolugu... sõnad...)
- 'Have you ever'
- 'Suvi' (kätte on jõudnud suviiiii!!!)
- 'Unelaul' (Mina ei taha veel magama jääda...)
- vahepeal veel igast lugusid, aga viimane lugu võiks olla 'Kui sul tuju hea...'

Aga üldiselt võiks järgida ka seda, et esindatud oleks erinevad keeled ja seksuaalvähemused.

Seda listi võite käsitleda mu testamendina. Ma NÕUAN neid lugusid. Tänan. Saksofon ja jazz oleks ka igati tänu väärt.

Aga üldiselt ma ei plaani veel surra. Liiga põnev on.