Mu Number Kahe teema ja kavand läksid läbi. Ma olin igati valmistunud selleks, et pean veel kaks nädalat kavandiga tegelema. Aga ju täna oli hea päev.
Otsustasin, et Number Üks on nüüdsest Ülo ja Number Kaks on Kalle. Hellitusnimed, saate aru küll. Igal juhul meeldib mulle praegu Kallega oluliselt rohkem tegeleda. Tänase päeva suurtegu on Kalle teema tõlkimine inglise keelde. "Suhtestama" ei ole just parim tõlkesõna.
Samas Ülo hoiab mind pinges, tuleb välja, et tema esimest osa on nüüdseks lugenud siis lisaks mulle ja mu juhendajale veel üks inimene. See muidugi tekitas teataval määral piinlikkust ja sunnib mind edasistele ridadele enam mõtlema.
25.2.08
24.2.08
Palju õnne, Eesti!
Viimane aeg hakata heietama eestimeelsusest. Aga ma ei hakka.
Tegelikult tahtsin rääkida loo sellest, kuidas käisin Eesti vabariigi 90. aastapäevale pühendatud kontsertvastuvõtul. Istusin kogemata prominentide nurka, loodetavasti ei jäänud pildile. Hümn sai lauldud. Eeslauljatel olid "armas" ja "kallis" üsna segi. Viimast salmi ka vaiksemalt ei alustatud. Kõnesid pidasid tähtsad linnaemandad ja isandad, kelle kõnede sisu jäi siiski arusaamatuks. Kui sa ei ole hea kõnepidaja, siis jumala eest, tee lühidalt. Aga ei, pidi rääkima sellest, kui palju toredat on viimase aasta jooksul ära tehtud. Läks veelgi lõbusamaks. Tuli välja, et linnakodanikel on alates 2007. aastast omaenda Tahtevabaduse päev. Oktoobris. Seda rõhutati kordi. Iga korraga muutus järjest naljakamaks. Lõpuks tegin otsuse: tuleb välja uurida, kuna täpselt ning korraldada miiting ja suuremat sorti pidu.
Kontsert oli ilus... Üsna etno, näod olid tuttavad erinevatelt folkidelt ning folküritustelt. Kujunduses oli kasutatud rohkelt kaltsuvaipasid (ma lihtsalt armastan neid). Vahepeale lasti 90. aastaste inimeste lugusid elust ja Eestist. Mõni tädi oli päris kepsakas. Üks teatas sünnipäevasooviks Eestile: "Et sinna Toompeale ikka targemad riigiisad satuksid kui praegu." Saalis viibis ka liikmeid.
Aga meelde jäi hoopis ühe naisterahva soov 90. aastasele Eestile: "Kõik kappavad eri suunas. Ei saa kapata eri suunas, kui tahetakse ühte eesmärki. Selleks peab ikka kappama samas suunas."
Mis suunas teie kappate? Ma pidevalt mõtlen sellele, et mis see ikkagi on, mida mina elult tahan. Mida ma tahaksin endale ja oma riigile (jah, seda mõtlen ka)? Jah, ma olen siit ära käinud. Kordi. Aga ikka tagasi tulnud. Ma olen juba varem rääkinud sellest, et Eestis on hea, ehk kõige paremgi. Mida saan mina teha, et Eesti elu oleks parem? Ma ju võin toetada heategevusi või panna oma õla alla mõne asja ärategemiseks. Loodetavasti annab elu võimaluse olla kunagi emaks oma lastele, kelle luban kasvatada eestimeelseteks. Loodetavasti saan seda teha Eestis. Aga see on tulevik. Mida ma saan teha praegu? Ma ei usu, et bakalaureusetööde kirjutamine või töörügamine palju kaasa aitaks. Võib-olla kui ma oleksin mõni reaalteadlane? Elukutse valikuga läks natuke nihu, aga tegelikult see vist siiski on, mida kõige paremini oskan. Möla ajada. Aga kuidas möla ajades oma riigile kasulik olla? Poliitikuks ma ei hakka, tänan väga :) Kas algatuseks sobib kui olen olemas oma lähedastele ning sõpradele, aitan neid, kui neil on vaja? Nemad on ju ka osa sellest riigist. Tahaks, et kui ette lööb 100, kümne aasta pärast, siis saaksin öelda, et olen midagi teinud.
Aga esialgu. Heietuse järel. Palju õnne, Eesti! Ma üritan midagi ära teha. Ausalt.
Tegelikult tahtsin rääkida loo sellest, kuidas käisin Eesti vabariigi 90. aastapäevale pühendatud kontsertvastuvõtul. Istusin kogemata prominentide nurka, loodetavasti ei jäänud pildile. Hümn sai lauldud. Eeslauljatel olid "armas" ja "kallis" üsna segi. Viimast salmi ka vaiksemalt ei alustatud. Kõnesid pidasid tähtsad linnaemandad ja isandad, kelle kõnede sisu jäi siiski arusaamatuks. Kui sa ei ole hea kõnepidaja, siis jumala eest, tee lühidalt. Aga ei, pidi rääkima sellest, kui palju toredat on viimase aasta jooksul ära tehtud. Läks veelgi lõbusamaks. Tuli välja, et linnakodanikel on alates 2007. aastast omaenda Tahtevabaduse päev. Oktoobris. Seda rõhutati kordi. Iga korraga muutus järjest naljakamaks. Lõpuks tegin otsuse: tuleb välja uurida, kuna täpselt ning korraldada miiting ja suuremat sorti pidu.
Kontsert oli ilus... Üsna etno, näod olid tuttavad erinevatelt folkidelt ning folküritustelt. Kujunduses oli kasutatud rohkelt kaltsuvaipasid (ma lihtsalt armastan neid). Vahepeale lasti 90. aastaste inimeste lugusid elust ja Eestist. Mõni tädi oli päris kepsakas. Üks teatas sünnipäevasooviks Eestile: "Et sinna Toompeale ikka targemad riigiisad satuksid kui praegu." Saalis viibis ka liikmeid.
Aga meelde jäi hoopis ühe naisterahva soov 90. aastasele Eestile: "Kõik kappavad eri suunas. Ei saa kapata eri suunas, kui tahetakse ühte eesmärki. Selleks peab ikka kappama samas suunas."
Mis suunas teie kappate? Ma pidevalt mõtlen sellele, et mis see ikkagi on, mida mina elult tahan. Mida ma tahaksin endale ja oma riigile (jah, seda mõtlen ka)? Jah, ma olen siit ära käinud. Kordi. Aga ikka tagasi tulnud. Ma olen juba varem rääkinud sellest, et Eestis on hea, ehk kõige paremgi. Mida saan mina teha, et Eesti elu oleks parem? Ma ju võin toetada heategevusi või panna oma õla alla mõne asja ärategemiseks. Loodetavasti annab elu võimaluse olla kunagi emaks oma lastele, kelle luban kasvatada eestimeelseteks. Loodetavasti saan seda teha Eestis. Aga see on tulevik. Mida ma saan teha praegu? Ma ei usu, et bakalaureusetööde kirjutamine või töörügamine palju kaasa aitaks. Võib-olla kui ma oleksin mõni reaalteadlane? Elukutse valikuga läks natuke nihu, aga tegelikult see vist siiski on, mida kõige paremini oskan. Möla ajada. Aga kuidas möla ajades oma riigile kasulik olla? Poliitikuks ma ei hakka, tänan väga :) Kas algatuseks sobib kui olen olemas oma lähedastele ning sõpradele, aitan neid, kui neil on vaja? Nemad on ju ka osa sellest riigist. Tahaks, et kui ette lööb 100, kümne aasta pärast, siis saaksin öelda, et olen midagi teinud.
Aga esialgu. Heietuse järel. Palju õnne, Eesti! Ma üritan midagi ära teha. Ausalt.
21.2.08
Number Kaks
Mõnikord mind paneb endiselt imestama see, et kell 00.00 ei ole sul midagi (hea, kui on alapealkirjad või juhend). Neli tundi hiljem on sul vastavalt vajadusele kas kolm või viis või kümme lehekülge teksti. Ja ka pärast nelja (mööndustega kolme) ülikooliaastat ma ikka veel juurdlen selle üle. Millal ma õpin ära, et nii ongi?
Number Kaks sai endale kavandi. Täiesti mitteüllatuslikult viimasel minutil. Või tegelikult, viimane minut on homme õhtul, aga uskuge mind, praegune tibu vajab veel parandamist.
Jah, nüüdsest nad ongi Üks ja Kaks. Nii on mul lihtsam.
Number Kaks sai endale kavandi. Täiesti mitteüllatuslikult viimasel minutil. Või tegelikult, viimane minut on homme õhtul, aga uskuge mind, praegune tibu vajab veel parandamist.
Jah, nüüdsest nad ongi Üks ja Kaks. Nii on mul lihtsam.
20.2.08
Raamat on laual
Vahel kaasatakse ettevõtmistesse. Seekord Maria.
Võta lahti endale kõige lähemal asuv raamat ja kirjuta antud raamatust oma bloogi välja esimene, viimane ja kuldne lause (st. suvalise koha pealt lahti tehtud ning vasaku käe pöidla all olev lause). Muidugi avalda lõpuks ka raamatu autor ja pealkiri ning viska pall edasi järgmisele kahele blogijale.
1. Recently, a multi-cultural vision of political community has become popular, both in theory and in practice.
2.Only then will an environment conductive to the creation of a tolerant multi-cultural political community described in the Introduction be created and nationalism be 'tamed'.
3. In 1995 the Russian parties managed to create electoral blocks and gain seats in Parliament (Table 3.4), but their alliances were short lived.
Surematu teos: Dovile Budryte "Taming Nationalism? Political Community Building in the Post-Soviet Baltic States"
Järgmisena võiks letti astuda... Hah. Ma panen rohkem kui kaks, ei huvita. Dea (kaotasin ära blogi aadressi :S), Egert, Kadri, Kaie, Mariliis, Mehis.
Elame-näeme. Uus maraton algas.
Võta lahti endale kõige lähemal asuv raamat ja kirjuta antud raamatust oma bloogi välja esimene, viimane ja kuldne lause (st. suvalise koha pealt lahti tehtud ning vasaku käe pöidla all olev lause). Muidugi avalda lõpuks ka raamatu autor ja pealkiri ning viska pall edasi järgmisele kahele blogijale.
1. Recently, a multi-cultural vision of political community has become popular, both in theory and in practice.
2.Only then will an environment conductive to the creation of a tolerant multi-cultural political community described in the Introduction be created and nationalism be 'tamed'.
3. In 1995 the Russian parties managed to create electoral blocks and gain seats in Parliament (Table 3.4), but their alliances were short lived.
Surematu teos: Dovile Budryte "Taming Nationalism? Political Community Building in the Post-Soviet Baltic States"
Järgmisena võiks letti astuda... Hah. Ma panen rohkem kui kaks, ei huvita. Dea (kaotasin ära blogi aadressi :S), Egert, Kadri, Kaie, Mariliis, Mehis.
Elame-näeme. Uus maraton algas.
18.2.08
Appi, kolmas maailmasõda! Ja meil pole teinegi läbi!
Eelmisesse nädalasse jäi ka üks filmielamus. Ilmselt mängisid rolli nii film kui ka seltskond, et julgen seda linatükki soovitada. Tegemist siis Emir Kusturica järjekordse kunstitööga, kus jaburusega tagasi ei ole hoitud. Filmiks "Lubadus" ("Zavet") ja näha saab veel mõnda aega Tartus Ateenas (ma oletan, et Tallinnas juba näidati ära).
Tragöödia leiab filmist lihtsalt, ent see on pakitud ohtrasse huumorisse, mis vahel võib küll ületada hea maitse piire, kuid lõpptulemus on happy end. Soovitavalt võtta kaasa üks kuni mitu head tuttavat-sõpra, üksi ma seda filmi vaatama ei läheks. See pole selline film.
Tragöödia leiab filmist lihtsalt, ent see on pakitud ohtrasse huumorisse, mis vahel võib küll ületada hea maitse piire, kuid lõpptulemus on happy end. Soovitavalt võtta kaasa üks kuni mitu head tuttavat-sõpra, üksi ma seda filmi vaatama ei läheks. See pole selline film.
17.2.08
Üks riik juures
Kosovo iseseisvus. Nüüd on de facto ja de jure tunnistamiste küsimus. Mulle meenub umbes 6. august eelmisel suvel, kui Dafinaga olime mõlemad veidi joonud (mina ilmselt rohkem kui tema, mistõttu olin tunduvalt melanhoolsem kui tema) ning nutsime koos Kosovo iseseisvumisele mõeldes (no ütlesin ju, et melanhoolne). Toona tundus see nii kauge ja võimatu. Täna on see käes.
Tegelikult on mul Serbias ka sõpru. Nemad ei ole rõõmsad. Aga mina lihtsalt loodan, et kõik läheb rahulikult. Eestlased võiksid ju mõista kui oluline on ühele väikesele rahvusele iseseisev riik.
Tegelikult on mul Serbias ka sõpru. Nemad ei ole rõõmsad. Aga mina lihtsalt loodan, et kõik läheb rahulikult. Eestlased võiksid ju mõista kui oluline on ühele väikesele rahvusele iseseisev riik.
Võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju
Saarelt on veel üks õpetlik lugu. Ei tasu koguda asju. Asjad koguvad tolmu ja lähevad haisema. Lisaks ei tea me keegi, kunas ära sureme. Ja kellele me siis need asjad jätame? Olgu, kui on korter, siis jätame korteri kellelegi, koos asjadega. Aga mida see inimene peab nende asjadega pihta hakkama.
V elab korteris, kus nüüdseks siis umbes kahe kuu eest suri üks inimene. Ja jättis korteri inimesele X. X üüris asja kohe välja, enne koristamata. Nii pidigi vaene V sinna sisse kolima. Jaksu oli elutoa koristamiseks (mille meie muidugi õllepudelitega täitsime), aga mitte enamaks. Meie K-ga saime šoki. Selles suhtes, et asju oli selles korteris PALJU. Eriti hirmutav koht tundus köök. Köök on aga meie arvates elutegevuseks umbes sama vajalik kui vannituba. Seega otsustasime selle ära koristada.
Selle hirmuäratavuse tunnuseks oli ka see, et hiired ja rotis ei olnud ka julgenud sinna elama minna. Igal juhul ostsime kummikindad, paki suuri kilekotte ning asusime kraamima.
Muuhulgas leidsime:
- kuus serviisi kuuele;
- sellele lisaks umbes 100 taldrikut (erinevaid, nii supi kui prae);
- veel mingeid taldrikuid;
- mitu komplekti puutumata nuge ja kahvleid;
- hõbelusikaid;
- rohupudeleid, mille kuupäevad olid liiga hajusad, et neist aru saada... ühe eristasime 1987;
- mitu komplekti neid punaseid täpilisi kuivainete karpe (eriretro);
- Vasara metallkausse - ei jõudnud kokku lugeda, rõdul on ka veel;
- pitse iga kujuga;
- joogiklaase, nii sovhoosidest kui spordivõistlustelt, ei hakanud lugema;
- kaks kaanega morsikannu;
- veekeeduspiraale neli tükki, meile tundus, et ükski ei tööta;
- tikupakke umbes 30 (igas kümme toosi tikke) pluss Viljandi tikukombinaadi suveniirkomplekt number 4 (võtsin endale küünalde põletamiseks);
- kuivaineid, palju;
- šokolaadi hõbepabereid, palju;
- tühje kilekotte, palju;
- leivapaki sulgemisklambreid (neid valgeid, millel on kuupäev), no nii üle saja;
- vana teleka (ei tea, kas töötab);
- jne.
Mõistate? Me viisime sealt välja üle 10 prügikoti jagu (need 120 liitrised või midagi sellist) asju. Majaesised konteinerid said peaaegu täis (neid oli õnneks mitu, muidu ei oleks mahtunud). Osa nõusid pakkisime pappkastidesse. Ja asju oli ikka veel palju.
Ei ole tarvis koguda asju ma ütlen. Kes seda rämpsu hiljem vajab?
V elab korteris, kus nüüdseks siis umbes kahe kuu eest suri üks inimene. Ja jättis korteri inimesele X. X üüris asja kohe välja, enne koristamata. Nii pidigi vaene V sinna sisse kolima. Jaksu oli elutoa koristamiseks (mille meie muidugi õllepudelitega täitsime), aga mitte enamaks. Meie K-ga saime šoki. Selles suhtes, et asju oli selles korteris PALJU. Eriti hirmutav koht tundus köök. Köök on aga meie arvates elutegevuseks umbes sama vajalik kui vannituba. Seega otsustasime selle ära koristada.
Selle hirmuäratavuse tunnuseks oli ka see, et hiired ja rotis ei olnud ka julgenud sinna elama minna. Igal juhul ostsime kummikindad, paki suuri kilekotte ning asusime kraamima.
Muuhulgas leidsime:
- kuus serviisi kuuele;
- sellele lisaks umbes 100 taldrikut (erinevaid, nii supi kui prae);
- veel mingeid taldrikuid;
- mitu komplekti puutumata nuge ja kahvleid;
- hõbelusikaid;
- rohupudeleid, mille kuupäevad olid liiga hajusad, et neist aru saada... ühe eristasime 1987;
- mitu komplekti neid punaseid täpilisi kuivainete karpe (eriretro);
- Vasara metallkausse - ei jõudnud kokku lugeda, rõdul on ka veel;
- pitse iga kujuga;
- joogiklaase, nii sovhoosidest kui spordivõistlustelt, ei hakanud lugema;
- kaks kaanega morsikannu;
- veekeeduspiraale neli tükki, meile tundus, et ükski ei tööta;
- tikupakke umbes 30 (igas kümme toosi tikke) pluss Viljandi tikukombinaadi suveniirkomplekt number 4 (võtsin endale küünalde põletamiseks);
- kuivaineid, palju;
- šokolaadi hõbepabereid, palju;
- tühje kilekotte, palju;
- leivapaki sulgemisklambreid (neid valgeid, millel on kuupäev), no nii üle saja;
- vana teleka (ei tea, kas töötab);
- jne.
Mõistate? Me viisime sealt välja üle 10 prügikoti jagu (need 120 liitrised või midagi sellist) asju. Majaesised konteinerid said peaaegu täis (neid oli õnneks mitu, muidu ei oleks mahtunud). Osa nõusid pakkisime pappkastidesse. Ja asju oli ikka veel palju.
Ei ole tarvis koguda asju ma ütlen. Kes seda rämpsu hiljem vajab?
13.2.08
Turistid mandrilt.
Saaremaa. Soojem kui mandril. K sõnul hakkan ma kohalikega kohe samamoodi rääkima ja üldse on ta kuri, et ma ironiseerin, enda arvates mitte. Igal juhul vallutasime reedel Saaremaa, leidsime saiakohviku, mida külastasime veel ka laupäeval ja pühapäeval. Igati lõbus ja kasulik oli. Saime teada, et kõik on p*****s. Aga sõbrad on selleks, et nad õigel hetkel oleksid õiges kohas. Ja vajadusel saab teha nalja ka traagiliste sündmuste üle. Elu on niigi tõsine, ei saa end hulluks ajada.
Seega laupäeva hommik oli, khm, hägune.
Edasi oli plaan Kuressaarest lahkuda ning teha reportaaž saarest. Pika jamamise peale saime auto ning sõitsime Sõrve säärde. Seal pesti reostusest linde. Täpsemalt aule. Nüüd on see hetk kui tahaks pikalt ropendada, et miks üldse ei hoolita oma keskkonnast. Miks me peame linde pesema? Miks ei võiks Läänemeri olla puhas? Kas teadsite, et tilk naftat võib teha juba oioioi kui palju kahju? (Sest ta suudav vee peal hõljuda VÄGA õhukese kihina, seega üks tilk hajub suurele alale). Mul on hea meel, et on inimesi, kes selle pärast südant valutavad. Ma tean, et mina ei suudaks linde pesta. Aga ma hea meelega teeks midagi muud. Minu seekordne roll oli olla ajakirjaniku autojuht ning fotokoti tassija. Jälg meie linnupäästmisest oli õhtustes uudistes, mis oli õige kummaline, sest seal oli inimesi, keda oleks pidanud näidatama meie asemel.
Big Brother vaatas meid edasi ka õhtul, kui peokesest ööklubis leidusid pildid u-popis. Khm. Vähemalt tegin kummalise poosi. Igal juhul meenutas pidu vanu häid aegu, klubis olid olemas nii mikrominid kui ka triibuliste juustega poisid. Lisaks muusika, kus oleks võinud olla rohkem retrot, aga sellegipoolest piisas rokkimiseks ja lugude vahele jutustav DJ. Ühel tantsutüdrukul oli tõeliselt ilus keha. Ausalt. Mina küll tunnistan, et vaatasin teda.
Järgmise hommiku pilt oli laupäeva omast erinev - toidukogused laual olid suurenenud, kuid pildistamiseks jaksu polnud. Läksime saiakohvikusse. Tagasiloksumine oli... mõnus. Kitsas, rahvast täis ja ebamugav. Seega olin rõõmus, et öö oli jäänud lühikeseks, sain und nautida. Okei, nautida on liialdus, aga ma ei pidanud ka kogu aja aknast välja vahtima.
Seega laupäeva hommik oli, khm, hägune.
Edasi oli plaan Kuressaarest lahkuda ning teha reportaaž saarest. Pika jamamise peale saime auto ning sõitsime Sõrve säärde. Seal pesti reostusest linde. Täpsemalt aule. Nüüd on see hetk kui tahaks pikalt ropendada, et miks üldse ei hoolita oma keskkonnast. Miks me peame linde pesema? Miks ei võiks Läänemeri olla puhas? Kas teadsite, et tilk naftat võib teha juba oioioi kui palju kahju? (Sest ta suudav vee peal hõljuda VÄGA õhukese kihina, seega üks tilk hajub suurele alale). Mul on hea meel, et on inimesi, kes selle pärast südant valutavad. Ma tean, et mina ei suudaks linde pesta. Aga ma hea meelega teeks midagi muud. Minu seekordne roll oli olla ajakirjaniku autojuht ning fotokoti tassija. Jälg meie linnupäästmisest oli õhtustes uudistes, mis oli õige kummaline, sest seal oli inimesi, keda oleks pidanud näidatama meie asemel.
Big Brother vaatas meid edasi ka õhtul, kui peokesest ööklubis leidusid pildid u-popis. Khm. Vähemalt tegin kummalise poosi. Igal juhul meenutas pidu vanu häid aegu, klubis olid olemas nii mikrominid kui ka triibuliste juustega poisid. Lisaks muusika, kus oleks võinud olla rohkem retrot, aga sellegipoolest piisas rokkimiseks ja lugude vahele jutustav DJ. Ühel tantsutüdrukul oli tõeliselt ilus keha. Ausalt. Mina küll tunnistan, et vaatasin teda.
Järgmise hommiku pilt oli laupäeva omast erinev - toidukogused laual olid suurenenud, kuid pildistamiseks jaksu polnud. Läksime saiakohvikusse. Tagasiloksumine oli... mõnus. Kitsas, rahvast täis ja ebamugav. Seega olin rõõmus, et öö oli jäänud lühikeseks, sain und nautida. Okei, nautida on liialdus, aga ma ei pidanud ka kogu aja aknast välja vahtima.
Käisime kinke viimas
Alustasin näost-näkku suhtlemise propageerimisega ning sõitsime K-ga V-le Saaremaale külla. Ega meil muud asja ei olnud, kui pidime sõbrapäeva kingituse (minu uue teooria kohaselt oli V sõbrapäev reedel) ära viima. Sai selline:
Tegelikult oli WC-paberit kaks pakki, aga üks läks kohe käiku.
Muidu ma mainiks veel seda, et kui keegi saadab mulle orkutis sõbrapäevateemalise massiskräpi, siis ma muutun vihaseks ja kurvaks. Selles suhtes, et ma ei pea üldiselt 14. veebruarist suurt midagi, see on olnud alati hea põhjus veini juua, aga selleks, et öelda oma sõpradele, kui kallid nad mulle on, kasutan muid päevi. Sel aastal on lausa üks päev lisaks antud. Ja eelistan kui ei minda massipsühhoosiga kaasa.
Idee on muidugi tore, et aastas on kehtestatud üks päev, mil peaksime andma oma kallitele teada, kui kallid nad on. Aga teadupärast Ameerikamaal peaks neid kalleid olema üks ja tegemist pole sõpradega, Eestis on asi omandanud uue tähenduse. Idee hea, teostus nõrk, kui sõbrapäeva tervitus on orkuti-massiskräpp "Head sõbrapäeva!" või selleteemaline anonüümne kõigile saadetud sms. Või südant hoidev kass/koer/elevant. Nimelise tervituse võtan vastu ja üllatused meeldivad mulle kõikidel päevadel, aga ärge siis arvake, et ma ei armasta teid, kui ei saada teie poole nunnut südamekujulist kiisut. Küll ta tuleb.
Tegelikult oli WC-paberit kaks pakki, aga üks läks kohe käiku.
Muidu ma mainiks veel seda, et kui keegi saadab mulle orkutis sõbrapäevateemalise massiskräpi, siis ma muutun vihaseks ja kurvaks. Selles suhtes, et ma ei pea üldiselt 14. veebruarist suurt midagi, see on olnud alati hea põhjus veini juua, aga selleks, et öelda oma sõpradele, kui kallid nad mulle on, kasutan muid päevi. Sel aastal on lausa üks päev lisaks antud. Ja eelistan kui ei minda massipsühhoosiga kaasa.
Idee on muidugi tore, et aastas on kehtestatud üks päev, mil peaksime andma oma kallitele teada, kui kallid nad on. Aga teadupärast Ameerikamaal peaks neid kalleid olema üks ja tegemist pole sõpradega, Eestis on asi omandanud uue tähenduse. Idee hea, teostus nõrk, kui sõbrapäeva tervitus on orkuti-massiskräpp "Head sõbrapäeva!" või selleteemaline anonüümne kõigile saadetud sms. Või südant hoidev kass/koer/elevant. Nimelise tervituse võtan vastu ja üllatused meeldivad mulle kõikidel päevadel, aga ärge siis arvake, et ma ei armasta teid, kui ei saada teie poole nunnut südamekujulist kiisut. Küll ta tuleb.
4.2.08
Elu MSNita - võimalik.
Mu üle kuuajaliseks veninud eksperiment, kas MSNita saab või ei saa, osutus edukaks. Saab.
Osad sõbrad olen juba Skype'i üle meelitanud. Need, kes on jäänud... Ma ei tea, tehke midagi ;) Saame kokku?
Mis oli asja mõte?
Mul ei ole midagi sõpradega rääkimise vastu. Aga teate, palju huvitavam on teiega kohtuda näost-näkku (mu Portugali printsess :'-( ) Teiseks, MSN kippus olema vahendiks, millega elu ka öösel edasi lükata. Skype'ga on see rõõm, et osad inimesed vahepeal magavad ja vähemalt öösel saan midagi ära teha. Pluss inimesi on siin oluliselt vähem ja türklased suudan kohe eraldada.
Uus katse oleks elu ilma kõigi interaktiivsete kommunikatsioonikanaliteta. Aga seda elu olen ma kunagi katsetanud ka. Sai hakkama... Aga ma ei ole vanamoeline, natuke ikka võib. Aga üldiselt hääletan ma tihedama näost-näkku suhtluse poolt.
Osad sõbrad olen juba Skype'i üle meelitanud. Need, kes on jäänud... Ma ei tea, tehke midagi ;) Saame kokku?
Mis oli asja mõte?
Mul ei ole midagi sõpradega rääkimise vastu. Aga teate, palju huvitavam on teiega kohtuda näost-näkku (mu Portugali printsess :'-( ) Teiseks, MSN kippus olema vahendiks, millega elu ka öösel edasi lükata. Skype'ga on see rõõm, et osad inimesed vahepeal magavad ja vähemalt öösel saan midagi ära teha. Pluss inimesi on siin oluliselt vähem ja türklased suudan kohe eraldada.
Uus katse oleks elu ilma kõigi interaktiivsete kommunikatsioonikanaliteta. Aga seda elu olen ma kunagi katsetanud ka. Sai hakkama... Aga ma ei ole vanamoeline, natuke ikka võib. Aga üldiselt hääletan ma tihedama näost-näkku suhtluse poolt.
Uus plaan
Nii, kuna üheks tööks ma end motiveerida ei suuda, tekkis mõte end absoluutselt ribadeks tõmmata. Seega loodan, et motiveerides end korraga kaheks tööks, peaks vähemalt ühega küll hakkama saama. Kuigi läbikukkumise tunne oleks siis sellegipoolest. Ja kui hästi läheb, siis peab mulle 19. juunil topeltportsu lilli tooma.
Ja kaval on see veel ühel põhjusel - kui ühte teha ei viitsi, siis üritan seda teisega edasi lükata. Võidab teadus. Või oli see möla?
Ja kaval on see veel ühel põhjusel - kui ühte teha ei viitsi, siis üritan seda teisega edasi lükata. Võidab teadus. Või oli see möla?
1.2.08
Kust leida motivatsiooni?
Seoses edasise elukorraldusega peaks veebruarikuus hakkama saama 1,5 bakaga. Iseenesest teostatav, arvestades, et seminaritööks kulus kokku paar päeva (ok üks ööpäev andis tugevaima panuse). AGA.
Kuidas end motiveerida enne "viimast minutit"?
Ratsionaalne mõtlemine on mul korras ning annan endale aru, et see oleks kõige targem mõte. Samas ei ole õppimise puhul ratsionaalsus alati aidanud. Tähendab, see ei ole kunagi aidanud. Enne viimast hetke. Ja antud juhul oleks viimane hetk nii 10. mai kanti. Mitte ei taha selle ajani närvitseda. Õnneks on mu ümber inimesed, kes suudavad mind ka närvilistel hetkedel välja kannatada... Kahtlustan, et nendegi oskustel ja tahtmisel on piirid, mida ma ületada ei tahaks.
Seega, kõik motivatsiooniideed on teretulnud. Vastasel juhul veedan veebruari blogides. Ja teate. Teemad on juba praegu otsas, nii et seda te vaevalt tahaksite ;)
Kuidas end motiveerida enne "viimast minutit"?
Ratsionaalne mõtlemine on mul korras ning annan endale aru, et see oleks kõige targem mõte. Samas ei ole õppimise puhul ratsionaalsus alati aidanud. Tähendab, see ei ole kunagi aidanud. Enne viimast hetke. Ja antud juhul oleks viimane hetk nii 10. mai kanti. Mitte ei taha selle ajani närvitseda. Õnneks on mu ümber inimesed, kes suudavad mind ka närvilistel hetkedel välja kannatada... Kahtlustan, et nendegi oskustel ja tahtmisel on piirid, mida ma ületada ei tahaks.
Seega, kõik motivatsiooniideed on teretulnud. Vastasel juhul veedan veebruari blogides. Ja teate. Teemad on juba praegu otsas, nii et seda te vaevalt tahaksite ;)
30.1.08
Läks nii nagu alati...
Suurepäraselt. Aga see ei tõesta midagi peale selle, et viimase minuti korral on aju võimeline genereerima väga suurel hulgal udu. Selle õppisin varakult selgeks, ülikool kinnitab mu veendumust. Ma olen rõõmus, aga samas pettunud. Oleks ju võinud seekord tulla: "Ära jäta asju viimasele minutile!" Ei tulnud. Pean uuesti proovima. Aitäh kaasaelajatele ja jõudu kaasvõitlejatele.
Mõned rahvatarkused (mõnda ikka järgin ;)):
- Tänaseid toimetusi ära viska homse, vaid ülehomse varna – saad 2 vaba päeva!
- Koristamine on prahi ebavõrdne levitamine.
- Paradiisis on hea kliima, põrgus aga head kaaslased.
- Kes vara tõuseb, see töökohast kaugel elab.
Tänaseks aitab. Teinekord jälle.
Mõned rahvatarkused (mõnda ikka järgin ;)):
- Tänaseid toimetusi ära viska homse, vaid ülehomse varna – saad 2 vaba päeva!
- Koristamine on prahi ebavõrdne levitamine.
- Paradiisis on hea kliima, põrgus aga head kaaslased.
- Kes vara tõuseb, see töökohast kaugel elab.
Tänaseks aitab. Teinekord jälle.
28.1.08
Öölog
22:57 sõnad "blog", "ettevõte", "seminaritöö", "Hill 2005 kaudu" jms kutsuvad esile kerged allergilised nähud
23:40 saabub K üllatusvisiidile Tallinnast. Friikatega. Hell yeah!
01:millegagi M läheb magama. Jätab mind V-ga kahekesi internetti. Julge samm.
02:41 V pole ikka veel magama läinud. Ise lubas blogi kirjutada, aga kirjutas ta? Ei!
03:00 V on mind üksinda internetti jätnud. Kuidas ta võis???
03:49 Mul on veel kirjutada sissejuhatus ja kokkuvõte, teooria otsustan karmilt üle lasta. Rõhun empiirikale seekord, ammuks see teooria loodi, eks näis, kuidas see komisjonile meeldib. Järgmisel korral teen paremini.
04:29 Kirjutada on veel sissejuhatus.
04:47 Mõtlen, et ehk paneks tööle pealkirja ka.
05:58 Panin kirja KÕIGE esimese lause. Ja sellega võiks töö lõpetatuks kuulutada.
06:millegagi Laadisin üles. Pärast mind tulgu või veeuputus.
23:40 saabub K üllatusvisiidile Tallinnast. Friikatega. Hell yeah!
01:millegagi M läheb magama. Jätab mind V-ga kahekesi internetti. Julge samm.
02:41 V pole ikka veel magama läinud. Ise lubas blogi kirjutada, aga kirjutas ta? Ei!
03:00 V on mind üksinda internetti jätnud. Kuidas ta võis???
03:49 Mul on veel kirjutada sissejuhatus ja kokkuvõte, teooria otsustan karmilt üle lasta. Rõhun empiirikale seekord, ammuks see teooria loodi, eks näis, kuidas see komisjonile meeldib. Järgmisel korral teen paremini.
04:29 Kirjutada on veel sissejuhatus.
04:47 Mõtlen, et ehk paneks tööle pealkirja ka.
05:58 Panin kirja KÕIGE esimese lause. Ja sellega võiks töö lõpetatuks kuulutada.
06:millegagi Laadisin üles. Pärast mind tulgu või veeuputus.
27.1.08
Countdown begins.
Täpselt 24 tunni pärast panen arvuti kinni ja mul on esitatud seminaritöö. Seniks, hoian endale pöialt.
Viimane minut on ikkagi kõige parem motivaator.
Viimane minut on ikkagi kõige parem motivaator.
25.1.08
Aasta siis oli 2001.
Ma lohutan end sellega, et olin 15.
Leidsin koha, kus on kirjas terve hunnik mu smsse 2000. ja 2001. aastast.
Stiilinäide:
"mdx sry et ehmatasin eile...irw,aga noh eelnevaid asju arvestades polnd midagi muud mõelda.kuigi ma ju ütlesin et meibii,ok head libisemist!"
"noniii...nüüd on aktiivne suhtlusring avatud...tead ma mõtlesin et lasex maha ennast, must masendus oli, aga jätan homse peale... ;)))"
Jah, kass käis ka siis peal. Muhahhaa.
Ühtlasi olen selgelt olnud armunud mingisse Erkisse :S Hetkel pole ausalt õrna aimugi, kes see olla võis :D Mitte vähimatki. Äkki keegi teine teab. Olen vist ebameeldivad seigad oma elust kustutanud.
"nii...ma uued musid saadan, neeed ülikuumad,nii et ei tohix ära külmuda... :))) ex... :************* igax juhux ette ka,omme äkki külm....;)"
Mis ma öelda oskan? Tule taevas appi? Jah, ka mina olen olnud kapitaalne tropp. Ehm, vabandust, pubekas.
Jätan need vist alles. Kuigi ligi sada juba kustutasin, aga neid on veel. Paarsada.
Leidsin koha, kus on kirjas terve hunnik mu smsse 2000. ja 2001. aastast.
Stiilinäide:
"mdx sry et ehmatasin eile...irw,aga noh eelnevaid asju arvestades polnd midagi muud mõelda.kuigi ma ju ütlesin et meibii,ok head libisemist!"
"noniii...nüüd on aktiivne suhtlusring avatud...tead ma mõtlesin et lasex maha ennast, must masendus oli, aga jätan homse peale... ;)))"
Jah, kass käis ka siis peal. Muhahhaa.
Ühtlasi olen selgelt olnud armunud mingisse Erkisse :S Hetkel pole ausalt õrna aimugi, kes see olla võis :D Mitte vähimatki. Äkki keegi teine teab. Olen vist ebameeldivad seigad oma elust kustutanud.
"nii...ma uued musid saadan, neeed ülikuumad,nii et ei tohix ära külmuda... :))) ex... :************* igax juhux ette ka,omme äkki külm....;)"
Mis ma öelda oskan? Tule taevas appi? Jah, ka mina olen olnud kapitaalne tropp. Ehm, vabandust, pubekas.
Jätan need vist alles. Kuigi ligi sada juba kustutasin, aga neid on veel. Paarsada.
Halloo, kus te mõistus on?
Selleks, et kursis olla suurimate mõnitustega, ei pea enam lugema I&I blogi. Piisab ka Eesti Ekspressist...
Vändra Aveli persoonilugu
Kui te olete selle läbi lugenud (ilmtingimata koos Barbi Pilvre kommentaariga, see oli isegi värskendav), siis mõelge korraks, kas Eesti suurim nädalaleht peaks langema nii madalale, et sõna otseses mõttes mõnitama noort tüdrukut, kes selgelt ei tea, et ajakirjanikud ei ole inglid. Mina näiteks üldse ei tea, mis on neiu fenomen või kust ta tuli (FHMst??? artikli järgi arvan), aga vabandage, ta on selgelt naiivne. Miks peab teda mõnitama? Ära kasutama? Kuigi ma saan aru ajakirjanikest, kelle sarkasm ja irooniameel lähevad teda kuuldes lakke. Juhtusin minagi nägema telerist juttu sellest, kuidas Aveli tahtis mehele minna. Meeski oli seal (kusjuures nägi täitsa hea välja). Ja jutt oli... OIOIOI. Kratsisin pead ja hämmeldusin.
Jah, temasuguseid on ennegi olnud... meenutagem Teist Arnoldit (kes aeg-ajalt endiselt pressiteateid saadab) või seda Push Upi lauljannat... Mõne kuu pärast on meil uued staarid ja mõnitamisalused. Kurb. Seni säratakse ühe või teise lollikese säras, muust rääkida ei ole ja olgem ausad, see ei müü ka.
Praeguseks oli EE lool 121 kommentaari. Ma pole seal juba ammu niipalju kommentaare näinud. Reklaamiraha tuleb, eetika tuleb jätta teistele.
Vändra Aveli persoonilugu
Kui te olete selle läbi lugenud (ilmtingimata koos Barbi Pilvre kommentaariga, see oli isegi värskendav), siis mõelge korraks, kas Eesti suurim nädalaleht peaks langema nii madalale, et sõna otseses mõttes mõnitama noort tüdrukut, kes selgelt ei tea, et ajakirjanikud ei ole inglid. Mina näiteks üldse ei tea, mis on neiu fenomen või kust ta tuli (FHMst??? artikli järgi arvan), aga vabandage, ta on selgelt naiivne. Miks peab teda mõnitama? Ära kasutama? Kuigi ma saan aru ajakirjanikest, kelle sarkasm ja irooniameel lähevad teda kuuldes lakke. Juhtusin minagi nägema telerist juttu sellest, kuidas Aveli tahtis mehele minna. Meeski oli seal (kusjuures nägi täitsa hea välja). Ja jutt oli... OIOIOI. Kratsisin pead ja hämmeldusin.
Jah, temasuguseid on ennegi olnud... meenutagem Teist Arnoldit (kes aeg-ajalt endiselt pressiteateid saadab) või seda Push Upi lauljannat... Mõne kuu pärast on meil uued staarid ja mõnitamisalused. Kurb. Seni säratakse ühe või teise lollikese säras, muust rääkida ei ole ja olgem ausad, see ei müü ka.
Praeguseks oli EE lool 121 kommentaari. Ma pole seal juba ammu niipalju kommentaare näinud. Reklaamiraha tuleb, eetika tuleb jätta teistele.
20.1.08
Kelle Sina tagasi kutsuksid?
Mööduv nädal oli Eesti meediamaastikul nii põnev, et ajas naerma eksole... Tipp saabus muidugi Äripäeva vahendusel, mis tõestas, kuivõrd professionaalseid ajakirjanikke nad endale palkavad. Meenub ühe ajakirjanduses töötava inimese paari nädala tagune kommentaar, et Äripäev võttis terve hulga noori ilusaid tüdrukuid tööle ja pärast aasta aega harjutamist saavad nad isegi hakkama. Ma arvan, et see inimene võtaks sõnad tagasi.
Noor ajakirjanikule (nagu teda nimetatakse) saab nii mõndagi ette heita, alustades loogilise mõistuse puudusest. Ma saan temast aru... Helistad Savisaarele ja kuuled, kuidas öeldakse "sitt". Noorel ajakirjanikul hakkavad käed värisema ja hing läheb rõõmu täis - milline uudis!!! Kuulsus ja sära! Ja ta ei vaeva oma pead sellega, et kahtlustada, kas see kõik on ikka reaalne. Ma ei ole suurim härra Keskerakonna fänn, aga ma ei arva, et see mees oleks loll. Ta teab, mida ta teeb ning tema tavaline küsimustele vastamise viis on pigem keerutav ja otseselt vihjav, aga mitte kunagi ropp või ülimalt otsekohene. Inimene, kes on meediaga suhelnud nii kaua nagu Savisaar seda teinud on, ei ütle telefonivestluses ajakirjanikule "sitt". Vähemalt mina küll seda uudist lugedes kohe mõtlesin, kas see on võimalik. Mind oleks see rõõmsaks teinud, sest teate, otsekohesust ongi meie elus vähe, aga... ebausutav. Noort ajakirjanikku see ei häirinud. Veel parem, helistades ta ei teinud kindlaks, kellega ta räägib, vaid OLETAS, et tegu on Savisaarega. Äripäeva vabandus, et ta ei saanud hääle järgi aru, et tegemist ei ole Savisaarega, on lihtsalt naeruväärne. "Tule taevas appi," tahaks öelda. Kirsiks tordil küsimus: "Kelle Sina tagasi kutsuksid?" Jah, täiesti normaalne on ajakirjanikuna kedagi telefoniintervjuus sinatada. Või ma eksin?
Ja aupauk tuleb Äripäev online'i vahendusel. Seda teatavat noort ajakirjanikku iseloomustatakse seal järgmiste omadustega:
"Edastab väga kiiresti kvaliteetseid uudiseid ja kommentaare võrguväljaandele aripaev.ee, toimetab lugejate tagasisidet, lööb kaasa veebi arenduses."
Allika juurde
Muie ei ole ju liiast. Või oli see pisar?
Noor ajakirjanikule (nagu teda nimetatakse) saab nii mõndagi ette heita, alustades loogilise mõistuse puudusest. Ma saan temast aru... Helistad Savisaarele ja kuuled, kuidas öeldakse "sitt". Noorel ajakirjanikul hakkavad käed värisema ja hing läheb rõõmu täis - milline uudis!!! Kuulsus ja sära! Ja ta ei vaeva oma pead sellega, et kahtlustada, kas see kõik on ikka reaalne. Ma ei ole suurim härra Keskerakonna fänn, aga ma ei arva, et see mees oleks loll. Ta teab, mida ta teeb ning tema tavaline küsimustele vastamise viis on pigem keerutav ja otseselt vihjav, aga mitte kunagi ropp või ülimalt otsekohene. Inimene, kes on meediaga suhelnud nii kaua nagu Savisaar seda teinud on, ei ütle telefonivestluses ajakirjanikule "sitt". Vähemalt mina küll seda uudist lugedes kohe mõtlesin, kas see on võimalik. Mind oleks see rõõmsaks teinud, sest teate, otsekohesust ongi meie elus vähe, aga... ebausutav. Noort ajakirjanikku see ei häirinud. Veel parem, helistades ta ei teinud kindlaks, kellega ta räägib, vaid OLETAS, et tegu on Savisaarega. Äripäeva vabandus, et ta ei saanud hääle järgi aru, et tegemist ei ole Savisaarega, on lihtsalt naeruväärne. "Tule taevas appi," tahaks öelda. Kirsiks tordil küsimus: "Kelle Sina tagasi kutsuksid?" Jah, täiesti normaalne on ajakirjanikuna kedagi telefoniintervjuus sinatada. Või ma eksin?
Ja aupauk tuleb Äripäev online'i vahendusel. Seda teatavat noort ajakirjanikku iseloomustatakse seal järgmiste omadustega:
"Edastab väga kiiresti kvaliteetseid uudiseid ja kommentaare võrguväljaandele aripaev.ee, toimetab lugejate tagasisidet, lööb kaasa veebi arenduses."
Allika juurde
Muie ei ole ju liiast. Või oli see pisar?
18.1.08
Orkut - naise käskija
Tänane orkuti-fortune:
You and your wife will be happy in your life together.
Hea teada.
Pidin jagama. Nüüd jääb üle vaid oodata, kas mul mõnel päeval on ka thrilling times in the future.
You and your wife will be happy in your life together.
Hea teada.
Pidin jagama. Nüüd jääb üle vaid oodata, kas mul mõnel päeval on ka thrilling times in the future.
16.1.08
Milleks kasutada raamatukogu?
Olen teist päeva raamatukogus. Siin on oluliselt parem õpikeskkond. Vähemalt ma arvasin nii. Eile veel arvasin, täna ma arvan, et homme ma töötan kodust.
Neiu numero uno:
Istub kõrvallauda. Räägib telefoni. Pärast minutilist vestlust saan aru, et tal on näo peal mingi allergia, mille päritolust ta ei saa aru, et arstid ei võta teda jutule, et ta perearst on Tallinnas ja et ta näeb õudne välja. Piilun siis ka, kolme meetri kauguselt ma ei näe, et tema näos midagi hämmastavalt raskekujulist oleks. Järgneb veel kolm kõnet või nii, sisud sarnased. Neiu tuleb mõttele paluda abi noorte nõustamiskeskuselt. Mnjah. Igal juhul annab ta ka oma kõrvalistuvale sõbrannale situatsioonist piisava ülevaate, telefonikõnede vahele. Mina sisendan endale, et ma ei kuule kõike ja mõtlen, et küllap on tal lihtsalt nii suur mure. Siis tuleb nädala repliik (sel hetkel ma arvan, et see on nädala repliik): "Ma näen nii jube välja. Ma ei saa selliselt Tallinna minna." Hiljem korratakse seda ka teistele. Ma ei ole ainus, kelle arvates ta võiks vaiksemalt võtta, aga keegi viisakusest ei ütle midagi.
Stseen 2: samasse lauda lisandub noormees. Ilmselt tuli eksamilt. Hakkab neiukestele seletama, mis eksamil oli. Hääletoon kõvasti. Inimesed pööritavad silmi. Mina ei saa aru, et kas nad ei saa aru, et raamatukogu point on hoopis midagi muud ja isegi kui nad tahavad muljetada on seda võimalik ka vaiksemalt teha. Enese üllatuseks säilitan enesedistsipliini ning karjumise asemel suudan enda suust väljutada paluva lause. Tänulikud pilgud.
Neiu numero dois:
"Kas ma neid kohtusse ei saa saata kuidagi?" Olevat tema haigeks jäänud, tööle helistanud, et on haige ja pärast süüdistati, et tal pole haiguslehte. Tema: "Aga ma ju ei teadnud, et ma pean end perearsti juures kohe arvele võtma! Ja perearst ütles, et ta tagantjärele ei saa kirjutada seda." Ja nüüd süüdistab töökoht teda töökohustuste täidejätmatuses. Teine tips ei osanud midagi öelda, oletas asju. Ma ei hakanud harima neid.
Fain, seal oli tööandja apse ka, aga HALLOOO??? Rääkige jah kõvasti sellest kui rumalad te olete. "Ma saan ju neilt midagi nõuda!??! Kas mingit tasuta õigusabi ei ole? Ma pean ju saama nendega midagi teha. Ma pöördun ajakirjandusse!" Sõbranna: "Kas sul mingeid tõendeid on?" "Nad ütlesid, et ma võiksin mustalt töötada ja pärast seda ei võtnud ühendust."
Tahaks kuulda seda kohtulahendit. Geniaalne.
Neiu numero tres:
Avab arvuti. Räägib telefoniga. Avab arvutit. Vaatan, et oh, ehk sai OK naaber. Aga ei. Hääl oli peal ja mis te arvate, kas ma sain teada, kui keegi talle MSNis miskit kirjutas? (Ei siin ei ole kadedust teemal, et mul endal enam pole MSNi ja siis kurjustan.) Ei, ta ei tulnud selle peale, et heli maha võtta.
Seejuures mõtlesin eilsetele naabritele. Neist ühel oli häbi, kui arvuti end sisse lülitades seda tavapärast laulu laulis lühidalt. Vot on erinevused.
Ma ise ütleks, et raamatukogu on raamatute laenutamiseks ja õppimiseks. Ja suurema möla ajamiseks võiks kohvikusse minna või siis TÜ raamatukogus näiteks sinna treppide juurde. Vaiksel häälel vestlemine mind ei sega (nt mingid grupitööd on ok või kui ma kuulen, et keegi kellelegi midagi õpetab...), aga lollus lihtsalt ärritab mind.
Üleüldse kuulutan ma varsti välja liikumise internetisuhtluse vastu. Rohkem näost-näkku suhtlust! Üleüldse pidi olema see uus trend - inimesed lähevad tagasi aega, kus internet ei kuulunud igasse päeva. Blogi ma veel kinni ikkagi ei pane.
Neiu numero uno:
Istub kõrvallauda. Räägib telefoni. Pärast minutilist vestlust saan aru, et tal on näo peal mingi allergia, mille päritolust ta ei saa aru, et arstid ei võta teda jutule, et ta perearst on Tallinnas ja et ta näeb õudne välja. Piilun siis ka, kolme meetri kauguselt ma ei näe, et tema näos midagi hämmastavalt raskekujulist oleks. Järgneb veel kolm kõnet või nii, sisud sarnased. Neiu tuleb mõttele paluda abi noorte nõustamiskeskuselt. Mnjah. Igal juhul annab ta ka oma kõrvalistuvale sõbrannale situatsioonist piisava ülevaate, telefonikõnede vahele. Mina sisendan endale, et ma ei kuule kõike ja mõtlen, et küllap on tal lihtsalt nii suur mure. Siis tuleb nädala repliik (sel hetkel ma arvan, et see on nädala repliik): "Ma näen nii jube välja. Ma ei saa selliselt Tallinna minna." Hiljem korratakse seda ka teistele. Ma ei ole ainus, kelle arvates ta võiks vaiksemalt võtta, aga keegi viisakusest ei ütle midagi.
Stseen 2: samasse lauda lisandub noormees. Ilmselt tuli eksamilt. Hakkab neiukestele seletama, mis eksamil oli. Hääletoon kõvasti. Inimesed pööritavad silmi. Mina ei saa aru, et kas nad ei saa aru, et raamatukogu point on hoopis midagi muud ja isegi kui nad tahavad muljetada on seda võimalik ka vaiksemalt teha. Enese üllatuseks säilitan enesedistsipliini ning karjumise asemel suudan enda suust väljutada paluva lause. Tänulikud pilgud.
Neiu numero dois:
"Kas ma neid kohtusse ei saa saata kuidagi?" Olevat tema haigeks jäänud, tööle helistanud, et on haige ja pärast süüdistati, et tal pole haiguslehte. Tema: "Aga ma ju ei teadnud, et ma pean end perearsti juures kohe arvele võtma! Ja perearst ütles, et ta tagantjärele ei saa kirjutada seda." Ja nüüd süüdistab töökoht teda töökohustuste täidejätmatuses. Teine tips ei osanud midagi öelda, oletas asju. Ma ei hakanud harima neid.
Fain, seal oli tööandja apse ka, aga HALLOOO??? Rääkige jah kõvasti sellest kui rumalad te olete. "Ma saan ju neilt midagi nõuda!??! Kas mingit tasuta õigusabi ei ole? Ma pean ju saama nendega midagi teha. Ma pöördun ajakirjandusse!" Sõbranna: "Kas sul mingeid tõendeid on?" "Nad ütlesid, et ma võiksin mustalt töötada ja pärast seda ei võtnud ühendust."
Tahaks kuulda seda kohtulahendit. Geniaalne.
Neiu numero tres:
Avab arvuti. Räägib telefoniga. Avab arvutit. Vaatan, et oh, ehk sai OK naaber. Aga ei. Hääl oli peal ja mis te arvate, kas ma sain teada, kui keegi talle MSNis miskit kirjutas? (Ei siin ei ole kadedust teemal, et mul endal enam pole MSNi ja siis kurjustan.) Ei, ta ei tulnud selle peale, et heli maha võtta.
Seejuures mõtlesin eilsetele naabritele. Neist ühel oli häbi, kui arvuti end sisse lülitades seda tavapärast laulu laulis lühidalt. Vot on erinevused.
Ma ise ütleks, et raamatukogu on raamatute laenutamiseks ja õppimiseks. Ja suurema möla ajamiseks võiks kohvikusse minna või siis TÜ raamatukogus näiteks sinna treppide juurde. Vaiksel häälel vestlemine mind ei sega (nt mingid grupitööd on ok või kui ma kuulen, et keegi kellelegi midagi õpetab...), aga lollus lihtsalt ärritab mind.
Üleüldse kuulutan ma varsti välja liikumise internetisuhtluse vastu. Rohkem näost-näkku suhtlust! Üleüldse pidi olema see uus trend - inimesed lähevad tagasi aega, kus internet ei kuulunud igasse päeva. Blogi ma veel kinni ikkagi ei pane.
Tellimine:
Postitused (Atom)
Postitused
