28.2.05
Üllatus- ma olen elus...
Lisaks sellele oli lahe meessoost lennusaatja (nii peab neid vist nimetama), kes oli kindlasti näinud seriaali "Mile High" ja sellest innustust saanud. Tähendab, kui tihti ikka plaksutatakse stjuuardile (ha!) toreda turvalisusnäitemängu eest (no see asi vesti ja turvakaardiga). Ma usun, et tema pärast lennuk alla ei kukkunudki, see oleks kurb olnud. Ta oli tore. Kena ka.
21.2.05
Naiivitar
Aga samas, ega kui elus kõik niigi sitasti läheb, võib vabalt siteminigi minna.
Vahet ei ole, valdav tunne on nagunii ükskõiksus.
19.2.05
What should we do with a drunken sailor...
Võib ju küsida, et miks ma nii vara siis kodus olen, kui tore oli, aga vot eelmine öö jäi lühikeseks. Kokkvõte oleks:
elu on nöök, lill (mis lõpuks närbub), jabur ja kohati lihtsalt ebaaus. Vot nii. Nõme.
Ma muutun vaikselt sentimentaalseks, see on ohu märk. Huvitav, kas seda märki annab semiootiliselt seletada? (Aagrh, ma ju ütlesin, et ohtlik!)
15.2.05
Tubli Mart!
Küll on sinna toredad asjad Õnnevaka abil sisse seatud!"*
"See on juba narratio, kui määritakse möga särgi peale."
(Rääkides kõne struktuurist Vanishi reklaami abil)
*Mart Raudsaare suurepärased mõttesähvatused, mis annavad põhjust esmaspäeviti kooli minna.
Üleüldiselt mulle koolis käia ei meeldi. Nädal on seda selgelt näidanud, tegelikult näitasid seda kaks esimest päeva, aga andsin ikka veel võimaluse. Mõnikord võib sellest abi olla. Täna semiootika loengus oli, istusin lõpuni ära ja viimase 15 minuti jooksul sain ma juba aru...
Ma isiklikult arvan, et akadeemilisse testi võõrsõnade osa koostavad semiootikud.
12.2.05
I'm a lucky bastard and Murphy was right...
Ammu polnud ja ma juba arvasin, et see aeg on läbi, aga EI. Võta näpust.
Eile juhtus nii, et asjaolude kokkulangemise tõttu ei läinud asjad nii, nagu oleks pidanud... Selle asemel, et ema-isaga Tartust Rõugesse saada, pidin saama Tartust Võrru ja siis võtma sealt auto ning sõitma Rõugesse. Aga enne Tartust ärasõitu meenus mulle, et juhiload olid jäänud eelmsiel nädalavahetusel täiesti kogemata Rõugesse. Mis seal ikka, helistasin isale, ütlesin, et mul pole lube... Tema, et noh kui mingi jama on, siis helistad... Ja noh, milline on tõenäosus, et mind pole kunagi kinni peetud (pooleteise aasta jooksul) ja nüüd peetakse... :)
Tartust lahkudes mõtlesin, et hm... kus mu telefon on... Jah, meenus küll, et köögiaknal, aga oli juba liiga hilja. Niipalju siis teooriast: helista-kui-midagi-juhtub. Selleks hetkeks olin ma muidgi üsna kindel, et politsei peab mind kinni. Venna telefoniga isale tehtud kõne lõppes sellega, et eks ma ise tean, aga kui ma ikka üldse sõita ei taha, siis võin takso võtta. What the heck!?! See läheks mingi sajakas või rohkem.
Võrru jõudes tegin igast asju ja sõitsin vanaisale järele. Kokku u 20 km teed edasi-tagasi, ühtegi politseinikku polnud, üks sõitis vastu. Siis sõitsin Rõugesse, strateegilistes kohtades politseinikke polnud. Enne Rõuge-silti mõtlesin veel, et nüüd oleks küll hea nali, kui mind Rõuges kinni peetaks (nii esimene kui ka viimane kord, mil seal politseid patrullimas nägin, jääb kahe aasta taha). Nojah... Ära kutsu kurja kaela...
Mind peatas punane sau ja viisakas politseinik: "Tere, Teie sõidudokumenti palun!"
Mina, kes ma selleks puhuks olin ka juba etenduse välja mõelnud, küsisin: "Kas Te autodokumente ei taha?"
Politsei: "Tahan ikka, aga sõidudokumenti ka."
Ta sai autodokumendid. Mina asusin oma kotist otsima rahakotti, teades, et minu sõidudokument on täpselt 1 km kaugusel musta mantli taskus. Aga enne allaandmist tuli anda lahkumisetendus.
Pärast kotis tuhlamist (rahakott oli kõige all) ning rahakotis tuhlamist, tegin SUURED silmad ja teatasin: "Issand, seda pole!" Otsisin veel kotist ja mantlitaskutest... Häält enam polnud, käed värisesid: "Mis nüüd saab?"
P: "Äkki on Teil mõnd teist isikut tõendavat dokumenti?"
M: "Pass peaks olema, üks hetk..." Käed värisesid hullu moodi. Ja märkmik, mille vahel pidi olema pass, oli kadunud kotti. Damn, see kott ei ole ju nii suur. Leidsin!
P: "Esmased load jah?"
M: "Jah." (Mõttes: ja ma ei tahaks neist ilma jääda.)
Politseinik kontrollis, et mul oleks rohelised lehed. Neid olin Võrus veel eriti ilusti sättinud, nende jaoks. Nüüd läks ta oma suurde bussi. Märkasin, et keegi on ka pahandustes, sest tema istub koos teise politseinikuga bussis.
Süda puperdas ja üleüldse mõtlesin:
a) kas trahvi saab sõidudokumendita sõidu eest või juhtimisõiguseta sõidu eest (sest see oli mul olemas) või mõlema eest;
b) kas kui mu auto seisab, aga mootor käib, ei peaks tuled olema maha keeratud? Keerasin korraks maha ja siis jälle tagasi... Njaa...
Siis tuli politseinik tagasi: "Palun puhuge ka, 7 sekundit."
Why not, küpsistest ei peaks purju jääma.
Ja siis: "Kõik on korras." Andis passi ja teatas: "Ilusat õhtu jätku!"
M: "Aitäh, Teilegi, nägemist!"
Mulle meeldib Eesti Politsei. Ta isegi ei targutanud, et teinekord võtke dokument kaasa või midagi. Ta oli tore. Mul vedas hullumoodi, et sellel ekipaažil olid andmed arvutis. Mõnikord peab vedama ka, eriti kui enne on kehtinud Murphy seadused, natukene.
Aga juhiluba ootas mind kodus. Sõin selle peale mitu marmelaadikommi ja jõin viinamarjamahla, pirniviina polnud.
9.2.05
Kui sul tuju hea...
Üldiselt on mul soe soovitus: käige kelgutamas, joobe non-alco õunamahla, veidi alkoholi ja siis saage umbes kell 1 kaineks ning pärast seda passige üleval kella neljani, mõnusas seltskonnas... Rääkige kõigest ja saate teada nii mõndagi huvitavat. Näiteks, et raadiomängudes on võimalik võita 5 CD-pleierit. Uskumatu, Reimo, respekt. Mul on seda siiani raske uskuda. Täna ma proovisin ka, et võidaks Kiss siidrit, aga nagu ei näkand...
Vapustav, minul said näiteks valitud välja lood, mida võiks mu matustel mängida.
Matuse- ja läbu saundträkk:
- 'Don't worry, be happy'
- Bob Marley paremad palad
- 'Gotta go' (just see eurolugu... sõnad...)
- 'Have you ever'
- 'Suvi' (kätte on jõudnud suviiiii!!!)
- 'Unelaul' (Mina ei taha veel magama jääda...)
- vahepeal veel igast lugusid, aga viimane lugu võiks olla 'Kui sul tuju hea...'
Aga üldiselt võiks järgida ka seda, et esindatud oleks erinevad keeled ja seksuaalvähemused.
Seda listi võite käsitleda mu testamendina. Ma NÕUAN neid lugusid. Tänan. Saksofon ja jazz oleks ka igati tänu väärt.
Aga üldiselt ma ei plaani veel surra. Liiga põnev on.
24.1.05
Ajupuhkus
Käisin nädal aega ühes kreisis kohas, seal polnud peaaegu tsivilisatsiooni ja eestlasi oli sama palju kui venelasi. Kõiki oli vähe. Kõike oli vähe. Sain teada, et söök on ikka üks hea leiutis.
Ja üks praktiline küsimus: mida teha armunud 15-aastase saksa poisiga? Nagu, bitte, ich bin nicht interessiert! See oleks väheke karm?
9.1.05
8.1.05
Pärl!
Aga kui see lugu välja arvata, on täna olnud mõttetu päev.
7.1.05
Saadaval mehed!
Tegelikult ma tahtsin öelda seda, et on olemas veel pornom koht kui rate.ee või orkut.com... Ja noh, nii andekas kui see ka pole, see koht on: www.date.com! Seal elab "nohiku" prototüüp, ausalt. Tegelikult ei ole viisakas end lõbustada teiste väljanägemise arvelt, juhtub.
Kaunis... Tegelikult üks koht oli veel... seal otsiti naisi mingitele saksa sugu meestele, aga vot ei tule meelde.
Kui eraelu ei ole, siis saab selliste asjade üle ikka kõvasti naerda.
Kui eraelu on, saab isegi rohkem, ma kahtlustan. Pole tõendeid.
5.1.05
Kui palju uut ja huvitavat...
Tänase päeva põhisündmused:
Genka trampis Nexuse plaadi puruks ja andis Rossile pahh-pahh-pahh näkku. Nii võib mulle Toe Tag meeldima hakata. Legendaarne.
Keegi teadlane (mitte delfi-teadlane) on töötanud välja kalendri, kus igal aastal nädalapäevad ja kuupäevad läheksid kokku. Kogu asja juures on üks probleem, need, kes on 31. kuupäevadel sündinud, võivad oma sünnipäevad kaotada. Nojah, ma olen 30. sündinud. Minugi poolest, gregooriuse kalender ongi siin juba liiga kaua ruulinud.
Ma tean inimest, kelle vanema lapse nimi on Daavy ja noorema Bibily Cassidy (või oli seal rohkem y-keid). Sven Kivisildniku arvates võiks see mu tuttav ka oma kolmandale lapsele samasuguse nime panna. Sest: “Nüüd, kus nimevabadus võimaldas lolle kiirmenetluse korras identifitseerida, hakkame üleöö iseennast ja teisi petma. Milleks?” No muidugi!
Eksam oli nõme, ma niisama mainin.
4.1.05
Ha!
Loomulikult on see ideaalne põhjus visata nurka sotsioloogia konspekt ning vaadata terve õhtu Pro 7-t või RTL II-te, vahet pole. (Kusjuures terve päev on mul kulunud HEA põhjuse leidmiseks.) Tegelt peaks vist vene kanaleid vaatama, neist ei saa kohe mitte midagi aru, kuigi kolme tunni möödudes hakkab tunduma vastupidine... Naiivne, muidugi.
3.1.05
Esimest korda...
Ja kronoloogiline järjekord on sassis! Kell 00.00:05 ütlesin esimest korda "Head uut aastat!" ja kell 00:13 põgenesin esimest korda raketi eest.
Ja kui ma täna hommikul sain teada, et raadios on eetris selle aasta ESIMENE hommikusaade vms, siis tuli mul kerge oksemaik.
Tundub tore aasta tulevat... Horoskoobid soovitavad soojalt suhetest kõrvale hoida, sest ma pidavat end siduma kellegi täiesti ebasobivaga. Huvitav, kas selleks saab Robbie Williams või prints William? Lisaks sellele on mul suurem võimalus kalduda depressiivsusele, meenutamisele, kurbusele jms. Aga kõige selle juures suudan ma säilitada positiivse mõtlemise. Lausa nõnda, et ka kõik teiste tähemärkide esindajad peaksid minust eeskuju võtma! Halleluuja!
Ning esimest korda kogu oma elu jooksul ei tee ma uueks aastaks lubadusi.
You have every right to shoot me.
Carpe diem!
28.12.04
Marmelaadikomm
Süldilaud...
Robbie Williamsi, prints Williami, Koit Toome ja mingi tundmatu tüübiga.
Ok, seda tundmatut tüüpi olen enne ka oma unenägudes näinud. Aga kas ma pean tõepoolest enne kõigi nende teistega abielluma? Raskeks läheb.
27.12.04
26.12.04
Liiga loogiline...
"Hello, could I speak to Jackie?"
"Yeah, what?"
"Could I speak to Jackie, please?"
"Here lives nobody named Jackie. My husband's name is Jack."
"Ouh, sorry then, wrong number. Merry Christmas!"
"To you too." (keep smilingut oli telefonis ka kuulda)
Huvitav... kas peretüliks on põhjust? Ma ei julenud uuesti helistada, et äkki mul ongi kirjas vale number. Proovin paari päeva pärast uuesti.
-------------------------------------------
Aga täna öösel, kell 1, rääkisime Kaiega tund aega tavatelefoniga. Nagu 13aastased. Vanasti sai ikka igast sõbrannadega nii tehtud. Aga noh meil ei olnud mingi tavaline kõne. Umbes kell 1:59 hakkasime välja mõtlema loogikaid erinevatele numbrikombinatsioonidele. Et kuidas on parem meelde jätta... 40 861- kaks ruudus, kaks miinus kaks, kaks kuubis ja kaks korda kolm ja kaks astmes 0. VOT. Jah, tõsi, kell 2:09 me otsustasime, et vist oleks viimane aeg magama minna.
-------------------------------------------
Olen juurde võtnud 1 kilo, aga võrreldes nädala taguse ajaga 0. Põhimõtteliselt olen plussis. Elagu jõulud!
(Järgmisel aastal kirjutan jõuluvanale, et ta tooks jõulutunnet kotiga, sel aastal sai oktoobris otsa.)
20.12.04
Märts pole november...
Lisaks sellele käisin vaatamas naabri alla kahekuulist last, kes magas, sõi ja karjus. Nüüd ma saan tugevaks, sest 2 h 5 kilo 700 kätel hoida pole mingi naljaasi.
Tugev geenius, not bad ha?
--------------------------------
Minu tänane plusshääl läheb sellele inimesele, kellele meeldib meid üllatada ja kellel ei lähe mitte kunagi mitte midagi täppi: ilmaennustajale.
Eilne üllatus oli see, et kui üleeile magama minnes oli maa must, siis eile... eile oli maa valge. Mul oli heameel taas kord naerda ilmaennustajate üle... No kas saab nii täppi panna?
Tänane üllatus on see, et maa on endiselt valge, lootust on ka valgeteks jõuludeks. Või kui ei tule valged, siis palun päikesepaiste ja pluss 20.
-------------------------------
Minu tänane miinushääl läheb sellele, kes paneb kokku TV3 programmi ja kes seda kogu aeg tuksi keerab.
SUUR TÄNU, et te ikka "Piinatud geeniust" ei näidanud. Ma nii väga tahtsin "Titanicut" vaadata. Palun, tehke seda jälle!
18.12.04
Naiivsusteooria
Okei, aga tegelikult on viimased päevad olnud nii muljeid täis, et ma ei jõua enam muljetada...
- Kõige tähtsam oli loomulikult see, et reedel kell 21.15 hakkas lund sadama. Aitäh! Ja pärast oli seda juba terve sentimeeter, mis tähendas.... lumesõda loomulikult. Lumesõda osakonna jõulupeol, pikkades keskaegsetes kleitides. Siinkohal vabandused nende ees, kes said minu poolt lund krae vahele: Ott, Matias, Siim, Martin ja keegi kelle nime ma ei mäleta.
- Neljapäeval käisime Jaanika ja Kadriga Atlantises. Jaaaa.... meile nii meeldis seal, hakkamei nüüd ainult seal käima. Suu sõna otseses mõttes vajus lahti seda nähes... ma veel näen unenägusid ererohelisest minikleidist kuldkettidega ja kõrvad, vot kõrvad reageerisid umbes nagu ühel CT üritusel. Muusika oli kohati väga halb, kohati talutav, kohati häiriv (no teate, mind ausalt enam ei huvita, et Eda-Inesel täna õhtul tõstab pead väike saatan õla peal ja et ta on nii nõrk tüüp, et ei suuda end taltsutada ning kohtub sõpradega Vabaduse platsil!!!!). Star Café oli algul kinni, mistõttu oligi üritus nagu läbikukkunud... Lõpuks ta tehti siiski lahti ja siis oli juba tore. Tsiteeriks siiski siinkohal Marist: "Ma ei saa aru, miks meie kursamammal selline koht(Atlantis) peab olema." Ma ka ei saa, aga arvestades kui palju rahvast seal oli, siis vist peab.
- Üsna hämmastav oli ka see, et sõbrad Erts ja Raul olid end jälle Atlantises sisse seadnud. Jah, tähendab, teik it iisi.
- Täna pidime eelduste kohaselt küpsetama koos lastekodulastega piparkooke, lõpp oli see, et kõik lapsed kartsid meid, üks siiski julges piparkooke kaunistada. Päeva lõbusaim osa oli loomulikult kell pool 9 ärkamine ning piparkoogimaterjali mööda linna tagaajamine. Siinkohal, Kaie, mis sa arvad, me vist kohtasime oma unistuste mehi? Need valgete määrdunud põlledega Maks ja Mooritsa mehed?
- Jõudsin ka lõpuks koju. Praegu pole veel ära tüüdanud, siiski on tehtud juba põgenemisplaan, teisipäevaks.
- Ja eile olin ma tibi. Aga rohkem ma ei julge öelda. (Solaarium on vale vastus.)
12.12.04
Minu jõulud...
Nüüd aga ootan kannatamatult õhtust filmi ja enne seda veel õhtusööki. Kõigepealt muidugi loen oma rahvusvaheliste suhete konspekti, kust praegu on käsil Kagani "Paradiis ja jõud" (otsetõlkes mitte jõud, vaid nõrkus) ning olles alles poole peal, tahan juba kergelt oksendada... Siiski, loen lõpuni, ma tahan teada, kas saab hullemaks minna... Küsimus on patriootluses, tundub, et ta on Ameerika PATRIOOT.