Veetsin paar viimast tundi taaskord oma rõõmsameelsete kursakaaslastega, kes ei ütle ära heast huumorist/irooniast ning kes võimalusele kellegi auks toosti tõsta, vastavad alati: "Jaa, mina ka!" Samas, iroonia vastu ei ole mul kunagi midagi olnud, oma kursakaaslaste vastu samuti ning toostid on alati heatahtlikud. Näiteks joodi täna selle terviseks, et Mariani väike vend käis vannis. Palun, leidke üllam põhjus!
Võib ju küsida, et miks ma nii vara siis kodus olen, kui tore oli, aga vot eelmine öö jäi lühikeseks. Kokkvõte oleks:
elu on nöök, lill (mis lõpuks närbub), jabur ja kohati lihtsalt ebaaus. Vot nii. Nõme.
Ma muutun vaikselt sentimentaalseks, see on ohu märk. Huvitav, kas seda märki annab semiootiliselt seletada? (Aagrh, ma ju ütlesin, et ohtlik!)
Postitused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar