Minuga on alati asju juhtunud... ASJU.
Ammu polnud ja ma juba arvasin, et see aeg on läbi, aga EI. Võta näpust.
Eile juhtus nii, et asjaolude kokkulangemise tõttu ei läinud asjad nii, nagu oleks pidanud... Selle asemel, et ema-isaga Tartust Rõugesse saada, pidin saama Tartust Võrru ja siis võtma sealt auto ning sõitma Rõugesse. Aga enne Tartust ärasõitu meenus mulle, et juhiload olid jäänud eelmsiel nädalavahetusel täiesti kogemata Rõugesse. Mis seal ikka, helistasin isale, ütlesin, et mul pole lube... Tema, et noh kui mingi jama on, siis helistad... Ja noh, milline on tõenäosus, et mind pole kunagi kinni peetud (pooleteise aasta jooksul) ja nüüd peetakse... :)
Tartust lahkudes mõtlesin, et hm... kus mu telefon on... Jah, meenus küll, et köögiaknal, aga oli juba liiga hilja. Niipalju siis teooriast: helista-kui-midagi-juhtub. Selleks hetkeks olin ma muidgi üsna kindel, et politsei peab mind kinni. Venna telefoniga isale tehtud kõne lõppes sellega, et eks ma ise tean, aga kui ma ikka üldse sõita ei taha, siis võin takso võtta. What the heck!?! See läheks mingi sajakas või rohkem.
Võrru jõudes tegin igast asju ja sõitsin vanaisale järele. Kokku u 20 km teed edasi-tagasi, ühtegi politseinikku polnud, üks sõitis vastu. Siis sõitsin Rõugesse, strateegilistes kohtades politseinikke polnud. Enne Rõuge-silti mõtlesin veel, et nüüd oleks küll hea nali, kui mind Rõuges kinni peetaks (nii esimene kui ka viimane kord, mil seal politseid patrullimas nägin, jääb kahe aasta taha). Nojah... Ära kutsu kurja kaela...
Mind peatas punane sau ja viisakas politseinik: "Tere, Teie sõidudokumenti palun!"
Mina, kes ma selleks puhuks olin ka juba etenduse välja mõelnud, küsisin: "Kas Te autodokumente ei taha?"
Politsei: "Tahan ikka, aga sõidudokumenti ka."
Ta sai autodokumendid. Mina asusin oma kotist otsima rahakotti, teades, et minu sõidudokument on täpselt 1 km kaugusel musta mantli taskus. Aga enne allaandmist tuli anda lahkumisetendus.
Pärast kotis tuhlamist (rahakott oli kõige all) ning rahakotis tuhlamist, tegin SUURED silmad ja teatasin: "Issand, seda pole!" Otsisin veel kotist ja mantlitaskutest... Häält enam polnud, käed värisesid: "Mis nüüd saab?"
P: "Äkki on Teil mõnd teist isikut tõendavat dokumenti?"
M: "Pass peaks olema, üks hetk..." Käed värisesid hullu moodi. Ja märkmik, mille vahel pidi olema pass, oli kadunud kotti. Damn, see kott ei ole ju nii suur. Leidsin!
P: "Esmased load jah?"
M: "Jah." (Mõttes: ja ma ei tahaks neist ilma jääda.)
Politseinik kontrollis, et mul oleks rohelised lehed. Neid olin Võrus veel eriti ilusti sättinud, nende jaoks. Nüüd läks ta oma suurde bussi. Märkasin, et keegi on ka pahandustes, sest tema istub koos teise politseinikuga bussis.
Süda puperdas ja üleüldse mõtlesin:
a) kas trahvi saab sõidudokumendita sõidu eest või juhtimisõiguseta sõidu eest (sest see oli mul olemas) või mõlema eest;
b) kas kui mu auto seisab, aga mootor käib, ei peaks tuled olema maha keeratud? Keerasin korraks maha ja siis jälle tagasi... Njaa...
Siis tuli politseinik tagasi: "Palun puhuge ka, 7 sekundit."
Why not, küpsistest ei peaks purju jääma.
Ja siis: "Kõik on korras." Andis passi ja teatas: "Ilusat õhtu jätku!"
M: "Aitäh, Teilegi, nägemist!"
Mulle meeldib Eesti Politsei. Ta isegi ei targutanud, et teinekord võtke dokument kaasa või midagi. Ta oli tore. Mul vedas hullumoodi, et sellel ekipaažil olid andmed arvutis. Mõnikord peab vedama ka, eriti kui enne on kehtinud Murphy seadused, natukene.
Aga juhiluba ootas mind kodus. Sõin selle peale mitu marmelaadikommi ja jõin viinamarjamahla, pirniviina polnud.
Postitused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar