Kuna me suureks kasvame?

Kui vana on vana? Kuna on inimene täiskasvanud? Kas unistamine on lastele või lapsik? Kuna ma suureks kasvan?

Ma olen sellele mitu kuud mõelnud. Osad teist on ilmselt mind isegi kuulnud ütlemas: "Ei, ma pean suureks kasvama." Ma vaatan ümberringi. Terve hulk mu tutvusringkonnast on alustanud "päris elu", nad käivad tööl, maksavad auto-, korteri- ja jumal teab veel mille liisingut. Ja ma tunnen, et ma peaks ka tööle hakkama. Asjalikuks. Ja siis teine osa minu tutvusringkonnast reisib ringi, õpib, seikleb ja teeb veel kõiksugu põnevaid asju. Ma tahaks olla see teine osa, aga ma tunnen, et tegelikult oleks aeg esimeseks.

Umbes kümme aastat tagasi arvasin ma, et esimese lapse võiks saada 25selt. Täna ei tundu see reaalsena, kuigi ma ei välista midagi ja elu läheb nagu läheb... Ma ei ole olnud kordagi tõsises pikas suhtes (aga oi, need mis on olnud, on osutunud sellegipoolest pikkadeks), isegi mitte töösuhtes ;) Aga sel aastal lõi reaalsus otse näkku... Paarid, kes tundusid olevat ideaalsed, läksid lahku. Minu eakaaslasi mitte ei võetud tööle, vaid edutati. Ja üks väga kallis sõber saab mõne kuu jooksul lapsevanemaks. Mul on nende kõigi üle hea meel, aga mulle tundub nagu ma vaataks nende elu kusagilt kõrvalt.

Mul on ikka veel tunne, et kusagilt langeb mulle sülle TEADMINE, mida ma tahan oma eluga teha. Aga mida päev edasi, seda enam tundub mulle, et selle ootamine tuleb lõpetada. Seiklemine tuleb lõpetada. Ei saa sõita kolmeks kuuks Portugali vaimsele puhkusele, sest ma ju ei olegi enne Portugalis elanud. Või plaanida Lõuna-Ameerika vallutamist. Peaks suureks kasvama ja hakkama tegelema tõsiste inimeste tõsiste asjadega.

Aga, kurat küll, ma ei taha. Ma tahan, et minus oleks veel naiivitar, kes usuks, et õiged lahendused tulevad ise (ja kui aus olla, siis ma ikka usun).

Ainult üks mu sõber sai minust aru, kui rääkisin talle järjekordselt oma "Ma veel ei tea, mida ma teha tahan. Võiks nagu tööle minna ja peaks nagu, aga tahaks õppida." Ta ütles midagi sellist: "Ma arvan, et sa lihtsalt ootad õiget pakkumist ja kui miski tundub piisavalt põnev, siis sa selle ka võtad."

Ja tal on õigus. Ma arvangi nii. Aga mis on see piisavalt põnev? Kas ma tunnen ta ära? Kas ta tuleb? Need eneseotsingud hakkavad väsitavaks muutuma. Kuna ma kasvan suureks ja enam ei usu, et teadmine tuleb ise? Või ei tohikski suureks kasvada?

Ma keeldun allumast mallile, kus ma peaks minema tööle, ostma korteri, maksma laenu, võib-olla omandama magistri (ma valisin aine vist juba välja), leidma mehe, saama lapsi. Ma tahan seda kõike, aga ma tahan seda lihtsamalt. Unistan edasi?