Koduigatsusest - üsna otsekoheselt.

Kahe nädala pärast samal ajal, kui juhused langevad kokku kenasti, asun ma Tallinn-Tartu maanteel või Sõpruse puiesteel. Igal juhul Eestis. Ja teate? Ma isegi ei igatse seda. Enam.

Ma ei saa öelda, et mul koduigatsust ei ole. Pigem ma saan öelda, et olen selle üsna osav omaja :) Koduigatsus tuleb umbes poolteist kuud pärast kodust lahkumist ning muutub väljakannatamatuks. Eesti pori ja sopp (nii ilmastikuline kui ka eluolustikuline) tunduvad palju etemad kui Saksamaa hea elatustase (siis), Iirimaa rõõmsad inimesed, Belgia friikartulid ja tšillid inimesed või Portugali päike, ookean ja "las minna" rõõmsad inimesed. Tavaliselt möödub veel kaks nädalat ning koduigatsus on läinud. Olgu, vahel möödub kolm. Pärast seda särab päike ka Iirimaa taevas (rääkimata Portugalist, kus ta särabki kogu aeg).

Milles väljendub koduigatsus? No iga inimene, kes seda tundnud on, ilmselt teab üsna täpselt, et kirjeldamisel jääb sõnu väheks.

Masendus tuleb peale iseenesest, päike ei ole nii kollane kui peaks, toit on halb ja emme kallistus tundub kõige väärtuslikuma asjana maailmas (ja eks ta tegelikult ongi). Enneolematu nälg kohukeste, kodujuustu, musta leiva, kilu, tatra, metsamarja jogurti, suitsuvorsti ning Viljaka järele käivad asja juurde. Pluss Kalevi metsapähklite šokolaadi ja mitme tuhande muu asja järele (marmelaadikomme ma ei hakka mängu toomagi). Tuju võib rikkuda iga väikseimgi pisiasi (või selle puudumine). Võimalikud kõrvalnähud on ka Eesti lendude vaatamine (mõningal juhul ka nende bookimine, sest järelejäänud 3 kuud tunduvad väljakannatamatud).

Ja sõbrad ja pere. Kohalikus voodis ei tule enam nii hea uni ja no olgem ausad, Eesti peod on paremad. Ning kellelegi tahaks rääkida, et baaris segas jooke OIII kui kena mees (ning lisada, et meestest on siiber) või tahaks olla see, kellele helistatakse ning sellest räägitakse. Või tahaks keerata end vanematekodu diivanil (kamina ees) kerra ja vaadata mingit totakat filmi, mille tõlge on metsas, mis metsas. Ja ei tahaks, et kõik hakkaks iga kord sind rääkimas kuuldes särama: "Ohhh... you have an Irish accent!" No s*** Sherlock!

Mnjah, inimesi igatsed ikka kogu aeg.

Ja igakord kui keegi küsib, et kas sa tahaks juba koju tulla, üritad talle selgitada, et ohh mul on siin ka nii hea, aga vot Eestis on elu ikka nii vinge. Ja kui vinge see veel kaugelt tundub (aga tegelikult on ka, ausalt ja paistab veel woaaah). Osavalt tuvastad kõigi teiste koduigatsusi, isegi nende omi, kes seda ei tunnista.

Aga siis lähevad need kaks-kolm nädalat mööda. Sa loed Eesti ajalehti ja mõtled: "No jumal tänatud, et ma ei pea selle jamaga tegelema." Ja sind ausalt ei koti, kas Ingrid Tähismaa on Kroonika peatoimetaja või mitte, sest sa loed Playboy'd (esimest, mida teile on toodud kaks koopiat). Või ronid kell 2 öösel rõdule ja kirjutad blogi, paljajalu. Detsembris. Koduigatsuse tase on miinus sada. Ma sõin musta leiba ka päeval. Mõnes teises riigis sajab vihm tagurpidi ning sulle tundub, et seal võiks ka elada. Eesti lumi tundub muidugi ahvatlev, aga no olgem ausad. Kliima on meil ikka jura. Lumi on ilus ainult maal, linnas on löga. Mnjah. Saapad sööb ära.

Tagurpidi vihm tundub okei, ookean tundub okei, Belgia friikaid tahaks ja Iirimaa rõõmsaid inimesi (kes kunagi tundusid pealiskaudsed), ookean on lahedam kui meri, päike soojem kui meil juunis, Hispaanias pole elanud ja Lõuna-Ameerika on avastamata, vene keelt peaks õppima ja üleüldse. Kinnitad endale, et oled Eesti patrioot ja ajad muud mõtted peast välja. Inimesi igatseks ju ikka.