Integratsioonist. Emotsioonidega.

Võimalik, et olen igasugustele integratsiooniteemadele hetkel rohkem avatud. Mõne sõbraga oleme sellest rääkinud. Ja eks Kallegi puuduta veidi seda temaatikat, ilmselt. Tegelikult olen seda teemat edasi lükanud. Mõneti on mu mõtted siiani poolikud.

Igal juhul, Justin (netinimega Giustino), kes on Eestis elav ameeriklane (ja ühtlasi ka Epp Petrone abikaasa), kirjutab oma blogis Eesti integratsiooniprobleemist põneva nurga alt. Ta väidab, et praegust integratsiooni peatab mõningal määral (kui mitte väga palju) see, et nö valitsev põlvkond on kasvanud ajal, mil eestlaste ja mitte-eestlaste osakaal Eesti rahvastikus oli 60%-40%. (Ta postitust lugege kindlasti! Nt siit.) Ehk siis 40-60 aastased kardavad Venemaaga seotut kõige rohkem. Ma hakkasin mõtlema, et tal võib olla õigus.

Või pigem, juba pikemat aega olen juurelnud selle üle, et mis on eestlaste Vene-foobia põhjused. Jah, teate, mina olen ka kuulnud jutte küüditamistest ja ma usun, et vaba riigina oleks Eesti saavutanud enam. Kuid ajalugu on ajalugu, mõningane oma suure naabri kartus on igati õigustatud (eriti arvestades Venemaa poliitika viimaste aastate arenguid), kuid pidev russofoobia on ängistav ning meie riigi olukorda kindlasti mitte edasiviiv. Fakt, et Eesti rahvastikust 30% on muukeelsed (ning suurem hulk neist venekeelsed) ei muutu, isegi kui tahame pead liiva alla peita. Kui kaua me veel kardame ja laseme oma hirmudel Eesti elu kontrollida?

Paari viimase aasta jooksul on minu arvates poliitikud kasutanud eestlaste foobiat täielikult ära, külvates sellega teadlikult hirmu. See on hea asi, millega valimiste paiku välja tulla. Seda teevad paljud poliitikud, nii peamiselt eesti kui ka vene keelt kõnelevad. Nüüd muidugi veel enam, saab viidata "aprillisündmustele"; kus vabandage väga, märatsesid idioodid, nii eestlased kui ka venelased, võimalik, et keegi veel. Lolle leidub iga rahvuse seas ning seda üksnes Venemaaga ning venelastega seostada, on kitsarinnaline ning lühinägelik. Lühinägelik sellepärast, et nõnda kasvatatakse põlvkonda, kes ei ole vaba ajaloo taagast, vaid põlvkonda, keda üritatakse ajaloo ning juhtunuga mõjutada sedavõrd, et nad ei suudaks edasi minna. Et ka meie räägiksime kui õudne on Venemaa ja kui koledad on venelased. Selleks, et annaksime selle edasi ka enda lastele ning nõnda viha ja vimm muudkui kasvab. Umbes nagu sakslastele heidetakse endiselt ette natsikuritegusid, millega enamikul sakslastel ei olnud mingit seost. Ja võidab... Ma ei tea, kes. See huvitaks mind väga. Kellegi valimistulemus? Kellegi taskud?

Mina isiklikult tunnen, et on aeg edasi liikuda. Me ei pea ajalugu unustama. Aga ajalugu peaks kohati vaatlema distantsilt. Ajalugu on alati subjektiivne, seda, mis on toiminud, ei saa enam muuta, kuid saab muuta seda, mis hakkab toimuma. Jah, kommunism tuleb hukka mõista. Minugipoolest võib hukka mõista Venemaa tänase poliitika (Kuigi omaette filosoofiliseks aruteluteemaks jääb, kas demokraatia sobib ikkagi kõikidele riikidele? Või ehk ainult mõned osad demokraatiast? Millised?). Aga me ei peaks hukka mõistma vene inimest (nii meil kui mujal), vene keelt ja kultuuri. Inimest tuleks eelkõige võtta kui inimest, mitte kui mõne rahvuse esindajat (ka eraldi teema, eks?).

Täna, siin ja praegu, elame me koos inimestega. Jah, osad neist ei ole võtnud vaevaks õppida ära eesti keelt (ja minu arvates on see ka mõneti loogiline, et ükskõik, mis riigis elades, sa vähemati üritad selle keele selgeks saada, aga mõne inimese jaoks see võib-olla ei ole). Aga teate, paljud on. Seega, ehk oleks aeg pöörata tähelepanu negatiivselt positiivsele? Me elame multi-kultuurses riigis, meil on võimalus üksteiselt õppida ja seeläbi areneda. Tasub kaalumist, ma usun.

5 muna, korraga

Ühel mehel? Ei. Pigem juhtus viie munaga see, mis viie munaga juhtuma ei peaks. Nad läksid kõik korraga katki. Voolasid mööda köögipõrandat rõõmsalt ringi. See tegi lõpu minu omleti-unelmatele.

Lisaks ma mainin, et vanarahvas on üks tark rahvas. "Ega tali taeva jää!" Rohkem ei kommenteerikski seda lumeuputust, mis väljas valitseb. Ütleme, et talve lumenorm ei jää saamata, juhtugu ta siis aga kevadel.

Üloga käime ettevõtteblogijaid mööda. Nii mõnigi huvitav mõte, mida võib-olla kunagi ka jagan. Maybe, maybe not. Üritan inimesi veenda rääkima vähemate sõnadega rohkem sisu, oleks vähem transkribeerimist. Aga iga korraga räägivad nad rohkem. Samas, mida sa neist takistada?

Ahjaa, mu elu ei koosne praegu muust, seega ei saa muust kui toidust, tööst, söögist ja ilmast rääkida.

Race is long.

Ülo on läinud Kalle ees juhtima. Kui nädala alguses oli seis selgelt Kalle kasuks - tema heaks olin lugenud nii mõnedki artiklid, siis nüüd naerab Ülo. Kaks intervjuud on tehtud ja ka transkribeeritud (kuigi ma kuulun samuti nende inimeste hulka, kes arvavad, et tuleks leiutada intervjuud lindilt maha kirjutav masin).

Samas Kalle ei anna alla. Ta sai kaks õpikut juurde ja üleüldse on tal kirjandusega paremad lood. Samas Ülo lööb praktilisusega, kui Kallel pole veel metoodikatki.

Nii nad mul siin jooksevad. Kullakesed sellised.

Lisaks on mul kuri tahtmine nõuda, et ma võiksin oma töö kirjutada Verdanas. No olgu, vähemalt Arialiski. See Times New Roman on ikka nii kole. Praegu olen lahendanud probleemi sellega, et kirjutan Verdanas, eks ma hiljem muudan siis ümber.

Aga tegelikult olgem ausad, sel pikal nädalavahetusel olen peamiselt tegelenud siiski munade värvimise ja magamisega.

Internetisuhtlus

Aususe huvides märgin, et mingil määral kasutan internetisuhtluskanaleid. Töö tõttu ka seda va kurja MSNi. Koduses arvutis ei ole :) Jama, kui ei saa ilma, aga saame hakkama...

Mõttejõud.

Otsustasin mõned minutid tagasi haigust ignoreerima hakata. Kui ta tahab olla, siis leidku viis, kuidas seda teha mind häirimata. Ignorantsi taga on lihtne seletus - aega ei ole. Vähemalt juuni alguseni ei saa ma endale lubada mingeid väikeseid ega suuri haigusi või muud sorti kõrvalepõikeid. On muudki teha.

Siit ka Tallinnas elamise eelis. Tartus oleks mul oi-oi kui palju teelt kõrvalekallutajaid. Siin. On ka mõned, aga distants teeb oma töö ;)

Ülo teine osa peaks homme saama sisse uue tõsise hoo. Kalle sai tiitellehe. Ja nagu me kõik teame - tiitelleht on peamine, kui see tehtud, on ülejäänud käkitegu. Ülo peaks oma esialgse kuju saama hiljemalt nii... 6. maiks ja Kalle oma ainsa kuju 19. maiks. Struktuurides on kallutatud jõud, kes arvavad, et Kalle peaks olema inglisekeelne. Aga ma vist arendan siiski emakeelset teadust. Vähemasti sel korral.

Tähelepanu... valmis olla... läks.

Tallinna elu

Nädal kohal. Kohal on ka preilid köha ja nohu ning härra palavik. Nõnda me siis elame. Ja mina arvasin, et üksi hakkab igav.

Aga tegelikult. Üksi on halb olla haige. Esiteks muidugi pole kellelegi viriseda, see on peamine. Lõpuks võtad jõu kokku, teed kõne, virised ära, aga parem ei hakka. "Võta haigusleht," ei kõla just soovitusena, mida esimesel töönädalal kasutada tahaks. Seega paned vapralt edasi ja kannatad. Seis ei ole nii halb kui olla nt Belgias ja üksi ja haige, sest siin ma ikkagi tean, et kui oleks VÄGA halb, siis toetusüksused aitaks välja (no nt vanaema ja tädi), aga mingi külmetusega ei hakka nende elukorraldust ju häirima.

Ja siis sa seisadki. Pühapäeva hommikul kell 10 valgusfoori juures. Tunned, et ei jaksa. Hoiad postist kinni ja loodad, et jõuad apteeki enne kui saabub minestus.

Üksi on väga halb haige olla. Siis tulevad mõtted, mis peaksid tulema alles aasta pärast. Ja kui taevast sajab alla mingi löga, su vanemad tulid puhkuselt ja neile virisemine tundub ebaaus, su kallim läks puhkusele, seega talle virisemine tundub egoistlik, sest telefonis kõlas ta nii rõõmsameelselt, et seda rikkuda oleks lihtsalt häbitu... Siis keerad end õhtul kolme teki sisse ja loodad, et homme on parem. Teisel nädalal haiguslehte võtta oleks ka kummaline, kuid enam üldsegi mitte nii vastumeelne mõte.

Portugal: Killukesi argipäevast...

Nelja-aastaste loogika :) Meenutusi Lissabonist.

"Huvitav, kas mul lihal üksinda suus igav ei hakka?"

"Triinu! Riisipuder ja hapukoor sobivad imehästi kokku, sest riisipuder on valge ja hapukoor on valge."

Mina: "Teeme nii, et sa sööd veel viis ampsu."
Tema: "Ei! Kümme!"

"Mul tuleb see numbrite lugemine nii hästi välja. Lähen toon mõõdulindi ja loen sealt."

"Jäta meelde, et minu värv on roosa ja helesinine ja tumesinine. Aga valge ei ole minu värv."

"Aga miks 21 on kokku kakskümmend üks mitte kaksteist?"

Mina: "Ma arvan, et nad seal kaubanduskeskuses on lihtsalt targad."
Tema: "Jah, nad on nagu sina. Sina oled ka tark."

Mina kui autoriteet dinosauruste alal:
Tema: "Triinu!!!! Mul tuli meelde! Sa pidid mulle dinosaurustest rääkima. Emme ja issi ja need teised oskasid mulle hästi vähe rääkida, aga ütlesid, et sina oskad rohkem."
Mina: "Mida sa teada tahad?"
Tema: "No loomulikult kõike!"

Riidepoes
Mina musta pluusiga: "Mis sa arvad, kas sobib?"
Tema: "No ma arvan, et ikka. Ei, ei arva. See on ju musta värvi. Must ei ole ilus."

Tema hoides käes väikest mängudinosaurust:
"Vaata, kui NUNNU nägu tal on!" Ja teeb ise samasuguse näo.

Aeg

Kahe baka kirjutamise, ajutise (mõneks ajaks) kodu remontimise ja sisustamise, mitme linna vahel käimise, uude täiskohaga töökohta sisseelamise ning juba mõned päevad kestnud palaviku kõrvalt ei jõua blogi kirjutada.

Tsiteerides töökaaslast: "Meile on see (uus klient) töövõit, sulle töö."

Juunis on mul rohkem aega. Ehk ka enne. Optimist olen.

Seljakotid selga...

Mul on tunne nagu ma ainult kolin. Viimased neli aastat ei ole olnud hetke, kus ma ei hakka lähema poole aasta (vist isegi mõne kuu) jooksul kuhugi minema. Tartu-Dublin-Tartu-Gent/Brüssel-Tartu-Tallinn-Tartu-Rõuge-Lissabon-Tartu-Tallinn (vahepeal mitu korraga). Või midagi sinnapoole. Kogu aeg peab midagi pakkima. Ja igal korral tean, et see ei jää viimaseks korraks.

Kaks viimast nädalat koosnes minu asjade viimisest Tallinna, mu toa remontimisest, ühe sõbra (ja ta toakaaslase) kolimisest teise korterisse ning sellest teisest korterist inimeste kolida aitamine kolmandasse korterisse. Ikka alla ja üles, üles ja alla. Esimene korrus, neljas korrus, viies korrus, esimene korrus, kolmas korrus.

Lõpuks saavutad pakkimises osavuse. Viimase asjana pakkisin kastmepoti (kaanega) käekotti (sic!). Läpakakotti ei mahtunud.

Keegi palun ulatage mulle mõned miljonid, ma ostaks OMA kodu.

Teine koht - kodu?

Koduks ma seda Ehitajate tee korteri ühte tuba veel ei nimetaks. Hetkel on see bardakk.

Aga millalgi võib ta saada koduks. Vähemasti ajutiseks koduks. Minu Rõuge-kodu jääb alati mu koduks. Ja mu Tartu-kodu on juba nii omane, et võimalusel ei lase temast veel lahti.

Aga ajutise koha koduks saamise protsess on pikaldane ränk töö. Uste puhastamise käigus selgus oodatult, et nad ei ole kollased, vaid valged. Aken ei ole läbipaistmatu, vaid sellest on võimalik õue vaadata. Rõdu uks käib lahti küll, kui tema esialgne tõrksus taltsutada. See, et tapeet tuleb maha koos seinaga, on igati loomulik. Seinad on viltu ning see ei üllata küll mitte kedagi.

Ehk siis remontisime mu ühte tuba. Koleda pruunide lilledega tapeedi (ma usun, et ühel või teisel hetkel on selline olnud igas teises Eesti kodus) asemele tuli kollane. Roostes naelad kiskusin välja, neid oli nii aknaraamis kui ka kapi küljes. Nädalavahetuse lõpuks tundus tuba juba elatav. Laupäeval lähen siis ja elan.

Tartu-igatsuse hala käib ka siia juurde. Siin kusagil on veel üks pesa, kus mind oodatakse. Nii, et ma tulen jälle.

Aga seal, Tallinnas, on mul maja kõrval mändidega mets. Seesama, kus olen kaks suve jooksmas käinud. Aga sel korral ei saa põlved põrutada, sest mets on kohe sealsamas. Tegelikult on põnev. Ülo ja Kalle tulevad minuga kaasa. Üritasin neid küll Tartusse jätta, aga ei tulnud välja, katsetan maikuus uuesti.

Kalle sai tunnustuse

Mu Number Kahe teema ja kavand läksid läbi. Ma olin igati valmistunud selleks, et pean veel kaks nädalat kavandiga tegelema. Aga ju täna oli hea päev.

Otsustasin, et Number Üks on nüüdsest Ülo ja Number Kaks on Kalle. Hellitusnimed, saate aru küll. Igal juhul meeldib mulle praegu Kallega oluliselt rohkem tegeleda. Tänase päeva suurtegu on Kalle teema tõlkimine inglise keelde. "Suhtestama" ei ole just parim tõlkesõna.

Samas Ülo hoiab mind pinges, tuleb välja, et tema esimest osa on nüüdseks lugenud siis lisaks mulle ja mu juhendajale veel üks inimene. See muidugi tekitas teataval määral piinlikkust ja sunnib mind edasistele ridadele enam mõtlema.

Palju õnne, Eesti!

Viimane aeg hakata heietama eestimeelsusest. Aga ma ei hakka.

Tegelikult tahtsin rääkida loo sellest, kuidas käisin Eesti vabariigi 90. aastapäevale pühendatud kontsertvastuvõtul. Istusin kogemata prominentide nurka, loodetavasti ei jäänud pildile. Hümn sai lauldud. Eeslauljatel olid "armas" ja "kallis" üsna segi. Viimast salmi ka vaiksemalt ei alustatud. Kõnesid pidasid tähtsad linnaemandad ja isandad, kelle kõnede sisu jäi siiski arusaamatuks. Kui sa ei ole hea kõnepidaja, siis jumala eest, tee lühidalt. Aga ei, pidi rääkima sellest, kui palju toredat on viimase aasta jooksul ära tehtud. Läks veelgi lõbusamaks. Tuli välja, et linnakodanikel on alates 2007. aastast omaenda Tahtevabaduse päev. Oktoobris. Seda rõhutati kordi. Iga korraga muutus järjest naljakamaks. Lõpuks tegin otsuse: tuleb välja uurida, kuna täpselt ning korraldada miiting ja suuremat sorti pidu.

Kontsert oli ilus... Üsna etno, näod olid tuttavad erinevatelt folkidelt ning folküritustelt. Kujunduses oli kasutatud rohkelt kaltsuvaipasid (ma lihtsalt armastan neid). Vahepeale lasti 90. aastaste inimeste lugusid elust ja Eestist. Mõni tädi oli päris kepsakas. Üks teatas sünnipäevasooviks Eestile: "Et sinna Toompeale ikka targemad riigiisad satuksid kui praegu." Saalis viibis ka liikmeid.

Aga meelde jäi hoopis ühe naisterahva soov 90. aastasele Eestile: "Kõik kappavad eri suunas. Ei saa kapata eri suunas, kui tahetakse ühte eesmärki. Selleks peab ikka kappama samas suunas."

Mis suunas teie kappate? Ma pidevalt mõtlen sellele, et mis see ikkagi on, mida mina elult tahan. Mida ma tahaksin endale ja oma riigile (jah, seda mõtlen ka)? Jah, ma olen siit ära käinud. Kordi. Aga ikka tagasi tulnud. Ma olen juba varem rääkinud sellest, et Eestis on hea, ehk kõige paremgi. Mida saan mina teha, et Eesti elu oleks parem? Ma ju võin toetada heategevusi või panna oma õla alla mõne asja ärategemiseks. Loodetavasti annab elu võimaluse olla kunagi emaks oma lastele, kelle luban kasvatada eestimeelseteks. Loodetavasti saan seda teha Eestis. Aga see on tulevik. Mida ma saan teha praegu? Ma ei usu, et bakalaureusetööde kirjutamine või töörügamine palju kaasa aitaks. Võib-olla kui ma oleksin mõni reaalteadlane? Elukutse valikuga läks natuke nihu, aga tegelikult see vist siiski on, mida kõige paremini oskan. Möla ajada. Aga kuidas möla ajades oma riigile kasulik olla? Poliitikuks ma ei hakka, tänan väga :) Kas algatuseks sobib kui olen olemas oma lähedastele ning sõpradele, aitan neid, kui neil on vaja? Nemad on ju ka osa sellest riigist. Tahaks, et kui ette lööb 100, kümne aasta pärast, siis saaksin öelda, et olen midagi teinud.

Aga esialgu. Heietuse järel. Palju õnne, Eesti! Ma üritan midagi ära teha. Ausalt.

Number Kaks

Mõnikord mind paneb endiselt imestama see, et kell 00.00 ei ole sul midagi (hea, kui on alapealkirjad või juhend). Neli tundi hiljem on sul vastavalt vajadusele kas kolm või viis või kümme lehekülge teksti. Ja ka pärast nelja (mööndustega kolme) ülikooliaastat ma ikka veel juurdlen selle üle. Millal ma õpin ära, et nii ongi?

Number Kaks sai endale kavandi. Täiesti mitteüllatuslikult viimasel minutil. Või tegelikult, viimane minut on homme õhtul, aga uskuge mind, praegune tibu vajab veel parandamist.

Jah, nüüdsest nad ongi Üks ja Kaks. Nii on mul lihtsam.

Raamat on laual

Vahel kaasatakse ettevõtmistesse. Seekord Maria.

Võta lahti endale kõige lähemal asuv raamat ja kirjuta antud raamatust oma bloogi välja esimene, viimane ja kuldne lause (st. suvalise koha pealt lahti tehtud ning vasaku käe pöidla all olev lause). Muidugi avalda lõpuks ka raamatu autor ja pealkiri ning viska pall edasi järgmisele kahele blogijale.

1. Recently, a multi-cultural vision of political community has become popular, both in theory and in practice.
2.Only then will an environment conductive to the creation of a tolerant multi-cultural political community described in the Introduction be created and nationalism be 'tamed'.
3. In 1995 the Russian parties managed to create electoral blocks and gain seats in Parliament (Table 3.4), but their alliances were short lived.

Surematu teos: Dovile Budryte "Taming Nationalism? Political Community Building in the Post-Soviet Baltic States"

Järgmisena võiks letti astuda... Hah. Ma panen rohkem kui kaks, ei huvita. Dea (kaotasin ära blogi aadressi :S), Egert, Kadri, Kaie, Mariliis, Mehis.

Elame-näeme. Uus maraton algas.

Appi, kolmas maailmasõda! Ja meil pole teinegi läbi!

Eelmisesse nädalasse jäi ka üks filmielamus. Ilmselt mängisid rolli nii film kui ka seltskond, et julgen seda linatükki soovitada. Tegemist siis Emir Kusturica järjekordse kunstitööga, kus jaburusega tagasi ei ole hoitud. Filmiks "Lubadus" ("Zavet") ja näha saab veel mõnda aega Tartus Ateenas (ma oletan, et Tallinnas juba näidati ära).



Tragöödia leiab filmist lihtsalt, ent see on pakitud ohtrasse huumorisse, mis vahel võib küll ületada hea maitse piire, kuid lõpptulemus on happy end. Soovitavalt võtta kaasa üks kuni mitu head tuttavat-sõpra, üksi ma seda filmi vaatama ei läheks. See pole selline film.

Üks riik juures

Kosovo iseseisvus. Nüüd on de facto ja de jure tunnistamiste küsimus. Mulle meenub umbes 6. august eelmisel suvel, kui Dafinaga olime mõlemad veidi joonud (mina ilmselt rohkem kui tema, mistõttu olin tunduvalt melanhoolsem kui tema) ning nutsime koos Kosovo iseseisvumisele mõeldes (no ütlesin ju, et melanhoolne). Toona tundus see nii kauge ja võimatu. Täna on see käes.

Tegelikult on mul Serbias ka sõpru. Nemad ei ole rõõmsad. Aga mina lihtsalt loodan, et kõik läheb rahulikult. Eestlased võiksid ju mõista kui oluline on ühele väikesele rahvusele iseseisev riik.

Võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju

Saarelt on veel üks õpetlik lugu. Ei tasu koguda asju. Asjad koguvad tolmu ja lähevad haisema. Lisaks ei tea me keegi, kunas ära sureme. Ja kellele me siis need asjad jätame? Olgu, kui on korter, siis jätame korteri kellelegi, koos asjadega. Aga mida see inimene peab nende asjadega pihta hakkama.

V elab korteris, kus nüüdseks siis umbes kahe kuu eest suri üks inimene. Ja jättis korteri inimesele X. X üüris asja kohe välja, enne koristamata. Nii pidigi vaene V sinna sisse kolima. Jaksu oli elutoa koristamiseks (mille meie muidugi õllepudelitega täitsime), aga mitte enamaks. Meie K-ga saime šoki. Selles suhtes, et asju oli selles korteris PALJU. Eriti hirmutav koht tundus köök. Köök on aga meie arvates elutegevuseks umbes sama vajalik kui vannituba. Seega otsustasime selle ära koristada.

Selle hirmuäratavuse tunnuseks oli ka see, et hiired ja rotis ei olnud ka julgenud sinna elama minna. Igal juhul ostsime kummikindad, paki suuri kilekotte ning asusime kraamima.




Muuhulgas leidsime:
- kuus serviisi kuuele;
- sellele lisaks umbes 100 taldrikut (erinevaid, nii supi kui prae);
- veel mingeid taldrikuid;
- mitu komplekti puutumata nuge ja kahvleid;
- hõbelusikaid;
- rohupudeleid, mille kuupäevad olid liiga hajusad, et neist aru saada... ühe eristasime 1987;
- mitu komplekti neid punaseid täpilisi kuivainete karpe (eriretro);
- Vasara metallkausse - ei jõudnud kokku lugeda, rõdul on ka veel;
- pitse iga kujuga;
- joogiklaase, nii sovhoosidest kui spordivõistlustelt, ei hakanud lugema;
- kaks kaanega morsikannu;
- veekeeduspiraale neli tükki, meile tundus, et ükski ei tööta;
- tikupakke umbes 30 (igas kümme toosi tikke) pluss Viljandi tikukombinaadi suveniirkomplekt number 4 (võtsin endale küünalde põletamiseks);
- kuivaineid, palju;
- šokolaadi hõbepabereid, palju;
- tühje kilekotte, palju;
- leivapaki sulgemisklambreid (neid valgeid, millel on kuupäev), no nii üle saja;
- vana teleka (ei tea, kas töötab);
- jne.


Mõistate? Me viisime sealt välja üle 10 prügikoti jagu (need 120 liitrised või midagi sellist) asju. Majaesised konteinerid said peaaegu täis (neid oli õnneks mitu, muidu ei oleks mahtunud). Osa nõusid pakkisime pappkastidesse. Ja asju oli ikka veel palju.

Ei ole tarvis koguda asju ma ütlen. Kes seda rämpsu hiljem vajab?

Turistid mandrilt.

Saaremaa. Soojem kui mandril. K sõnul hakkan ma kohalikega kohe samamoodi rääkima ja üldse on ta kuri, et ma ironiseerin, enda arvates mitte. Igal juhul vallutasime reedel Saaremaa, leidsime saiakohviku, mida külastasime veel ka laupäeval ja pühapäeval. Igati lõbus ja kasulik oli. Saime teada, et kõik on p*****s. Aga sõbrad on selleks, et nad õigel hetkel oleksid õiges kohas. Ja vajadusel saab teha nalja ka traagiliste sündmuste üle. Elu on niigi tõsine, ei saa end hulluks ajada.

Seega laupäeva hommik oli, khm, hägune.

Edasi oli plaan Kuressaarest lahkuda ning teha reportaaž saarest. Pika jamamise peale saime auto ning sõitsime Sõrve säärde. Seal pesti reostusest linde. Täpsemalt aule. Nüüd on see hetk kui tahaks pikalt ropendada, et miks üldse ei hoolita oma keskkonnast. Miks me peame linde pesema? Miks ei võiks Läänemeri olla puhas? Kas teadsite, et tilk naftat võib teha juba oioioi kui palju kahju? (Sest ta suudav vee peal hõljuda VÄGA õhukese kihina, seega üks tilk hajub suurele alale). Mul on hea meel, et on inimesi, kes selle pärast südant valutavad. Ma tean, et mina ei suudaks linde pesta. Aga ma hea meelega teeks midagi muud. Minu seekordne roll oli olla ajakirjaniku autojuht ning fotokoti tassija. Jälg meie linnupäästmisest oli õhtustes uudistes, mis oli õige kummaline, sest seal oli inimesi, keda oleks pidanud näidatama meie asemel.

Big Brother vaatas meid edasi ka õhtul, kui peokesest ööklubis leidusid pildid u-popis. Khm. Vähemalt tegin kummalise poosi. Igal juhul meenutas pidu vanu häid aegu, klubis olid olemas nii mikrominid kui ka triibuliste juustega poisid. Lisaks muusika, kus oleks võinud olla rohkem retrot, aga sellegipoolest piisas rokkimiseks ja lugude vahele jutustav DJ. Ühel tantsutüdrukul oli tõeliselt ilus keha. Ausalt. Mina küll tunnistan, et vaatasin teda.

Järgmise hommiku pilt oli laupäeva omast erinev - toidukogused laual olid suurenenud, kuid pildistamiseks jaksu polnud. Läksime saiakohvikusse. Tagasiloksumine oli... mõnus. Kitsas, rahvast täis ja ebamugav. Seega olin rõõmus, et öö oli jäänud lühikeseks, sain und nautida. Okei, nautida on liialdus, aga ma ei pidanud ka kogu aja aknast välja vahtima.

Käisime kinke viimas

Alustasin näost-näkku suhtlemise propageerimisega ning sõitsime K-ga V-le Saaremaale külla. Ega meil muud asja ei olnud, kui pidime sõbrapäeva kingituse (minu uue teooria kohaselt oli V sõbrapäev reedel) ära viima. Sai selline:


Tegelikult oli WC-paberit kaks pakki, aga üks läks kohe käiku.

Muidu ma mainiks veel seda, et kui keegi saadab mulle orkutis sõbrapäevateemalise massiskräpi, siis ma muutun vihaseks ja kurvaks. Selles suhtes, et ma ei pea üldiselt 14. veebruarist suurt midagi, see on olnud alati hea põhjus veini juua, aga selleks, et öelda oma sõpradele, kui kallid nad mulle on, kasutan muid päevi. Sel aastal on lausa üks päev lisaks antud. Ja eelistan kui ei minda massipsühhoosiga kaasa.

Idee on muidugi tore, et aastas on kehtestatud üks päev, mil peaksime andma oma kallitele teada, kui kallid nad on. Aga teadupärast Ameerikamaal peaks neid kalleid olema üks ja tegemist pole sõpradega, Eestis on asi omandanud uue tähenduse. Idee hea, teostus nõrk, kui sõbrapäeva tervitus on orkuti-massiskräpp "Head sõbrapäeva!" või selleteemaline anonüümne kõigile saadetud sms. Või südant hoidev kass/koer/elevant. Nimelise tervituse võtan vastu ja üllatused meeldivad mulle kõikidel päevadel, aga ärge siis arvake, et ma ei armasta teid, kui ei saada teie poole nunnut südamekujulist kiisut. Küll ta tuleb.

Elu MSNita - võimalik.

Mu üle kuuajaliseks veninud eksperiment, kas MSNita saab või ei saa, osutus edukaks. Saab.

Osad sõbrad olen juba Skype'i üle meelitanud. Need, kes on jäänud... Ma ei tea, tehke midagi ;) Saame kokku?

Mis oli asja mõte?

Mul ei ole midagi sõpradega rääkimise vastu. Aga teate, palju huvitavam on teiega kohtuda näost-näkku (mu Portugali printsess :'-( ) Teiseks, MSN kippus olema vahendiks, millega elu ka öösel edasi lükata. Skype'ga on see rõõm, et osad inimesed vahepeal magavad ja vähemalt öösel saan midagi ära teha. Pluss inimesi on siin oluliselt vähem ja türklased suudan kohe eraldada.

Uus katse oleks elu ilma kõigi interaktiivsete kommunikatsioonikanaliteta. Aga seda elu olen ma kunagi katsetanud ka. Sai hakkama... Aga ma ei ole vanamoeline, natuke ikka võib. Aga üldiselt hääletan ma tihedama näost-näkku suhtluse poolt.