Kool tekitab vastakaid tundeid. Igaks juhuks ma kõiki kompendiume kohe ei võtnud, sest siis ju tekiks stress. Ikka step by step ja day by day. Aga mulle tundub, et mul on avanenud võimalus saada targemaks.
T-ga tekkinud idee korraldada jäämurdmine/lõimumine vms sai hea vastuvõtu osaliseks. Eile istus meid ümber liiga väikese laua üle 20. Tänases loengus oli võidukas tunne, kui kell kaheksa olid kohale jõudnud vist kõik eilsed pidulised (vastupidiselt ühe õppejõu ennustatule, ei tasu eeldada igasugu asju).
Õhtud mõõduka veini, söögi ja hea seltskonnaga või lõunad hea toidu ja toreda seltskonnaga on alati olnud mu lemmikud ning tuleb tunnistada, et neid ei jää vähemaks. Vahel tuleb ka klubis käia, saamaks nädala naeruplaan täis. Elu tuleb ikkagi nautida.
LLL kirjutas oma Pariisi-blogis, et pariislastel on oskus tahta olla edukad, kuid samal ajal säilitada elunautimise oskus. Mulle tundub, et Tartus suudetakse elu nautida rohkem kui Tallinnas. Isiklik arvamus, no hard feelings. Aga Tartusse sattunud tallinlased on nagu pariislased Pariisis - edukad ja tublid, aga Tartus suudavad nad aja maha võtta ning elu nautida. Ja mina naudin koos nendega ja ka pärast nende lahkumist ;)
14.9.08
5.9.08
Palju vingu - palju tulemust
Mu vingumise tulemusena, et mitte midagi ei ole teha, pean:
- esmaspäeval ühe tillukese lehe trükki saatma;
- hiljemalt kolmapäevaks kirjutama kuus artiklit, millest osad on vägagi sisukad;
- valmistama ette ühe asja (aga alles novembriks, saab venitada ;))
Rääkimata koristamisest. Eluvaim on tagasi. Puhkus ikka ei ole minusugustele.
- esmaspäeval ühe tillukese lehe trükki saatma;
- hiljemalt kolmapäevaks kirjutama kuus artiklit, millest osad on vägagi sisukad;
- valmistama ette ühe asja (aga alles novembriks, saab venitada ;))
Rääkimata koristamisest. Eluvaim on tagasi. Puhkus ikka ei ole minusugustele.
3.9.08
Päevade raiskamine
Tartus tagasi olemine on väga kummaline. Esiteks muidugi see, et mu tuba on kaetud kilekottide ning kastidega ja mul on null soovi neid lahti pakkida. Aga teiseks see, et need inimesed, kes teevad Tartust Tartu ei ole kõik veel siin. Lohutav on siiski teadmine, et mõned neist on varsti saabumas ja mõnedega ma lihtsalt ei ole jõudnud ühenduda, kuna hetkel elan sellesse rahulikku ellu sisse.
Ma üldse ei hakka rääkimagi sellest, et minu kauaigatsetud puhkus on mind kolmandaks päevaks täiesti ära tüüdanud ja kui mul varsti tööd ei teki, siis võib juhtuda, et hullun. Ma muide arvasin, et läheb nädal enne kui mul puhkamine üle viskab. Aga eks inimene õpib end tundma iga päev.
Okei, tegelikult mingi nädala jagu saaksin end lõbustada oma korteri koristamisega, kuid pärast seda... M ütleb, et ma olen töönarkomaan ja ma ei nõustu. Küll aga olen ma tegevusmaan. Ehk siis mul peab olema tegevust, sest vastasel juhul ma mandun.
To do list (ja öelgu keegi veel, et ma ei sobi koduperenaiseks!):
- koristada köök, vannituba, lisada sinna vajadusel kappe/riiuleid ja muid asju, mis looks mingigi korra;
- garderoobist visata välja ülearused asjad, et sinna mahuks need, mida läheb vaja (vist);
- eemaldada toast üleliigsed asjad (see siis hõlmab kogu põrandapinda katvaid kaste-kilekotte jms);
- lugeda raamat läbi;
- otsustada ära, milline vene keele kursus on asjalik;
- käia läbi viimase nelja aasta digitaalsel kujul fotod ning valida neist välja ilmutamiseks sobivad;
- panna albumitesse juba ilmutatud pildid ja need, mis alles tulekul;
- leida telerile mingi alus;
- osta kaabel ja mingi jagaja;
- teha süüa;
- ärgata hommikuti üles, kuigi motivatsioon ja vajadus otseselt puuduvad.
Ma üldse ei hakka rääkimagi sellest, et minu kauaigatsetud puhkus on mind kolmandaks päevaks täiesti ära tüüdanud ja kui mul varsti tööd ei teki, siis võib juhtuda, et hullun. Ma muide arvasin, et läheb nädal enne kui mul puhkamine üle viskab. Aga eks inimene õpib end tundma iga päev.
Okei, tegelikult mingi nädala jagu saaksin end lõbustada oma korteri koristamisega, kuid pärast seda... M ütleb, et ma olen töönarkomaan ja ma ei nõustu. Küll aga olen ma tegevusmaan. Ehk siis mul peab olema tegevust, sest vastasel juhul ma mandun.
To do list (ja öelgu keegi veel, et ma ei sobi koduperenaiseks!):
- koristada köök, vannituba, lisada sinna vajadusel kappe/riiuleid ja muid asju, mis looks mingigi korra;
- garderoobist visata välja ülearused asjad, et sinna mahuks need, mida läheb vaja (vist);
- eemaldada toast üleliigsed asjad (see siis hõlmab kogu põrandapinda katvaid kaste-kilekotte jms);
- lugeda raamat läbi;
- otsustada ära, milline vene keele kursus on asjalik;
- käia läbi viimase nelja aasta digitaalsel kujul fotod ning valida neist välja ilmutamiseks sobivad;
- panna albumitesse juba ilmutatud pildid ja need, mis alles tulekul;
- leida telerile mingi alus;
- osta kaabel ja mingi jagaja;
- teha süüa;
- ärgata hommikuti üles, kuigi motivatsioon ja vajadus otseselt puuduvad.
31.8.08
29.8.08
Pappkastid ja kilekotid - aasta Triinu elus
Teate, ma jälle kolin. Jah, see on mu enda otsus, et pühin pealinna tolmu jalgelt, aga kolimine on sellegipoolest tüütu (kuubis).
Septembris viisin Tartu kodu asju suurel hulgal Rõugesse, kuna ei teadnud, mis minust jaanuarist saab;
Detsembris kolisin Portugalist tagasi Eestisse (asju oli hoolimata lühikesest kohalviibimisest PALJU);
Jaanuaris tarisin oma septembris Rõugesse kogutud asjad tagasi Tartusse (õnneks ei hõlmanud see mööblit);
Märtsi alguses kolisime M-i ja E-i esimeselt korruselt teise linna otsa neljandale (hõlmas nii mööblit kui ka palju asju, riideid ja muud kola);
Lisaks sellele kolisin märtsi alguses ise Tallinna (koos remondi jms);
Kuu aja eest kolisime M-i sealt neljandalt ära veidi vähem teise linna otsa, kuid asju jätkus sellegipoolest;
Täna kolin kogu kraamiga tagasi Tartusse (ja osaliselt Rõugesse).
Sellele lisandub veel see, et igal nädalavahetusel sõidan ikkagi kuhugi mujale. Kott on kogu aeg nurgas pakitud.
Ma olen õnnelik, et saan paljudele oma inimestele lähemale, aga... Saate aru... Mul on KOPP EES.
27.8.08
Käisime ka.
Mu ungari sõber ütles pärast Tõnis Mägi "Koit" esimest ettekannet: "I don't wanna be Hungarian anymore."
Jah, me käisime öölaulupeol, Haapsalus, Piusa koobastes ja mujal ilusates kohtades. Ma panin öölaulupeo endale märkmikusse kirja juba mais ning see oli seda väärt. Mõnus oli "Maa tuleb täita lastega" või "Eestlane olen ja eestlaseks jään" kaissu pugeda ning kaasa laulda püüdes samaaegselt aru saada, kas üks ungari sõber jääb magama või mitte (hiljem tuli välja, et talle väga meeldis ning ta oli esimene, kes hakkas salvestisi YouTube'st otsima).
Kus mujal veel on nii hea?
Jah, me käisime öölaulupeol, Haapsalus, Piusa koobastes ja mujal ilusates kohtades. Ma panin öölaulupeo endale märkmikusse kirja juba mais ning see oli seda väärt. Mõnus oli "Maa tuleb täita lastega" või "Eestlane olen ja eestlaseks jään" kaissu pugeda ning kaasa laulda püüdes samaaegselt aru saada, kas üks ungari sõber jääb magama või mitte (hiljem tuli välja, et talle väga meeldis ning ta oli esimene, kes hakkas salvestisi YouTube'st otsima).
Kus mujal veel on nii hea?
11.8.08
Jürimaa, Gruusia, Georgia...
Seda, mida enam ei ole... Aasta ja mõned kuud tagasi seisime Poti sadama lähistel ja ootasime päikese väljatulekut. 
Minu emotsioonideks on puhtakujuline ehmatus, segadus, viha, mure ja vastikus. Ma loodan siiralt, et see pommisadu, mis selle ilusa riigi pinnal hetkel käimas on lõpeb. See riik oli alles jalgu alla saamas, nüüd on majade asemel risuhunnikud. Ja Poti, see väike linn oma toredate inimestega... Või Gori, kuhu me ei jõudnudki. Ah teate. Kogu see situatsioon on lihtsalt kole ja isegi kui sõjategevus täna lõpeks, tähendab see ikkagi kogu asja otsast peale alustamist.
Ma olen rahumeelsuse poolt. Mulle tundub, et süüdlast ei tasu otsida ainult ühest kohast, aga see kõik näib nii VALE, et ma ei saa aru, miks see toimub (üks pool ajab tavapärast jura suust välja ja teise poole president käib lipsu ning triiksärgiga haiglates haavatute kätt hoidmas). Keegi tahab saada superriigiks ja keegi ei julge vastu astuda, sest siis oleks maailmasõda lahti. Nüüd võiks veel keegi tulla ja väita, et tänapäeval päris sõda ei toimu, et meil on infoajastu, et kõik käib teisiti (kes iganes selle kunagi välja pakkus). Käib ta jee. Vana hea "kuul pähe" töötab endiselt. "Pssst... Ärme ütle midagi," istub Euroopa Venemaa gaasi otsas ja loodab, et kui nad piisavalt kaua silmi kinni hoiavad, siis läheb see asi kiiresti üle.
Aga tõesti, ma siiralt loodan, et see hullumeelsus lõpeb ja elusolevad inimesed jäävad ellu. Ma loodan, et kõik meie kohatud head inimesed on tervise juures ja nende lähedased ka.
Minu emotsioonideks on puhtakujuline ehmatus, segadus, viha, mure ja vastikus. Ma loodan siiralt, et see pommisadu, mis selle ilusa riigi pinnal hetkel käimas on lõpeb. See riik oli alles jalgu alla saamas, nüüd on majade asemel risuhunnikud. Ja Poti, see väike linn oma toredate inimestega... Või Gori, kuhu me ei jõudnudki. Ah teate. Kogu see situatsioon on lihtsalt kole ja isegi kui sõjategevus täna lõpeks, tähendab see ikkagi kogu asja otsast peale alustamist.
Ma olen rahumeelsuse poolt. Mulle tundub, et süüdlast ei tasu otsida ainult ühest kohast, aga see kõik näib nii VALE, et ma ei saa aru, miks see toimub (üks pool ajab tavapärast jura suust välja ja teise poole president käib lipsu ning triiksärgiga haiglates haavatute kätt hoidmas). Keegi tahab saada superriigiks ja keegi ei julge vastu astuda, sest siis oleks maailmasõda lahti. Nüüd võiks veel keegi tulla ja väita, et tänapäeval päris sõda ei toimu, et meil on infoajastu, et kõik käib teisiti (kes iganes selle kunagi välja pakkus). Käib ta jee. Vana hea "kuul pähe" töötab endiselt. "Pssst... Ärme ütle midagi," istub Euroopa Venemaa gaasi otsas ja loodab, et kui nad piisavalt kaua silmi kinni hoiavad, siis läheb see asi kiiresti üle.
Aga tõesti, ma siiralt loodan, et see hullumeelsus lõpeb ja elusolevad inimesed jäävad ellu. Ma loodan, et kõik meie kohatud head inimesed on tervise juures ja nende lähedased ka.
Romantikat Leigolt
Võiks ju hakata kiruma remondis olevaid maanteid, mis viisid mu laupäeval sunniviisilisele Pärnu-visiidile, selle asemel, et kohe Leigol tšillida, aga las jääda.
Leigole ma jõudsin siis, kui Hedvig juba laulis, aga sellegipoolest oli seal sama mõnus, kui ma mäletasin. Minu jaoks on see kindlalt sündmus, mida suvel maha magada ei soovi (okei, lõpuks ma veidi siukusin, aga see käib kogu selle asja juurde). Esiteks muidugi muusika. Juba mainitud Hedvig Hanson, Sveni looduspildid, Islandilt kohale sõitnud Mum (mis live's on ilmselt tuhat korda parem kui plaadilt) ja lõpuks Villu Veski and ko. Leigo ilu, valgusmäng, tähed taevas (Suur Vanker oli otse me peade kohal) ja see, et vihma ei sadanud. Kokku sai mõnus kompott, millest kogutud energiaga sügisele vastu minna.
Üks asi, mis mind Leigol alati imestama paneb on see, et kuigi su ümber on tuhandeid inimesi, on olemine ikkagi intiimne ja igati mõnus. Kui ei ole proovinud, ei saagi seda tunnet teada.
Kusjuures, sel aastal grill-liha lõhn ei häirinud ja tualetijärjekorrad olid hämmastavalt lühikesed.
Järgmise aasta suvereisid tuleb igal juhul plaanida ka Leigot arvestades.
Leigole ma jõudsin siis, kui Hedvig juba laulis, aga sellegipoolest oli seal sama mõnus, kui ma mäletasin. Minu jaoks on see kindlalt sündmus, mida suvel maha magada ei soovi (okei, lõpuks ma veidi siukusin, aga see käib kogu selle asja juurde). Esiteks muidugi muusika. Juba mainitud Hedvig Hanson, Sveni looduspildid, Islandilt kohale sõitnud Mum (mis live's on ilmselt tuhat korda parem kui plaadilt) ja lõpuks Villu Veski and ko. Leigo ilu, valgusmäng, tähed taevas (Suur Vanker oli otse me peade kohal) ja see, et vihma ei sadanud. Kokku sai mõnus kompott, millest kogutud energiaga sügisele vastu minna.
Üks asi, mis mind Leigol alati imestama paneb on see, et kuigi su ümber on tuhandeid inimesi, on olemine ikkagi intiimne ja igati mõnus. Kui ei ole proovinud, ei saagi seda tunnet teada.
Kusjuures, sel aastal grill-liha lõhn ei häirinud ja tualetijärjekorrad olid hämmastavalt lühikesed.
Järgmise aasta suvereisid tuleb igal juhul plaanida ka Leigot arvestades.
7.8.08
Kevadväsimus. Suveväsimus? Sügisväsimus?
Ma lähen igal õhtul kell 22 magama, nii umbes 23 paiku ma ilmselt uinun. Kell seitse hommikul (või 6.45) on null motivatsiooni voodist tõusta. Tahaks lihtsalt veel ja veel magada. Kevadel ma arvasin, et see on kevadväsimus, mis on seotud uue töö, pikkade päevade, baka kirjutamise ning pideva edasi-tagasi sebimisega. Suve hakul ma olin kindel, et see on seotud baka mõningase stressiga. Siis saabus aeg, kui ma tegin igal hommikul silmad lahti kell 5.20, tundsin end puhanuna, kuid leidsin, et ärkamine on sel kellaajal siiski teiste elualade esindajatele. Kell seitse ei tahtnud ma endiselt ärgata. Ja teate. Varsti on sügis ja ilmselt ma leian ka siis mingi seletuse, kuid tegelikult.... See ei ole ju normaalne?!
Seega te ju ei imesta, miks ma peol ei viitsi käia. See lühendaks mu uneaega veelgi.
Seega te ju ei imesta, miks ma peol ei viitsi käia. See lühendaks mu uneaega veelgi.
4.8.08
Süsüsünnipäev!
Oli ära. Sellel aastal kuidagi mõnusalt ja rahulikult. Eks ma hakkan vanaks ka jääma ;) Aga mitte piisavalt vanaks, et vabandada end ettevõtte suvepäevadelt puudumisel. Seega sõidan järgmisel nädalal Leetu.
Päevaga sain kirja kogu kuu kallistustenormi. Aga sünnipäevõhtul oli palju kalleid inimesi mu Mustamäe-kodus (mis varsti enam ei ole mu kodu) ja tugevate vaidluste saatel sai õhtu lärmakalt mööda saadetud. Väga mõnus. "Unistuste fond" sai oma osa juurde ja Lastefond ka. Koristasin ainult poole kaheni, et hommik ei tunduks liiga kaugel.
Nädalavahetused linnast ära on ikkagi täielik õnnistus. Isegi kui sajab, sest vihm lõhnab maal teistmoodi. Ja kured lendavad madalalt (jajaa, ka üle meie maja, mitte, et see midagi tähendaks). Seda, et inimesed on rõõmsamad, te juba teate.
Laupäeval lähen Leigole. Mil viisil ma sinna või sealt ära saan, ma veel ei tea... Keegi ei ole Tallinna poolt sinna sõitmas kahe vaba kohaga autos või Tartust/Viljandist? Vajadusel võin pakkuda öömaja Tartus või Rõuges.
Päevaga sain kirja kogu kuu kallistustenormi. Aga sünnipäevõhtul oli palju kalleid inimesi mu Mustamäe-kodus (mis varsti enam ei ole mu kodu) ja tugevate vaidluste saatel sai õhtu lärmakalt mööda saadetud. Väga mõnus. "Unistuste fond" sai oma osa juurde ja Lastefond ka. Koristasin ainult poole kaheni, et hommik ei tunduks liiga kaugel.
Nädalavahetused linnast ära on ikkagi täielik õnnistus. Isegi kui sajab, sest vihm lõhnab maal teistmoodi. Ja kured lendavad madalalt (jajaa, ka üle meie maja, mitte, et see midagi tähendaks). Seda, et inimesed on rõõmsamad, te juba teate.
Laupäeval lähen Leigole. Mil viisil ma sinna või sealt ära saan, ma veel ei tea... Keegi ei ole Tallinna poolt sinna sõitmas kahe vaba kohaga autos või Tartust/Viljandist? Vajadusel võin pakkuda öömaja Tartus või Rõuges.
17.7.08
Kontserdielamused
Sellel suvel olen külastatavate ürituste osas väga valiv. Iga päev kusagil käies ei jää seda emotsiooni, vaid lõpuks lihtsalt tüdined ära. Lisaks muidugi see, et üritustekorraldajad on röövlid ;) Aga see ei ole kõige olulisem. Paar suve tagasi ma väsitasin end ära, iga nädal mingi asi, lõpuks ei jää enam meelde kontserdid ja etendused, vaid see, kas vihma sadas või mitte ning kui vähe ma magada sain. Seega sel suvel teisiti.
Kaks sellesuvist valikut, mida ma ei ole kahetsenud, olid Jaak Joala laulude kontsert Õllesummeril ning eilne Dagö ja Chalice (pluss taustalauljad Lenna ja Kristiina) Pirita kloostri varemetes. Esimene kontsert oli täis väga tuttavaid laule, paljude puhul sai meelde tuletada, kes neid originaalis esitab ning osade puhul oli: ahaa! Joala laulis seda ka??? Kahte lugu ei olnud ma iial enne kuulnud. Ühtlasi seisime vennaga (kes oli ülikonnas, sest "No kui Tanel Padar ajab ülikonna selga, ei saa mina kehvem olla.") ja üritasime välja mõelda, kas Chalice oskab laulda või mitte. Ei ole kunagi tema suurem austaja olnud. "Minu inimesed" on muidugi hea sõnumiga lugu, aga üldiselt. Joala laulude kontserdil tundus meile, et vist oskab, aga tüübile olid jäteud/ta oli valinud kerged lood, mida enamik viisipidajaid laulda suudaks. Eile siis saime teada, et oskab küll. Tema vokaalsed võimed ei ole ehk nii vinged kui osadel, kuid seda, mis tal on, kasutab ta osavalt.
Kontsert ise oli väga hea. Laulud olid väga head. Lavalt tulev energia oli suurepärane jne. Publik oli veidi loid. Õnneks ei sadanud vihma.
Ahjaa, sellest vihmaasjast tahtsin ma rääkida veel. Kus on inimeste mõistus, kui nad võtavad kontserdile kaasa vihmavarju? Poes müüakse keepe, umbes 15 krooni tükk, tee see investeering. Kuidas te kujutate ette, et kui vihma hakkab sadama, siis lööte varju lahti? Kuhu? Selle rahvamassi sees? Ise ei näe, teised ei näe. Ja kuhu see vesi sealt varju pealt voolama peaks? Ma ei tea, mis on Eesti inimestel vihmakeepide vastu. So what, kui keep peidab su kauni jaki. Vihmavarjuga näed tõesti parem välja, veel parem kui saaks mõne oga kaaskuulajate silma toppida. Inimestel puudub kohati ikka igasugune mõtlemine ja viisakus. Ausõna.
P.S. Tänase EE põhilugu. Tasub lugemist.
Kaks sellesuvist valikut, mida ma ei ole kahetsenud, olid Jaak Joala laulude kontsert Õllesummeril ning eilne Dagö ja Chalice (pluss taustalauljad Lenna ja Kristiina) Pirita kloostri varemetes. Esimene kontsert oli täis väga tuttavaid laule, paljude puhul sai meelde tuletada, kes neid originaalis esitab ning osade puhul oli: ahaa! Joala laulis seda ka??? Kahte lugu ei olnud ma iial enne kuulnud. Ühtlasi seisime vennaga (kes oli ülikonnas, sest "No kui Tanel Padar ajab ülikonna selga, ei saa mina kehvem olla.") ja üritasime välja mõelda, kas Chalice oskab laulda või mitte. Ei ole kunagi tema suurem austaja olnud. "Minu inimesed" on muidugi hea sõnumiga lugu, aga üldiselt. Joala laulude kontserdil tundus meile, et vist oskab, aga tüübile olid jäteud/ta oli valinud kerged lood, mida enamik viisipidajaid laulda suudaks. Eile siis saime teada, et oskab küll. Tema vokaalsed võimed ei ole ehk nii vinged kui osadel, kuid seda, mis tal on, kasutab ta osavalt.
Kontsert ise oli väga hea. Laulud olid väga head. Lavalt tulev energia oli suurepärane jne. Publik oli veidi loid. Õnneks ei sadanud vihma.
Ahjaa, sellest vihmaasjast tahtsin ma rääkida veel. Kus on inimeste mõistus, kui nad võtavad kontserdile kaasa vihmavarju? Poes müüakse keepe, umbes 15 krooni tükk, tee see investeering. Kuidas te kujutate ette, et kui vihma hakkab sadama, siis lööte varju lahti? Kuhu? Selle rahvamassi sees? Ise ei näe, teised ei näe. Ja kuhu see vesi sealt varju pealt voolama peaks? Ma ei tea, mis on Eesti inimestel vihmakeepide vastu. So what, kui keep peidab su kauni jaki. Vihmavarjuga näed tõesti parem välja, veel parem kui saaks mõne oga kaaskuulajate silma toppida. Inimestel puudub kohati ikka igasugune mõtlemine ja viisakus. Ausõna.
P.S. Tänase EE põhilugu. Tasub lugemist.
15.7.08
Kerli Kõivu mäletate?
Oli kunagi Fizz Superstar või midagi. Ja ta võitis minu mäletamistmööda ülekaalukalt. Mitu aastat ei kuulnud mitte midagi... Või nagu Valner Valme tänases PM artiklis kirjutab: "Skeptikud arvasid, et Kerli kadus ära, hämab niisama, ja mingit albumit ei tulegi."
Igal juhul inspireeris see artikkel mind ka neid lugusid kuulama. Ja Creepshow on ikka päris huvitav lugu.
Igal juhul inspireeris see artikkel mind ka neid lugusid kuulama. Ja Creepshow on ikka päris huvitav lugu.
14.7.08
Kus süüa ja juua?
Olen mitu korda mõelnud, et mis on Tallinna need kohad, kus oleks mõnus, hubane, meeldiv teenindus, head või väga head söögid (mille portsu nähes ei tule naer peale, sip-sip igat asja käib teise kategooria alla), joodav majavein ja hinnad ei tekita poomistunnet...
Ideid?
Mina käisin näiteks kohvikus Boheem (Balti jaamast üks peatus edasi). Süüa oli ok, hindadest ma parem ei räägi (no kuulge, kui kalleim toit maksab 45 krooni!), hubasuse osas on veidi vajakajäämisi... aga see-eest teenindus oli väga sõbralik. Ma rõhutan. Väga! Juba sellepärast võiks sinna tagasi minna, aga ma ei saa ju iga kord kui tahan välja minna, Boheemi minna? Aga hetkel on ta kindlalt mu lemmikute seas.
Mu kodu lähedal, Magistrali keskuse juures on üks naljakas kaukaasia söögikoht. Hinnad on tillud, praed suured ja liha väga hea. Hubasus null, seega niisama aega viitma ei lähe...
Kord käisin Bakuus. Sealne soe kanasalat kutsub tagasi. Muu osa... laualina oli must ja tumepruunid puust toolid tekitavad minus alati kõhedust.
Stefanie's on ka ok, eriti kui tahad süüa ohtralt juustu. Sest juustutaldrik on väga maitsev (see brie ja see parmasan!). Suurema seltskonnaga on õdusam.
Moskva on õdus, aga kohati mind häirib see, et mul pole D&G teesärki :) Seega tunnen end veidi outsiderina.
African Kitcheni teenindus on igal korral jätnud soovida. Ehk mul ei ole vedanud?
Kus on Tallinna Crepp, Truffe ja Pierre? Pean ikka Boheemi minema?
Ideid?
Mina käisin näiteks kohvikus Boheem (Balti jaamast üks peatus edasi). Süüa oli ok, hindadest ma parem ei räägi (no kuulge, kui kalleim toit maksab 45 krooni!), hubasuse osas on veidi vajakajäämisi... aga see-eest teenindus oli väga sõbralik. Ma rõhutan. Väga! Juba sellepärast võiks sinna tagasi minna, aga ma ei saa ju iga kord kui tahan välja minna, Boheemi minna? Aga hetkel on ta kindlalt mu lemmikute seas.
Mu kodu lähedal, Magistrali keskuse juures on üks naljakas kaukaasia söögikoht. Hinnad on tillud, praed suured ja liha väga hea. Hubasus null, seega niisama aega viitma ei lähe...
Kord käisin Bakuus. Sealne soe kanasalat kutsub tagasi. Muu osa... laualina oli must ja tumepruunid puust toolid tekitavad minus alati kõhedust.
Stefanie's on ka ok, eriti kui tahad süüa ohtralt juustu. Sest juustutaldrik on väga maitsev (see brie ja see parmasan!). Suurema seltskonnaga on õdusam.
Moskva on õdus, aga kohati mind häirib see, et mul pole D&G teesärki :) Seega tunnen end veidi outsiderina.
African Kitcheni teenindus on igal korral jätnud soovida. Ehk mul ei ole vedanud?
Kus on Tallinna Crepp, Truffe ja Pierre? Pean ikka Boheemi minema?
13.7.08
Oleksite jada...
Liiga tihti ei juhtu. Kerid hommikusi sündmusi edasi-tagasi tagasi-edasi. Niipalju olekseid, mis oleksid võinud minna teisiti. Nii mitu kohta, kui oleks saanud käituda teisiti. Aga sel hetkel juhindusid sellest, et vara ei helista... las magavad ja öeldi, et võib kasutada. Kusjuures tagasivaadates... Võimalik, et selles olukorras, sama enesetundega ning teadmatusega, teeks võib-olla uuesti nii. Kõik, mis sel hetkel tundus loogiline, enam seda ei tundu. Ma ju ainult tahtsin koju. Oleks ma siis teadnud, et ma ei pea rongiga minema. Oleks ma siis teadnud, et ta juba ärkab... OLEKS.
Nüüd tahaks jälle osata ropendada, pisarad ei ole veel päris otsas ja sees on tühjus, mida ei ole olnud juba ammu. Vabandamine tundub kohatuna, kuigi seegi on tehtud.
Nutta-karjuda?
Loota-palvetada?
Kuul pähe?
Homme on uus päev?
Elu on kohati ikka fcking ebaõiglane.
Aga noh... Käte peal on miski korralik lööve - ehk oli muru sees miskine taim või ei oska lihtsalt metsas käia enam...
Nüüd tahaks jälle osata ropendada, pisarad ei ole veel päris otsas ja sees on tühjus, mida ei ole olnud juba ammu. Vabandamine tundub kohatuna, kuigi seegi on tehtud.
Nutta-karjuda?
Loota-palvetada?
Kuul pähe?
Homme on uus päev?
Elu on kohati ikka fcking ebaõiglane.
Aga noh... Käte peal on miski korralik lööve - ehk oli muru sees miskine taim või ei oska lihtsalt metsas käia enam...
11.7.08
Annus absurdi
Pidin eile Soome rokkbändi filmi minema vaatama, aga juhtus nii, et kui meie sinna jõudsime, ei olnud enam ühtegi kohta alles. Aga kino-isu oli juba peal. Ega's midagi, seadsime siis sammud CCP poole.
Kell 21 õhtul on sealkandis üsna nõrk seis. Algas üks film (teisteni oleks pidanud ootama väh 40 minutit, mis tundus tõelise ajaraiskamisena). "Tagaotsitav". Ma ei ole ammu nii jaburat filmi näinud. Hoolimata sellest, et filmis oli rohkelt märulit ja verd, tahtsin mina pool aega naerda. "Filmimaailm on ikka niipalju muutunud pärast Matrixit," kommenteeris B. Jah, tõepoolest. Kõik muinaslood, vanad vennaskonnad, salapära, see, et sa pead uskuma jne... Salatoimikud,Saladus, Matrix jne... Aga tegemist oli tipptasemel äksoniga, mida ma tavaliselt kinno vaatama ei läheks, kuid eile mõjus ta kuidagi... vabastavalt (olen endiselt ühe teema pärast stressis, aga loodan asjade lahenemist). Ehk siis sega kokku Angelina Jolie, Morgan Freeman, paugud, müstika, kiired autod, kavalad trikid ja viina andev venelane... ning saabki "Tagaotsitava".
Ning tegelikult...
What the fuck have you done lately?
Võib vaadata küll, kui õhtuti külmaks läheb.
Kell 21 õhtul on sealkandis üsna nõrk seis. Algas üks film (teisteni oleks pidanud ootama väh 40 minutit, mis tundus tõelise ajaraiskamisena). "Tagaotsitav". Ma ei ole ammu nii jaburat filmi näinud. Hoolimata sellest, et filmis oli rohkelt märulit ja verd, tahtsin mina pool aega naerda. "Filmimaailm on ikka niipalju muutunud pärast Matrixit," kommenteeris B. Jah, tõepoolest. Kõik muinaslood, vanad vennaskonnad, salapära, see, et sa pead uskuma jne... Salatoimikud,Saladus, Matrix jne... Aga tegemist oli tipptasemel äksoniga, mida ma tavaliselt kinno vaatama ei läheks, kuid eile mõjus ta kuidagi... vabastavalt (olen endiselt ühe teema pärast stressis, aga loodan asjade lahenemist). Ehk siis sega kokku Angelina Jolie, Morgan Freeman, paugud, müstika, kiired autod, kavalad trikid ja viina andev venelane... ning saabki "Tagaotsitava".
Ning tegelikult...
What the fuck have you done lately?
Võib vaadata küll, kui õhtuti külmaks läheb.
8.7.08
Ja... Elekter!
Ma elan nädalavahetuse ootuses. Ja selles ootuses, et mis järgneva pooleteise kuu jooksul juhtub.
Eile püüdsin otsustada, kas vihastan NSVLi või oma korteriomaniku peale. Lõpuks ei vihastanudki.
Aga situatsioon oli järgmine: nõusid pestes kadus tervest korterist elekter (mul on üldvesi, muide)... Mina läksin targalt elektrikapi juurde, lülitasin elektri tagasi - ei midagi. Mnjah. Lõpuks tõdesin, et elekter on teises toas, aga minu korteripooles - njeetu. Minu esimene mõte oli: päästa külmkapp (mille ma just toitu täis olin varunud)! Sain selgeks, et kogu jama taga ongi külmkapi taga olev pistikupesa (kärsahais aitas veidi kaasa sellele tõdemusele), aga sealt juhtmeotsa kättesaamine võttis mul nii umbes 15 minutit, mille jooksul sikutasin juhet pidevalt - ta lihtsalt ei tulnud välja. Mõningase pikendusjuhtmete ümberpaigutamise järel (sest no teadagi, vana-vana vene pistik uude pikendusjuhtmesse ei lähe), sain külmiku tööle, vedasin laualambi kööki ja pesin vankumatult nõusid edasi. Aga jah, see on lohutav, et järgmisest nädalast on mees majas ja ma ei pea sellise juraga üksi tegelema, sest hetkeks võtab siiski võimust abitus. (Loomulikult ma helistasin isale! Aga seda peamiselt eesmärgil, et kui ma peaks suraka saama, siis ta teab mulle abi kutsuda...)
Nüüd valitseb korteris juhtmevõrgustik ja ma siiralt loodan, et mitte igavesti, muidu pean hakkama toa planeeringut veidi ümber töötama, et juhtmed jõuaksid õigetesse kohtadesse :)
Eile püüdsin otsustada, kas vihastan NSVLi või oma korteriomaniku peale. Lõpuks ei vihastanudki.
Aga situatsioon oli järgmine: nõusid pestes kadus tervest korterist elekter (mul on üldvesi, muide)... Mina läksin targalt elektrikapi juurde, lülitasin elektri tagasi - ei midagi. Mnjah. Lõpuks tõdesin, et elekter on teises toas, aga minu korteripooles - njeetu. Minu esimene mõte oli: päästa külmkapp (mille ma just toitu täis olin varunud)! Sain selgeks, et kogu jama taga ongi külmkapi taga olev pistikupesa (kärsahais aitas veidi kaasa sellele tõdemusele), aga sealt juhtmeotsa kättesaamine võttis mul nii umbes 15 minutit, mille jooksul sikutasin juhet pidevalt - ta lihtsalt ei tulnud välja. Mõningase pikendusjuhtmete ümberpaigutamise järel (sest no teadagi, vana-vana vene pistik uude pikendusjuhtmesse ei lähe), sain külmiku tööle, vedasin laualambi kööki ja pesin vankumatult nõusid edasi. Aga jah, see on lohutav, et järgmisest nädalast on mees majas ja ma ei pea sellise juraga üksi tegelema, sest hetkeks võtab siiski võimust abitus. (Loomulikult ma helistasin isale! Aga seda peamiselt eesmärgil, et kui ma peaks suraka saama, siis ta teab mulle abi kutsuda...)
Nüüd valitseb korteris juhtmevõrgustik ja ma siiralt loodan, et mitte igavesti, muidu pean hakkama toa planeeringut veidi ümber töötama, et juhtmed jõuaksid õigetesse kohtadesse :)
30.6.08
Kujutletavad reisid
Ma olen olnud Eestis kuus kuud ja loetud päevad peale. Ma ei mäleta, millal ma viimati olin Eestis järjest nii pikka aega. Isegi Lätis ei ole käinud. See on kergelt frustreeriv. Okei, raskelt. Ja mu vanematekodu on 35 km Lätist!
Asi on jõudnud edasi sellest, et vaataksin iga päev lennufirma lehekülgesid. Oktoobriks hangitud lennupiletid on kõike muud kui lohutavad. Seega olen omandanud uue taseme: reisin unes.
LAV, Hispaania, Gruusia, Austraalia, Peruu, USA, Mehhiko, Filipiinid, Kanada, Madagaskar jne...
Töölkäimine ka ei aita. Vähe sellest, et aega ei ole. Kuu lõpuks on ka raha otsas. Seda, kuhu ta kaob, ei tea keegi, aga läinud ta on. Elukorralduses tuleb teha radikaalseid muutusi. Aitab!
Aga praeguse mittereisimise eesmärk on üllas - ei mingeid rahakulutavaid Euroopa-avastamisi, enne kui kaks plaani on teostunud:
Siber ja Lõuna-Ameerika (mitteunes).
Euroopa vaevalt muutub. Samas ma siiski ei kujuta ette end pidevalt sarnaseid pikki pause pidamas.
Kellelgi on haltuuraotsi? ;)
Asi on jõudnud edasi sellest, et vaataksin iga päev lennufirma lehekülgesid. Oktoobriks hangitud lennupiletid on kõike muud kui lohutavad. Seega olen omandanud uue taseme: reisin unes.
LAV, Hispaania, Gruusia, Austraalia, Peruu, USA, Mehhiko, Filipiinid, Kanada, Madagaskar jne...
Töölkäimine ka ei aita. Vähe sellest, et aega ei ole. Kuu lõpuks on ka raha otsas. Seda, kuhu ta kaob, ei tea keegi, aga läinud ta on. Elukorralduses tuleb teha radikaalseid muutusi. Aitab!
Aga praeguse mittereisimise eesmärk on üllas - ei mingeid rahakulutavaid Euroopa-avastamisi, enne kui kaks plaani on teostunud:
Siber ja Lõuna-Ameerika (mitteunes).
Euroopa vaevalt muutub. Samas ma siiski ei kujuta ette end pidevalt sarnaseid pikki pause pidamas.
Kellelgi on haltuuraotsi? ;)
26.6.08
Pralle...
Kuidagi kiiresti läks. Nüüd jõudis kohale, et mina ja Ülo oleme lahutatud. Loodus ei salli tühja kohta, nii et eks me näe, mis ma järgmiseks välja mõtlen.
Vabaõhumuuseum on mu jaoks endiselt inspireeriv paik.
Ja ma mõtlesin, et sel aastal sünnipäeva ei pea. Aga siis vist mõtlesin ümber. Millal siis veel saan ma nõuda oma sõprade vankumantut audientsi? Aega veel on, jõuan meelt muuta. Aga fakt on, et Maakri tänaval toimub sel päeval kindlasti nii mõndagi põnevat. Selle otsustasime Kristiga ära.
Tänase päeva nõuanne läheb Mardile: meiliaadressilt, mida sa EI kasuta, ei saadeta kirju vähemalt 15 inimesele ;) (D. knows what i mean)
Vabaõhumuuseum on mu jaoks endiselt inspireeriv paik.
Ja ma mõtlesin, et sel aastal sünnipäeva ei pea. Aga siis vist mõtlesin ümber. Millal siis veel saan ma nõuda oma sõprade vankumantut audientsi? Aega veel on, jõuan meelt muuta. Aga fakt on, et Maakri tänaval toimub sel päeval kindlasti nii mõndagi põnevat. Selle otsustasime Kristiga ära.
Tänase päeva nõuanne läheb Mardile: meiliaadressilt, mida sa EI kasuta, ei saadeta kirju vähemalt 15 inimesele ;) (D. knows what i mean)
16.6.08
Illusioonid
Ma arvasin, et pärast Üloga lõpparve tegemist on mul rohkem aega. Ma olin naiivne.
Äkki on mul rohkem aega kui vene keele kursused läbi saavad?
Äkki on mul rohkem aega kui vene keele kursused läbi saavad?
13.6.08
Emotsioonid vol 2: minge Aegnale!
Ratta võtsin asja pärast. Pühapäeval oli plaan vallutada ka Aegna. Kõik läks imehästi kui välja arvata see, et tagasitulles jäin merehaigeks ning üsna pea selgus ka, et olin saanud kas päikesepiste, päikesepõletuse või kuumarabanduse. Ilmselt siiski kaks viimast. Õhtu, öö ja järgmine päev möödusid udus. Pilti ei teinud, see saanuks hirmutav. Apteegist ostsin ravimit rumaluse vastu, mida lahke apteeker ka kohe soovitada oskas.
Aga tegelikult. Ma arvan, et Aegna randadele mahuvad ka suvel inimesed ära (iseküsimus, kas nad mahuvad Juku-laevale), lisaks luikedele ja kajakatele... Seega tehke see alla 100-kroonine piletiost edasi-tagasi, võtke piknikumaterjal kaasa (siis ei sõltu mingist baarist) ja nautige Eesti saarte ilu või maismaa oma. Männimetsad, liivarajad, inimtühjad rannad, kajakad, mõned matkasellid, mõned tüütud kärbsed, värske õhk, piisavalt kaugelt mööda sõitvad liinilaevad, sõjaväe jäänused (kõik need kinnilöödud akendega majad!). Teate, see kõik on põnev ja mõneti ainulaadne. Infot võib saada nt siit.
Puhka kodumaal! Võiks ju? :)
Aga tegelikult. Ma arvan, et Aegna randadele mahuvad ka suvel inimesed ära (iseküsimus, kas nad mahuvad Juku-laevale), lisaks luikedele ja kajakatele... Seega tehke see alla 100-kroonine piletiost edasi-tagasi, võtke piknikumaterjal kaasa (siis ei sõltu mingist baarist) ja nautige Eesti saarte ilu või maismaa oma. Männimetsad, liivarajad, inimtühjad rannad, kajakad, mõned matkasellid, mõned tüütud kärbsed, värske õhk, piisavalt kaugelt mööda sõitvad liinilaevad, sõjaväe jäänused (kõik need kinnilöödud akendega majad!). Teate, see kõik on põnev ja mõneti ainulaadne. Infot võib saada nt siit.
Puhka kodumaal! Võiks ju? :)
10.6.08
Emotsiooniderohke nädalavahetus vol 1
Laupäeva hommikul väga vara (no ma arvan, et laupäeviti kell 7 ärkamine on väga vara), sõitsin Pääskülla, et võtta K käest ratas.
Sain ratta ning hakkasin rõõmsalt Mustamäe poole sõitma. Ma muidugi ei teadnud, millal peab Hiiule ära keerama, aga bussipeatuses tundus, et seda võib teha ka ühe poe juurest. Iseenesest oli mul õigus, aga valik oli VALE.
Tee ääres seisis roheline BMW, mille kõrval seisid kolm noormeest. Vanus... no minust vanemad. Möödusin neist rattaga ja mida tegid nemad? Ei, nad ei vilistanud või hõiganud kummalisi väljendeid. Nad valasid mu õllega üle. Just like that. Loomulikult oli see neile hirmusnaljakas. Mina suutsin end valitseda piisavalt, et sõita tänava lõpuni ning pärast nende vaateväljalt lahkumist olin väga endast väljas. Üllatus-üllatus.
Mind tõsiselt huvitab, mis toimub inimeste peas kui nad valavad täiesti suvalise inimese laupäeva hommikul kell 8.41 õllega üle?
Minu jaoks oli see rünnak ja loomulikult ka äärmiselt ebameeldiv. Pärast paariminutilist mõtteaega kutsusin politsei. Minu suurimaks mureks seejuures oli, et ehk lähevad vahvad noormehed purjus peaga sõidule, sest realistlikult mõeldes sain aru, et mind politsei kohaletulek väga ei aitaks. Mingit rahulolu pakkus ikka, kuid kuna ma täpset süüdlast ei teadnud, ei oleks ka avaldusest mingit rõõmu peale suure asjaajamise saanud. Seega sain vahvatelt noormeestelt mõned sõimusõnad. Meespolitseinik vaatas mind veidi põlastavalt, naispolitseinik vist sai aru, et selline käitumine on kummaline. Tegelt on ikka nii normaalne end purjus peaga teiste peal välja elada, kas pole? Kes neid inimesi kasvatanud on? Mitte keegi?
Jalad värisesid. K viis mind autoga koju, kus jäin lihtsalt magama.
Sain ratta ning hakkasin rõõmsalt Mustamäe poole sõitma. Ma muidugi ei teadnud, millal peab Hiiule ära keerama, aga bussipeatuses tundus, et seda võib teha ka ühe poe juurest. Iseenesest oli mul õigus, aga valik oli VALE.
Tee ääres seisis roheline BMW, mille kõrval seisid kolm noormeest. Vanus... no minust vanemad. Möödusin neist rattaga ja mida tegid nemad? Ei, nad ei vilistanud või hõiganud kummalisi väljendeid. Nad valasid mu õllega üle. Just like that. Loomulikult oli see neile hirmusnaljakas. Mina suutsin end valitseda piisavalt, et sõita tänava lõpuni ning pärast nende vaateväljalt lahkumist olin väga endast väljas. Üllatus-üllatus.
Mind tõsiselt huvitab, mis toimub inimeste peas kui nad valavad täiesti suvalise inimese laupäeva hommikul kell 8.41 õllega üle?
Minu jaoks oli see rünnak ja loomulikult ka äärmiselt ebameeldiv. Pärast paariminutilist mõtteaega kutsusin politsei. Minu suurimaks mureks seejuures oli, et ehk lähevad vahvad noormehed purjus peaga sõidule, sest realistlikult mõeldes sain aru, et mind politsei kohaletulek väga ei aitaks. Mingit rahulolu pakkus ikka, kuid kuna ma täpset süüdlast ei teadnud, ei oleks ka avaldusest mingit rõõmu peale suure asjaajamise saanud. Seega sain vahvatelt noormeestelt mõned sõimusõnad. Meespolitseinik vaatas mind veidi põlastavalt, naispolitseinik vist sai aru, et selline käitumine on kummaline. Tegelt on ikka nii normaalne end purjus peaga teiste peal välja elada, kas pole? Kes neid inimesi kasvatanud on? Mitte keegi?
Jalad värisesid. K viis mind autoga koju, kus jäin lihtsalt magama.
2.6.08
Üks armulugu on möödanik...
Mina ja Ülo läksime lahku. Aga me tegime seda sõbralikus meeleolus, võiks öelda, et lausa suurepäraselt. Oli tore, kuni see kestis.
Sujuva ülemineku tagamiseks hankisin endale argipäevaõhtuteks vene keele kursused.
Sujuva ülemineku tagamiseks hankisin endale argipäevaõhtuteks vene keele kursused.
29.5.08
Now is the time to try something new
Orkuti fortune on lihtsalt... täpne. Nüüd on aeg küll jah.
Tänane päevapisar tuli selle peale:
Tänane päevapisar tuli selle peale:
28.5.08
Luule- ja laulusalm
Paari päeva kohta on magatud tunde ilmselgelt vähe, mida muuhulgas tõestab ka minu poolt üleeile välja saadetud sõnum:
Ööpopurii:
Tee tööd ja näe vaeva, siis... What's love got to do, got to do with it? Üks helin mul heliseb. Jingle bell rock! So noone told you life was gonna be this way?
Diagnoos? "Rase" on vale, "peast soe" on väheütlev. Enesekriitiline olen ainult kohati. Normaalne ei ole ma õnneks kunagi olnud, seega ei pruugi vahe olla märgatav.
Ööpopurii:
Tee tööd ja näe vaeva, siis... What's love got to do, got to do with it? Üks helin mul heliseb. Jingle bell rock! So noone told you life was gonna be this way?
Diagnoos? "Rase" on vale, "peast soe" on väheütlev. Enesekriitiline olen ainult kohati. Normaalne ei ole ma õnneks kunagi olnud, seega ei pruugi vahe olla märgatav.
27.5.08
Seni kuni õppetöö sotsiaalset elu ei sega...
Kui kallid inimesed jõuavad kodumaale vaid kord poolaasta jooksul ning viimati said nendega šampust juua Lissaboni lennujaamas, siis oleks patt teatada: "Ah, ma ei saa tulla, pean Üloga tegelema." Kuigi peaks jah. Aga olgem ausad, juust oli hea ja vein. Ka. Ja juulis võiks šampa pudelit loksutada Tallinna lennujaamas.
Kahjuks jäi teostamata mäng, kus iga külaline kirjutab loova lause teemal Eesti ettevõtteblogid, ilma, et näeks eelmise kirjutatut. Võimalik, et oleks kokkuvõtteks ideid antud. Õnneks on mul veel Kalle :P
Tegelikult võiks jälle sõprusest ja armastusest ja elust kirjutada, aga no kes jõuab seda hala ära kuulata? Selle asemel annan teada, et alates reedest algab sotsiaalne elu ka ametlikult. Nii lõuna kui ka õhtu on juba planeeritud. Ikka sõprade seltsis.
Kahjuks jäi teostamata mäng, kus iga külaline kirjutab loova lause teemal Eesti ettevõtteblogid, ilma, et näeks eelmise kirjutatut. Võimalik, et oleks kokkuvõtteks ideid antud. Õnneks on mul veel Kalle :P
Tegelikult võiks jälle sõprusest ja armastusest ja elust kirjutada, aga no kes jõuab seda hala ära kuulata? Selle asemel annan teada, et alates reedest algab sotsiaalne elu ka ametlikult. Nii lõuna kui ka õhtu on juba planeeritud. Ikka sõprade seltsis.
26.5.08
Naiseksolemise valud
Sõbranna läks suvel ühes välisriigis haiglasse. Tervis jupsis. Arstide esimene diagnoos: rase. Sõbranna teadis päris täpselt, et ta ei ole rase, aga arstid seda miskipärast ei uskunud. Pärast analüüse tulid arstid ja teatasid: "Meil on teile häid uudiseid - te ei ole rase!"
Oli juhus, et mul oli terve päev tohutu paha olla. Oli see siis toidumürgitus või miski viirus, ei tea, aga kui keegi kuulis, et mul paha, oli diagnoos selge: rase.
Mõnikord kui on nn söömaperioodid ja satud seda mõnele kaasnaisterahvale mainima on diagnoos jälle seesama: rase!
Täna hommikul helistab kolleeg ja ütleb, et tööle ei jõua, kuna paha on olla ja oksendab kodus. Kõigi esimene mõte: rase!
Tahtsin öelda, et naine (ja veel sellises eas, et võib juba lapsi saada küll ühiskonna standardite järgi) olla on ikka raske. Ei saa südamerahus oksendada või lihtsalt haige olla (või veidi tujutseda, tule taevas appi!). Diagnoos: rase!
Oli juhus, et mul oli terve päev tohutu paha olla. Oli see siis toidumürgitus või miski viirus, ei tea, aga kui keegi kuulis, et mul paha, oli diagnoos selge: rase.
Mõnikord kui on nn söömaperioodid ja satud seda mõnele kaasnaisterahvale mainima on diagnoos jälle seesama: rase!
Täna hommikul helistab kolleeg ja ütleb, et tööle ei jõua, kuna paha on olla ja oksendab kodus. Kõigi esimene mõte: rase!
Tahtsin öelda, et naine (ja veel sellises eas, et võib juba lapsi saada küll ühiskonna standardite järgi) olla on ikka raske. Ei saa südamerahus oksendada või lihtsalt haige olla (või veidi tujutseda, tule taevas appi!). Diagnoos: rase!
25.5.08
Teoreetiline osa
Olen sellega kaks päeva järjepidevalt tegelenud. Juurdekasv on olnud umbes 300%. Ja mul VIST on raamistik. Iseasi muidugi, kas see raamistik ka hindajatele peale läheb.
Hetkel ma ei suuda otsustada, kas teadus on tore või mitte. Aga mu juhendaja suudab säilitada optimismi:
[16:54:39] Triin: see on ikka üks suur leiutamine.
[16:54:48] Triin: teadus ei tundu praegu üldse lõbus.
[17:13:55] Juhendaja: ehh
[17:14:07] Juhendaja: nädala pärast loed üle, siis mõtled, et whoa, mina, nii tark ja tubli
Nädala pärast on 1. juuni. Kaitsmine on teisel.
96 tunni pärast esitan selle nalja ära. Teha on veel üsna palju ning muuhulgas peaks jõudma ka magada, tööl käia, kepitada ja Dead vaadata, kes on Eestis välkvisiidil.
Aga ma vist leidsin ühe raamatu, mis kütkestab mind juba oma pealkirja pärast: Now is Gone. Temaatiline on ta muidugi ka. Friik!
Aga kuidagi zen on. See saab varsti läbi! Mitte zen, saate aru küll.
Hetkel ma ei suuda otsustada, kas teadus on tore või mitte. Aga mu juhendaja suudab säilitada optimismi:
[16:54:39] Triin: see on ikka üks suur leiutamine.
[16:54:48] Triin: teadus ei tundu praegu üldse lõbus.
[17:13:55] Juhendaja: ehh
[17:14:07] Juhendaja: nädala pärast loed üle, siis mõtled, et whoa, mina, nii tark ja tubli
Nädala pärast on 1. juuni. Kaitsmine on teisel.
96 tunni pärast esitan selle nalja ära. Teha on veel üsna palju ning muuhulgas peaks jõudma ka magada, tööl käia, kepitada ja Dead vaadata, kes on Eestis välkvisiidil.
Aga ma vist leidsin ühe raamatu, mis kütkestab mind juba oma pealkirja pärast: Now is Gone. Temaatiline on ta muidugi ka. Friik!
Aga kuidagi zen on. See saab varsti läbi! Mitte zen, saate aru küll.
22.5.08
Mina olengi parim asjade edasilükkaja ehk paar küsimustikku
Paarist blogist on ammu silma jäänud, meilile tuli ka üks osa sellest. Täidan.
Ma/mul:
1. Tahan: et 2. juuni oleks läbi.
2. On: kätel külm.
3. Vihkan: mulle on alati õpetatud, et vihkamine on selleks liiga negatiivne emotsioon. Vahel juhtub, aga tegelikult ei vihka, kohati mulle küll ei meeldi asjad.
4. Igatsen: Tartut.
5. Kahetsen: miks ma peaks?
6. Armastan: elu.
7. Olen alati: valmis planeerima.
8. Ei ole: piisavalt aega, et veini käia joomas.
9. Tantsin: VÄGA hea meelega.
10. Laulan: viisi järgi ja tihedamini kui oma häälepaeltega tohiks.
11. Nutan: kaisus.
12. Kaotan: pea.
13. Tekitan segadust: oma toas. Liiga palju.
14. Peaks õppima: vene keelt, tennist, sukeldumist, veesuusatamist, mäesuusatamist ja kangastelgedel vaiba kudumist.
Lemmikuim:
1. Päev: neljapäev, sest kohe on laupäev.
2. Number: puudub.
3. Värv: kollane!
4. Lill: kollane roos, piibeleht, orhidee ja kõik teised lilled.
5. Kuu: juuli :)
6. Laul: "Leib jahtub" ja "Wear Sunscreen"
7. Söök: värsked kartulid kodujuustu ja tilliga.
8. Jook: vesi ja värskelt pressitud greibimahl.
9. Riideese: pruun pärlitega korsett.
Kas ma kunagi:
1. Sööksin ära putuka? Jah.
2. Hüppaksin benjit? Vabas looduses.
3. Liugleksin? Vabas looduses, aga teravatest mäetippudest eemal.
4. Elaksin maal? Tehtud.
5. Hüppaksin langevarjuga? Kindlasti!
6. Kõnniksin sütel? Tahaksin küll.
7. Tapaksin kellegi? Sääse.
8. Läheksin sööma kellegi võhivõõraga? Tehtud.
9. Laulaksin karaoket? Tehtud. Üksi, kaksi ja grupis. Korduvalt.
10. Hakkaksin taimetoitlaseks? Olin 7 aastat. 2 aastat tagasi loobusin, kuid siiani ise liha eriti ei tee.
11. Näitaksin punast tuld? Tehtud.
12. Oleksin ellujääja? Ma olengi.
13. Paneksin kellegi nutma? Ma loodan, et saan ka õnnest panna.
14. Lööksid last: EI! Kuigi ma tean, et nad võivad vahel olla täitsa hullud.
15. Läheksid kohtingule endast 10 aastat vanema mehega? Tehtud, korduvalt.
Elu:
1. Kodulinn: Tartu ja Rõuge (ei ole jah linn ja mis siis?)
2. Haridustase: Elame-näeme.
3. Juuste värv: Hetkel pettustega hele.
4. Silmade värv: Hall, vist. Vahel roheline.
5. Kinganumber: 38,5-40,5
6. Nahavärv: hele.
7. Keskmine nimi: olen rahunenud ja enam keskmisi nimesid ei vaja.
8. Tuju: Emotsioonide väljendus, mida saame ise suurepäraselt kontrollida, kui tahame.
9. Vasaku-/ paremakäeline: parem. Olen üritanud ka vasakut, aga ei olnud ilus.
10. Välismaal elanud? Piisavalt, et teada - Eesti on superväike, aga superarmas :)
Mingid küsimused:
1. Inimene, kes on hetkel mu mõtetes: Kreet (sest ma alustasin vastamist tagant poolt)
2. Kus ma viimati käisin: Dušši all. Enne seda Pirita jõe ääres kepitamas.
3. Kelle telefonikõne viimati maha magasin: Kreeda.
4. Viimati helistasin: seotult ühe kliendiga.
5. Kas ma naeran tihti? Õnneks küll.
6. Kas keegi mõtleb mulle praegu? Kindlasti, miks ei peaks?
7. Kas ma olen sentimentaalne? Ojaaaa...
8. Kas ma olen kohanud kedagi kuulsat? Ei.
9. Kas ma olen sõbralik? Võin olla.
10. Eelarvamused: püüan kõrvale jätta. Alati ei õnnestu.
11. Kelle voodis magasin eelmisel ööl? Enda voodis. Igav, onju?
12. Viimane film, mida vaatasin kaks korda: ei mäleta. Viimasel ajal ei viitsi vaadata kahte korda.
13. Mida ma tegin eile südaööl? Magasin õdusalt.
14. Viimati küpsetasin: Rabarberikooki ja vaatasin, kuidas küpsetatakse liha.
15. Vastassool pikad või lühikesed juuksed? Lühikesed. Kindlalt.
16. Kas kannan käevõrusid? Tavaliselt mitte, aga mõni ikka on.
17. Ostan: kõike.
18. Hetkel kuulan: oma trükkimist
Ikka veel on midagi teada saada?
1. Äratuntava häälega laulja: Anastacia alustades A-st, lõpetades ükskõik kellega. Tunnen ikka paljude lauljate hääled ära.
2. Suitsetan: üks kolleeg igal hommikul küsib, siiani ei suitseta.
3. Olen rahul praeguse eluga? Üks "aga" on, muidu ei tea, mida veel tahta :)
4. Kas ma teesklesin haiget, et koolist puududa? Oi, piisavalt.
5. Esimene asi, mida vastassoo juures märkan: käed.
6. Kas mulle meeldivad raamatud? Tavaliselt küll.
7. Järgmine kontsert, kuhu minna plaanin: ühtegi piletit ei ole ostnud.
8. Kas ma tahan abielluda? Mis küsimus? Muidugi tahan!
Ma tean vähemalt kahte inimest, kes peaksid ka seda täitma (sest neil on kindlasti teha midagi muud kui blogi kirjutada): Triin T ja Kadri K. Ready. Steady. Go!
Ma/mul:
1. Tahan: et 2. juuni oleks läbi.
2. On: kätel külm.
3. Vihkan: mulle on alati õpetatud, et vihkamine on selleks liiga negatiivne emotsioon. Vahel juhtub, aga tegelikult ei vihka, kohati mulle küll ei meeldi asjad.
4. Igatsen: Tartut.
5. Kahetsen: miks ma peaks?
6. Armastan: elu.
7. Olen alati: valmis planeerima.
8. Ei ole: piisavalt aega, et veini käia joomas.
9. Tantsin: VÄGA hea meelega.
10. Laulan: viisi järgi ja tihedamini kui oma häälepaeltega tohiks.
11. Nutan: kaisus.
12. Kaotan: pea.
13. Tekitan segadust: oma toas. Liiga palju.
14. Peaks õppima: vene keelt, tennist, sukeldumist, veesuusatamist, mäesuusatamist ja kangastelgedel vaiba kudumist.
Lemmikuim:
1. Päev: neljapäev, sest kohe on laupäev.
2. Number: puudub.
3. Värv: kollane!
4. Lill: kollane roos, piibeleht, orhidee ja kõik teised lilled.
5. Kuu: juuli :)
6. Laul: "Leib jahtub" ja "Wear Sunscreen"
7. Söök: värsked kartulid kodujuustu ja tilliga.
8. Jook: vesi ja värskelt pressitud greibimahl.
9. Riideese: pruun pärlitega korsett.
Kas ma kunagi:
1. Sööksin ära putuka? Jah.
2. Hüppaksin benjit? Vabas looduses.
3. Liugleksin? Vabas looduses, aga teravatest mäetippudest eemal.
4. Elaksin maal? Tehtud.
5. Hüppaksin langevarjuga? Kindlasti!
6. Kõnniksin sütel? Tahaksin küll.
7. Tapaksin kellegi? Sääse.
8. Läheksin sööma kellegi võhivõõraga? Tehtud.
9. Laulaksin karaoket? Tehtud. Üksi, kaksi ja grupis. Korduvalt.
10. Hakkaksin taimetoitlaseks? Olin 7 aastat. 2 aastat tagasi loobusin, kuid siiani ise liha eriti ei tee.
11. Näitaksin punast tuld? Tehtud.
12. Oleksin ellujääja? Ma olengi.
13. Paneksin kellegi nutma? Ma loodan, et saan ka õnnest panna.
14. Lööksid last: EI! Kuigi ma tean, et nad võivad vahel olla täitsa hullud.
15. Läheksid kohtingule endast 10 aastat vanema mehega? Tehtud, korduvalt.
Elu:
1. Kodulinn: Tartu ja Rõuge (ei ole jah linn ja mis siis?)
2. Haridustase: Elame-näeme.
3. Juuste värv: Hetkel pettustega hele.
4. Silmade värv: Hall, vist. Vahel roheline.
5. Kinganumber: 38,5-40,5
6. Nahavärv: hele.
7. Keskmine nimi: olen rahunenud ja enam keskmisi nimesid ei vaja.
8. Tuju: Emotsioonide väljendus, mida saame ise suurepäraselt kontrollida, kui tahame.
9. Vasaku-/ paremakäeline: parem. Olen üritanud ka vasakut, aga ei olnud ilus.
10. Välismaal elanud? Piisavalt, et teada - Eesti on superväike, aga superarmas :)
Mingid küsimused:
1. Inimene, kes on hetkel mu mõtetes: Kreet (sest ma alustasin vastamist tagant poolt)
2. Kus ma viimati käisin: Dušši all. Enne seda Pirita jõe ääres kepitamas.
3. Kelle telefonikõne viimati maha magasin: Kreeda.
4. Viimati helistasin: seotult ühe kliendiga.
5. Kas ma naeran tihti? Õnneks küll.
6. Kas keegi mõtleb mulle praegu? Kindlasti, miks ei peaks?
7. Kas ma olen sentimentaalne? Ojaaaa...
8. Kas ma olen kohanud kedagi kuulsat? Ei.
9. Kas ma olen sõbralik? Võin olla.
10. Eelarvamused: püüan kõrvale jätta. Alati ei õnnestu.
11. Kelle voodis magasin eelmisel ööl? Enda voodis. Igav, onju?
12. Viimane film, mida vaatasin kaks korda: ei mäleta. Viimasel ajal ei viitsi vaadata kahte korda.
13. Mida ma tegin eile südaööl? Magasin õdusalt.
14. Viimati küpsetasin: Rabarberikooki ja vaatasin, kuidas küpsetatakse liha.
15. Vastassool pikad või lühikesed juuksed? Lühikesed. Kindlalt.
16. Kas kannan käevõrusid? Tavaliselt mitte, aga mõni ikka on.
17. Ostan: kõike.
18. Hetkel kuulan: oma trükkimist
Ikka veel on midagi teada saada?
1. Äratuntava häälega laulja: Anastacia alustades A-st, lõpetades ükskõik kellega. Tunnen ikka paljude lauljate hääled ära.
2. Suitsetan: üks kolleeg igal hommikul küsib, siiani ei suitseta.
3. Olen rahul praeguse eluga? Üks "aga" on, muidu ei tea, mida veel tahta :)
4. Kas ma teesklesin haiget, et koolist puududa? Oi, piisavalt.
5. Esimene asi, mida vastassoo juures märkan: käed.
6. Kas mulle meeldivad raamatud? Tavaliselt küll.
7. Järgmine kontsert, kuhu minna plaanin: ühtegi piletit ei ole ostnud.
8. Kas ma tahan abielluda? Mis küsimus? Muidugi tahan!
Ma tean vähemalt kahte inimest, kes peaksid ka seda täitma (sest neil on kindlasti teha midagi muud kui blogi kirjutada): Triin T ja Kadri K. Ready. Steady. Go!
Asjade seis
Kallega juhtus nii, et ta jäi poolikuks ning erinevatel põhjustel valmis ei saanud. Eks siinkohal võib lugeda moraali eelkõige iseendale - alustades sellest, et ei peaks asju viimasele hetkele jätma, lõpetades sellega, et ei peaks haige olema kogu aeg. Projekt ei ole muidugi maha maetud, vaid jäetud ootama vaiksemaid aegu.
Üks põhjus, miks Kallega läks nagu läks, oli, et seadsin Ülo ikkagi prioriteediks, ehk Kalle solvus? Minu peamine eesmärk on ikkagi saada 19. juunil lilli, mitte veel nende asjadega venitada (kuni ma ei tunne enam ühtegi endaga samal aastal lõpetavat inimest).
Muide, raske oli Kallel seekord minna lasta. Väga raske. Iseendas pettuda. Aga läks nii, vaimse ja füüsilise tervise huvides.
Aga Ülo peab olema valmis täpselt nädala pärast ja selles suhtes ei ole seis üldsegi mitte lootusetu. Statistikat ei ole küll veel kõigilt saanud, aga loodan selle siiski välja meelitada. Muud osad seisavad ka laiskuse (ja olgem ausad, ka ajanappuse) kui millegi muu taga.
Töö juures on (üllatus! üllatus!) kiired ajad. Aga muidu vahva. Liitusime kepikõnnisarjaga ning nüüd kepitame iga neljapäeva õhtul. Tiim "Keppides võiduka lõpuni!". Sport on ikka peamine, eksole.
Ja kui vahepeal jõuab kevadgrillile (kus oli üle ootuste vahva olemine) ja koju (kus mu vanemad hoolitsevad selle eest, et meil ikkagi PÄRIS töö tegemine vaimse töö kõrvalt meelest ei läheks), on elu palju parem.
Kusjuures päris töö võludest räägiks täitsa pikemalt...
Üks põhjus, miks Kallega läks nagu läks, oli, et seadsin Ülo ikkagi prioriteediks, ehk Kalle solvus? Minu peamine eesmärk on ikkagi saada 19. juunil lilli, mitte veel nende asjadega venitada (kuni ma ei tunne enam ühtegi endaga samal aastal lõpetavat inimest).
Muide, raske oli Kallel seekord minna lasta. Väga raske. Iseendas pettuda. Aga läks nii, vaimse ja füüsilise tervise huvides.
Aga Ülo peab olema valmis täpselt nädala pärast ja selles suhtes ei ole seis üldsegi mitte lootusetu. Statistikat ei ole küll veel kõigilt saanud, aga loodan selle siiski välja meelitada. Muud osad seisavad ka laiskuse (ja olgem ausad, ka ajanappuse) kui millegi muu taga.
Töö juures on (üllatus! üllatus!) kiired ajad. Aga muidu vahva. Liitusime kepikõnnisarjaga ning nüüd kepitame iga neljapäeva õhtul. Tiim "Keppides võiduka lõpuni!". Sport on ikka peamine, eksole.
Ja kui vahepeal jõuab kevadgrillile (kus oli üle ootuste vahva olemine) ja koju (kus mu vanemad hoolitsevad selle eest, et meil ikkagi PÄRIS töö tegemine vaimse töö kõrvalt meelest ei läheks), on elu palju parem.
Kusjuures päris töö võludest räägiks täitsa pikemalt...
7.5.08
Rohkem armastuslaulumaks minna ei saa....
Täna on Ülo eelkaitsmisesse saatmise aeg. Sellega seoses helises äratuskell kell 04.05, mina helisesin kell 04.30 kui otsisin unesegasena markerit ning... hakkasin YouTube's ühte lugu otsima.
Sellega seoses leidsin ilmselt THE ULTIMATE LOVE SONGi.
Kaunid sõnad - check
Küünlad - check
Koor - check
Itaaliakeelne - check
Prantsusekeelne - check
Naine - check
Mees - check
Mees on Andrea Bocelli - check
Siin ta on:
Ma arvan, et läägemaks annaks ajada ainult naishääle asendamisel Celine Dioniga.
Sellega seoses leidsin ilmselt THE ULTIMATE LOVE SONGi.
Kaunid sõnad - check
Küünlad - check
Koor - check
Itaaliakeelne - check
Prantsusekeelne - check
Naine - check
Mees - check
Mees on Andrea Bocelli - check
Siin ta on:
Ma arvan, et läägemaks annaks ajada ainult naishääle asendamisel Celine Dioniga.
11.4.08
Per aspera ad astra.
Panin suvalise täpsusega paika ajakava järgmiseks 7 nädalaks. Tegelikult on õppetöö to do list kõigest üks A4. Tööülesandeid ma sinna lisama ei hakka, neid on ka rohkem kui 8 h tööpäevas.
(Pilt: www.ajaleht.ut.ee)
Seitsmest kõige hirmutavamad on järgmised 5 nädalat.
Sõpradele on kehtestatud järgmised reeglid (vähemalt 19. maini, võimaliku pikendusega 31. maini):
- Triinu ei tohi peole, koosviibimisele, kontserdile vms asjale kutsuda (v.a. sünnipäevad ja sünnitused jm sellega seonduvad tegevused);
- kui Triin helistab ja ütleb, et ta ÜLDSE EI VIITSI, siis mitte öelda "Lähme veini jooma!". Võib öelda: "Lähme jooksma/jalutama/keppidega kõndima!";
- Triin tahab näha oma sõpru. Sobivaim aeg selleks on tööpäevade lõunaaeg. Sööma peab, aga mitte õhtuti, sest siis peab kirjutama;
- kui leidub keegi, kes tööpäevadel PEAB ärkama kell 6.30, siis ta võiks endast teada anda ja teeks ühe kokkuleppe;
- mitte helistada pärast kella 23, ma magan või süvenen;
- 3. mail tulla Rõugesse minuga metsa koristama (selleks PEAB aega leidma);
- kui Triin tundub liiga palju blogivat, talle helistada ja öelda, et tahate 19. juunil mulle lilli tuua;
- hoida pöialt 25. aprillil, 12. mail, 19. mail ja 30. mail. Kuupäevi veel lisandub. Üleüldse võiks kogu aeg pöialt hoida;
- helistada 19. mail ning kontrollida, kas ma olen elus (loe edasi, kui vastus on "jah");
- helistada 31. mail uuesti ning kontrollida, kas ma olen endiselt elus.
Vabandust, kui ma neid ei kooskõlastanud. Pean juunini vastu ja siis olen sõber edasi. Elu on selline. Per aspera ad astra.
(Pilt: www.ajaleht.ut.ee)
Seitsmest kõige hirmutavamad on järgmised 5 nädalat.
Sõpradele on kehtestatud järgmised reeglid (vähemalt 19. maini, võimaliku pikendusega 31. maini):
- Triinu ei tohi peole, koosviibimisele, kontserdile vms asjale kutsuda (v.a. sünnipäevad ja sünnitused jm sellega seonduvad tegevused);
- kui Triin helistab ja ütleb, et ta ÜLDSE EI VIITSI, siis mitte öelda "Lähme veini jooma!". Võib öelda: "Lähme jooksma/jalutama/keppidega kõndima!";
- Triin tahab näha oma sõpru. Sobivaim aeg selleks on tööpäevade lõunaaeg. Sööma peab, aga mitte õhtuti, sest siis peab kirjutama;
- kui leidub keegi, kes tööpäevadel PEAB ärkama kell 6.30, siis ta võiks endast teada anda ja teeks ühe kokkuleppe;
- mitte helistada pärast kella 23, ma magan või süvenen;
- 3. mail tulla Rõugesse minuga metsa koristama (selleks PEAB aega leidma);
- kui Triin tundub liiga palju blogivat, talle helistada ja öelda, et tahate 19. juunil mulle lilli tuua;
- hoida pöialt 25. aprillil, 12. mail, 19. mail ja 30. mail. Kuupäevi veel lisandub. Üleüldse võiks kogu aeg pöialt hoida;
- helistada 19. mail ning kontrollida, kas ma olen elus (loe edasi, kui vastus on "jah");
- helistada 31. mail uuesti ning kontrollida, kas ma olen endiselt elus.
Vabandust, kui ma neid ei kooskõlastanud. Pean juunini vastu ja siis olen sõber edasi. Elu on selline. Per aspera ad astra.
8.4.08
Eesmärgid
Käisime vaatamas filmi "Rahumeelne sõdalane". Film iseenesest oli igati mõtlemapanev. Mõned mõtted:
- Surm on ainult veidi radikaalsem kui teismeliseiga, seega nothing to worry about.
- There's never nothing going on. Märka asju enda ümber.
- Arvesta, et sul ei ole kontrolli mitte millegi üle. Sellega ma muide ei nõustu, ma usun, et meil on kontroll meie mõtlemise üle.
- Tähtis ei ole eesmärk, vaid teekond.
- Elus on kolm tähtsat seadust:
a) paradoks - elu on müsteerium. Ära raiska aega sellest arusaamiseks;
b) huumor - säilita huumorisoon, eelkõige enda suhtes. See on enneolematu tugevus;
c) muutus - tea, et miski ei jää samaks.
Oli veel. "Rahumeelne sõdalane" on umbes nagu "Saladus". Ma ütleks, et mitte nii diip, selles suhtes, et ta jätab inimesele siiski valikuvabaduse - kas uskuda või mitte. Ja kui mitte, siis võtta filmi fantaasiana. Sest tegemist on ikkagi mängufilmiga. "Saladus" oli selline... liig saatevormis lihtsalt vaatamiseks. Naljakas oli muidugi ka see, mis näitlejad seal mängisid. Huvitav, kas nad ise teadsid, et tegemist peaks olema diibi asjaga?
Filmi lõppedes rääkisid inimesed juttu, Vain jagas soovitusi. Muide tema väitis, et eesmärgist tähtsamad on tõepoolest teekond ja suund, kuid selle viimase avastas tema ka alles hiljuti.
Aasta neljas kuu käib. Mis on teie selle aasta kaks eesmärki, mida tahaksite saavutada? Kui olete need eristanud, siis kuidas te seda mõõdate?
Minu eesmärgid on Ülo ja Kalle. Väidetavalt saavad need olla ainult mu poolaasta eesmärgid, seega teeme siis nii:
1) Ülo ja Kalle. 19. juuni.
2) igal õhtul tundmine, et see, mille nimel ma pingutan ja raban, teeb mind õnnelikuks. Et ma igal õhtul saaksin öelda, et isegi kui lõpptulemus mind ei rahuldanud või muud sellist, siis igal juhul olin õnnelik seda tehes.
- Surm on ainult veidi radikaalsem kui teismeliseiga, seega nothing to worry about.
- There's never nothing going on. Märka asju enda ümber.
- Arvesta, et sul ei ole kontrolli mitte millegi üle. Sellega ma muide ei nõustu, ma usun, et meil on kontroll meie mõtlemise üle.
- Tähtis ei ole eesmärk, vaid teekond.
- Elus on kolm tähtsat seadust:
a) paradoks - elu on müsteerium. Ära raiska aega sellest arusaamiseks;
b) huumor - säilita huumorisoon, eelkõige enda suhtes. See on enneolematu tugevus;
c) muutus - tea, et miski ei jää samaks.
Oli veel. "Rahumeelne sõdalane" on umbes nagu "Saladus". Ma ütleks, et mitte nii diip, selles suhtes, et ta jätab inimesele siiski valikuvabaduse - kas uskuda või mitte. Ja kui mitte, siis võtta filmi fantaasiana. Sest tegemist on ikkagi mängufilmiga. "Saladus" oli selline... liig saatevormis lihtsalt vaatamiseks. Naljakas oli muidugi ka see, mis näitlejad seal mängisid. Huvitav, kas nad ise teadsid, et tegemist peaks olema diibi asjaga?
Filmi lõppedes rääkisid inimesed juttu, Vain jagas soovitusi. Muide tema väitis, et eesmärgist tähtsamad on tõepoolest teekond ja suund, kuid selle viimase avastas tema ka alles hiljuti.
Aasta neljas kuu käib. Mis on teie selle aasta kaks eesmärki, mida tahaksite saavutada? Kui olete need eristanud, siis kuidas te seda mõõdate?
Minu eesmärgid on Ülo ja Kalle. Väidetavalt saavad need olla ainult mu poolaasta eesmärgid, seega teeme siis nii:
1) Ülo ja Kalle. 19. juuni.
2) igal õhtul tundmine, et see, mille nimel ma pingutan ja raban, teeb mind õnnelikuks. Et ma igal õhtul saaksin öelda, et isegi kui lõpptulemus mind ei rahuldanud või muud sellist, siis igal juhul olin õnnelik seda tehes.
2.4.08
Ülo, Paris ja Anu
Paris Hiltonit ma linnas ei kohanud. Anu Saagimit küll. No me töötame samal tänaval, mis ei muuda ka samas kohas lõunatamist kuigi keeruliseks. Anul oli päris kihvt roosa jope ja sõi ta kanapastat. Palju õnne, saite just tänase kollaste uudiste laksu kirja.
Ülo on meie kõigi poole teel. Olen intervjueerinud seitset inimest, mis on absoluutne miinimum. Sel nädalal on veel kaks intekat ja kaks jäävad järgmisesse. Vaatame, kas need teen ikka. Kümme olevat selline okei juba, et vastab reeglitele. Mida see tähendab, et intervjuud on tehtud? Ikka seda, et järgneb analüüs. Aga lisaks sellele tähendab see ka seda, et juunis lõpetamine on üsna reaalsem (ja uskuge mind, ma olen uhke, et suudan praegu neid asju enne viimast minutit teha, samas ma muidugi ei kujuta ka ette, kuidas neid viimasele minutile mahutada). Ülo muidugi räägib mulle päris pikalt sellest, et Kalle nutab kusagil kilomeetrite kaugusel, aga tuleb ka tema aeg. Riskide hajutamiseks otsustasin Üloga mingilegi maale jõuda, enne kui Kalle pikemalt käsile võtan. Võimalus, et saan 19. juunil lilli on juba kannustav ;) (sest lilled ju mulle meeldivad).
Asja muidugi ei lihtsusta see, et tööl on iga päevaga üha rohkem teha (mis juhtub, kui oled peaaegu terve kuu töötanud ;)). Aga Orkuti fortune ütles ükspäev targalt "The great pleasure in life is to do things people tell you cannot do." Võtsin seda kui ettekuulutust.
Ainus mure, et sporti ei jõua teha. Olukorra leevendamiseks tulen bussis peatus varem maha, nii tööle minnes kui sealt tulles. Spordist võiks muidugi rääkida siis, kui ma bussi üldse ei kasutaks.
Ülo on meie kõigi poole teel. Olen intervjueerinud seitset inimest, mis on absoluutne miinimum. Sel nädalal on veel kaks intekat ja kaks jäävad järgmisesse. Vaatame, kas need teen ikka. Kümme olevat selline okei juba, et vastab reeglitele. Mida see tähendab, et intervjuud on tehtud? Ikka seda, et järgneb analüüs. Aga lisaks sellele tähendab see ka seda, et juunis lõpetamine on üsna reaalsem (ja uskuge mind, ma olen uhke, et suudan praegu neid asju enne viimast minutit teha, samas ma muidugi ei kujuta ka ette, kuidas neid viimasele minutile mahutada). Ülo muidugi räägib mulle päris pikalt sellest, et Kalle nutab kusagil kilomeetrite kaugusel, aga tuleb ka tema aeg. Riskide hajutamiseks otsustasin Üloga mingilegi maale jõuda, enne kui Kalle pikemalt käsile võtan. Võimalus, et saan 19. juunil lilli on juba kannustav ;) (sest lilled ju mulle meeldivad).
Asja muidugi ei lihtsusta see, et tööl on iga päevaga üha rohkem teha (mis juhtub, kui oled peaaegu terve kuu töötanud ;)). Aga Orkuti fortune ütles ükspäev targalt "The great pleasure in life is to do things people tell you cannot do." Võtsin seda kui ettekuulutust.
Ainus mure, et sporti ei jõua teha. Olukorra leevendamiseks tulen bussis peatus varem maha, nii tööle minnes kui sealt tulles. Spordist võiks muidugi rääkida siis, kui ma bussi üldse ei kasutaks.
26.3.08
Integratsioonist. Emotsioonidega.
Võimalik, et olen igasugustele integratsiooniteemadele hetkel rohkem avatud. Mõne sõbraga oleme sellest rääkinud. Ja eks Kallegi puuduta veidi seda temaatikat, ilmselt. Tegelikult olen seda teemat edasi lükanud. Mõneti on mu mõtted siiani poolikud.
Igal juhul, Justin (netinimega Giustino), kes on Eestis elav ameeriklane (ja ühtlasi ka Epp Petrone abikaasa), kirjutab oma blogis Eesti integratsiooniprobleemist põneva nurga alt. Ta väidab, et praegust integratsiooni peatab mõningal määral (kui mitte väga palju) see, et nö valitsev põlvkond on kasvanud ajal, mil eestlaste ja mitte-eestlaste osakaal Eesti rahvastikus oli 60%-40%. (Ta postitust lugege kindlasti! Nt siit.) Ehk siis 40-60 aastased kardavad Venemaaga seotut kõige rohkem. Ma hakkasin mõtlema, et tal võib olla õigus.
Või pigem, juba pikemat aega olen juurelnud selle üle, et mis on eestlaste Vene-foobia põhjused. Jah, teate, mina olen ka kuulnud jutte küüditamistest ja ma usun, et vaba riigina oleks Eesti saavutanud enam. Kuid ajalugu on ajalugu, mõningane oma suure naabri kartus on igati õigustatud (eriti arvestades Venemaa poliitika viimaste aastate arenguid), kuid pidev russofoobia on ängistav ning meie riigi olukorda kindlasti mitte edasiviiv. Fakt, et Eesti rahvastikust 30% on muukeelsed (ning suurem hulk neist venekeelsed) ei muutu, isegi kui tahame pead liiva alla peita. Kui kaua me veel kardame ja laseme oma hirmudel Eesti elu kontrollida?
Paari viimase aasta jooksul on minu arvates poliitikud kasutanud eestlaste foobiat täielikult ära, külvates sellega teadlikult hirmu. See on hea asi, millega valimiste paiku välja tulla. Seda teevad paljud poliitikud, nii peamiselt eesti kui ka vene keelt kõnelevad. Nüüd muidugi veel enam, saab viidata "aprillisündmustele"; kus vabandage väga, märatsesid idioodid, nii eestlased kui ka venelased, võimalik, et keegi veel. Lolle leidub iga rahvuse seas ning seda üksnes Venemaaga ning venelastega seostada, on kitsarinnaline ning lühinägelik. Lühinägelik sellepärast, et nõnda kasvatatakse põlvkonda, kes ei ole vaba ajaloo taagast, vaid põlvkonda, keda üritatakse ajaloo ning juhtunuga mõjutada sedavõrd, et nad ei suudaks edasi minna. Et ka meie räägiksime kui õudne on Venemaa ja kui koledad on venelased. Selleks, et annaksime selle edasi ka enda lastele ning nõnda viha ja vimm muudkui kasvab. Umbes nagu sakslastele heidetakse endiselt ette natsikuritegusid, millega enamikul sakslastel ei olnud mingit seost. Ja võidab... Ma ei tea, kes. See huvitaks mind väga. Kellegi valimistulemus? Kellegi taskud?
Mina isiklikult tunnen, et on aeg edasi liikuda. Me ei pea ajalugu unustama. Aga ajalugu peaks kohati vaatlema distantsilt. Ajalugu on alati subjektiivne, seda, mis on toiminud, ei saa enam muuta, kuid saab muuta seda, mis hakkab toimuma. Jah, kommunism tuleb hukka mõista. Minugipoolest võib hukka mõista Venemaa tänase poliitika (Kuigi omaette filosoofiliseks aruteluteemaks jääb, kas demokraatia sobib ikkagi kõikidele riikidele? Või ehk ainult mõned osad demokraatiast? Millised?). Aga me ei peaks hukka mõistma vene inimest (nii meil kui mujal), vene keelt ja kultuuri. Inimest tuleks eelkõige võtta kui inimest, mitte kui mõne rahvuse esindajat (ka eraldi teema, eks?).
Täna, siin ja praegu, elame me koos inimestega. Jah, osad neist ei ole võtnud vaevaks õppida ära eesti keelt (ja minu arvates on see ka mõneti loogiline, et ükskõik, mis riigis elades, sa vähemati üritad selle keele selgeks saada, aga mõne inimese jaoks see võib-olla ei ole). Aga teate, paljud on. Seega, ehk oleks aeg pöörata tähelepanu negatiivselt positiivsele? Me elame multi-kultuurses riigis, meil on võimalus üksteiselt õppida ja seeläbi areneda. Tasub kaalumist, ma usun.
Igal juhul, Justin (netinimega Giustino), kes on Eestis elav ameeriklane (ja ühtlasi ka Epp Petrone abikaasa), kirjutab oma blogis Eesti integratsiooniprobleemist põneva nurga alt. Ta väidab, et praegust integratsiooni peatab mõningal määral (kui mitte väga palju) see, et nö valitsev põlvkond on kasvanud ajal, mil eestlaste ja mitte-eestlaste osakaal Eesti rahvastikus oli 60%-40%. (Ta postitust lugege kindlasti! Nt siit.) Ehk siis 40-60 aastased kardavad Venemaaga seotut kõige rohkem. Ma hakkasin mõtlema, et tal võib olla õigus.
Või pigem, juba pikemat aega olen juurelnud selle üle, et mis on eestlaste Vene-foobia põhjused. Jah, teate, mina olen ka kuulnud jutte küüditamistest ja ma usun, et vaba riigina oleks Eesti saavutanud enam. Kuid ajalugu on ajalugu, mõningane oma suure naabri kartus on igati õigustatud (eriti arvestades Venemaa poliitika viimaste aastate arenguid), kuid pidev russofoobia on ängistav ning meie riigi olukorda kindlasti mitte edasiviiv. Fakt, et Eesti rahvastikust 30% on muukeelsed (ning suurem hulk neist venekeelsed) ei muutu, isegi kui tahame pead liiva alla peita. Kui kaua me veel kardame ja laseme oma hirmudel Eesti elu kontrollida?
Paari viimase aasta jooksul on minu arvates poliitikud kasutanud eestlaste foobiat täielikult ära, külvates sellega teadlikult hirmu. See on hea asi, millega valimiste paiku välja tulla. Seda teevad paljud poliitikud, nii peamiselt eesti kui ka vene keelt kõnelevad. Nüüd muidugi veel enam, saab viidata "aprillisündmustele"; kus vabandage väga, märatsesid idioodid, nii eestlased kui ka venelased, võimalik, et keegi veel. Lolle leidub iga rahvuse seas ning seda üksnes Venemaaga ning venelastega seostada, on kitsarinnaline ning lühinägelik. Lühinägelik sellepärast, et nõnda kasvatatakse põlvkonda, kes ei ole vaba ajaloo taagast, vaid põlvkonda, keda üritatakse ajaloo ning juhtunuga mõjutada sedavõrd, et nad ei suudaks edasi minna. Et ka meie räägiksime kui õudne on Venemaa ja kui koledad on venelased. Selleks, et annaksime selle edasi ka enda lastele ning nõnda viha ja vimm muudkui kasvab. Umbes nagu sakslastele heidetakse endiselt ette natsikuritegusid, millega enamikul sakslastel ei olnud mingit seost. Ja võidab... Ma ei tea, kes. See huvitaks mind väga. Kellegi valimistulemus? Kellegi taskud?
Mina isiklikult tunnen, et on aeg edasi liikuda. Me ei pea ajalugu unustama. Aga ajalugu peaks kohati vaatlema distantsilt. Ajalugu on alati subjektiivne, seda, mis on toiminud, ei saa enam muuta, kuid saab muuta seda, mis hakkab toimuma. Jah, kommunism tuleb hukka mõista. Minugipoolest võib hukka mõista Venemaa tänase poliitika (Kuigi omaette filosoofiliseks aruteluteemaks jääb, kas demokraatia sobib ikkagi kõikidele riikidele? Või ehk ainult mõned osad demokraatiast? Millised?). Aga me ei peaks hukka mõistma vene inimest (nii meil kui mujal), vene keelt ja kultuuri. Inimest tuleks eelkõige võtta kui inimest, mitte kui mõne rahvuse esindajat (ka eraldi teema, eks?).
Täna, siin ja praegu, elame me koos inimestega. Jah, osad neist ei ole võtnud vaevaks õppida ära eesti keelt (ja minu arvates on see ka mõneti loogiline, et ükskõik, mis riigis elades, sa vähemati üritad selle keele selgeks saada, aga mõne inimese jaoks see võib-olla ei ole). Aga teate, paljud on. Seega, ehk oleks aeg pöörata tähelepanu negatiivselt positiivsele? Me elame multi-kultuurses riigis, meil on võimalus üksteiselt õppida ja seeläbi areneda. Tasub kaalumist, ma usun.
5 muna, korraga
Ühel mehel? Ei. Pigem juhtus viie munaga see, mis viie munaga juhtuma ei peaks. Nad läksid kõik korraga katki. Voolasid mööda köögipõrandat rõõmsalt ringi. See tegi lõpu minu omleti-unelmatele.
Lisaks ma mainin, et vanarahvas on üks tark rahvas. "Ega tali taeva jää!" Rohkem ei kommenteerikski seda lumeuputust, mis väljas valitseb. Ütleme, et talve lumenorm ei jää saamata, juhtugu ta siis aga kevadel.
Üloga käime ettevõtteblogijaid mööda. Nii mõnigi huvitav mõte, mida võib-olla kunagi ka jagan. Maybe, maybe not. Üritan inimesi veenda rääkima vähemate sõnadega rohkem sisu, oleks vähem transkribeerimist. Aga iga korraga räägivad nad rohkem. Samas, mida sa neist takistada?
Ahjaa, mu elu ei koosne praegu muust, seega ei saa muust kui toidust, tööst, söögist ja ilmast rääkida.
Lisaks ma mainin, et vanarahvas on üks tark rahvas. "Ega tali taeva jää!" Rohkem ei kommenteerikski seda lumeuputust, mis väljas valitseb. Ütleme, et talve lumenorm ei jää saamata, juhtugu ta siis aga kevadel.
Üloga käime ettevõtteblogijaid mööda. Nii mõnigi huvitav mõte, mida võib-olla kunagi ka jagan. Maybe, maybe not. Üritan inimesi veenda rääkima vähemate sõnadega rohkem sisu, oleks vähem transkribeerimist. Aga iga korraga räägivad nad rohkem. Samas, mida sa neist takistada?
Ahjaa, mu elu ei koosne praegu muust, seega ei saa muust kui toidust, tööst, söögist ja ilmast rääkida.
23.3.08
Race is long.
Ülo on läinud Kalle ees juhtima. Kui nädala alguses oli seis selgelt Kalle kasuks - tema heaks olin lugenud nii mõnedki artiklid, siis nüüd naerab Ülo. Kaks intervjuud on tehtud ja ka transkribeeritud (kuigi ma kuulun samuti nende inimeste hulka, kes arvavad, et tuleks leiutada intervjuud lindilt maha kirjutav masin).
Samas Kalle ei anna alla. Ta sai kaks õpikut juurde ja üleüldse on tal kirjandusega paremad lood. Samas Ülo lööb praktilisusega, kui Kallel pole veel metoodikatki.
Nii nad mul siin jooksevad. Kullakesed sellised.
Lisaks on mul kuri tahtmine nõuda, et ma võiksin oma töö kirjutada Verdanas. No olgu, vähemalt Arialiski. See Times New Roman on ikka nii kole. Praegu olen lahendanud probleemi sellega, et kirjutan Verdanas, eks ma hiljem muudan siis ümber.
Aga tegelikult olgem ausad, sel pikal nädalavahetusel olen peamiselt tegelenud siiski munade värvimise ja magamisega.
Samas Kalle ei anna alla. Ta sai kaks õpikut juurde ja üleüldse on tal kirjandusega paremad lood. Samas Ülo lööb praktilisusega, kui Kallel pole veel metoodikatki.
Nii nad mul siin jooksevad. Kullakesed sellised.
Lisaks on mul kuri tahtmine nõuda, et ma võiksin oma töö kirjutada Verdanas. No olgu, vähemalt Arialiski. See Times New Roman on ikka nii kole. Praegu olen lahendanud probleemi sellega, et kirjutan Verdanas, eks ma hiljem muudan siis ümber.
Aga tegelikult olgem ausad, sel pikal nädalavahetusel olen peamiselt tegelenud siiski munade värvimise ja magamisega.
20.3.08
Internetisuhtlus
Aususe huvides märgin, et mingil määral kasutan internetisuhtluskanaleid. Töö tõttu ka seda va kurja MSNi. Koduses arvutis ei ole :) Jama, kui ei saa ilma, aga saame hakkama...
17.3.08
Mõttejõud.
Otsustasin mõned minutid tagasi haigust ignoreerima hakata. Kui ta tahab olla, siis leidku viis, kuidas seda teha mind häirimata. Ignorantsi taga on lihtne seletus - aega ei ole. Vähemalt juuni alguseni ei saa ma endale lubada mingeid väikeseid ega suuri haigusi või muud sorti kõrvalepõikeid. On muudki teha.
Siit ka Tallinnas elamise eelis. Tartus oleks mul oi-oi kui palju teelt kõrvalekallutajaid. Siin. On ka mõned, aga distants teeb oma töö ;)
Ülo teine osa peaks homme saama sisse uue tõsise hoo. Kalle sai tiitellehe. Ja nagu me kõik teame - tiitelleht on peamine, kui see tehtud, on ülejäänud käkitegu. Ülo peaks oma esialgse kuju saama hiljemalt nii... 6. maiks ja Kalle oma ainsa kuju 19. maiks. Struktuurides on kallutatud jõud, kes arvavad, et Kalle peaks olema inglisekeelne. Aga ma vist arendan siiski emakeelset teadust. Vähemasti sel korral.
Tähelepanu... valmis olla... läks.
Siit ka Tallinnas elamise eelis. Tartus oleks mul oi-oi kui palju teelt kõrvalekallutajaid. Siin. On ka mõned, aga distants teeb oma töö ;)
Ülo teine osa peaks homme saama sisse uue tõsise hoo. Kalle sai tiitellehe. Ja nagu me kõik teame - tiitelleht on peamine, kui see tehtud, on ülejäänud käkitegu. Ülo peaks oma esialgse kuju saama hiljemalt nii... 6. maiks ja Kalle oma ainsa kuju 19. maiks. Struktuurides on kallutatud jõud, kes arvavad, et Kalle peaks olema inglisekeelne. Aga ma vist arendan siiski emakeelset teadust. Vähemasti sel korral.
Tähelepanu... valmis olla... läks.
Tallinna elu
Nädal kohal. Kohal on ka preilid köha ja nohu ning härra palavik. Nõnda me siis elame. Ja mina arvasin, et üksi hakkab igav.
Aga tegelikult. Üksi on halb olla haige. Esiteks muidugi pole kellelegi viriseda, see on peamine. Lõpuks võtad jõu kokku, teed kõne, virised ära, aga parem ei hakka. "Võta haigusleht," ei kõla just soovitusena, mida esimesel töönädalal kasutada tahaks. Seega paned vapralt edasi ja kannatad. Seis ei ole nii halb kui olla nt Belgias ja üksi ja haige, sest siin ma ikkagi tean, et kui oleks VÄGA halb, siis toetusüksused aitaks välja (no nt vanaema ja tädi), aga mingi külmetusega ei hakka nende elukorraldust ju häirima.
Ja siis sa seisadki. Pühapäeva hommikul kell 10 valgusfoori juures. Tunned, et ei jaksa. Hoiad postist kinni ja loodad, et jõuad apteeki enne kui saabub minestus.
Üksi on väga halb haige olla. Siis tulevad mõtted, mis peaksid tulema alles aasta pärast. Ja kui taevast sajab alla mingi löga, su vanemad tulid puhkuselt ja neile virisemine tundub ebaaus, su kallim läks puhkusele, seega talle virisemine tundub egoistlik, sest telefonis kõlas ta nii rõõmsameelselt, et seda rikkuda oleks lihtsalt häbitu... Siis keerad end õhtul kolme teki sisse ja loodad, et homme on parem. Teisel nädalal haiguslehte võtta oleks ka kummaline, kuid enam üldsegi mitte nii vastumeelne mõte.
Aga tegelikult. Üksi on halb olla haige. Esiteks muidugi pole kellelegi viriseda, see on peamine. Lõpuks võtad jõu kokku, teed kõne, virised ära, aga parem ei hakka. "Võta haigusleht," ei kõla just soovitusena, mida esimesel töönädalal kasutada tahaks. Seega paned vapralt edasi ja kannatad. Seis ei ole nii halb kui olla nt Belgias ja üksi ja haige, sest siin ma ikkagi tean, et kui oleks VÄGA halb, siis toetusüksused aitaks välja (no nt vanaema ja tädi), aga mingi külmetusega ei hakka nende elukorraldust ju häirima.
Ja siis sa seisadki. Pühapäeva hommikul kell 10 valgusfoori juures. Tunned, et ei jaksa. Hoiad postist kinni ja loodad, et jõuad apteeki enne kui saabub minestus.
Üksi on väga halb haige olla. Siis tulevad mõtted, mis peaksid tulema alles aasta pärast. Ja kui taevast sajab alla mingi löga, su vanemad tulid puhkuselt ja neile virisemine tundub ebaaus, su kallim läks puhkusele, seega talle virisemine tundub egoistlik, sest telefonis kõlas ta nii rõõmsameelselt, et seda rikkuda oleks lihtsalt häbitu... Siis keerad end õhtul kolme teki sisse ja loodad, et homme on parem. Teisel nädalal haiguslehte võtta oleks ka kummaline, kuid enam üldsegi mitte nii vastumeelne mõte.
14.3.08
Portugal: Killukesi argipäevast...
Nelja-aastaste loogika :) Meenutusi Lissabonist.
"Huvitav, kas mul lihal üksinda suus igav ei hakka?"
"Triinu! Riisipuder ja hapukoor sobivad imehästi kokku, sest riisipuder on valge ja hapukoor on valge."
Mina: "Teeme nii, et sa sööd veel viis ampsu."
Tema: "Ei! Kümme!"
"Mul tuleb see numbrite lugemine nii hästi välja. Lähen toon mõõdulindi ja loen sealt."
"Jäta meelde, et minu värv on roosa ja helesinine ja tumesinine. Aga valge ei ole minu värv."
"Aga miks 21 on kokku kakskümmend üks mitte kaksteist?"
Mina: "Ma arvan, et nad seal kaubanduskeskuses on lihtsalt targad."
Tema: "Jah, nad on nagu sina. Sina oled ka tark."
Mina kui autoriteet dinosauruste alal:
Tema: "Triinu!!!! Mul tuli meelde! Sa pidid mulle dinosaurustest rääkima. Emme ja issi ja need teised oskasid mulle hästi vähe rääkida, aga ütlesid, et sina oskad rohkem."
Mina: "Mida sa teada tahad?"
Tema: "No loomulikult kõike!"
Riidepoes
Mina musta pluusiga: "Mis sa arvad, kas sobib?"
Tema: "No ma arvan, et ikka. Ei, ei arva. See on ju musta värvi. Must ei ole ilus."
Tema hoides käes väikest mängudinosaurust:
"Vaata, kui NUNNU nägu tal on!" Ja teeb ise samasuguse näo.
"Huvitav, kas mul lihal üksinda suus igav ei hakka?"
"Triinu! Riisipuder ja hapukoor sobivad imehästi kokku, sest riisipuder on valge ja hapukoor on valge."
Mina: "Teeme nii, et sa sööd veel viis ampsu."
Tema: "Ei! Kümme!"
"Mul tuleb see numbrite lugemine nii hästi välja. Lähen toon mõõdulindi ja loen sealt."
"Jäta meelde, et minu värv on roosa ja helesinine ja tumesinine. Aga valge ei ole minu värv."
"Aga miks 21 on kokku kakskümmend üks mitte kaksteist?"
Mina: "Ma arvan, et nad seal kaubanduskeskuses on lihtsalt targad."
Tema: "Jah, nad on nagu sina. Sina oled ka tark."
Mina kui autoriteet dinosauruste alal:
Tema: "Triinu!!!! Mul tuli meelde! Sa pidid mulle dinosaurustest rääkima. Emme ja issi ja need teised oskasid mulle hästi vähe rääkida, aga ütlesid, et sina oskad rohkem."
Mina: "Mida sa teada tahad?"
Tema: "No loomulikult kõike!"
Riidepoes
Mina musta pluusiga: "Mis sa arvad, kas sobib?"
Tema: "No ma arvan, et ikka. Ei, ei arva. See on ju musta värvi. Must ei ole ilus."
Tema hoides käes väikest mängudinosaurust:
"Vaata, kui NUNNU nägu tal on!" Ja teeb ise samasuguse näo.
13.3.08
Aeg
Kahe baka kirjutamise, ajutise (mõneks ajaks) kodu remontimise ja sisustamise, mitme linna vahel käimise, uude täiskohaga töökohta sisseelamise ning juba mõned päevad kestnud palaviku kõrvalt ei jõua blogi kirjutada.
Tsiteerides töökaaslast: "Meile on see (uus klient) töövõit, sulle töö."
Juunis on mul rohkem aega. Ehk ka enne. Optimist olen.
Tsiteerides töökaaslast: "Meile on see (uus klient) töövõit, sulle töö."
Juunis on mul rohkem aega. Ehk ka enne. Optimist olen.
8.3.08
Seljakotid selga...
Mul on tunne nagu ma ainult kolin. Viimased neli aastat ei ole olnud hetke, kus ma ei hakka lähema poole aasta (vist isegi mõne kuu) jooksul kuhugi minema. Tartu-Dublin-Tartu-Gent/Brüssel-Tartu-Tallinn-Tartu-Rõuge-Lissabon-Tartu-Tallinn (vahepeal mitu korraga). Või midagi sinnapoole. Kogu aeg peab midagi pakkima. Ja igal korral tean, et see ei jää viimaseks korraks.
Kaks viimast nädalat koosnes minu asjade viimisest Tallinna, mu toa remontimisest, ühe sõbra (ja ta toakaaslase) kolimisest teise korterisse ning sellest teisest korterist inimeste kolida aitamine kolmandasse korterisse. Ikka alla ja üles, üles ja alla. Esimene korrus, neljas korrus, viies korrus, esimene korrus, kolmas korrus.
Lõpuks saavutad pakkimises osavuse. Viimase asjana pakkisin kastmepoti (kaanega) käekotti (sic!). Läpakakotti ei mahtunud.
Keegi palun ulatage mulle mõned miljonid, ma ostaks OMA kodu.
Kaks viimast nädalat koosnes minu asjade viimisest Tallinna, mu toa remontimisest, ühe sõbra (ja ta toakaaslase) kolimisest teise korterisse ning sellest teisest korterist inimeste kolida aitamine kolmandasse korterisse. Ikka alla ja üles, üles ja alla. Esimene korrus, neljas korrus, viies korrus, esimene korrus, kolmas korrus.
Lõpuks saavutad pakkimises osavuse. Viimase asjana pakkisin kastmepoti (kaanega) käekotti (sic!). Läpakakotti ei mahtunud.
Keegi palun ulatage mulle mõned miljonid, ma ostaks OMA kodu.
1.3.08
Teine koht - kodu?
Koduks ma seda Ehitajate tee korteri ühte tuba veel ei nimetaks. Hetkel on see bardakk.
Aga millalgi võib ta saada koduks. Vähemasti ajutiseks koduks. Minu Rõuge-kodu jääb alati mu koduks. Ja mu Tartu-kodu on juba nii omane, et võimalusel ei lase temast veel lahti.
Aga ajutise koha koduks saamise protsess on pikaldane ränk töö. Uste puhastamise käigus selgus oodatult, et nad ei ole kollased, vaid valged. Aken ei ole läbipaistmatu, vaid sellest on võimalik õue vaadata. Rõdu uks käib lahti küll, kui tema esialgne tõrksus taltsutada. See, et tapeet tuleb maha koos seinaga, on igati loomulik. Seinad on viltu ning see ei üllata küll mitte kedagi.
Ehk siis remontisime mu ühte tuba. Koleda pruunide lilledega tapeedi (ma usun, et ühel või teisel hetkel on selline olnud igas teises Eesti kodus) asemele tuli kollane. Roostes naelad kiskusin välja, neid oli nii aknaraamis kui ka kapi küljes. Nädalavahetuse lõpuks tundus tuba juba elatav. Laupäeval lähen siis ja elan.
Tartu-igatsuse hala käib ka siia juurde. Siin kusagil on veel üks pesa, kus mind oodatakse. Nii, et ma tulen jälle.
Aga seal, Tallinnas, on mul maja kõrval mändidega mets. Seesama, kus olen kaks suve jooksmas käinud. Aga sel korral ei saa põlved põrutada, sest mets on kohe sealsamas. Tegelikult on põnev. Ülo ja Kalle tulevad minuga kaasa. Üritasin neid küll Tartusse jätta, aga ei tulnud välja, katsetan maikuus uuesti.
Aga millalgi võib ta saada koduks. Vähemasti ajutiseks koduks. Minu Rõuge-kodu jääb alati mu koduks. Ja mu Tartu-kodu on juba nii omane, et võimalusel ei lase temast veel lahti.
Aga ajutise koha koduks saamise protsess on pikaldane ränk töö. Uste puhastamise käigus selgus oodatult, et nad ei ole kollased, vaid valged. Aken ei ole läbipaistmatu, vaid sellest on võimalik õue vaadata. Rõdu uks käib lahti küll, kui tema esialgne tõrksus taltsutada. See, et tapeet tuleb maha koos seinaga, on igati loomulik. Seinad on viltu ning see ei üllata küll mitte kedagi.
Ehk siis remontisime mu ühte tuba. Koleda pruunide lilledega tapeedi (ma usun, et ühel või teisel hetkel on selline olnud igas teises Eesti kodus) asemele tuli kollane. Roostes naelad kiskusin välja, neid oli nii aknaraamis kui ka kapi küljes. Nädalavahetuse lõpuks tundus tuba juba elatav. Laupäeval lähen siis ja elan.
Tartu-igatsuse hala käib ka siia juurde. Siin kusagil on veel üks pesa, kus mind oodatakse. Nii, et ma tulen jälle.
Aga seal, Tallinnas, on mul maja kõrval mändidega mets. Seesama, kus olen kaks suve jooksmas käinud. Aga sel korral ei saa põlved põrutada, sest mets on kohe sealsamas. Tegelikult on põnev. Ülo ja Kalle tulevad minuga kaasa. Üritasin neid küll Tartusse jätta, aga ei tulnud välja, katsetan maikuus uuesti.
25.2.08
Kalle sai tunnustuse
Mu Number Kahe teema ja kavand läksid läbi. Ma olin igati valmistunud selleks, et pean veel kaks nädalat kavandiga tegelema. Aga ju täna oli hea päev.
Otsustasin, et Number Üks on nüüdsest Ülo ja Number Kaks on Kalle. Hellitusnimed, saate aru küll. Igal juhul meeldib mulle praegu Kallega oluliselt rohkem tegeleda. Tänase päeva suurtegu on Kalle teema tõlkimine inglise keelde. "Suhtestama" ei ole just parim tõlkesõna.
Samas Ülo hoiab mind pinges, tuleb välja, et tema esimest osa on nüüdseks lugenud siis lisaks mulle ja mu juhendajale veel üks inimene. See muidugi tekitas teataval määral piinlikkust ja sunnib mind edasistele ridadele enam mõtlema.
Otsustasin, et Number Üks on nüüdsest Ülo ja Number Kaks on Kalle. Hellitusnimed, saate aru küll. Igal juhul meeldib mulle praegu Kallega oluliselt rohkem tegeleda. Tänase päeva suurtegu on Kalle teema tõlkimine inglise keelde. "Suhtestama" ei ole just parim tõlkesõna.
Samas Ülo hoiab mind pinges, tuleb välja, et tema esimest osa on nüüdseks lugenud siis lisaks mulle ja mu juhendajale veel üks inimene. See muidugi tekitas teataval määral piinlikkust ja sunnib mind edasistele ridadele enam mõtlema.
24.2.08
Palju õnne, Eesti!
Viimane aeg hakata heietama eestimeelsusest. Aga ma ei hakka.
Tegelikult tahtsin rääkida loo sellest, kuidas käisin Eesti vabariigi 90. aastapäevale pühendatud kontsertvastuvõtul. Istusin kogemata prominentide nurka, loodetavasti ei jäänud pildile. Hümn sai lauldud. Eeslauljatel olid "armas" ja "kallis" üsna segi. Viimast salmi ka vaiksemalt ei alustatud. Kõnesid pidasid tähtsad linnaemandad ja isandad, kelle kõnede sisu jäi siiski arusaamatuks. Kui sa ei ole hea kõnepidaja, siis jumala eest, tee lühidalt. Aga ei, pidi rääkima sellest, kui palju toredat on viimase aasta jooksul ära tehtud. Läks veelgi lõbusamaks. Tuli välja, et linnakodanikel on alates 2007. aastast omaenda Tahtevabaduse päev. Oktoobris. Seda rõhutati kordi. Iga korraga muutus järjest naljakamaks. Lõpuks tegin otsuse: tuleb välja uurida, kuna täpselt ning korraldada miiting ja suuremat sorti pidu.
Kontsert oli ilus... Üsna etno, näod olid tuttavad erinevatelt folkidelt ning folküritustelt. Kujunduses oli kasutatud rohkelt kaltsuvaipasid (ma lihtsalt armastan neid). Vahepeale lasti 90. aastaste inimeste lugusid elust ja Eestist. Mõni tädi oli päris kepsakas. Üks teatas sünnipäevasooviks Eestile: "Et sinna Toompeale ikka targemad riigiisad satuksid kui praegu." Saalis viibis ka liikmeid.
Aga meelde jäi hoopis ühe naisterahva soov 90. aastasele Eestile: "Kõik kappavad eri suunas. Ei saa kapata eri suunas, kui tahetakse ühte eesmärki. Selleks peab ikka kappama samas suunas."
Mis suunas teie kappate? Ma pidevalt mõtlen sellele, et mis see ikkagi on, mida mina elult tahan. Mida ma tahaksin endale ja oma riigile (jah, seda mõtlen ka)? Jah, ma olen siit ära käinud. Kordi. Aga ikka tagasi tulnud. Ma olen juba varem rääkinud sellest, et Eestis on hea, ehk kõige paremgi. Mida saan mina teha, et Eesti elu oleks parem? Ma ju võin toetada heategevusi või panna oma õla alla mõne asja ärategemiseks. Loodetavasti annab elu võimaluse olla kunagi emaks oma lastele, kelle luban kasvatada eestimeelseteks. Loodetavasti saan seda teha Eestis. Aga see on tulevik. Mida ma saan teha praegu? Ma ei usu, et bakalaureusetööde kirjutamine või töörügamine palju kaasa aitaks. Võib-olla kui ma oleksin mõni reaalteadlane? Elukutse valikuga läks natuke nihu, aga tegelikult see vist siiski on, mida kõige paremini oskan. Möla ajada. Aga kuidas möla ajades oma riigile kasulik olla? Poliitikuks ma ei hakka, tänan väga :) Kas algatuseks sobib kui olen olemas oma lähedastele ning sõpradele, aitan neid, kui neil on vaja? Nemad on ju ka osa sellest riigist. Tahaks, et kui ette lööb 100, kümne aasta pärast, siis saaksin öelda, et olen midagi teinud.
Aga esialgu. Heietuse järel. Palju õnne, Eesti! Ma üritan midagi ära teha. Ausalt.
Tegelikult tahtsin rääkida loo sellest, kuidas käisin Eesti vabariigi 90. aastapäevale pühendatud kontsertvastuvõtul. Istusin kogemata prominentide nurka, loodetavasti ei jäänud pildile. Hümn sai lauldud. Eeslauljatel olid "armas" ja "kallis" üsna segi. Viimast salmi ka vaiksemalt ei alustatud. Kõnesid pidasid tähtsad linnaemandad ja isandad, kelle kõnede sisu jäi siiski arusaamatuks. Kui sa ei ole hea kõnepidaja, siis jumala eest, tee lühidalt. Aga ei, pidi rääkima sellest, kui palju toredat on viimase aasta jooksul ära tehtud. Läks veelgi lõbusamaks. Tuli välja, et linnakodanikel on alates 2007. aastast omaenda Tahtevabaduse päev. Oktoobris. Seda rõhutati kordi. Iga korraga muutus järjest naljakamaks. Lõpuks tegin otsuse: tuleb välja uurida, kuna täpselt ning korraldada miiting ja suuremat sorti pidu.
Kontsert oli ilus... Üsna etno, näod olid tuttavad erinevatelt folkidelt ning folküritustelt. Kujunduses oli kasutatud rohkelt kaltsuvaipasid (ma lihtsalt armastan neid). Vahepeale lasti 90. aastaste inimeste lugusid elust ja Eestist. Mõni tädi oli päris kepsakas. Üks teatas sünnipäevasooviks Eestile: "Et sinna Toompeale ikka targemad riigiisad satuksid kui praegu." Saalis viibis ka liikmeid.
Aga meelde jäi hoopis ühe naisterahva soov 90. aastasele Eestile: "Kõik kappavad eri suunas. Ei saa kapata eri suunas, kui tahetakse ühte eesmärki. Selleks peab ikka kappama samas suunas."
Mis suunas teie kappate? Ma pidevalt mõtlen sellele, et mis see ikkagi on, mida mina elult tahan. Mida ma tahaksin endale ja oma riigile (jah, seda mõtlen ka)? Jah, ma olen siit ära käinud. Kordi. Aga ikka tagasi tulnud. Ma olen juba varem rääkinud sellest, et Eestis on hea, ehk kõige paremgi. Mida saan mina teha, et Eesti elu oleks parem? Ma ju võin toetada heategevusi või panna oma õla alla mõne asja ärategemiseks. Loodetavasti annab elu võimaluse olla kunagi emaks oma lastele, kelle luban kasvatada eestimeelseteks. Loodetavasti saan seda teha Eestis. Aga see on tulevik. Mida ma saan teha praegu? Ma ei usu, et bakalaureusetööde kirjutamine või töörügamine palju kaasa aitaks. Võib-olla kui ma oleksin mõni reaalteadlane? Elukutse valikuga läks natuke nihu, aga tegelikult see vist siiski on, mida kõige paremini oskan. Möla ajada. Aga kuidas möla ajades oma riigile kasulik olla? Poliitikuks ma ei hakka, tänan väga :) Kas algatuseks sobib kui olen olemas oma lähedastele ning sõpradele, aitan neid, kui neil on vaja? Nemad on ju ka osa sellest riigist. Tahaks, et kui ette lööb 100, kümne aasta pärast, siis saaksin öelda, et olen midagi teinud.
Aga esialgu. Heietuse järel. Palju õnne, Eesti! Ma üritan midagi ära teha. Ausalt.
21.2.08
Number Kaks
Mõnikord mind paneb endiselt imestama see, et kell 00.00 ei ole sul midagi (hea, kui on alapealkirjad või juhend). Neli tundi hiljem on sul vastavalt vajadusele kas kolm või viis või kümme lehekülge teksti. Ja ka pärast nelja (mööndustega kolme) ülikooliaastat ma ikka veel juurdlen selle üle. Millal ma õpin ära, et nii ongi?
Number Kaks sai endale kavandi. Täiesti mitteüllatuslikult viimasel minutil. Või tegelikult, viimane minut on homme õhtul, aga uskuge mind, praegune tibu vajab veel parandamist.
Jah, nüüdsest nad ongi Üks ja Kaks. Nii on mul lihtsam.
Number Kaks sai endale kavandi. Täiesti mitteüllatuslikult viimasel minutil. Või tegelikult, viimane minut on homme õhtul, aga uskuge mind, praegune tibu vajab veel parandamist.
Jah, nüüdsest nad ongi Üks ja Kaks. Nii on mul lihtsam.
20.2.08
Raamat on laual
Vahel kaasatakse ettevõtmistesse. Seekord Maria.
Võta lahti endale kõige lähemal asuv raamat ja kirjuta antud raamatust oma bloogi välja esimene, viimane ja kuldne lause (st. suvalise koha pealt lahti tehtud ning vasaku käe pöidla all olev lause). Muidugi avalda lõpuks ka raamatu autor ja pealkiri ning viska pall edasi järgmisele kahele blogijale.
1. Recently, a multi-cultural vision of political community has become popular, both in theory and in practice.
2.Only then will an environment conductive to the creation of a tolerant multi-cultural political community described in the Introduction be created and nationalism be 'tamed'.
3. In 1995 the Russian parties managed to create electoral blocks and gain seats in Parliament (Table 3.4), but their alliances were short lived.
Surematu teos: Dovile Budryte "Taming Nationalism? Political Community Building in the Post-Soviet Baltic States"
Järgmisena võiks letti astuda... Hah. Ma panen rohkem kui kaks, ei huvita. Dea (kaotasin ära blogi aadressi :S), Egert, Kadri, Kaie, Mariliis, Mehis.
Elame-näeme. Uus maraton algas.
Võta lahti endale kõige lähemal asuv raamat ja kirjuta antud raamatust oma bloogi välja esimene, viimane ja kuldne lause (st. suvalise koha pealt lahti tehtud ning vasaku käe pöidla all olev lause). Muidugi avalda lõpuks ka raamatu autor ja pealkiri ning viska pall edasi järgmisele kahele blogijale.
1. Recently, a multi-cultural vision of political community has become popular, both in theory and in practice.
2.Only then will an environment conductive to the creation of a tolerant multi-cultural political community described in the Introduction be created and nationalism be 'tamed'.
3. In 1995 the Russian parties managed to create electoral blocks and gain seats in Parliament (Table 3.4), but their alliances were short lived.
Surematu teos: Dovile Budryte "Taming Nationalism? Political Community Building in the Post-Soviet Baltic States"
Järgmisena võiks letti astuda... Hah. Ma panen rohkem kui kaks, ei huvita. Dea (kaotasin ära blogi aadressi :S), Egert, Kadri, Kaie, Mariliis, Mehis.
Elame-näeme. Uus maraton algas.
18.2.08
Appi, kolmas maailmasõda! Ja meil pole teinegi läbi!
Eelmisesse nädalasse jäi ka üks filmielamus. Ilmselt mängisid rolli nii film kui ka seltskond, et julgen seda linatükki soovitada. Tegemist siis Emir Kusturica järjekordse kunstitööga, kus jaburusega tagasi ei ole hoitud. Filmiks "Lubadus" ("Zavet") ja näha saab veel mõnda aega Tartus Ateenas (ma oletan, et Tallinnas juba näidati ära).
Tragöödia leiab filmist lihtsalt, ent see on pakitud ohtrasse huumorisse, mis vahel võib küll ületada hea maitse piire, kuid lõpptulemus on happy end. Soovitavalt võtta kaasa üks kuni mitu head tuttavat-sõpra, üksi ma seda filmi vaatama ei läheks. See pole selline film.
Tragöödia leiab filmist lihtsalt, ent see on pakitud ohtrasse huumorisse, mis vahel võib küll ületada hea maitse piire, kuid lõpptulemus on happy end. Soovitavalt võtta kaasa üks kuni mitu head tuttavat-sõpra, üksi ma seda filmi vaatama ei läheks. See pole selline film.
17.2.08
Üks riik juures
Kosovo iseseisvus. Nüüd on de facto ja de jure tunnistamiste küsimus. Mulle meenub umbes 6. august eelmisel suvel, kui Dafinaga olime mõlemad veidi joonud (mina ilmselt rohkem kui tema, mistõttu olin tunduvalt melanhoolsem kui tema) ning nutsime koos Kosovo iseseisvumisele mõeldes (no ütlesin ju, et melanhoolne). Toona tundus see nii kauge ja võimatu. Täna on see käes.
Tegelikult on mul Serbias ka sõpru. Nemad ei ole rõõmsad. Aga mina lihtsalt loodan, et kõik läheb rahulikult. Eestlased võiksid ju mõista kui oluline on ühele väikesele rahvusele iseseisev riik.
Tegelikult on mul Serbias ka sõpru. Nemad ei ole rõõmsad. Aga mina lihtsalt loodan, et kõik läheb rahulikult. Eestlased võiksid ju mõista kui oluline on ühele väikesele rahvusele iseseisev riik.
Võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju
Saarelt on veel üks õpetlik lugu. Ei tasu koguda asju. Asjad koguvad tolmu ja lähevad haisema. Lisaks ei tea me keegi, kunas ära sureme. Ja kellele me siis need asjad jätame? Olgu, kui on korter, siis jätame korteri kellelegi, koos asjadega. Aga mida see inimene peab nende asjadega pihta hakkama.
V elab korteris, kus nüüdseks siis umbes kahe kuu eest suri üks inimene. Ja jättis korteri inimesele X. X üüris asja kohe välja, enne koristamata. Nii pidigi vaene V sinna sisse kolima. Jaksu oli elutoa koristamiseks (mille meie muidugi õllepudelitega täitsime), aga mitte enamaks. Meie K-ga saime šoki. Selles suhtes, et asju oli selles korteris PALJU. Eriti hirmutav koht tundus köök. Köök on aga meie arvates elutegevuseks umbes sama vajalik kui vannituba. Seega otsustasime selle ära koristada.
Selle hirmuäratavuse tunnuseks oli ka see, et hiired ja rotis ei olnud ka julgenud sinna elama minna. Igal juhul ostsime kummikindad, paki suuri kilekotte ning asusime kraamima.
Muuhulgas leidsime:
- kuus serviisi kuuele;
- sellele lisaks umbes 100 taldrikut (erinevaid, nii supi kui prae);
- veel mingeid taldrikuid;
- mitu komplekti puutumata nuge ja kahvleid;
- hõbelusikaid;
- rohupudeleid, mille kuupäevad olid liiga hajusad, et neist aru saada... ühe eristasime 1987;
- mitu komplekti neid punaseid täpilisi kuivainete karpe (eriretro);
- Vasara metallkausse - ei jõudnud kokku lugeda, rõdul on ka veel;
- pitse iga kujuga;
- joogiklaase, nii sovhoosidest kui spordivõistlustelt, ei hakanud lugema;
- kaks kaanega morsikannu;
- veekeeduspiraale neli tükki, meile tundus, et ükski ei tööta;
- tikupakke umbes 30 (igas kümme toosi tikke) pluss Viljandi tikukombinaadi suveniirkomplekt number 4 (võtsin endale küünalde põletamiseks);
- kuivaineid, palju;
- šokolaadi hõbepabereid, palju;
- tühje kilekotte, palju;
- leivapaki sulgemisklambreid (neid valgeid, millel on kuupäev), no nii üle saja;
- vana teleka (ei tea, kas töötab);
- jne.
Mõistate? Me viisime sealt välja üle 10 prügikoti jagu (need 120 liitrised või midagi sellist) asju. Majaesised konteinerid said peaaegu täis (neid oli õnneks mitu, muidu ei oleks mahtunud). Osa nõusid pakkisime pappkastidesse. Ja asju oli ikka veel palju.
Ei ole tarvis koguda asju ma ütlen. Kes seda rämpsu hiljem vajab?
V elab korteris, kus nüüdseks siis umbes kahe kuu eest suri üks inimene. Ja jättis korteri inimesele X. X üüris asja kohe välja, enne koristamata. Nii pidigi vaene V sinna sisse kolima. Jaksu oli elutoa koristamiseks (mille meie muidugi õllepudelitega täitsime), aga mitte enamaks. Meie K-ga saime šoki. Selles suhtes, et asju oli selles korteris PALJU. Eriti hirmutav koht tundus köök. Köök on aga meie arvates elutegevuseks umbes sama vajalik kui vannituba. Seega otsustasime selle ära koristada.
Selle hirmuäratavuse tunnuseks oli ka see, et hiired ja rotis ei olnud ka julgenud sinna elama minna. Igal juhul ostsime kummikindad, paki suuri kilekotte ning asusime kraamima.
Muuhulgas leidsime:
- kuus serviisi kuuele;
- sellele lisaks umbes 100 taldrikut (erinevaid, nii supi kui prae);
- veel mingeid taldrikuid;
- mitu komplekti puutumata nuge ja kahvleid;
- hõbelusikaid;
- rohupudeleid, mille kuupäevad olid liiga hajusad, et neist aru saada... ühe eristasime 1987;
- mitu komplekti neid punaseid täpilisi kuivainete karpe (eriretro);
- Vasara metallkausse - ei jõudnud kokku lugeda, rõdul on ka veel;
- pitse iga kujuga;
- joogiklaase, nii sovhoosidest kui spordivõistlustelt, ei hakanud lugema;
- kaks kaanega morsikannu;
- veekeeduspiraale neli tükki, meile tundus, et ükski ei tööta;
- tikupakke umbes 30 (igas kümme toosi tikke) pluss Viljandi tikukombinaadi suveniirkomplekt number 4 (võtsin endale küünalde põletamiseks);
- kuivaineid, palju;
- šokolaadi hõbepabereid, palju;
- tühje kilekotte, palju;
- leivapaki sulgemisklambreid (neid valgeid, millel on kuupäev), no nii üle saja;
- vana teleka (ei tea, kas töötab);
- jne.
Mõistate? Me viisime sealt välja üle 10 prügikoti jagu (need 120 liitrised või midagi sellist) asju. Majaesised konteinerid said peaaegu täis (neid oli õnneks mitu, muidu ei oleks mahtunud). Osa nõusid pakkisime pappkastidesse. Ja asju oli ikka veel palju.
Ei ole tarvis koguda asju ma ütlen. Kes seda rämpsu hiljem vajab?
13.2.08
Turistid mandrilt.
Saaremaa. Soojem kui mandril. K sõnul hakkan ma kohalikega kohe samamoodi rääkima ja üldse on ta kuri, et ma ironiseerin, enda arvates mitte. Igal juhul vallutasime reedel Saaremaa, leidsime saiakohviku, mida külastasime veel ka laupäeval ja pühapäeval. Igati lõbus ja kasulik oli. Saime teada, et kõik on p*****s. Aga sõbrad on selleks, et nad õigel hetkel oleksid õiges kohas. Ja vajadusel saab teha nalja ka traagiliste sündmuste üle. Elu on niigi tõsine, ei saa end hulluks ajada.
Seega laupäeva hommik oli, khm, hägune.
Edasi oli plaan Kuressaarest lahkuda ning teha reportaaž saarest. Pika jamamise peale saime auto ning sõitsime Sõrve säärde. Seal pesti reostusest linde. Täpsemalt aule. Nüüd on see hetk kui tahaks pikalt ropendada, et miks üldse ei hoolita oma keskkonnast. Miks me peame linde pesema? Miks ei võiks Läänemeri olla puhas? Kas teadsite, et tilk naftat võib teha juba oioioi kui palju kahju? (Sest ta suudav vee peal hõljuda VÄGA õhukese kihina, seega üks tilk hajub suurele alale). Mul on hea meel, et on inimesi, kes selle pärast südant valutavad. Ma tean, et mina ei suudaks linde pesta. Aga ma hea meelega teeks midagi muud. Minu seekordne roll oli olla ajakirjaniku autojuht ning fotokoti tassija. Jälg meie linnupäästmisest oli õhtustes uudistes, mis oli õige kummaline, sest seal oli inimesi, keda oleks pidanud näidatama meie asemel.
Big Brother vaatas meid edasi ka õhtul, kui peokesest ööklubis leidusid pildid u-popis. Khm. Vähemalt tegin kummalise poosi. Igal juhul meenutas pidu vanu häid aegu, klubis olid olemas nii mikrominid kui ka triibuliste juustega poisid. Lisaks muusika, kus oleks võinud olla rohkem retrot, aga sellegipoolest piisas rokkimiseks ja lugude vahele jutustav DJ. Ühel tantsutüdrukul oli tõeliselt ilus keha. Ausalt. Mina küll tunnistan, et vaatasin teda.
Järgmise hommiku pilt oli laupäeva omast erinev - toidukogused laual olid suurenenud, kuid pildistamiseks jaksu polnud. Läksime saiakohvikusse. Tagasiloksumine oli... mõnus. Kitsas, rahvast täis ja ebamugav. Seega olin rõõmus, et öö oli jäänud lühikeseks, sain und nautida. Okei, nautida on liialdus, aga ma ei pidanud ka kogu aja aknast välja vahtima.
Seega laupäeva hommik oli, khm, hägune.
Edasi oli plaan Kuressaarest lahkuda ning teha reportaaž saarest. Pika jamamise peale saime auto ning sõitsime Sõrve säärde. Seal pesti reostusest linde. Täpsemalt aule. Nüüd on see hetk kui tahaks pikalt ropendada, et miks üldse ei hoolita oma keskkonnast. Miks me peame linde pesema? Miks ei võiks Läänemeri olla puhas? Kas teadsite, et tilk naftat võib teha juba oioioi kui palju kahju? (Sest ta suudav vee peal hõljuda VÄGA õhukese kihina, seega üks tilk hajub suurele alale). Mul on hea meel, et on inimesi, kes selle pärast südant valutavad. Ma tean, et mina ei suudaks linde pesta. Aga ma hea meelega teeks midagi muud. Minu seekordne roll oli olla ajakirjaniku autojuht ning fotokoti tassija. Jälg meie linnupäästmisest oli õhtustes uudistes, mis oli õige kummaline, sest seal oli inimesi, keda oleks pidanud näidatama meie asemel.
Big Brother vaatas meid edasi ka õhtul, kui peokesest ööklubis leidusid pildid u-popis. Khm. Vähemalt tegin kummalise poosi. Igal juhul meenutas pidu vanu häid aegu, klubis olid olemas nii mikrominid kui ka triibuliste juustega poisid. Lisaks muusika, kus oleks võinud olla rohkem retrot, aga sellegipoolest piisas rokkimiseks ja lugude vahele jutustav DJ. Ühel tantsutüdrukul oli tõeliselt ilus keha. Ausalt. Mina küll tunnistan, et vaatasin teda.
Järgmise hommiku pilt oli laupäeva omast erinev - toidukogused laual olid suurenenud, kuid pildistamiseks jaksu polnud. Läksime saiakohvikusse. Tagasiloksumine oli... mõnus. Kitsas, rahvast täis ja ebamugav. Seega olin rõõmus, et öö oli jäänud lühikeseks, sain und nautida. Okei, nautida on liialdus, aga ma ei pidanud ka kogu aja aknast välja vahtima.
Käisime kinke viimas
Alustasin näost-näkku suhtlemise propageerimisega ning sõitsime K-ga V-le Saaremaale külla. Ega meil muud asja ei olnud, kui pidime sõbrapäeva kingituse (minu uue teooria kohaselt oli V sõbrapäev reedel) ära viima. Sai selline:
Tegelikult oli WC-paberit kaks pakki, aga üks läks kohe käiku.
Muidu ma mainiks veel seda, et kui keegi saadab mulle orkutis sõbrapäevateemalise massiskräpi, siis ma muutun vihaseks ja kurvaks. Selles suhtes, et ma ei pea üldiselt 14. veebruarist suurt midagi, see on olnud alati hea põhjus veini juua, aga selleks, et öelda oma sõpradele, kui kallid nad mulle on, kasutan muid päevi. Sel aastal on lausa üks päev lisaks antud. Ja eelistan kui ei minda massipsühhoosiga kaasa.
Idee on muidugi tore, et aastas on kehtestatud üks päev, mil peaksime andma oma kallitele teada, kui kallid nad on. Aga teadupärast Ameerikamaal peaks neid kalleid olema üks ja tegemist pole sõpradega, Eestis on asi omandanud uue tähenduse. Idee hea, teostus nõrk, kui sõbrapäeva tervitus on orkuti-massiskräpp "Head sõbrapäeva!" või selleteemaline anonüümne kõigile saadetud sms. Või südant hoidev kass/koer/elevant. Nimelise tervituse võtan vastu ja üllatused meeldivad mulle kõikidel päevadel, aga ärge siis arvake, et ma ei armasta teid, kui ei saada teie poole nunnut südamekujulist kiisut. Küll ta tuleb.
Tegelikult oli WC-paberit kaks pakki, aga üks läks kohe käiku.
Muidu ma mainiks veel seda, et kui keegi saadab mulle orkutis sõbrapäevateemalise massiskräpi, siis ma muutun vihaseks ja kurvaks. Selles suhtes, et ma ei pea üldiselt 14. veebruarist suurt midagi, see on olnud alati hea põhjus veini juua, aga selleks, et öelda oma sõpradele, kui kallid nad mulle on, kasutan muid päevi. Sel aastal on lausa üks päev lisaks antud. Ja eelistan kui ei minda massipsühhoosiga kaasa.
Idee on muidugi tore, et aastas on kehtestatud üks päev, mil peaksime andma oma kallitele teada, kui kallid nad on. Aga teadupärast Ameerikamaal peaks neid kalleid olema üks ja tegemist pole sõpradega, Eestis on asi omandanud uue tähenduse. Idee hea, teostus nõrk, kui sõbrapäeva tervitus on orkuti-massiskräpp "Head sõbrapäeva!" või selleteemaline anonüümne kõigile saadetud sms. Või südant hoidev kass/koer/elevant. Nimelise tervituse võtan vastu ja üllatused meeldivad mulle kõikidel päevadel, aga ärge siis arvake, et ma ei armasta teid, kui ei saada teie poole nunnut südamekujulist kiisut. Küll ta tuleb.
4.2.08
Elu MSNita - võimalik.
Mu üle kuuajaliseks veninud eksperiment, kas MSNita saab või ei saa, osutus edukaks. Saab.
Osad sõbrad olen juba Skype'i üle meelitanud. Need, kes on jäänud... Ma ei tea, tehke midagi ;) Saame kokku?
Mis oli asja mõte?
Mul ei ole midagi sõpradega rääkimise vastu. Aga teate, palju huvitavam on teiega kohtuda näost-näkku (mu Portugali printsess :'-( ) Teiseks, MSN kippus olema vahendiks, millega elu ka öösel edasi lükata. Skype'ga on see rõõm, et osad inimesed vahepeal magavad ja vähemalt öösel saan midagi ära teha. Pluss inimesi on siin oluliselt vähem ja türklased suudan kohe eraldada.
Uus katse oleks elu ilma kõigi interaktiivsete kommunikatsioonikanaliteta. Aga seda elu olen ma kunagi katsetanud ka. Sai hakkama... Aga ma ei ole vanamoeline, natuke ikka võib. Aga üldiselt hääletan ma tihedama näost-näkku suhtluse poolt.
Osad sõbrad olen juba Skype'i üle meelitanud. Need, kes on jäänud... Ma ei tea, tehke midagi ;) Saame kokku?
Mis oli asja mõte?
Mul ei ole midagi sõpradega rääkimise vastu. Aga teate, palju huvitavam on teiega kohtuda näost-näkku (mu Portugali printsess :'-( ) Teiseks, MSN kippus olema vahendiks, millega elu ka öösel edasi lükata. Skype'ga on see rõõm, et osad inimesed vahepeal magavad ja vähemalt öösel saan midagi ära teha. Pluss inimesi on siin oluliselt vähem ja türklased suudan kohe eraldada.
Uus katse oleks elu ilma kõigi interaktiivsete kommunikatsioonikanaliteta. Aga seda elu olen ma kunagi katsetanud ka. Sai hakkama... Aga ma ei ole vanamoeline, natuke ikka võib. Aga üldiselt hääletan ma tihedama näost-näkku suhtluse poolt.
Uus plaan
Nii, kuna üheks tööks ma end motiveerida ei suuda, tekkis mõte end absoluutselt ribadeks tõmmata. Seega loodan, et motiveerides end korraga kaheks tööks, peaks vähemalt ühega küll hakkama saama. Kuigi läbikukkumise tunne oleks siis sellegipoolest. Ja kui hästi läheb, siis peab mulle 19. juunil topeltportsu lilli tooma.
Ja kaval on see veel ühel põhjusel - kui ühte teha ei viitsi, siis üritan seda teisega edasi lükata. Võidab teadus. Või oli see möla?
Ja kaval on see veel ühel põhjusel - kui ühte teha ei viitsi, siis üritan seda teisega edasi lükata. Võidab teadus. Või oli see möla?
1.2.08
Kust leida motivatsiooni?
Seoses edasise elukorraldusega peaks veebruarikuus hakkama saama 1,5 bakaga. Iseenesest teostatav, arvestades, et seminaritööks kulus kokku paar päeva (ok üks ööpäev andis tugevaima panuse). AGA.
Kuidas end motiveerida enne "viimast minutit"?
Ratsionaalne mõtlemine on mul korras ning annan endale aru, et see oleks kõige targem mõte. Samas ei ole õppimise puhul ratsionaalsus alati aidanud. Tähendab, see ei ole kunagi aidanud. Enne viimast hetke. Ja antud juhul oleks viimane hetk nii 10. mai kanti. Mitte ei taha selle ajani närvitseda. Õnneks on mu ümber inimesed, kes suudavad mind ka närvilistel hetkedel välja kannatada... Kahtlustan, et nendegi oskustel ja tahtmisel on piirid, mida ma ületada ei tahaks.
Seega, kõik motivatsiooniideed on teretulnud. Vastasel juhul veedan veebruari blogides. Ja teate. Teemad on juba praegu otsas, nii et seda te vaevalt tahaksite ;)
Kuidas end motiveerida enne "viimast minutit"?
Ratsionaalne mõtlemine on mul korras ning annan endale aru, et see oleks kõige targem mõte. Samas ei ole õppimise puhul ratsionaalsus alati aidanud. Tähendab, see ei ole kunagi aidanud. Enne viimast hetke. Ja antud juhul oleks viimane hetk nii 10. mai kanti. Mitte ei taha selle ajani närvitseda. Õnneks on mu ümber inimesed, kes suudavad mind ka närvilistel hetkedel välja kannatada... Kahtlustan, et nendegi oskustel ja tahtmisel on piirid, mida ma ületada ei tahaks.
Seega, kõik motivatsiooniideed on teretulnud. Vastasel juhul veedan veebruari blogides. Ja teate. Teemad on juba praegu otsas, nii et seda te vaevalt tahaksite ;)
Tellimine:
Postitused (Atom)
Postitused
